Oksad kriibivad ilma
taevasse jälgi ei jää
nägija vaimusilma
väsitab määrdunud jää
immitseb hallikat valgust
päeva katkine tõrs
aimates tuisu algust
lõdiseb üksik kõrs
õhtu ärevaid iile
rüüpab avanev uks
aga mõttele priile
miski jääb suletuks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar