Veel veidi kumab
õhtu vaskne valgus
öö pajakaane alt
veel videvikku pean
ja valutan üht mõtet
päevajuurelist
mis kasvatab ehk
päiksesooje vilju
mu sügisesse kord
kui ära enne
ta ei kuiva ise
on alles varavarakevad
valgus on veel hell
aeg habras
homme nagu õnnevise
kolmapäev, 30. märts 2011
esmaspäev, 28. märts 2011
Nepaal 2011. Nädal enne.
Päev algas tuisuselt. Ära on tüüdanud näha ikka ühtmoodi suitsevaid hangeharjasid ja sõita kõrgete lumevallide vahel tuisumöllus, teed nägemata. Vist jääb tänavune kevadilma saabumine mul üldse omal nahal tundmata, lendan aprillikuisest Eesti talvest Kathmandu oru hiliskevadesse. Ja sealt Langtangi, kus kolmest tuhandest kõrgemal kevad alles algab. Veidi allpool peaksid rododendronid parajasti olema täies õiteilus. Pikkamööda hakkab ärevus naha vahele pugema. Iga päevaga muretsen järjest rohkem selle üle, kuidas sujub reisi algus. Kuna ma ei tahtnud raisata raha India viisa peale, võib Tallinna lennujaama registreerimisletis sekeldusi tulla. Nad väidavad ju, et ei saa pagasit Tallinnast otse Kathmandusse vormistada, mis peaks nagu tähendama seda, et Delhis tuleb seljakott pagasist välja võtta ja uus registreerimine teha. See muidugi eeldab maale sisenemist. Paari aasta eest sai küll pagasit otse vormistada, aga vahe oli selles, et siis lendas Tallinnast Amsterdami KLM-i lennuk, nüüd tuleb kasutada Estonian Airi oma. Kuigi väidetakse, et lendu teenindavad KLM ja Estonian Air ühiselt, on see vist niisama moe pärast öeldud, kui vana kord enam ei kehti. Ükskõik, mina ju ei pea reisijana kõiki neid detaile teadma. Loogiline oleks arvata, et asjad ei lähe hullemaks, vaid paranevad üha ja reisiminegi muutub lihtsamaks. Ise näen probleemile kolme lahendust: 1) pagas vormistatakse erandkorras siiski Kathmandusse (2006. aastal tehti nii, kui lendasin Pekingi kaudu Ulaanbaatarisse), 2) teen Amsterdamis uue lennule registreerimise koos pagasi lõpuni vormistamisega, 3) saan Delhi lennujaamas ajutise maale sisenemise loa (temporary landing permit), mis maksab 40 $. Siiski olen endiselt veendunud selles, et on nõme vormistada kallis India viisa (koos firmade teenustasuga igal juhul 70 EUR või rohkem) ainult selle tarvis, et lennujaamas korraks pagas kätte saada. Isegi 40 dollarit on selle eest liig mis liig.
Suveaja järgi on kell juba lõunas, väljas sajab ikka lund või lörtsi. Umbes samasugused vastikud ilmad olid 1982. aasta kevadel, kui olin 15. märtsist 1. maini Taagepera lähedal õhutõrjerakettide baasis kordusõppusel. Nõukogude ajal oli komme kutsuda sõjaväes käinud mehi aeg-ajalt uuesti teenistusse. Kui juhtusid valel ajal vales kohas olema ja kutse kätte saama, polnud minekust pääsu. Ja kutse peale polnud üldse kirjutatud, mis asjus sõjakomissariaati tuleb minna. Olin allkirja andnud, läksin kohale ja – hopsti, rändas mu pass raudkappi ning vastu anti kordusõppuse kutse. Kui seltskond üsna joomaseid partisane 15. märtsil Valka jõudis, oli kõva lumesadu koos tuisuga, tänavatel igal pool sügavad hanged. Partisanideks kutsuti kordusõppuste mehi vist ajateenijale sobimatu välimuse pärast – habetunud, pikajuukselised mehed, seljas vananenud mudeli vormirõivad. Mulle tol korral parajaid pükse ja saapaid ei leitudki, nii meenutasin vana gümnastjorka ja koduste säärevarjudega tõepoolest metsameest. Taagepera lähedale Rutomäe baasi jõudsime juba hämaras, nii valguse kui mõistuse mõttes. Et juhtus olema ülestõusmispühade aeg, süütasime lenini toas hulga küünlaid ja üritasime temaatilisi laule joriseda. Seda muidugi loeti vaata et ideoloogiliseks diversiooniks, sest samas kasarmus elasid ka ajateenijad, kelle moraali ja võitlusvõimet 45 päeva elu koos meiesuguste tüüpidega üsna kõvasti kahandas. Ega me ise aru saanudki, miks just raketibaasi sattusime. Mõni mees oli hiljaaegu tulnud mereväest, mõni teeninud tanki peal, mõni olnud ehituspataljonis. Mina ise õhudessandis ja raudteevägedes. Niipalju ühist leidsin, et embleemi tõttu kutsuti kutsuti raudteevägesid vene keeles naljatamisi шпало-ракетные войска. Ilmselt ei teadnud ka väeosa ohvitserid, mis partisanidega peale hakata. Lisaks üldisele väeosaga tutvumisele istusime paar-kolm korda mingites lokaaatoriputkades, aitasime paari raketti kokku monteerida ja jälgisime, kuidas sõdurid aja peale rakette tankisid ja üles seadsid. Põhilise osa ajast koristasime väeosa territooriumilt lund ja jõime, sest Karksi-Nuia oli baasist ainult 10 kilomeetri kaugusel, päeval värava taha hiilida polnud mingi probleem. Mõnel nädalavahetusel lubati meid koju käima ka, siis sai jälle alkoholivarusid uuendada. Lumi püsis sealkandis maas pea terve aprilli. Tartu linn oli juba üsna kevadine, aga meie kühveldasime Rutomäel ikka veel lund. Kui saime palliplatsi puhtaks, viitsisime mõnikord päikeselise ilmaga isegi võrkpalli mängida. Meid kamandama määratud allohvitser lobises ükskord purjuspäi välja, et kahekordse okastraadiga piiratud erivalve all olevas angaaris hoiti õhutõrjerakettide modifitseeritud variante, mis varustatud pikema stardiastme ja väikese tuumapeaga ning mõeldud kasutamiseks hoopis maavägede vastu. Kui õige see jutt oli, ei oska praegu enam öelda, aga mäletan küll, et osasid rakette hoiti tõepoolest teistest eraldi rangema valve all ega pandud kunagi stardiseadmetele. Minu jaoks lõppes üsna mõnus ja muretu elu raketibaasis ühe suurema peoga, mille ajal meil õnnestus ära lõhkuda männimetsa veeres oleva ohvitseride šašlõkiküpsetamise platsi laud, kui ronisime kambaga selle peale „Õllepruulijat“ laulma. Selle eest sain koos kahe kaaslasega viis päeva aresti Valga peavahis. Ega seegi partisanide jaoks halb koht olnud. Juba teisel päeval töötasime Valga raudteejaamas, kolmandal aga sõidutati meid Lätti Smiltene miilitsa juurde puid lõhkuma. Puuhunnik näidati kätte, õllenõu asukoht samuti. Öeldi, et kui töö tehtud, võime kogu õlle ära juua, aga linna peale tolgendama minna ei tohi. Lõunaks tõid lahked võmmid meile restoranist süüa. Puud said lõhutud, õlu joodud ning purjuspäi peavahti tagasi mindud. Nii möödusid arestipäevad üsnagi lõbusalt.
Lisaks halvale ilmale seostub see mälestus praeguse ajaga veel ühel kummalisel viisil. Järgmine kord tuli käskjalg kutsega mu koduukse taha 1986. aasta suvel, kui kõikjalt üle terve N. Liidu saadeti Tšernobõli „kordusõppustele“ kõiki, keda õnnestus kätte saada. Siis olin targem, lasin naisel ukse avada ja öelda, et mind pole kodus. Igaks juhuks otsustasin mõneks ajaks üldse Eestist jalga lasta. Kui avanes võimalus sõita koos Marika Mikkoriga Kaukaasiasse, olin kohe valmis minema. Nii sattusingi täpselt kümme aastat pärast esimest külaskäiku taas mägedesse ja Eesti Aiakesse, augusti teisel poolel ka Sulevi külla, kus ma varem käinud polnud.
Täna sõin lõunat koos Kaittiga. Selgus, et ta on kevadise Nepaali reisi hoopis ära jätnud ja peab sügisesi matkaplaane. Ta kirjeldas lühidalt mind ees ootavaid paiku. Leppisime kokku, et proovime tuleval kevadel käia Bhaktapuris Madhu Krishnat filmimas ning pärast teha retk Dolpa piirkonda. Kaitti kinnitas veel kord, et neil õnnestus mullu sügisel ilma suuremate sekeldusteta sama marsruuti mööda Nepaali lennata. Tallinnas öeldi, et ei saa pagasit Kathmanduni vormistada, kuid pakuti võimalust teha Amsterdamis uus check in.
Lõpuks tuli ka päike välja ja ilm hakkas natuke kevade moodi välja nägema.
Suveaja järgi on kell juba lõunas, väljas sajab ikka lund või lörtsi. Umbes samasugused vastikud ilmad olid 1982. aasta kevadel, kui olin 15. märtsist 1. maini Taagepera lähedal õhutõrjerakettide baasis kordusõppusel. Nõukogude ajal oli komme kutsuda sõjaväes käinud mehi aeg-ajalt uuesti teenistusse. Kui juhtusid valel ajal vales kohas olema ja kutse kätte saama, polnud minekust pääsu. Ja kutse peale polnud üldse kirjutatud, mis asjus sõjakomissariaati tuleb minna. Olin allkirja andnud, läksin kohale ja – hopsti, rändas mu pass raudkappi ning vastu anti kordusõppuse kutse. Kui seltskond üsna joomaseid partisane 15. märtsil Valka jõudis, oli kõva lumesadu koos tuisuga, tänavatel igal pool sügavad hanged. Partisanideks kutsuti kordusõppuste mehi vist ajateenijale sobimatu välimuse pärast – habetunud, pikajuukselised mehed, seljas vananenud mudeli vormirõivad. Mulle tol korral parajaid pükse ja saapaid ei leitudki, nii meenutasin vana gümnastjorka ja koduste säärevarjudega tõepoolest metsameest. Taagepera lähedale Rutomäe baasi jõudsime juba hämaras, nii valguse kui mõistuse mõttes. Et juhtus olema ülestõusmispühade aeg, süütasime lenini toas hulga küünlaid ja üritasime temaatilisi laule joriseda. Seda muidugi loeti vaata et ideoloogiliseks diversiooniks, sest samas kasarmus elasid ka ajateenijad, kelle moraali ja võitlusvõimet 45 päeva elu koos meiesuguste tüüpidega üsna kõvasti kahandas. Ega me ise aru saanudki, miks just raketibaasi sattusime. Mõni mees oli hiljaaegu tulnud mereväest, mõni teeninud tanki peal, mõni olnud ehituspataljonis. Mina ise õhudessandis ja raudteevägedes. Niipalju ühist leidsin, et embleemi tõttu kutsuti kutsuti raudteevägesid vene keeles naljatamisi шпало-ракетные войска. Ilmselt ei teadnud ka väeosa ohvitserid, mis partisanidega peale hakata. Lisaks üldisele väeosaga tutvumisele istusime paar-kolm korda mingites lokaaatoriputkades, aitasime paari raketti kokku monteerida ja jälgisime, kuidas sõdurid aja peale rakette tankisid ja üles seadsid. Põhilise osa ajast koristasime väeosa territooriumilt lund ja jõime, sest Karksi-Nuia oli baasist ainult 10 kilomeetri kaugusel, päeval värava taha hiilida polnud mingi probleem. Mõnel nädalavahetusel lubati meid koju käima ka, siis sai jälle alkoholivarusid uuendada. Lumi püsis sealkandis maas pea terve aprilli. Tartu linn oli juba üsna kevadine, aga meie kühveldasime Rutomäel ikka veel lund. Kui saime palliplatsi puhtaks, viitsisime mõnikord päikeselise ilmaga isegi võrkpalli mängida. Meid kamandama määratud allohvitser lobises ükskord purjuspäi välja, et kahekordse okastraadiga piiratud erivalve all olevas angaaris hoiti õhutõrjerakettide modifitseeritud variante, mis varustatud pikema stardiastme ja väikese tuumapeaga ning mõeldud kasutamiseks hoopis maavägede vastu. Kui õige see jutt oli, ei oska praegu enam öelda, aga mäletan küll, et osasid rakette hoiti tõepoolest teistest eraldi rangema valve all ega pandud kunagi stardiseadmetele. Minu jaoks lõppes üsna mõnus ja muretu elu raketibaasis ühe suurema peoga, mille ajal meil õnnestus ära lõhkuda männimetsa veeres oleva ohvitseride šašlõkiküpsetamise platsi laud, kui ronisime kambaga selle peale „Õllepruulijat“ laulma. Selle eest sain koos kahe kaaslasega viis päeva aresti Valga peavahis. Ega seegi partisanide jaoks halb koht olnud. Juba teisel päeval töötasime Valga raudteejaamas, kolmandal aga sõidutati meid Lätti Smiltene miilitsa juurde puid lõhkuma. Puuhunnik näidati kätte, õllenõu asukoht samuti. Öeldi, et kui töö tehtud, võime kogu õlle ära juua, aga linna peale tolgendama minna ei tohi. Lõunaks tõid lahked võmmid meile restoranist süüa. Puud said lõhutud, õlu joodud ning purjuspäi peavahti tagasi mindud. Nii möödusid arestipäevad üsnagi lõbusalt.
Lisaks halvale ilmale seostub see mälestus praeguse ajaga veel ühel kummalisel viisil. Järgmine kord tuli käskjalg kutsega mu koduukse taha 1986. aasta suvel, kui kõikjalt üle terve N. Liidu saadeti Tšernobõli „kordusõppustele“ kõiki, keda õnnestus kätte saada. Siis olin targem, lasin naisel ukse avada ja öelda, et mind pole kodus. Igaks juhuks otsustasin mõneks ajaks üldse Eestist jalga lasta. Kui avanes võimalus sõita koos Marika Mikkoriga Kaukaasiasse, olin kohe valmis minema. Nii sattusingi täpselt kümme aastat pärast esimest külaskäiku taas mägedesse ja Eesti Aiakesse, augusti teisel poolel ka Sulevi külla, kus ma varem käinud polnud.
Täna sõin lõunat koos Kaittiga. Selgus, et ta on kevadise Nepaali reisi hoopis ära jätnud ja peab sügisesi matkaplaane. Ta kirjeldas lühidalt mind ees ootavaid paiku. Leppisime kokku, et proovime tuleval kevadel käia Bhaktapuris Madhu Krishnat filmimas ning pärast teha retk Dolpa piirkonda. Kaitti kinnitas veel kord, et neil õnnestus mullu sügisel ilma suuremate sekeldusteta sama marsruuti mööda Nepaali lennata. Tallinnas öeldi, et ei saa pagasit Kathmanduni vormistada, kuid pakuti võimalust teha Amsterdamis uus check in.
Lõpuks tuli ka päike välja ja ilm hakkas natuke kevade moodi välja nägema.
laupäev, 26. märts 2011
Punane joon Tartumaa kohal
Las ma kriibin
täna mõtete küüntega
olemise marrasnaha
kalki soomuspinda
äkki kratsin
välja elusa elu
kes ei tunne valu
selles polegi verd
minu peas ja mu soontes
miskit on ülearu
punalibled
ja valgelibled
kihutavad võidu
piki koduseid teid
pole politseid
kes kiirustajatelt küsiks
Lible mispärast sa jood
niisiis joon
minu silme ees terendab
veripunane joon
valge ja tuisuse
Tartumaa kohal
Kambjast pahemat kätt
algab õhtu
oleneb kummalt poolt tulla
mu joomalaua lehviva
sinimustvalge
laudlina juurde
täna mõtete küüntega
olemise marrasnaha
kalki soomuspinda
äkki kratsin
välja elusa elu
kes ei tunne valu
selles polegi verd
minu peas ja mu soontes
miskit on ülearu
punalibled
ja valgelibled
kihutavad võidu
piki koduseid teid
pole politseid
kes kiirustajatelt küsiks
Lible mispärast sa jood
niisiis joon
minu silme ees terendab
veripunane joon
valge ja tuisuse
Tartumaa kohal
Kambjast pahemat kätt
algab õhtu
oleneb kummalt poolt tulla
mu joomalaua lehviva
sinimustvalge
laudlina juurde
Uusi andmeid esivanemate kohta
Vanaisa Karl (meetrikaraamatu järgi Kaarel) Lintrop sündis 15. septembril 1874. aastal Simuna kihelkonna Muuga (Münkenhof) mõisa maadel Arukülas (Arroküll) pere kolmanda lapsena. Temast vanemad olid Maria (5.9.1866) ja Jakob (6.4.1870), nooremad Kustav Hermann (22.10.1879) ja Liisa (16.9.1881). Nende vanemad olid Andres Jakobi poeg Lintrop ja Leenu Lintrop (sünd. Rakkelt). Vanavanaisa Andres sündis 19. septembril 1839. aastal Väike-Maarja kihelkonnas Vao (Wack) mõisa maadel, Leenu Rakkelti vanemad Toomas Jaani poeg (sünd. ca 1815) ja Mari (ca 1814) elasid Muuga mõisa maadel Simuna kihelkonnas. Andrese isa, minu vanavanavanaisa oli Jakob Hansu poeg (sündinud ca 1798), kes sai perekonnanime Lintrop koos vanemate, oma naise ja vanema poja Hansuga (sünd. sügisel 1833) 1834. aastal. Igatahes esinevad nad selle nime all juba sama aasta hingerevisjoni kirjades.
Aga perekonnanimede panemise raamatu sissekanne on tehtud alles 26. juunil 1835. Jakobi isa Hansu (Wansi Hans) leiame Vao mõisa aladelt juba 1811. aasta hingerevisjoni lehtedel. Hans sündis umbes 1771. aastal, sama vana oli ka ta naine Mari. Hans suri 1843. aastal. Jakobi surmaaeg on seni välja uurimata, kuid Simuna kihelkonna kümnenda (1858. aasta) hingerevisjoni ümberarvestuslehtedelt leiame, et 52 aastat vana Jakob Lintropi lesk Mari on koos 24 aastase poja Hansu, tolle naise Juula, ja oma nooremate laste Andrese (16) ja Annega (13) asunud elama Simuna kihelkonda Muuga mõisa maadele. Hingerevisjonide lehed kahjuks ei ole vist eriti täpsed vanuste osas, aga igatahes on selge, et kolimine pidi aset leidma pärast 1858. aastat. Seal siis kohtusid Andres ja Leenu ja sündis vanaisa Kaarel.
neljapäev, 24. märts 2011
Kevadenäljas maal
Miks ma ei näe
ikka veel kevadet
kuigi sulamuld
võiks juba kasvada
lumeväljadest läbi
lõokesejalgade käia
mättad ja lombid
võiksid ammugi olla
kiivitajatele lugeda
kõle loodetuul
rebib ulakalt
kaskede patse
puistab oma kooripoisi
helesinise rüü
pilvisest käisest
rahet ja lund
millist laulu
laulame sinuga
tänasel jäiseid tähenõelu
pilgusse torkival õhtul
kui ma ei näe isegi seda
mis värvi vaatavad
mulle vastu
parajasti su silmad
lase olla
ära kõnele minuga
täna üheski keeles
ära reeda oma
selgeltnägija
tillukest saladust
nagunii juhtub elu
isegi sellel
kevadenäljas maal
ikka veel kevadet
kuigi sulamuld
võiks juba kasvada
lumeväljadest läbi
lõokesejalgade käia
mättad ja lombid
võiksid ammugi olla
kiivitajatele lugeda
kõle loodetuul
rebib ulakalt
kaskede patse
puistab oma kooripoisi
helesinise rüü
pilvisest käisest
rahet ja lund
millist laulu
laulame sinuga
tänasel jäiseid tähenõelu
pilgusse torkival õhtul
kui ma ei näe isegi seda
mis värvi vaatavad
mulle vastu
parajasti su silmad
lase olla
ära kõnele minuga
täna üheski keeles
ära reeda oma
selgeltnägija
tillukest saladust
nagunii juhtub elu
isegi sellel
kevadenäljas maal
kolmapäev, 23. märts 2011
Esimesed mäed - Kaukaasia 1966
Pikalt kavatsetud Kaukaasia-reis sai teoks 1966. aasta augustis. Mäletan kahte kindlat tingimust – esiteks pidi sõit kindlasti toimuma augustis, sest siis on ploomid ja muud puuviljad valmis, teiseks tuli selle tarbeks kõrvale panna vähemalt kolmsada rubla. Aasta varem kaaluti mu mäletamist mööda ka seda minekut, aga siis vist ei saanud isa ja ema vajalikku reisiraha kokku ning leiti, et lapsed võiksid ka veel enne nii hirmus pikka sõitu aastakese kasvada. Ega mu vanemad suured reisimehed olnudki, vähemalt sel ajal mitte. Nooruses, siis oli isa küll geoloogidega Pamiiris kolanud, aga sõda ja hilisem vangilaager võtsid vist rännulusti ära. Minu ja venna sündimine muidugi ka. Tuleb ju ikka meelde tuletada, et isa oli minu sündides juba 43 aastat vana. Elasime tollal Kingissepa nime kandnud tänaval väikeses 14 ruutmeetri suuruses kööktoas. Aadress – Kingissepa 20 - 10 - on mul tänaseni meeles. Enne vanaema surma mahtusime oma tillukesse toakesse lausa viiekesi. Inimesed olid siis vähenõudlikumad ka. Üsna sageli mahtus meie juurde öömajale veel mõni Nabala või Hiiumaa sugulane, sest elasime kesklinnas ja bussijaama lähedal. Nüüd on selle maja koha peal tänav, aga majatagused kastanid on veel alles. Seal Veerenni ja Liivalaia nurgal, minge vaadake. Ehk õitsevad nad praegu sama kaunilt, kui mu lapsepõlves. Enne mind ja venda ja enne vangilaagrit, siis olid isa ja ema korra isa kodukülas käinud, vist üsna varsti pärast sõda. Ema rääkis ikka, kuidas neile hobustega jaama vastu tuldi ja kuidas nad siis olid pidanud ratsa hirmsat mägiteed pidi sõitma. Aga võib-olla kujutan praegu ette, et jutt käis nii pika ratsasõidu kohta. Ehk sõideti ikka hobuvankriga Eesti Aiakeseni, aga kohapeal, seal vist tollal tõesti ratsutamisest ei pääsenud. Mu isapoolne vanaema elas tollal veel ja sai minia ära näha. Mind ja venda tal enam näha ei lastud, kuigi meie olemasolust pidi ta vist teadma, sest suri alles 1959. aastal. Ja veel olime ema ja Tallinna vanaemaga paaril suvel Hiiumaal käinud ja mõned korrad Nabalas ka. Minu jaoks on mõlemad väga erilised kohad – Nabalas Pihlakal tegin oma esimesed iseseisvad sammud, mida ma ise muidugi ei mäleta, Hiiumaal Kaigutsis aga veetsin koolieelse suve ja õppisin täditütarde käe all kirjatarkust. Ja sellega seotud vaevu mäletan üsna hästi. Aga siis varsti suri vanaema ja enam polnud kedagi, kes oleks terve suve saanud Kaigutsis või Pihlakal lastekarjas olla. Nii tuligi enne Kaukaasiat paar suve lausa linnas mööda saata. Ühel heal päeval aga olid rongipiletid Adlerisse ära ostetud, sugulastele kirjad saadetud ja üle kolmesaja rubla teeraha ka kõrvale pandud. Ärasõidupäeval telliti jaamasõiduks isegi takso, sest eks meil oli üksjagu asju paari üsna suurde kohvrisse ka pakitud. Hea, et sõit läks lõuna poole ja polnud vaja palju sooje rõivaid kaasa võtta. Aga isegi suvine riidekraam kaalus midagi ja laste jaoks tuli ikka õige mitu komplekti asju kohvrisse toppida ja veel kingitusi sugulastele ja kuhugi pidi mahtuma ka natuke söögikraami.
Tollal oli käis Tallinnast Adlerisse otsevagun, mis teel erinevate rongide sappa haagiti. Sõit kestis küll kolm päeva, aga oli üsna mugav. Esimese etapina jõudsime järgmiseks hommikuks Riiga. Seal jäi vagun pea terveks päevaks haruteele seisma. Teadjamad inimesed läksid linna peale, meie istusime oma kupees. Raha kokkuhoiu huvides polnud mu vennal omaette kohta, tema magas ema naril. Seetõttu oli kupees ka üks võõras tädi, kes pidi meie mängusid taluma. Aga ega me nii hirmus palju sõidu ajal ei möllanudki. Mulle näiteks meeldis palju rohkem oma ülemisel naril kõhutada ja aknast välja vaadata. Paari päevaga oli lõug täitsa punane ja valus pidevast padja vastu nühkimisest ja hiljem, kui aken sooja tõttu pidevalt lahti oli, sai nägu diiselveduri suitsust ka üksjagu tahmaseks. Aga tohutult huvitav oli vaadata kõiki neid võõraid paiku. Tollal pakkusid põnevust isegi mööda vilksatavad Donbassi kaevanduste tuled, linnadest ja küladest rääkimata. Hästi vahva oli pikemate peatuste ajal vagunist välja ronida, mööda perrooni jalutada ja vaadata, mida tädid müüa pakkusid. Peamiselt pakuti keedukartuleid, mitmesuguseid pirukaid, kala, kurki ja tomatit, puuvilja. Putkadest sai leiba-saia ja limonaadi, suitsuvorst oli endal kaasas. Mõnes jaamas, kus lühemalt seisti, sai sööki osta otse vaguniaknast. Paaril korral puges põue väike hirm, et äkki sõidab rong ootamatult ära ja keegi, kas ma ise või vend või ema, jääb maha. Aga vedur andis alati valjusti vilet ja vagunisaatjad ei tõstnud oma lippe enne, kui kõik reisijad olid vagunis tagasi.
