Aga ma olen otsekui rasvane
kevadiselt uimane kärbes
kelle äratas päikesevalguse
tuhandekordne peegeldus
tajusid sõnastavas
keelekaleidoskoobi
alles avanevas liitsilmas
milline suurepärane mosaiik
mõtlen ja pööran pead
kaege - maailma olemasolemisviis
esitleb uusi kirevaid mustreid
klaasikillumänguna
hakkab uuesti kokku kõlksuma
kevadesse virguja elu
isegi sõnad kumavad täna
igaüks oma kõlale vastavat värvi
veinipunane lumivalgel
kõlab mu vaimupilgu jaoks
jälle kui armastus
tumeroheline ja kohvipruun
kõrvuti tärkav lootus
ja isetuks hääbumine
hommik on kollane karamell
lahkuva öö lillade huulte vahel
õhtu mustikamaitset
tunda saan alles enne
pimeda teekäija
sulava lume lõhnalist juttu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar