Loitsija: 10.2011

Hiljuti lõpetasin 1993. aasta Siberi eesti külade ekspeditisooni päeviku sisestamise. 1993. aasta oli minu jaoks tähelepanuväärne just ekspeditsioonide poolest. Mitte ühelgi aastal varem ega hiljem pole ma nii palju kordi ida poole sõitnud, kui tol aastal. 23. jaanuarist 19. veebruarini kestis Kaseküla ja Lillengofi ekspeditsioon, 12.-27. märtsini olin Surguti piirkonna hantide juures, 6.-23. aprillini Udmurdimaal, seejärel tuli pikem vahe ja suvel Pilistvere kandi välitööd, kuid sügisel käisin koos Maailmamuusika Keskuse meestega taas Udmurtias ja külastasin esmakordselt ka Mordvat. Järgnevalt näiteks paari päeva jagu toonaseid märkmeid.

28. jaanuar, neljapäev. Kaseküla (Berjozovka). Edasine rongisõit Tomskini möödus sündmustevaeselt. Eile hommikul ärkasin Moskva aja järgi kell viis, kui rong hakkas Taiga sõlmjaama jõudma. Seal käisin väljas. Ilm oli endiselt soe, kuid mitte sula. Taigast edasi sõitsime nii, et vedur tõukas meid rongi lõpust. Enne Tomskit jõudsime süüa ja juua külmas vees lahustatud kohvi. Sihtjaama jõudsime veerandtunnise hilinemisega. Meeskodanik meie vagunist, kes pidi Pervomaiskojesse sõitma, hakkas meile teejuhiks, kuigi vaksali kõrval asuva bussijaama oleks üles leidnud isegi pime. Pervomaiskoje bussid väljusid 11.30, 15.30 ja 20.30. Mõneminutise sabatamise järel olime ennast varustanud piletitega poole neljasele bussile. Et meil oli aega üle kolme tunni, otsisime paika, kus ennast sisse seada. Bussijaamas oli rahvast üsna palju. Keegi ei lärmanud ega trüginud. Siiski valisime istumiseks vaksali, kus ootesaal oli üsna tühi. Tomski rongijaam on päris viisakas ja puhas koht. Tüdrukud käisid uurima, kuidas on lood tagasisõidupiletite hankimisega. Öeldi, et piletid tuleb igal juhul varakult ära osta, muidu olevat võimatu sõita. Eelmüügikassa asus üsna jaama lähedal. Kuigi seinale oli kleebitud mitmeid silte, mis kuulutasid, et pileteid 11 kuni 20 päeva ette müüakse vaid varasema tellimuse alusel, saime lahedalt kupeekohad 16. veebruariks (kokku umbes 4800 rbl). Jaamaesise väljaku ääres „Tomski“ nime kandva hotelli kõrval oli väike turg, kus kaubeldi liha, viina, suitsude, kartuli ja muu hädavajaliku kaubaga. Et meil oli aega, käisime kahekaupa jaamarestoranis söömas. Seljanka oli väga hea, praad keskpärane, kohv lahustuv, aga arve – 600 rubla kahe peale – üle ootuste väike. Meil ei saa küll kaks inimest 14 krooni eest süüa.

Buss, mis õigel ajal ette vuras, oli 24-kohaline Paz, sõitjaid jagus vaid pooltele kohtadele. Kolmkümmend minutit sõitsime Tomski uusrajoonide vahel, mis võinuksid kuuluda suvalisele vene linnale. Edasi läks tee mööda laugjat maastikku, taamal metsa tume viirg, lähemal mõned kasesalud. Tee ise oli üsna korralik asfalt. Kahetunnise sõidu järel jõudsime Assinosse, kust peatumata läbi sõitsime. Umbes kümme kilomeetrit hiljem ületasime jääteed mööda Tšulõmi jõe. Buss veeres ettevaatlikult ees ja reisijad kõndisid järel. Üsna varsti pärast jõge oligi Pervomaiskoje. Kohale jõudsime üsna hämaras. Bussijaamas selgus kurb tõsiasi, et viimane buss Kasekülla oli väljunud poole nelja ajal. Tore, nüüd oli juba pool seitse. Tassisime pambud bussijaama, Anu ja Kadri läksid teeristil seisva miilitsaga vestlema. Väljas oli üsna soe, kuid tuisune. Varsti sõitis ära viimane õhtune buss ja jaamahoonet hakati sulgema. Jäime selle ukse ette saatust ootama. Miilits oli andnud lootust, et tuhande rubla eest võib keegi meid ära viia, aga seda head inimest ei paistnud tulevat. Kell 19.10 oli ka miilits kadunud. Pikapeale hakkas tuule käse kõhe. Üksikud autod sõitsid siia-sinna, peatusid valgusfoori taga, kuid meile ei pööranud keegi tähelepanu. Kui lootus hakkas juba kaduma, sõitis miilits oma villisega viimaks ette. „Ei ole midagi teha, pean teid ise ära viima,“ ütles ta. Mahutasime ennast koos pampudega autosse. Et sattusin juhi kõrvale, pidin kogu tee vestlema, peamiselt käis jutt hindadest Eestis ja siin. Sain teada, et bensiini A-76 liiter maksis Pervomaiskojes täna 25 rubla, et Tomski turul tuleb loomaliha eest välja käia ligi 500 rubla, et pudeli viina eest küsitakse 400 jne. Provokatsioonilisi küsimusi venelaste tagakiusamise kohta ei esitatud. Mõnusasti soojas autos loksudes jõudsime märkamatult Kasekülla. Keset küla pani miilits meid maha ja, saanud 1500 rubla oma vaeva tasuks, pöördus tagasi koduteele. Väikese kõhklemise järel otsustasime teeristist paremat kätt teisest majast natuke infot hankida. Asi lõppes sellega, et varsti olime kõik soojas toas. Perenaine, venelane või tatalane, naeratas vabandavalt ja ütles, et tema mees on ka eestlane, aga täna õhtul kahjuks natuke väsinud. Tõepoolest lamas toas diivanil palja ülakehaga mehejurakas. Kui naine ta üles äratas ja tahtis külalistele ruumi tegemiseks ära voodisse saata, tuli mehele hoopis elu sisse. Natukese aja pärast tegin temaga köögis pliidi ees suitsu. Jutt käis vene keeles. Äkki ta küsis: „Mis eestlane sa oled, kui sa eesti keelt ei räägi?“ Miks ei räägi, räägin küll, hakkasin ennast eesti keeles kaitsma. „Kurat, räägibki,“ ühmas selle peale peremees ja edasi läks jutt juba eesti-vene segakeeles. Õhtu arenedes sain teada, et peremehe nimi on Raimond, naist kutsus ta Šašaks, tütart lihtsalt tütreks, poeg pidi olema koos ÜRO vägedega Jugoslaavias, kust eelmise aasta lõpus mitu korda koju helistas. Üht-teist veel: aasta lõpus maksti kolhoosnikele 6000 rubla, jaanuarist lubatud paremat palka, mis küündiks tööstustööliste palga tasemele (s.o. 20 000 rubla kuus). Majand olevat heal järjel, loomadele süüa jätkub, hädatapmisi pole ette tulnud. Kari tahetakse kindlasti ületalve pidada, et siis, kui teistel majanditel on loomi väheks jäänud, liha ja piimaga head äri teha. Nagu Venemaal kombeks, pandi külaliste lõbustamiseks mängima televiisor, millele peagi lisandus teisest toast kostev makimuusika. Saime teada, et pererahvas oli kaks korda Eestis käinud, viimati 1988. aastal, et peaaegu kogu mööbel on Eestist toodud. Peale üheksat kaeti söögilaud – liha, puljong, kartulid, verivorst. Pakuti kodukeedetud kangemat kraami, mis maitses talutavalt. Pärast lauasistumist algas suur voodiriiete tassimine. Mahutasime ennast kes kuhu – diivanile (mina), lahtikäivasse tugitooli (Anu) ja põrandale (Astrid ja Kadri).