Kolmandal päeval algasid mäed. Nagu juba varem öeldud, valmistasid esimesed nähtud mäed mulle üsna korraliku pettumuse, sest polnud üldse teravatipulised ja lumised, vaid ümarad ja metsased. Nende vahel sõites küsisin, millal siis päris mäed tulevad. Aga kui raudtee Musta mere rannikule jõudis, oli seal äkki kaldajärsakuid ja tunneleid ja nii palju vaatamist, et lumised tipud läksid meelest. Adlerisse jõudsime õhtupoolikul, võtsime pärast väikest maakuulamist ja arupidamist takso ja kihutasime Mzõmta jõe järsule nõlvale rajatud teed mööda Punaselageda poole. Mäletan järske käänakuid, kaljusid ja all orupõhjas vahutavat vett. Taksojuht lasi iga järsema kurvi eel uhkelt signaali. Kusagil kõndis teed mööda terve lambakari ja me pidime väga aeglaselt sõitma, et loomade vahelt läbi saada. Eesti Aiakeseni oli Adleri jaamast üle 70 kilomeetri. Külani jõudes selgus, et suurvesi oli minema pühkinud sillale viiva tee, kuid meile jäi mulje, et üle kohiseva mägijõe viibki ainult kitsuke laudadest purre. Tegelikult sai pikka purret mööda üle madala vee ning sild jõe sügavama osa kohal oli ikka enam-vähem olemas. Siiski võttis kohvrite ning meie üle jõe toimetamine üksjagu aega, sest teisel kaldal märkasime äkki, et on juba hämar. Selleks ajaks, kui Juhannes Naeltoki maja juurde jõudsime läks päris pimedaks. Pererahvast polnud kodus. Istusime viinamarjaväätide all pingil ja imestasime, kuidas see öö küll nii kiiresti kätte jõudis. Esimesest õhtust meenub mulle roheluses majaesine kui tunnel mida valgustavad loendamatute helendavate putukate lendavad tulesädemed. Aga siis olin imestamiseks juba liiga väsinud.
Järgnevatel päevadel õppisin mägesid vaatama juba nii, et märkasin ka kõrgemaid lumiseid tippe lähemate ja suuremate kuid palju madalamate külgharude taga. Kohtusin mehega, kellel olid minust mõni aastad nooremad lapsed, kuid kes kinnitas, et on mu vend. Hiljem selgus muidugi, et onupoeg on vene keeles ka vend – двоюродный брат. Tolik üritas mind õpetada käredavoolulisest Mzõmtast kala püüdma, kuid pärast seda, kui pidi korduvalt vette ronima, et mõne risu taha haakunud õngekonksu lahti päästa, andis ta alla. Veel meenub ainus tollal veel elus olnud isa vend Ruudi, kõhnavõitu mees, kellel kodus paks (ja minu arvates tige) vene naine. Ruudil oli umbes minuvanune tütar, kellega ma üldse jutule ei saanud, sest ei osanud piisavalt vene keelt. Tüdruk jälle ei saanud minu eestikeelsest jutust tuhkagi aru. Aga ühel õhtul, kui kinos käisime, selgus, et külas on siiski eesti keelt oskavaid nooremaid inimesi. Mina imestasin, et film, mida näidati, oli eestikeelse tekstita. Samas ei väsinud inimesed kogu reisi jooksul imestamast, kuidas meiesugused poisid üldse vene keelt ei oska. Kardan, et mõnel tekkis tõsine mure meie tuleviku pärast.
Meile, linnalastele, pakkusid huvi olid kõikjal otsekui metsikult kasvavad ploomipuud ja allõtšad. Viimastest rääkisime omavahel muidugi kui kollastest ploomidest. Oli teada, et nende ülemäärane söömine teeb kõhu haigeks. Tollal ma loomulikult ei teadnud, et 1930-tel oli Eesti Aiake kuulus mustade ploomide poolest, mida kuivatatult isegi välismaale müüdi. Veel kasvas küla ümbruses palju kreeka pähkleid ja kastaneid, kusjuures viimased ei sarnanenud üldse meie koduste hobukastanitega. Isa juttude põhjal teadsin juba enne sõitu, et sealsete kastanite vili on söödav. Vaatamisväärsuseks olid ka kohalikud lapilised sead, kes vabalt tänavaid mööda ringi liikusid ja ploomidel-kastanitel hea maitsta lasid. Tõeliseks suursündmuseks kujunes matk väikese kose juurde, mis asus ka kusagil 2. brigaadi kohal Aibga nõlval (külaosad kandsid kollektiviseerimise meenutusena nimesid 1., 2. ja 3. brigaad, kusjuures 1. brigaad ehk küla keskus paiknes jõe teisel kaldal ja veidi ülesvoolu, kolmas brigaad aga juba Mzõmta ja Atsiptse ühinemiskohast edasi, kus jõeorg järjest kitsamaks muutub). Mäletan võõraid sinakate siledate tüvedega lehtpuid, nende vahel looklevat rada ning mingit erilist rammusat-kibekat lõhna, mida pidid põhjustama teatud liiki ussikesed, kui neile peale astuti.
Muidugi käisime vaatamas ka isa sünnikohta kusagil künkal praegusest külast palju kõrgemal, kus olid veel alles mõned vanaisa istutatud õunapuud. Kusagil nende juures pidi olema ka üks suur kivi, mille lähedal seisis kunagi maja. Sain teada, et eestlased ei elanudki vanasti ainult all jõeorus, vaid leidsid sobivaid paiku ka orgu ümbritsevatel nõlvadel. Mõni päev pärast kose juures käimist võtsime ette pikema matka piki Mzõmta kallast ülesvoolu, kus asus mineraalveeallikas (kohalike kõnepruugis hapuveeallikas). Sinna oli 14-15 kilomeetrit mööda niisket jõeäärset metsateed. Allika vesi mulle tookord eriti ei maitsenud, pealegi lõhnas see ebameeldivalt. Veel jäi meelde, et mägiojasid kutsuti sorideks, igal neist oli nimi vastavalt selle pere maadele, kus oja voolas. Vesi oli väga külm ja puhas, täiesti maitseta. Meenub ujumine külma veega mägijõe vaiksemas sopis koos hiigelsuure roninastikuga, keda me kõik kartsime.
Pärast paari Eesti Aiakeses oldud nädalat sõitsime tagasi Adlerisse, kus elasime mõned päevad tädi Vanda majas. Käisime rohkesti ujumas ja mängisime tädi Vanda tütarde ning nende sõbrataridega. Muidugi oli meil jälle suhtlemisraskusi, aga kuidagimoodi saime hakkama. Musta mere subtroopiline rannik palmide ja muude eksootiliste taimede ning tohutult soojade pimedate öödega oli omaette elamus, mida nautisime nädala veel Salme külas, kus juba siis elas grusiini uusasukaid eestlastest palju rohkem. Tagasi koju sõitsime Leningradi kaudu, tädi Vanda mees hankis rongipiletid, mida enne kooliaasta algust ühtäkki enam üldse saada polnud. Koolis sain sõpradele jagada söödavaid kastaneid ning muidugi rääkida reisilugusid, suvevaheaja veetmise teemal kirjutatud kirjand aga oli vist mu esimene viiega hinnatud ja klassi ees ette loetud kirjatöö.
Praeguseks on Abhaasia poolel asuvad Salme ja Sulev arvatavasti väga palju muutunud, grusiinide asemel elavad Salmes ilmselt apsuad. Vanast Eesti Aiakesest aga ei ole Sotši 2014. aasta olümpiamängude võistluspaikade ehitamise käigus kuigi palju alles jäänud.
Tollal oli käis Tallinnast Adlerisse otsevagun, mis teel erinevate rongide sappa haagiti. Sõit kestis küll kolm päeva, aga oli üsna mugav. Esimese etapina jõudsime järgmiseks hommikuks Riiga. Seal jäi vagun pea terveks päevaks haruteele seisma. Teadjamad inimesed läksid linna peale, meie istusime oma kupees. Raha kokkuhoiu huvides polnud mu vennal omaette kohta, tema magas ema naril. Seetõttu oli kupees ka üks võõras tädi, kes pidi meie mängusid taluma. Aga ega me nii hirmus palju sõidu ajal ei möllanudki. Mulle näiteks meeldis palju rohkem oma ülemisel naril kõhutada ja aknast välja vaadata. Paari päevaga oli lõug täitsa punane ja valus pidevast padja vastu nühkimisest ja hiljem, kui aken sooja tõttu pidevalt lahti oli, sai nägu diiselveduri suitsust ka üksjagu tahmaseks. Aga tohutult huvitav oli vaadata kõiki neid võõraid paiku. Tollal pakkusid põnevust isegi mööda vilksatavad Donbassi kaevanduste tuled, linnadest ja küladest rääkimata. Hästi vahva oli pikemate peatuste ajal vagunist välja ronida, mööda perrooni jalutada ja vaadata, mida tädid müüa pakkusid. Peamiselt pakuti keedukartuleid, mitmesuguseid pirukaid, kala, kurki ja tomatit, puuvilja. Putkadest sai leiba-saia ja limonaadi, suitsuvorst oli endal kaasas. Mõnes jaamas, kus lühemalt seisti, sai sööki osta otse vaguniaknast. Paaril korral puges põue väike hirm, et äkki sõidab rong ootamatult ära ja keegi, kas ma ise või vend või ema, jääb maha. Aga vedur andis alati valjusti vilet ja vagunisaatjad ei tõstnud oma lippe enne, kui kõik reisijad olid vagunis tagasi.
Kolmandal päeval algasid mäed. Nagu juba varem öeldud, valmistasid esimesed nähtud mäed mulle üsna korraliku pettumuse, sest polnud üldse teravatipulised ja lumised, vaid ümarad ja metsased. Nende vahel sõites küsisin, millal siis päris mäed tulevad. Aga kui raudtee Musta mere rannikule jõudis, oli seal äkki kaldajärsakuid ja tunneleid ja nii palju vaatamist, et lumised tipud läksid meelest. Adlerisse jõudsime õhtupoolikul, võtsime pärast väikest maakuulamist ja arupidamist takso ja kihutasime Mzõmta jõe järsule nõlvale rajatud teed mööda Punaselageda poole. Mäletan järske käänakuid, kaljusid ja all orupõhjas vahutavat vett. Taksojuht lasi iga järsema kurvi eel uhkelt signaali. Kusagil kõndis teed mööda terve lambakari ja me pidime väga aeglaselt sõitma, et loomade vahelt läbi saada. Eesti Aiakeseni oli Adleri jaamast üle 70 kilomeetri. Külani jõudes selgus, et suurvesi oli minema pühkinud sillale viiva tee, kuid meile jäi mulje, et üle kohiseva mägijõe viibki ainult kitsuke laudadest purre. Tegelikult sai pikka purret mööda üle madala vee ning sild jõe sügavama osa kohal oli ikka enam-vähem olemas. Siiski võttis kohvrite ning meie üle jõe toimetamine üksjagu aega, sest teisel kaldal märkasime äkki, et on juba hämar. Selleks ajaks, kui Juhannes Naeltoki maja juurde jõudsime läks päris pimedaks. Pererahvast polnud kodus. Istusime viinamarjaväätide all pingil ja imestasime, kuidas see öö küll nii kiiresti kätte jõudis. Esimesest õhtust meenub mulle roheluses majaesine kui tunnel mida valgustavad loendamatute helendavate putukate lendavad tulesädemed. Aga siis olin imestamiseks juba liiga väsinud.
Järgnevatel päevadel õppisin mägesid vaatama juba nii, et märkasin ka kõrgemaid lumiseid tippe lähemate ja suuremate kuid palju madalamate külgharude taga. Kohtusin mehega, kellel olid minust mõni aastad nooremad lapsed, kuid kes kinnitas, et on mu vend. Hiljem selgus muidugi, et onupoeg on vene keeles ka vend – двоюродный брат. Tolik üritas mind õpetada käredavoolulisest Mzõmtast kala püüdma, kuid pärast seda, kui pidi korduvalt vette ronima, et mõne risu taha haakunud õngekonksu lahti päästa, andis ta alla. Veel meenub ainus tollal veel elus olnud isa vend Ruudi, kõhnavõitu mees, kellel kodus paks (ja minu arvates tige) vene naine. Ruudil oli umbes minuvanune tütar, kellega ma üldse jutule ei saanud, sest ei osanud piisavalt vene keelt. Tüdruk jälle ei saanud minu eestikeelsest jutust tuhkagi aru. Aga ühel õhtul, kui kinos käisime, selgus, et külas on siiski eesti keelt oskavaid nooremaid inimesi. Mina imestasin, et film, mida näidati, oli eestikeelse tekstita. Samas ei väsinud inimesed kogu reisi jooksul imestamast, kuidas meiesugused poisid üldse vene keelt ei oska. Kardan, et mõnel tekkis tõsine mure meie tuleviku pärast.
Meile, linnalastele, pakkusid huvi olid kõikjal otsekui metsikult kasvavad ploomipuud ja allõtšad. Viimastest rääkisime omavahel muidugi kui kollastest ploomidest. Oli teada, et nende ülemäärane söömine teeb kõhu haigeks. Tollal ma loomulikult ei teadnud, et 1930-tel oli Eesti Aiake kuulus mustade ploomide poolest, mida kuivatatult isegi välismaale müüdi. Veel kasvas küla ümbruses palju kreeka pähkleid ja kastaneid, kusjuures viimased ei sarnanenud üldse meie koduste hobukastanitega. Isa juttude põhjal teadsin juba enne sõitu, et sealsete kastanite vili on söödav. Vaatamisväärsuseks olid ka kohalikud lapilised sead, kes vabalt tänavaid mööda ringi liikusid ja ploomidel-kastanitel hea maitsta lasid. Tõeliseks suursündmuseks kujunes matk väikese kose juurde, mis asus ka kusagil 2. brigaadi kohal Aibga nõlval (külaosad kandsid kollektiviseerimise meenutusena nimesid 1., 2. ja 3. brigaad, kusjuures 1. brigaad ehk küla keskus paiknes jõe teisel kaldal ja veidi ülesvoolu, kolmas brigaad aga juba Mzõmta ja Atsiptse ühinemiskohast edasi, kus jõeorg järjest kitsamaks muutub). Mäletan võõraid sinakate siledate tüvedega lehtpuid, nende vahel looklevat rada ning mingit erilist rammusat-kibekat lõhna, mida pidid põhjustama teatud liiki ussikesed, kui neile peale astuti.
Muidugi käisime vaatamas ka isa sünnikohta kusagil künkal praegusest külast palju kõrgemal, kus olid veel alles mõned vanaisa istutatud õunapuud. Kusagil nende juures pidi olema ka üks suur kivi, mille lähedal seisis kunagi maja. Sain teada, et eestlased ei elanudki vanasti ainult all jõeorus, vaid leidsid sobivaid paiku ka orgu ümbritsevatel nõlvadel. Mõni päev pärast kose juures käimist võtsime ette pikema matka piki Mzõmta kallast ülesvoolu, kus asus mineraalveeallikas (kohalike kõnepruugis hapuveeallikas). Sinna oli 14-15 kilomeetrit mööda niisket jõeäärset metsateed. Allika vesi mulle tookord eriti ei maitsenud, pealegi lõhnas see ebameeldivalt. Veel jäi meelde, et mägiojasid kutsuti sorideks, igal neist oli nimi vastavalt selle pere maadele, kus oja voolas. Vesi oli väga külm ja puhas, täiesti maitseta. Meenub ujumine külma veega mägijõe vaiksemas sopis koos hiigelsuure roninastikuga, keda me kõik kartsime.
Pärast paari Eesti Aiakeses oldud nädalat sõitsime tagasi Adlerisse, kus elasime mõned päevad tädi Vanda majas. Käisime rohkesti ujumas ja mängisime tädi Vanda tütarde ning nende sõbrataridega. Muidugi oli meil jälle suhtlemisraskusi, aga kuidagimoodi saime hakkama. Musta mere subtroopiline rannik palmide ja muude eksootiliste taimede ning tohutult soojade pimedate öödega oli omaette elamus, mida nautisime nädala veel Salme külas, kus juba siis elas grusiini uusasukaid eestlastest palju rohkem. Tagasi koju sõitsime Leningradi kaudu, tädi Vanda mees hankis rongipiletid, mida enne kooliaasta algust ühtäkki enam üldse saada polnud. Koolis sain sõpradele jagada söödavaid kastaneid ning muidugi rääkida reisilugusid, suvevaheaja veetmise teemal kirjutatud kirjand aga oli vist mu esimene viiega hinnatud ja klassi ees ette loetud kirjatöö.
Praeguseks on Abhaasia poolel asuvad Salme ja Sulev arvatavasti väga palju muutunud, grusiinide asemel elavad Salmes ilmselt apsuad. Vanast Eesti Aiakesest aga ei ole Sotši 2014. aasta olümpiamängude võistluspaikade ehitamise käigus kuigi palju alles jäänud.
Adler. Ema, isa ja vend.
Vennaga palmide vilus.
Adleri tänav.
Adleri tänav. Kusagil siin elasid meie sugulased.
Punaselagedal.
Ajutine purre Mzõmtal. Üle selle käidi Eesti Aiakese 2. brigaadi.
Mina ja Mzõmta.
Vaade 2. brigaadist Punaselageda suunas.
Külatänav Eesti Aiakese 1. brigaadis.
Mehed. Isa, onu Ruudi, vend, mina ja veel keegi sugulane, vist Juhannes Naeltok, kelle juures elasime.
Isa ja onu Ruudi.
Kose juures kusagil 2. brigaadi taga Aibga nõlval.
Mina ja kosk.
esmaspäev, 21. märts 2011
Nepaal 2011. Kaks nädalat enne.
Öösel algas kalendrikevad, aga ilm on endiselt vinduvalt talvine. Siiski pole looduse virgumine enam kaugel, inimloomad on juba hakkanud kevadiselt sagima. Mitmeid mu kolleege on näiteks haaranud projektikirjutamise tuhin. Seekord pannakse erinevate käigusolevate tegevuskavade kildudest kokku tippkeskust. Hoolimata sellest, et ennustatav rahasaamise võimalus jääb üldise hinnangu kohaselt alla viie protsendi, leidub neid, kes ka sellise lootusetu väljavaate juures on nõus vaeva nägema. Mina pole järjekordse teadusbürokraatliku näpuharjutuse suhtes kuigi helgelt meelestatud. Üleüldse ei tahaks enam ühtki projekti kirjutada. Järgmisel aastal saab kümme aastat Eesti Rahvaluule Arhiivi teadusjuhiks tulemisest. Aga projektikirjanikuks sain juba enne seda. Teadlasekarjääri jooksul olen kirjutatud kaks sihtfinantseeritava teadusteema projekti, kaks grandiprojekti ja hulga aruandeid nende täitmise kohta. Lisaks veel taotlused kogude rahastamiseks, helisalvestuste digitaliseerimiseks, raamatute väljaandmiseks ja näituste korraldamiseks. Osa neist viimastest on olnud küll päris isiklikud ettevõtmised, aga mis sellest, ühtmoodi on ikka tulnud virtuaalset paberit määrida. Kui vanajumal peaks võtma bürokraate nuhelda, pole minulgi põrgus kirjutajaameti pidamisest pääsu. Siis tuleb loota, et ilma isikukoodita kedagi põrguväravast sisse ei lasta ja ehk on kuraditel juba ka päris mõnus tarkvara kõigi hukkaläinud hingede üle arvestuse pidamiseks juurutatud.
Täna kohtasin Kaubamajas Aldot, töökaaslast Eesti Rahva Muuseumi päevilt, kes praegu ajalehtedele ja ajakirjadele pilte tehes leiba teenib. Ja tema, kujutate ette, ütles, et oleks ta mu Nepaali reisist varem teada saanud, oleks ta kindlasti oma tegemised nõnda korraldanud, et saanuks minuga koos tulla. Enda meelest kirjutasin ja rääkisin kõikjal, et otsin reisikaaslasi, kuid paraku ei jõudnud mu hüüded temani. Infoühiskonnas summutab müra sageli kasuliku informatsiooni, asjalikud sõnumid vilksatavad korraks arvutiekraanil ja kaovad siis lõputusse muusikapalade, naljakate videoklippide, fotode ja „mulle meeldib see“ stiilis teadaannete voolu. Ka mina ei märganud mullu sügisel Facebookis Kaitti postitusi. 20. oktoobril kuulutas ta: „Kes tahab tulla novembris Nepaali, andke teada. Käiks Himaalaja peaaheliku all seitsme-kaheksatuhandelisi kaemas ja tunneks üldse ennast hästi. Tiibet on ka kiviga visata. Emotsioonid garanteeritud“. Ja 2. novembril täpsustas: „Nepaali Manaslu ringile. Ühel pool Ganesh Himal (7422m) teisel pool Manaslu (8156m). Ja natuke Annapurna ringi jääb ka matka sisse. Veel on võimalus ühineda :).“ Nii juhtuski, et sellal, kui mina püüdsin sama suhtlusvõrgustiku kaudu kindlaks teha Kaitti tänavusi reisiplaane, oli ta hoopis mägedes. Ning siis ma ostsingi lennupiletid ära, arvates, et olen oma Nepaali-igatsusega päris omapead jäänud. Sest muidu oli meil plaan minna aprillis nepaali uusaasta paiku Bhaktapuri newari kunstnikku Madhu Krishna Chitrakari filmima. Mägedesse muidugi ka, sellest poleks nagunii pääsu olnud. Aga nüüd lähen ma üksi ja Kaitti tuleb mingi seltskonnaga 12. aprillil ja käib vist Annapurna baaslaagris ja Chitwanis, sest elevantidega džunglis sõitmine meelitab rahvast rohkem, kui pikk ja kurnav mägimatk. Ja tagasi Eestisse jõuab ta päev pärast mind. Selline lugu.
Täna kohtasin Kaubamajas Aldot, töökaaslast Eesti Rahva Muuseumi päevilt, kes praegu ajalehtedele ja ajakirjadele pilte tehes leiba teenib. Ja tema, kujutate ette, ütles, et oleks ta mu Nepaali reisist varem teada saanud, oleks ta kindlasti oma tegemised nõnda korraldanud, et saanuks minuga koos tulla. Enda meelest kirjutasin ja rääkisin kõikjal, et otsin reisikaaslasi, kuid paraku ei jõudnud mu hüüded temani. Infoühiskonnas summutab müra sageli kasuliku informatsiooni, asjalikud sõnumid vilksatavad korraks arvutiekraanil ja kaovad siis lõputusse muusikapalade, naljakate videoklippide, fotode ja „mulle meeldib see“ stiilis teadaannete voolu. Ka mina ei märganud mullu sügisel Facebookis Kaitti postitusi. 20. oktoobril kuulutas ta: „Kes tahab tulla novembris Nepaali, andke teada. Käiks Himaalaja peaaheliku all seitsme-kaheksatuhandelisi kaemas ja tunneks üldse ennast hästi. Tiibet on ka kiviga visata. Emotsioonid garanteeritud“. Ja 2. novembril täpsustas: „Nepaali Manaslu ringile. Ühel pool Ganesh Himal (7422m) teisel pool Manaslu (8156m). Ja natuke Annapurna ringi jääb ka matka sisse. Veel on võimalus ühineda :).“ Nii juhtuski, et sellal, kui mina püüdsin sama suhtlusvõrgustiku kaudu kindlaks teha Kaitti tänavusi reisiplaane, oli ta hoopis mägedes. Ning siis ma ostsingi lennupiletid ära, arvates, et olen oma Nepaali-igatsusega päris omapead jäänud. Sest muidu oli meil plaan minna aprillis nepaali uusaasta paiku Bhaktapuri newari kunstnikku Madhu Krishna Chitrakari filmima. Mägedesse muidugi ka, sellest poleks nagunii pääsu olnud. Aga nüüd lähen ma üksi ja Kaitti tuleb mingi seltskonnaga 12. aprillil ja käib vist Annapurna baaslaagris ja Chitwanis, sest elevantidega džunglis sõitmine meelitab rahvast rohkem, kui pikk ja kurnav mägimatk. Ja tagasi Eestisse jõuab ta päev pärast mind. Selline lugu.
Madhu Krishna Chitrakar oma tööde taustal.
laupäev, 19. märts 2011
Pilte kevade läve eest
Pilte tänaselt jalutuskäigult. Sooja oli paar või kolm kraadi, puhus üsna kõle kagutuul. Hommikune päikesepaiste mattus pärastlõunaks pilvedesse. Mitte ühtki looma, paar üksikut varest libisemas üle lumelagendiku. Kevade alguseni jäi umbes 36 tundi. Kogu loodus näis ootavat.
Jää pilvede vastu.
Mõtleja.
Aadami tee.
Lumemeri.
Halva ilma saabumine.
Kuu on lähedal
Eileõhtune kuu, pildistatud objektiiviga Sigma 70-200 APO F2,8, millele lisatud 2x telekonverter. Täna on Kuu Maast 356 577 kilomeetri kaugusel, lähimas seisus alates 1993. aastast. Ja 20.10 on täiskuuhetk. Kahjuks lubab prognoos selleks ajaks lörtsi- ja vihmasadu.
neljapäev, 17. märts 2011
Kaleidoskoop
Aga ma olen otsekui rasvane
kevadiselt uimane kärbes
kelle äratas päikesevalguse
tuhandekordne peegeldus
tajusid sõnastavas
keelekaleidoskoobi
alles avanevas liitsilmas
milline suurepärane mosaiik
mõtlen ja pööran pead
kaege - maailma olemasolemisviis
esitleb uusi kirevaid mustreid
klaasikillumänguna
hakkab uuesti kokku kõlksuma
kevadesse virguja elu
isegi sõnad kumavad täna
igaüks oma kõlale vastavat värvi
veinipunane lumivalgel
kõlab mu vaimupilgu jaoks
jälle kui armastus
tumeroheline ja kohvipruun
kõrvuti tärkav lootus
ja isetuks hääbumine
hommik on kollane karamell
lahkuva öö lillade huulte vahel
õhtu mustikamaitset
tunda saan alles enne
pimeda teekäija
sulava lume lõhnalist juttu
kolmapäev, 16. märts 2011
Nepaal 2011. Kaheksateist päeva enne.
Vaatan aknast välja. Päikesepaisteline karge märtsihommik, külma oma seitse kraadi. Kogu elav loodus on kevade ootel nagu stardijoone taga. Kõik me märkame praegu linde, eriti lõunast tulnuid. Nemad on need tõelised elu ja ülestõusmise sõnumi toojad. Ja esimesi lumeroosi või lumikellukese tõusmeid imetleme hardalt. Otsekui ei kordukski see kõik aastast aastasse, otsekui oleks tänavune kevade tulemine hoopis eriline. Aga meil, põhjamaa inimestel, on vist veres mingi eriline kevadelembus, mis aitab igal aastal valguse ja soojuse võitu üha uue pilguga vaadata. Lõpuks pole kevadeid meile ju lõputult antud, ainult napp loetud hulk. Ja päevi pole kevadetes ka just ülearu palju. Enne kui jõuad laulmise, kasvamise, lehtimise ja õitsemisega harjuda, on juba jaanilaupäev käes. Pärast jaanipäeva aga on varsti sügis käes ja siis juba jõulud. Miks siis ei malda ma neidki väheseid hetki kodus olla, miks tiksub mõttes kogu aeg, kui mitme nädala ja päeva pärast asun teele siit põhjamaisest varakevadest lõunamaa palju küpsemasse aega? Kes ja millal istutas minu vastuvõtlikku pinnasesse rahutuse esimese võrse? Vaatan raagus kaski Kirjandusmuuseumi akna taga ja imestan, miks paljud mu sõbrad ja tuttavad ei tunne sedasama rahutust endas kasvamas. Sest kui nad tunneksid, siis ei suudaks nad selle survele vastu panna, vaid lendaksid igal kevadel eri suundades laiali, igaüks oma unistuste maale. Sest igaühel on oma paik siin päikese all, kuhu igatsetakse rohkem, kui kuhugi mujale. Võib-olla on teiste rahutus teistsugune, kutsub neid kaugete maade asemel hoopis Taevaskotta või Meenikunno rappa? Või paadiretkele alles jäiselt hingavail jõgedel? Järve või mere äärde, kus on kevadel sisemaast palju külmem? Mina tunnen tavaliselt veebruari keskpaiku, et ei jaksa enam kuidagi kevade saabumist oodata. Kuigi päevad lähevad üha valgemaks, muutun mina üha väsinumaks ja kärsitumaks. Iga lumesadu, iga tuisuilma, iga külmalainet võtan nagu suurt ülekohut, põen nende pärast vaimus ja lõpuks jään ka päriselt haigeks. Ja tahan kuhugi ära. See äratahtmine, soojusele ja kevadele vastu minna ihkamine pole alati niisugune olnud. Siiski mäletan, kui vaimustav oli olla 1989. aasta aprillikuus Tšehhimaa kevades, kus parajasti õitsesid kõik kirsi-, ploomi- ja õunapuud. Ja milline nauding oli 2005. aasta märtsis astuda talvisest Eestist Malta paarikümnekraadilisse soojusesse. Õieti sealt saigi alguse mu suur kevadine minnatahtmine.
Nepaal oli minu jaoks selline lapsepõlveunistus, millest tegelikult ei julgenud unistadagi. Oludes, kus isegi Soome tundus mingi muinasjutumaana, kuhu pääsevad ainult väga üksikud erilised inimesed, võis ju korduvalt lugeda Tenzing Norgai ja James Ramsey Ullmani „Lumetiigrit“, kuid see mõjus pigem sõnumina maailmast, kuhu endal kunagi pole võimalik pääseda muud moodi, kui ainult vaimus. Siiski uskusin juba seitsme-kaheksa aastase lapsena, et mul on mägedega eriline side. Mõnikord rääkis mägedest isa, kes oli sündinud Kaukaasias Mzõmta orus Eesti Aiakese külas. Kui olime vennaga juba nii vanad, et maailma asjadest veidi aru saada, palusime sageli isa, et ta jutustaks oma lapsepõlvest ja noorusajast, mis möödusid keset meile muinasjutulistena tundunud mägesid. Järgnenud lood olid erinevad, puudutasid mõnikord kodusõja keerulisi aegu ja kõige vanema onu surma (kelle järgi mulle muide nimi on pandud), vanaisa talu koos kõige seal leiduvaga, lumerohkeid talvesid ja sooje suvesid ning ploomide-pähklite rohkeid sügiseid, karu- ja metsseajahi juhtumusi ja muud sarnast. Hiljem lisandusid jutud geoloogidega Pamiiris ekspeditsioonil veedetud sõjaeelsest ajast. Isa oligi sõja puhkedes Pamiiris, mobiliseeriti sealt, sattus Eesti laskurkorpusesse ning ühes sellega viimaks Eestisse, kus meie vennaga siis viisteist kuni kakskümmend aastat pärast sõja lõppu ta lugusid huviga kuulasime ja Kaukaasiast unistasime. Ja mitte ainult Kaukaasiast – kuna üks isa õdedest, tädi Liisi, oli geoloog ja geoloogiga abielus, siis viibis ta pidevalt põnevatel (nii mulle lapsena tundus) ekspeditsioonidel Siberis, näiteks Bratskisse rajatava hüdroelektrijaama piirkonnas, kuhu talle umbes esimese-teise klassi jütsina pikki kirjasid kirjutasin, uurides, kas poleks kuidagi võimalik suvevaheajaks nende juurde sõita. Usun, et just sellised lapsepõlveseigad on mõjutanud mu hilisemaid valikuid ja otsustusi, mis mind muuhulgas ka kaksteist või kolmteist aastat hiljem tõepoolest esmakordselt Siberisse viisid. Aga praegu pole aeg sellest kõnelda, praegu tuleb rääkida hoopis Nepaalist ja Himaalajast. Enne eelmist Nepaali reisi kirjutasin 21. veebruaril 2009 oma blogis:
Arvatavasti on ni, et see, kes on kordki näinud Himaalaja lumiseid tippe, ei pääse enam nende lummusest ja igatseb üha tagasi, ükskõik kui järsud ja rasked mägirajad ronides ka ei tunduks. Mäed tekitavad sõltuvuse, millest on raske vabaneda. Mäletan, kuidas ma unistasin mägedest esimese Kaukaasia reisi eel. Olin siis seitsmene ja polnud oma silmaga näinud isegi Munamäge. Ja siis ma ootasin ja nägin unes lumiseid tippe, teravaid kui saehambad. Reaalsus kusagil Krasnodari kandis valmistas väikese pettumuse - mäed olid esialgu metsased ja madalad, nii et ma neid õigeteks mägedeks pidada ei suutnud. Hiljem, teel Punaselagedale, nägin küll järske kaljuseuinu, kuristikku ja all vahutavat jõge, kuid lumiseid tippe ikka polnud. Eesti Aiakeses selgus, et mägesid tuleb vaatama õppida. Sealt juba paistsid mõnes valged sakid, aga nad olid nii kaugel ja tundusid nii väikesed ning tähtsusetud lähemate küngaste taga. Isa näitas neid mulle ja nimetas kummaliselt kõlavaid nimesid - Tshugush, Agepsta...
Himaalajates käisin esimest korda alles 2007. aasta hilissügisel. See oli kogu Nepaali tutvustav reis, mis viis kolmeks päevaks matkama ka Annapurna lähistele radadele marsruudil Kaanre - Pothana -Landruk - Ghandruk - Nayapul. Pokharast sõitsime välja vastu õhtut, matka esimesed tunnid möödusid udus ja rahvas virises, et miks ennast ronimisega vaevata, kui midagi pole näha. Ent järgmisel varahommikul Pothanas tervitasid mäed meid enne päikesetõusu täies hiilguses - Annapurna lõunatipp, Hiunchuli ja müstiline kalasaba Machapuchare kõrgusid muljetavaldava rivina ja ootasid, et päikesekiirte puudutused süütaksid leegitsema nende lume.
Siis ei torisenud enam keegi, kõigil jätkus silmi ja kõrvu vaid mägede jaoks. Jah, ka kõrvu, sest mulle on alati tundunud, et mägedes õhk heliseb. Selles on lisaks kaugusest kostvale mägijõe kohinale alati veel mingeid salapäraseid hääli ja helinaid, mis avaruse tunnet võimendavad. Sealsamas varahommikuses karges õhus, Annapurna lumine lõunasein silme ees, otsustasin, et pean kindlasti tulema tagasi, et sooritada ligi kolm nädalat kestev matk ümber selle hiilgava jumalanna. Samas pelgasin, kuidas peab tervis vastu nii pikale rännakule, mille käigus tuleb tõusta 5416 m kõrgusele Thorong La kurule ja viibida üle nädala ülalpool 3000 meetri piiri. Otsustasin kõigepealt proovida kõrguse mõju ilma suure ronimiseta. 2008. aasta augustis saigi käidud kloostrireisil Ladakhis, oldud kaks nädalat 3100 - 3400 meetri kõrgusel ning ületatud autodega 5359 meetri kõrgune Khardung La kuru.
Tervis pidas nii hästi vastu, et tundsin ennas Ladakhis isegi paremini kui Eestis. Kahe nädala jooksul käisidme Induse, Nubra ja Shyoki orgudes kokku seitsmeteistkümnes budistlikus kloostris, kohtasime tülkut ja imetlesime Ladakhi mägismaa karmi ilu. Järgmisel kevadel olin jälle Nepaalis ja matkasin 30. aprillist 15. maini oma unistuste marsruudil Besisaharist Nayapuli kõigi Annapurnade tagant läbi Marsyangdi Khola ja Kali Gandaki orgude nõlvu mööda kulgeval rajal.
Matka eredaimad hetked jäid päevadesse Chamest Tukucheni, ehk siis kõrgustevahemikku 2600 – 5416 m. Jällegi pidas tervis hästi vastu, vaid ühe väga külma öö 4800 meetri kõrgusel veetsin unetult, sedagi peamiselt põhjusel, et ootamatult magamiskotita jäänult olin sunnitud pugema kahe raske madratsisarnase teki alla, sulejope seljas. Nädala sellest kuusteist päeva kestnud retkest käisin läbi vaid kandja ja teejuhiga kolmekesi.
Võib-olla andis just see koduste teekaaslasteta veedetud nädal mulle julgust proovida nüüd omal käel Himaalajas ringi seigelda. Siiski pean meeles, et Nepaal on väga vaene maa ning selleks, et kohalik rahvas ka veidi teenida saaks, kasutan seegi kord kandja ja teejuhi abi. Pealegi pole mõistlik ihuüksi mägedes ringi hulkudes inimesi ja loomi kiusatsse viia. Mullu 21. aprillil asus Syabru Besist Kyanjin Gompa poole teele 23. aastane ameerika neiu Aubrey Sacco, kes pärast kolledži lõpetamist juba viiendat kuud Aasias ringi reisis. Ta läks Langtangi orgu ilma ühegi saatjata ning kadus järgmisel päeval Lama hotelli ja Ghora Tabela vahel jäljetult. Hilisemad otsingud politsei ja sõjaväe osavõtul ei andnud mingeid tulemusi ning seni pole õnnestunud leida isegi ühtki Aubreyle kuulunud eset. Plaani kohaselt peaksin Syabru Besist Lama hotellini kõndima 8. aprillil ehk siis paar nädalat varasemal ajal. Võib-olla teatakse nüüd tema saatusest midagi rohkemat?
Nepaal oli minu jaoks selline lapsepõlveunistus, millest tegelikult ei julgenud unistadagi. Oludes, kus isegi Soome tundus mingi muinasjutumaana, kuhu pääsevad ainult väga üksikud erilised inimesed, võis ju korduvalt lugeda Tenzing Norgai ja James Ramsey Ullmani „Lumetiigrit“, kuid see mõjus pigem sõnumina maailmast, kuhu endal kunagi pole võimalik pääseda muud moodi, kui ainult vaimus. Siiski uskusin juba seitsme-kaheksa aastase lapsena, et mul on mägedega eriline side. Mõnikord rääkis mägedest isa, kes oli sündinud Kaukaasias Mzõmta orus Eesti Aiakese külas. Kui olime vennaga juba nii vanad, et maailma asjadest veidi aru saada, palusime sageli isa, et ta jutustaks oma lapsepõlvest ja noorusajast, mis möödusid keset meile muinasjutulistena tundunud mägesid. Järgnenud lood olid erinevad, puudutasid mõnikord kodusõja keerulisi aegu ja kõige vanema onu surma (kelle järgi mulle muide nimi on pandud), vanaisa talu koos kõige seal leiduvaga, lumerohkeid talvesid ja sooje suvesid ning ploomide-pähklite rohkeid sügiseid, karu- ja metsseajahi juhtumusi ja muud sarnast. Hiljem lisandusid jutud geoloogidega Pamiiris ekspeditsioonil veedetud sõjaeelsest ajast. Isa oligi sõja puhkedes Pamiiris, mobiliseeriti sealt, sattus Eesti laskurkorpusesse ning ühes sellega viimaks Eestisse, kus meie vennaga siis viisteist kuni kakskümmend aastat pärast sõja lõppu ta lugusid huviga kuulasime ja Kaukaasiast unistasime. Ja mitte ainult Kaukaasiast – kuna üks isa õdedest, tädi Liisi, oli geoloog ja geoloogiga abielus, siis viibis ta pidevalt põnevatel (nii mulle lapsena tundus) ekspeditsioonidel Siberis, näiteks Bratskisse rajatava hüdroelektrijaama piirkonnas, kuhu talle umbes esimese-teise klassi jütsina pikki kirjasid kirjutasin, uurides, kas poleks kuidagi võimalik suvevaheajaks nende juurde sõita. Usun, et just sellised lapsepõlveseigad on mõjutanud mu hilisemaid valikuid ja otsustusi, mis mind muuhulgas ka kaksteist või kolmteist aastat hiljem tõepoolest esmakordselt Siberisse viisid. Aga praegu pole aeg sellest kõnelda, praegu tuleb rääkida hoopis Nepaalist ja Himaalajast. Enne eelmist Nepaali reisi kirjutasin 21. veebruaril 2009 oma blogis:
Arvatavasti on ni, et see, kes on kordki näinud Himaalaja lumiseid tippe, ei pääse enam nende lummusest ja igatseb üha tagasi, ükskõik kui järsud ja rasked mägirajad ronides ka ei tunduks. Mäed tekitavad sõltuvuse, millest on raske vabaneda. Mäletan, kuidas ma unistasin mägedest esimese Kaukaasia reisi eel. Olin siis seitsmene ja polnud oma silmaga näinud isegi Munamäge. Ja siis ma ootasin ja nägin unes lumiseid tippe, teravaid kui saehambad. Reaalsus kusagil Krasnodari kandis valmistas väikese pettumuse - mäed olid esialgu metsased ja madalad, nii et ma neid õigeteks mägedeks pidada ei suutnud. Hiljem, teel Punaselagedale, nägin küll järske kaljuseuinu, kuristikku ja all vahutavat jõge, kuid lumiseid tippe ikka polnud. Eesti Aiakeses selgus, et mägesid tuleb vaatama õppida. Sealt juba paistsid mõnes valged sakid, aga nad olid nii kaugel ja tundusid nii väikesed ning tähtsusetud lähemate küngaste taga. Isa näitas neid mulle ja nimetas kummaliselt kõlavaid nimesid - Tshugush, Agepsta...
Himaalajates käisin esimest korda alles 2007. aasta hilissügisel. See oli kogu Nepaali tutvustav reis, mis viis kolmeks päevaks matkama ka Annapurna lähistele radadele marsruudil Kaanre - Pothana -Landruk - Ghandruk - Nayapul. Pokharast sõitsime välja vastu õhtut, matka esimesed tunnid möödusid udus ja rahvas virises, et miks ennast ronimisega vaevata, kui midagi pole näha. Ent järgmisel varahommikul Pothanas tervitasid mäed meid enne päikesetõusu täies hiilguses - Annapurna lõunatipp, Hiunchuli ja müstiline kalasaba Machapuchare kõrgusid muljetavaldava rivina ja ootasid, et päikesekiirte puudutused süütaksid leegitsema nende lume.
Siis ei torisenud enam keegi, kõigil jätkus silmi ja kõrvu vaid mägede jaoks. Jah, ka kõrvu, sest mulle on alati tundunud, et mägedes õhk heliseb. Selles on lisaks kaugusest kostvale mägijõe kohinale alati veel mingeid salapäraseid hääli ja helinaid, mis avaruse tunnet võimendavad. Sealsamas varahommikuses karges õhus, Annapurna lumine lõunasein silme ees, otsustasin, et pean kindlasti tulema tagasi, et sooritada ligi kolm nädalat kestev matk ümber selle hiilgava jumalanna. Samas pelgasin, kuidas peab tervis vastu nii pikale rännakule, mille käigus tuleb tõusta 5416 m kõrgusele Thorong La kurule ja viibida üle nädala ülalpool 3000 meetri piiri. Otsustasin kõigepealt proovida kõrguse mõju ilma suure ronimiseta. 2008. aasta augustis saigi käidud kloostrireisil Ladakhis, oldud kaks nädalat 3100 - 3400 meetri kõrgusel ning ületatud autodega 5359 meetri kõrgune Khardung La kuru.
Tervis pidas nii hästi vastu, et tundsin ennas Ladakhis isegi paremini kui Eestis. Kahe nädala jooksul käisidme Induse, Nubra ja Shyoki orgudes kokku seitsmeteistkümnes budistlikus kloostris, kohtasime tülkut ja imetlesime Ladakhi mägismaa karmi ilu. Järgmisel kevadel olin jälle Nepaalis ja matkasin 30. aprillist 15. maini oma unistuste marsruudil Besisaharist Nayapuli kõigi Annapurnade tagant läbi Marsyangdi Khola ja Kali Gandaki orgude nõlvu mööda kulgeval rajal.
Matka eredaimad hetked jäid päevadesse Chamest Tukucheni, ehk siis kõrgustevahemikku 2600 – 5416 m. Jällegi pidas tervis hästi vastu, vaid ühe väga külma öö 4800 meetri kõrgusel veetsin unetult, sedagi peamiselt põhjusel, et ootamatult magamiskotita jäänult olin sunnitud pugema kahe raske madratsisarnase teki alla, sulejope seljas. Nädala sellest kuusteist päeva kestnud retkest käisin läbi vaid kandja ja teejuhiga kolmekesi.
Võib-olla andis just see koduste teekaaslasteta veedetud nädal mulle julgust proovida nüüd omal käel Himaalajas ringi seigelda. Siiski pean meeles, et Nepaal on väga vaene maa ning selleks, et kohalik rahvas ka veidi teenida saaks, kasutan seegi kord kandja ja teejuhi abi. Pealegi pole mõistlik ihuüksi mägedes ringi hulkudes inimesi ja loomi kiusatsse viia. Mullu 21. aprillil asus Syabru Besist Kyanjin Gompa poole teele 23. aastane ameerika neiu Aubrey Sacco, kes pärast kolledži lõpetamist juba viiendat kuud Aasias ringi reisis. Ta läks Langtangi orgu ilma ühegi saatjata ning kadus järgmisel päeval Lama hotelli ja Ghora Tabela vahel jäljetult. Hilisemad otsingud politsei ja sõjaväe osavõtul ei andnud mingeid tulemusi ning seni pole õnnestunud leida isegi ühtki Aubreyle kuulunud eset. Plaani kohaselt peaksin Syabru Besist Lama hotellini kõndima 8. aprillil ehk siis paar nädalat varasemal ajal. Võib-olla teatakse nüüd tema saatusest midagi rohkemat?
esmaspäev, 14. märts 2011
Läbi hommikuse udu
Vaikne märtsihommik, külma paar kraadi. Selleks ajaks, kui ma pildimasinaga õue jõudsin, oli päike juba üsna kõrgel. Aeg mõned minutid enne kaheksat.
pühapäev, 13. märts 2011
Lahkuva talve naeratus
Oli ilus talvelõpu päev. Kraad tõusis pärastlõunal isegi üle +7 ja idakaarest puhuv tuul polnud kuigi vali. Tegin väikese jalutuskäigu lahkuva talve ilu nautimiseks.
Lumelõvid.
Puuderivi.
Vorm I.
Vorm II.
Siia ja sinna.
Kotkas.
No pasaran!
Kärajad.
Lumeloss.
Nuttev vorm.
Teeveer.
Mine metsa.
Kevadekuulutaja.
Kodune maastik.
Kevade tulemisest
Kell hakkab üksteist saama ja päike pilvedest läbi murdma. Kraad näitab +5,2, ehk tõuseb veelgi. Aga lume poolest valitseb meil veel sügav talv. Vaatasin vanadest märkmetest, milline oli ilm samal ajal 12-7 aastat tagasi.
1999
12. märts, 1999, reede. Istun täna kodus, laiskusest ja halbadest teeoludest tingituna. Suured sulad said mööda, nädala algul sadas jälle lund ja tuiskas, vahepeal oli üsna külm (kuni -12), nüüd on päevad üpris soojad, aga siiski alla nulli, öösel langeb kraad kuni kümne miinuspügalani. Külmast hoolimata koguneb madalamatesse kohtadesse teel vett, mis pealt üha jäätub, aga rattad vajuvad sageli läbi. Kohati on jääd ja vett nii palju, et on hirm, et auto jääb läbi vajudes põhja peale kinni. Üks selline koht oli isegi Kurepalu teel Haaslava bussipeatuse juures, kus Tuigo teelt ja põllult muudkui vett alla voolas ja maanteel jäätus, nii et tekkisid sügavad jäised rööpad ja augud, mille põhjas vesi. See sodi lükati küll minema, aga kruusateel on üks hullem koht Igevere kandis.
14. märts, pühapäev. On ilus märtsipäev, öösel langes kraad - 15 pügalani, päeval soojendab päike märgatavalt, varjus aga püsis õhusoojus alla nulli (-1). Maja lõunapoolse seina peal oli näha juba kärbseid päikese käes peesitamas. Lumel on kõva koorik peal, saaks vist igas suunas suusatada. Täna külvasime kobartomati ja kollase paprika kasvukastidesse, kaks-kolm seemet igasse topsi.
1999
12. märts, 1999, reede. Istun täna kodus, laiskusest ja halbadest teeoludest tingituna. Suured sulad said mööda, nädala algul sadas jälle lund ja tuiskas, vahepeal oli üsna külm (kuni -12), nüüd on päevad üpris soojad, aga siiski alla nulli, öösel langeb kraad kuni kümne miinuspügalani. Külmast hoolimata koguneb madalamatesse kohtadesse teel vett, mis pealt üha jäätub, aga rattad vajuvad sageli läbi. Kohati on jääd ja vett nii palju, et on hirm, et auto jääb läbi vajudes põhja peale kinni. Üks selline koht oli isegi Kurepalu teel Haaslava bussipeatuse juures, kus Tuigo teelt ja põllult muudkui vett alla voolas ja maanteel jäätus, nii et tekkisid sügavad jäised rööpad ja augud, mille põhjas vesi. See sodi lükati küll minema, aga kruusateel on üks hullem koht Igevere kandis.
14. märts, pühapäev. On ilus märtsipäev, öösel langes kraad - 15 pügalani, päeval soojendab päike märgatavalt, varjus aga püsis õhusoojus alla nulli (-1). Maja lõunapoolse seina peal oli näha juba kärbseid päikese käes peesitamas. Lumel on kõva koorik peal, saaks vist igas suunas suusatada. Täna külvasime kobartomati ja kollase paprika kasvukastidesse, kaks-kolm seemet igasse topsi.
28. märts, pühapäev. Nädala sees sadas mõnel päeval veel lörtsi ja vihma, alles reedel (26.) läks soojemaks. Ja reedene öö oli vist mitme kuu tagant esimene soe öö, nii et hommikul näitas kraad ligi viis pügalat sooja. Laupäeval oli juba üsna mõnus kevadilm, meil sooja kuni 9 kraadi. Nägin esimest korda kuldnokki, kuid Mare ütles, et oli neid päev või paar varemgi kuulnud. Kuldnokad paistsid kase otsas oleva pesakasti vastu huvi tundvat, nende vastu aga tundsid omakorda huvi kassid.
2000
19. märts 2000, pühapäev. Homme algab kevad, aga õues on paks lumi. Nii heitlik on Eestimaa ilm. Kui madisepäev oli külm ja karge (hommikul nii – 13) ja veebruari viimased päevad üllatasid soojarekorditega (näiteks oli meie kandis ligi kaheksa kraadi sooja, siis märtsi esimene pool kujunes talviseks. Kogu märtsi esimese nädala puhus tormituul, mis meid ööl vastu 4. elektrita jättis. Seekord kestis katkestus 12 tundi. Märtsi teine nädal oli rahulikum, ent külmem. Talv kulmineerus aga möödunud nädala lumesadudega. Nimelt sadas kolmapäeva õhtust reedeni (15. - 17. märts) Eestis maha tänavuse talve suurim lumekogus, Tartu kandis ligi paarkümmend sentimeetrit. Kuigi lumi oli märg, oli ta väga peenike ja tuiskas hästi. Neljapäeva hommikuks oli Kamsu paraadukse ees põlvini hang, teine samasugune kerkis sauna juures, kolmas garaaži lähedal. Kulus hulk aega enne, kui teed sisse ajada jõudsin. Kell pool kümme tuli viimaks ka sahk ja lükkas maantee lahti, nii et saime linna sõita. Ent lund sadas muudkui edasi, kogu aeg ühtlaste peenikest lumepihu. Kuna maa oli sula, läks tee muudkui pehmemaks. Raske lumi kleepus okstele ja painutas ning murdis puid elektriliinidele nii, et ööl vastu reedet jäime taas elektrita. Õnneks oli vool õhtuks tagasi. Laupäeval, 18. märtsil oli meil ilus päikesepaisteline ilm, mille sisustasin peamiselt lume koristamisega. Kõigepealt kühveldasin kogu saunaesise hange tiiki, seejärel vedasin samasse ka maja ette kerkinud hanged. Tegin seda lootuses, et kui lumi kiiresti sulama hakkab, on õues ehk vähem vett.
2000
19. märts 2000, pühapäev. Homme algab kevad, aga õues on paks lumi. Nii heitlik on Eestimaa ilm. Kui madisepäev oli külm ja karge (hommikul nii – 13) ja veebruari viimased päevad üllatasid soojarekorditega (näiteks oli meie kandis ligi kaheksa kraadi sooja, siis märtsi esimene pool kujunes talviseks. Kogu märtsi esimese nädala puhus tormituul, mis meid ööl vastu 4. elektrita jättis. Seekord kestis katkestus 12 tundi. Märtsi teine nädal oli rahulikum, ent külmem. Talv kulmineerus aga möödunud nädala lumesadudega. Nimelt sadas kolmapäeva õhtust reedeni (15. - 17. märts) Eestis maha tänavuse talve suurim lumekogus, Tartu kandis ligi paarkümmend sentimeetrit. Kuigi lumi oli märg, oli ta väga peenike ja tuiskas hästi. Neljapäeva hommikuks oli Kamsu paraadukse ees põlvini hang, teine samasugune kerkis sauna juures, kolmas garaaži lähedal. Kulus hulk aega enne, kui teed sisse ajada jõudsin. Kell pool kümme tuli viimaks ka sahk ja lükkas maantee lahti, nii et saime linna sõita. Ent lund sadas muudkui edasi, kogu aeg ühtlaste peenikest lumepihu. Kuna maa oli sula, läks tee muudkui pehmemaks. Raske lumi kleepus okstele ja painutas ning murdis puid elektriliinidele nii, et ööl vastu reedet jäime taas elektrita. Õnneks oli vool õhtuks tagasi. Laupäeval, 18. märtsil oli meil ilus päikesepaisteline ilm, mille sisustasin peamiselt lume koristamisega. Kõigepealt kühveldasin kogu saunaesise hange tiiki, seejärel vedasin samasse ka maja ette kerkinud hanged. Tegin seda lootuses, et kui lumi kiiresti sulama hakkab, on õues ehk vähem vett.
Tänane (19. märtsi) hommik on udune. Näib, nagu oleks kogu maailm Kamsu ümbert ära võetud. Öösel oli neli kraadi külma, nüüd läheb soojemaks. Usun, et päike murrab ennast viimaks udust läbi. Õhu niiskus on vist üsna suur, sest kõik puud on kaetud pikkade nõelakujuliste härmatisekristallidega. Tuulevaikus. Kella üheteistkümne paiku hakkas ümbritsev mets udust läbi kumama. Hästi valge on väljas. Ja homme algab kevad.
2001
11. märts 2001, pühapäev. Reedel läks ilm päris sulale, kraad jäi ööselgi plussi poolele, eile oli 2,4 ja täna ligi viis kraadi sooja. Ilm on udusevõitu, kuid vihma ei saja. Lumi sulab kiiresti. Isegi liiga kiiresti, sest jäätunud maa ei võta veel vett vastu. Nii oligi garaažis suur loik ning kalli puubriketi alumised pakid märjad ning laiali vajunud. Vedasin täna kogu virna sahvri juurde katuse alla. Seejärel ajasin laiali kõige kõrgemad hanged ning kaevasin mõned roosid ja maranad lume alt välja. Maja eest vedasin mõned kärutäied lund tiiki, kuid seal on praegu ikka üsna vesine. Ent kui sellised ilmad püsivad, on paari päeva pärast maa ka sulanud ning vesi kadunud. Praegu on suur kitsekari, oma 11 või 12 pead, Tatra talu suunas põllul. Kaugelt tunduvad nagu porod, ainult karjuseid pole kusagil näha. Leevikesi tundub juba vähem olevat, aga rohevinte tuleb muudkui juurde. Neljapäeva hommikul linna sõites märkasime pihlakates suurt pruunikat rästalist. Ju hakkab kevad jõudma. Ilmaprognoos lubab homseks +5, ülehomseks kuni +6, seejärel pügal-paar vähem sooja.
13. märts, teisipäev. Olen jälle haige ja kodus. Öösel oli palavik, praegu on ka. Väljas on üsna kevadine, sooja oma viis kraadi (eile näitas füüsikahoone ilmajaam Tartus 7,4), lumest järel vaid mälestus. Kogu mullune rapsipõld on täis metskitsede salku. Huvitav, mida nad sealt leiavad? Ootan aega, mil kuulen esimest lõolaulu. Juba võiks, aga veel ei kosta.
19. märts, esmaspäev. Homme on pööripäev, aga praegu sajab väljas lund. Suured lumehelbed on nii kohevad ja kerged, et näivad pigem ülespoole tõusvat kui maha langevat. Kummalised ilmad. Reedel hakkas temperatuur langema ning jõudis laupäeva öösel miinuskraadideni, kus on sestsaadik püsinud. Laupäeval pöördus tuul loodesse ja pühkis taeva selgeks. Pühapäeval oli küll päikesepaisteline ilm, aga õhk soojenes vaid –3,5 kraadini. Maapinnal, tõsi küll, sulas lumi, räästad tilkusid ja päikese käes lendasid kärbsed. Täna öösel oli oma kümme pügalat külma, hommik tuli selge ja üsna vaikne. Aga juba kella kümneks oli taevas lauspilves. Ilmajaam lubab terveks nädalaks talveilma, sekka ka lund ja tuisku, külma päeval kaks kuni neli, öösel aga kuni –20 kraadi.
Nagu igal aastal, tundub tänavugi iga lumesadu, iga talvekülm päev või öö suure ülekohtuna. Tahaks kevadet ja sooja, et saaks päikese käes istuda ja vaadata, kuidas kõik ümberringi elule ärkab.
22. märts, neljapäev. Hommikul oli ilus selge taevas, kraad näitas kella seitsme paiku –8, aga tunni jagu hiljem, kui õue astusin, juba poole vähem. Ida poolt nagu kostis mitmest kohast lühikesi lõolõõritusi. Ent juba keskpäevaks olid pilved kohal ja praegu, kell kaks, sajab juba lund. Teisipäev ja kolmapäev olid päris selged, aga külm tuul ei lasknud ilmal soojeneda. Eile tõusis kraad siiski päeva teisel poolel üle nulli, täna ennelõunal näitas meteo.physic.ut.ee korraks isegi +4. Tõsisemat lumesadu ei paista siiski tulevat.
23. märts, reede. Eile sadas siiski päris korraliku lumekihi maha, ka tänane hommik oli pilvine. Ent praegu, kell 9.30, paistab aknast vaid sinine taevas! Edasi peaks tulema ridamisi päikesepaistelisi, aga kargevõitu päevi ja külmi öid.
27. märts, teisipäev. Ilmajaam väidab, et täna kaks aastat tagasi oli Tartus 14,3 kraadi sooja. Praegu on ümmargune null ja sajab lund. Et see talv ka juba taanduda ei taha. Eile aga oli kena hommik, kui kella 10 paiku elektri tõttu kodus käisin, paistis mõnus päike ja lõokesed laulsid jäisest põhjatuulest hoolimata.
29. märts, neljapäev. Eile oli esimene kevade moodi päev, Tartus tõusis kraad päeval 5,9 soojapügalani. Kuigi öö oli selge, ei langenud temperatuur palju alla –5 kraadi. Tänagi tõotab tulla ilus päev. Igatahes paistab praegu, kella kümne paiku, väljas päike ja temperatuur muudkui tõuseb.
2002
16. märts 2002, laupäev. Eilsest alates on olnud ilus päikesepaisteline ilm, mille põhjakaartest puhuv tuul siiski külmaks teeb. Nii ei tõusnud kraad eile üle +2, täna oli siiski 5 – 6 kraadi sooja. Eile jõudis meie õuele esimene kuldnokapaar, hommikul kostnuks nagu põllult ka lõolaulu. Lisaks väitis Mare linna sõites, et nägi luhal luikesid. Kevad hakkab tulema! Täna hommikul äratas mind aknatagune kuldnokavile. Oli esimene tõeline kevadtööde päev – lõikasime õunapuid, rehitsesime muru ja teeveeri, silusime sissesõiduteed. Hämmastusega avastasin, et pihlenelatel on juba lehepungad lahti. Kuhu nad küll kiirustavad, külm näpistab ju lehed ära. Ja öösiti on praegu selgete ilmadega kuni 9 kraadi külma.
23. märts, laupäev. Väljas sajab vastikut vihma, sooja on kaks kraadi. Öösel sadas ka lund, nii et hommikuks oli maa valge. Aga nädala algus oli kevadine. 19. märtsil tõusis kraad Tartus 13,5, Tallinnas koguni 15,8 pügalani. Viimane on absoluutne päeva rekord. Soe ilm meelitas märtsikellukesed õitsema. Kuldnokki oli nädala esimesel poolel papli ladvas korraga kolm paari, kohal olid ka esimesed kiivitajad. Aga nüüd on kõik jälle nukker ja hallikaspruun.
2003
11. märts 2003, teisipäev. Pühapäeva keskpäeval oli sooja 4,6 kraadi. Käisin jalutamas, käies hakkas palavgi. Erilisi kevade märke polnud veel näha, pajutibudki alles koorumata. Kella kahe paiku hakkas pilve kiskuma, õhtupoolikul tuli hooti lund. Eile läks sadu üle vihmaks. Ühe päevaga on põllud mustendama hakanud, ilus sile jäätee aga kadunud. Täna kell 11 oli Tartus 3,5 kraadi sooja, sadas vihma. Poole nelja ajal oli sooja 4,2 kraadi, vihma enam ei tulnud. Käisin tiiru linnas, tänavad on räpased ja märjad, põõsaste all otsivad pulstis varblased süüa.
14. märts, reede. Eile oli üle hulga aja see päev, mil meil hommikul ei õnnestunud autoga linna pääseda. Eelmisel õhtul põhjatuulega alanud lumesadu ja tuisk kasvatasid märja lume hanged kohati põlvekõrguseks. Olukord oli eriti hull just meie kandis, aga kuuldavasti pääses ka Kirbuorust läbi suure vaevaga. Meie jäime kõhu peale kinni juba vana kase jäänuste juures. Vähese kaevamise järel õnnestus ots ringi pöörata ja koju tagasi sõita.
17. märts, esmaspäev. Oskasin garaaživõtme kuhugi sokutada või päris ära kaotada. Mälu teeb viimasel ajal muret. Laupäeval oli tõeliselt ilus kevadilm, kraad tõusis viie pügalani, aga päikese käes tuulevaikses kohas oli päris soe. Kütsin üle hulga aja sauna. Eile oli pilvisem ja jahedam. Igasuguseid linde on ilmunud. Märkasin rohevinte ja kuldnokki või rästaid, mine tea. Ühele oleksin pealegi astunud, oli teine kadakapõõsas peidus ja häälitses tasa. Kui oksad kõrvale lükkasin, lendas minema. Kuldnokasuurune lind, aga üleni must nagu musträstas. Täna on pilvine, aeg-ajalt piilub siiski päike. Sooja on veidi üle kolme kraadi. Ju kevad ikka tuleb.
21. märts, reede. Eile oli masendavalt külm päev. Vali tuul puhus põhjast ja kraad näitas – 6. Täna hommikuks oli tuul raugenud, külma – 11. Päeva jooksul soojenes õhk – 2,5 kraadini.
23. märts, pühapäev. Nüüd on kuldnokad kindlalt kohal. Ja üks pirakas hallrästas sõi õunapuu all mulluste õunade jäänuseid. Loopisin kõikjale laiali toast toodud viletsamaid õunu, söögu. Täna oli 7 kraadi sooja, kahjuks kiskus ilm pärastlõunal pilve.
2004
6. märts 2004, laupäev. Kolm päeva on püsinud ilusad märtsiilmad – päeval paistab päike, öösel langeb kraad alla kümne külmapügala. Kuu algas tuule ja tuisuga, kolmapäeva õhtul sain suurivaevu koju, õues olid hanged kohati poolde säärde. Nüüd näib kevad jälle lähedal olevat. Linnud pistavad päevas nahka paki päevalilleseemneid. Peamiselt on need rohevindid, kes hulgakesi õunapuu otsas istuvad ja oma söögimaja juurde lendamise järjekorda ootavad. Isegi nurmkanad käivad neljakesi söögimaja alla pudisenud teri nokkimas.
21. märts, pühapäev. Vahepeal oli ilm päris kevadine, reedel näiteks tõusis kraad juba + 10 pügalani. Reede hommikul kuulsime ka esimesi lõokesi. Laupäev, Manni sünnipäev ja pööripäev oli aga väga vihmane. Lumi oli küll enamasti läinud ja hommikul, kui veel ei sadanud, laulsid ka lõokesed. Tänane hommik algas paksu lörtsisajuga, mis pikapeale vihmaks üle läks. Maa on siiski valgevõitu. Tänavu pole kuldnokki ja rästaid veel näha. Väga tahaks, et vastik porine aeg kiiremini otsa saaks ja päris kevad algaks.
24. märts, kolmapäev. Kui eile õhtul koju jõudsime, tervitas meid kaseladvast kaks kuldnokavilet. Ja täna hommikul kostis põllult kiivitajate hääli. Ilm on päeval 5 – 6 kraadi soe, öösiti langeb temperatuur nulli või alla selle.
2001
11. märts 2001, pühapäev. Reedel läks ilm päris sulale, kraad jäi ööselgi plussi poolele, eile oli 2,4 ja täna ligi viis kraadi sooja. Ilm on udusevõitu, kuid vihma ei saja. Lumi sulab kiiresti. Isegi liiga kiiresti, sest jäätunud maa ei võta veel vett vastu. Nii oligi garaažis suur loik ning kalli puubriketi alumised pakid märjad ning laiali vajunud. Vedasin täna kogu virna sahvri juurde katuse alla. Seejärel ajasin laiali kõige kõrgemad hanged ning kaevasin mõned roosid ja maranad lume alt välja. Maja eest vedasin mõned kärutäied lund tiiki, kuid seal on praegu ikka üsna vesine. Ent kui sellised ilmad püsivad, on paari päeva pärast maa ka sulanud ning vesi kadunud. Praegu on suur kitsekari, oma 11 või 12 pead, Tatra talu suunas põllul. Kaugelt tunduvad nagu porod, ainult karjuseid pole kusagil näha. Leevikesi tundub juba vähem olevat, aga rohevinte tuleb muudkui juurde. Neljapäeva hommikul linna sõites märkasime pihlakates suurt pruunikat rästalist. Ju hakkab kevad jõudma. Ilmaprognoos lubab homseks +5, ülehomseks kuni +6, seejärel pügal-paar vähem sooja.
13. märts, teisipäev. Olen jälle haige ja kodus. Öösel oli palavik, praegu on ka. Väljas on üsna kevadine, sooja oma viis kraadi (eile näitas füüsikahoone ilmajaam Tartus 7,4), lumest järel vaid mälestus. Kogu mullune rapsipõld on täis metskitsede salku. Huvitav, mida nad sealt leiavad? Ootan aega, mil kuulen esimest lõolaulu. Juba võiks, aga veel ei kosta.
19. märts, esmaspäev. Homme on pööripäev, aga praegu sajab väljas lund. Suured lumehelbed on nii kohevad ja kerged, et näivad pigem ülespoole tõusvat kui maha langevat. Kummalised ilmad. Reedel hakkas temperatuur langema ning jõudis laupäeva öösel miinuskraadideni, kus on sestsaadik püsinud. Laupäeval pöördus tuul loodesse ja pühkis taeva selgeks. Pühapäeval oli küll päikesepaisteline ilm, aga õhk soojenes vaid –3,5 kraadini. Maapinnal, tõsi küll, sulas lumi, räästad tilkusid ja päikese käes lendasid kärbsed. Täna öösel oli oma kümme pügalat külma, hommik tuli selge ja üsna vaikne. Aga juba kella kümneks oli taevas lauspilves. Ilmajaam lubab terveks nädalaks talveilma, sekka ka lund ja tuisku, külma päeval kaks kuni neli, öösel aga kuni –20 kraadi.
Nagu igal aastal, tundub tänavugi iga lumesadu, iga talvekülm päev või öö suure ülekohtuna. Tahaks kevadet ja sooja, et saaks päikese käes istuda ja vaadata, kuidas kõik ümberringi elule ärkab.
22. märts, neljapäev. Hommikul oli ilus selge taevas, kraad näitas kella seitsme paiku –8, aga tunni jagu hiljem, kui õue astusin, juba poole vähem. Ida poolt nagu kostis mitmest kohast lühikesi lõolõõritusi. Ent juba keskpäevaks olid pilved kohal ja praegu, kell kaks, sajab juba lund. Teisipäev ja kolmapäev olid päris selged, aga külm tuul ei lasknud ilmal soojeneda. Eile tõusis kraad siiski päeva teisel poolel üle nulli, täna ennelõunal näitas meteo.physic.ut.ee korraks isegi +4. Tõsisemat lumesadu ei paista siiski tulevat.
23. märts, reede. Eile sadas siiski päris korraliku lumekihi maha, ka tänane hommik oli pilvine. Ent praegu, kell 9.30, paistab aknast vaid sinine taevas! Edasi peaks tulema ridamisi päikesepaistelisi, aga kargevõitu päevi ja külmi öid.
27. märts, teisipäev. Ilmajaam väidab, et täna kaks aastat tagasi oli Tartus 14,3 kraadi sooja. Praegu on ümmargune null ja sajab lund. Et see talv ka juba taanduda ei taha. Eile aga oli kena hommik, kui kella 10 paiku elektri tõttu kodus käisin, paistis mõnus päike ja lõokesed laulsid jäisest põhjatuulest hoolimata.
29. märts, neljapäev. Eile oli esimene kevade moodi päev, Tartus tõusis kraad päeval 5,9 soojapügalani. Kuigi öö oli selge, ei langenud temperatuur palju alla –5 kraadi. Tänagi tõotab tulla ilus päev. Igatahes paistab praegu, kella kümne paiku, väljas päike ja temperatuur muudkui tõuseb.
2002
16. märts 2002, laupäev. Eilsest alates on olnud ilus päikesepaisteline ilm, mille põhjakaartest puhuv tuul siiski külmaks teeb. Nii ei tõusnud kraad eile üle +2, täna oli siiski 5 – 6 kraadi sooja. Eile jõudis meie õuele esimene kuldnokapaar, hommikul kostnuks nagu põllult ka lõolaulu. Lisaks väitis Mare linna sõites, et nägi luhal luikesid. Kevad hakkab tulema! Täna hommikul äratas mind aknatagune kuldnokavile. Oli esimene tõeline kevadtööde päev – lõikasime õunapuid, rehitsesime muru ja teeveeri, silusime sissesõiduteed. Hämmastusega avastasin, et pihlenelatel on juba lehepungad lahti. Kuhu nad küll kiirustavad, külm näpistab ju lehed ära. Ja öösiti on praegu selgete ilmadega kuni 9 kraadi külma.
23. märts, laupäev. Väljas sajab vastikut vihma, sooja on kaks kraadi. Öösel sadas ka lund, nii et hommikuks oli maa valge. Aga nädala algus oli kevadine. 19. märtsil tõusis kraad Tartus 13,5, Tallinnas koguni 15,8 pügalani. Viimane on absoluutne päeva rekord. Soe ilm meelitas märtsikellukesed õitsema. Kuldnokki oli nädala esimesel poolel papli ladvas korraga kolm paari, kohal olid ka esimesed kiivitajad. Aga nüüd on kõik jälle nukker ja hallikaspruun.
2003
11. märts 2003, teisipäev. Pühapäeva keskpäeval oli sooja 4,6 kraadi. Käisin jalutamas, käies hakkas palavgi. Erilisi kevade märke polnud veel näha, pajutibudki alles koorumata. Kella kahe paiku hakkas pilve kiskuma, õhtupoolikul tuli hooti lund. Eile läks sadu üle vihmaks. Ühe päevaga on põllud mustendama hakanud, ilus sile jäätee aga kadunud. Täna kell 11 oli Tartus 3,5 kraadi sooja, sadas vihma. Poole nelja ajal oli sooja 4,2 kraadi, vihma enam ei tulnud. Käisin tiiru linnas, tänavad on räpased ja märjad, põõsaste all otsivad pulstis varblased süüa.
14. märts, reede. Eile oli üle hulga aja see päev, mil meil hommikul ei õnnestunud autoga linna pääseda. Eelmisel õhtul põhjatuulega alanud lumesadu ja tuisk kasvatasid märja lume hanged kohati põlvekõrguseks. Olukord oli eriti hull just meie kandis, aga kuuldavasti pääses ka Kirbuorust läbi suure vaevaga. Meie jäime kõhu peale kinni juba vana kase jäänuste juures. Vähese kaevamise järel õnnestus ots ringi pöörata ja koju tagasi sõita.
17. märts, esmaspäev. Oskasin garaaživõtme kuhugi sokutada või päris ära kaotada. Mälu teeb viimasel ajal muret. Laupäeval oli tõeliselt ilus kevadilm, kraad tõusis viie pügalani, aga päikese käes tuulevaikses kohas oli päris soe. Kütsin üle hulga aja sauna. Eile oli pilvisem ja jahedam. Igasuguseid linde on ilmunud. Märkasin rohevinte ja kuldnokki või rästaid, mine tea. Ühele oleksin pealegi astunud, oli teine kadakapõõsas peidus ja häälitses tasa. Kui oksad kõrvale lükkasin, lendas minema. Kuldnokasuurune lind, aga üleni must nagu musträstas. Täna on pilvine, aeg-ajalt piilub siiski päike. Sooja on veidi üle kolme kraadi. Ju kevad ikka tuleb.
21. märts, reede. Eile oli masendavalt külm päev. Vali tuul puhus põhjast ja kraad näitas – 6. Täna hommikuks oli tuul raugenud, külma – 11. Päeva jooksul soojenes õhk – 2,5 kraadini.
23. märts, pühapäev. Nüüd on kuldnokad kindlalt kohal. Ja üks pirakas hallrästas sõi õunapuu all mulluste õunade jäänuseid. Loopisin kõikjale laiali toast toodud viletsamaid õunu, söögu. Täna oli 7 kraadi sooja, kahjuks kiskus ilm pärastlõunal pilve.
2004
6. märts 2004, laupäev. Kolm päeva on püsinud ilusad märtsiilmad – päeval paistab päike, öösel langeb kraad alla kümne külmapügala. Kuu algas tuule ja tuisuga, kolmapäeva õhtul sain suurivaevu koju, õues olid hanged kohati poolde säärde. Nüüd näib kevad jälle lähedal olevat. Linnud pistavad päevas nahka paki päevalilleseemneid. Peamiselt on need rohevindid, kes hulgakesi õunapuu otsas istuvad ja oma söögimaja juurde lendamise järjekorda ootavad. Isegi nurmkanad käivad neljakesi söögimaja alla pudisenud teri nokkimas.
21. märts, pühapäev. Vahepeal oli ilm päris kevadine, reedel näiteks tõusis kraad juba + 10 pügalani. Reede hommikul kuulsime ka esimesi lõokesi. Laupäev, Manni sünnipäev ja pööripäev oli aga väga vihmane. Lumi oli küll enamasti läinud ja hommikul, kui veel ei sadanud, laulsid ka lõokesed. Tänane hommik algas paksu lörtsisajuga, mis pikapeale vihmaks üle läks. Maa on siiski valgevõitu. Tänavu pole kuldnokki ja rästaid veel näha. Väga tahaks, et vastik porine aeg kiiremini otsa saaks ja päris kevad algaks.
24. märts, kolmapäev. Kui eile õhtul koju jõudsime, tervitas meid kaseladvast kaks kuldnokavilet. Ja täna hommikul kostis põllult kiivitajate hääli. Ilm on päeval 5 – 6 kraadi soe, öösiti langeb temperatuur nulli või alla selle.
neljapäev, 10. märts 2011
Tohu ja bohu
Nohu nüristab
vaimu kirvest
vehi kuipalju tahad
mõtted umbsed
ilm tatine
vanatühja
kahvatu vaim
hõljumas väljade kohal
kellega veedad
vesiste silmade
lörtsisajuse õhtu
vangistatuna oma
lukus kõrvade taha
pilgud lendutõusmise jaoks
liiga rasked
ja hellad
vaimu kirvest
vehi kuipalju tahad
mõtted umbsed
ilm tatine
vanatühja
kahvatu vaim
hõljumas väljade kohal
kellega veedad
vesiste silmade
lörtsisajuse õhtu
vangistatuna oma
lukus kõrvade taha
pilgud lendutõusmise jaoks
liiga rasked
ja hellad
esmaspäev, 7. märts 2011
Ju õhus kumendavad templisambad
Kuldse peekrina ripub
valgete väljade kohal
hiigelpäike
millest joovad täna
janused silmad
suitseva harjaga
hangede vahel
sirutub minuni
märtsitaeva
seni veel lumine jalg
mida julgevad riivata
alles eile
tuiske sõidelnud huuled
värelus täidab
mõtete avara hoone
millest vastu kevadet
mõneks ajaks
jälle saab pühakoda
valgete väljade kohal
hiigelpäike
millest joovad täna
janused silmad
suitseva harjaga
hangede vahel
sirutub minuni
märtsitaeva
seni veel lumine jalg
mida julgevad riivata
alles eile
tuiske sõidelnud huuled
värelus täidab
mõtete avara hoone
millest vastu kevadet
mõneks ajaks
jälle saab pühakoda
pühapäev, 6. märts 2011
Karmoška
Eile käisin Obinitsa taga Küllütüvä külas Raali Aini käest karmoškat toomas. Sain Šuja vabriku pilli Tšaika 19x12, mis on praegu Setomaal väga populaarne. Nagu vabriku leheküljel väidetakse, valmib kogu nende pillitoodang käsitööna, nii et iga pill saab oma unikaalse kõla. Nüüd siis tasapisi õpin ta hingeelu tundma. Ehk jõuan ka nii kaugele, et suudan kunagi mõned tantsulood ära mängida. Heaks pillimeheks ma saada ei unista, sest selleks oleks tulnud kolmekümne aasta eest või varemgi alustada. Aga oma lõbuks ehk kõlbab tõmmata.
Tellimine:
Postitused (Atom)