Täna ärkasime kella kümne paiku. Perenaine sättis ennast ühes tütrega Pervomaiskojesse sõitma. Mõlemad lahkusid varsti. Hommikusöögiks oli hapukapsasupp rohke lihaga ja verivorst. Pärast sööki võtsime ette tee külanõukogusse, kui seda asutust üldse võib nii nimetada. Igatahes on külanõukogu esimehe ametinimetuseks nüüd vene keeles „глава администраций“. Et Mäetamme nimelist esimeest polnud kohal, küsitlesime venekeelset naisterahvast, kelle käest saime teada, et kasekülas elab 650 inimest. Eestlaste hulk jäi saladuseks, sest öeldi, et rahvaste üle arvestust ei peeta. Lasime ennast juhatada endise algkooliõpetaja Olga Reile juurde. Olga elas väikeses kenas majakeses Malinovka tänaval ning võttis meid lahkelt vastu. Mind üllatas kohe Olga väga hea eesti keel. Jutuajamise käigus selgus, et Olga sündis ja kasvas Linda külas, mida praegu enam pole. Isegi külaase künti mõne aasta eest põlluks. Kuni 1937. aastani said Kaseküla eesti lapsed koolis üheksa klassi jooksul eestikeelset haridust. Olga rääkis, et mäletab hästi, kuidas keset matemaatikatundi uksele koputati ja õpetaja välja kutsuti. Vahetunni ajal nägi ta matemaatika ja eesti keele õpetajaid, kasukad seljas, külanõukogu poole minemas ja hiljem pole neid enam kunagi nähtud. Olga vanemad ja vanavanemad rändasid Siberisse Rakvere mailt 1903. aastal, mees Herman, kes oli kõva laulu- ja pillimees ning rajas kohaliku muuseumi, suri mullu mais. Lehitsesime Olga laulukladet, mis pärines kaugest lapsepõlvest (Olga olevat seda kirjutades olnud kõigest kümnene). Peremehe laulukaustik kandis aastaarvu 1947, kuid mõned laulud, mis olid dateeritud aastaga 1945 ja märgitud kohanimedega „Raadi külas Lätimaal“ või Kloogal, võisid olla ümber kirjutatud tema sõdurikladest. Peamiselt sisaldas kaustik eestikeelseid laule, alates 1967. aastast ka selliseid üldtuntud lugusid nagu „Saaremaa valss“ ja „Viljandi paadimees“. Mõne laulu all oli märkus (üles kirjutatud) sellelt ja sellelt Eestis. Lõpupoole oli lisatud ringmängulaule ning päris viimastena tulid surmateemalised tekstid. Viimane laul kandis dateeringut 1990, sellele järgnes teade armastatud abikaasa ja isa surma kohta.

Sõime Olga juures lõunat ja andsime märku, et meil pole midagi tema poole kolimise vastu. Perenaisel polnud meie vastu ka midagi ja varsti läksimegi asju ära tooma. Parajasti tuiskas. Enne oli ilm olnud selgepoolne ja üsna soe, kohati isegi sulatas. Meie esimese öömaja rahvast oli kodus vaid Raimond, kes norskas voodis, töörõivad seljas. Meie askeldamise peale ta ei ärganud. Jätsime peeglilauale tänukirja ja lahkusime.

Enne õhtut käisime veel küla peal. Anu läks Olga Veltmandri poole, Astrid Klavdia ja August Kerbi juurde, mina sattusin koos Kadriga Adeele Kursi manu, kes jättis kartliku ja lühikese mäluga inimese mulje. Ta ei osanud öelda, kust ta vanemad Siberisse tulid, ei paistnud midagi teadvat ka jõuludest. Pühadest nimetas Adeele vaid endisi punaseid tähtpäevi, uusaastat ning jaanipäeva. Kadri üritas veel üht-teist küsida, aga vastused jäid ikka napisõnalisteks. Midagi paistis hargnema hakkavat siis, kui jutt läks kurja silma peale. Külas elas inimene, kes sel juhul, kui loom kurja silma läbi haigeks jäi, selle vastu midagi õpetada oskas. Mida nimelt, seda Adeele ei mäletanud. Kui küsisin, kus ta õde Eestis elab, ei teadnud ta sedagi. Otsimise peale leidis ta siiski ümbriku aadressiga Pärnu rajoon, Koonga; Elfriide Kriimson. Ootasime, et koju jõuaks ka peremees, kes oli läinud majandile rege tegema. Olevat veel vanuigi kõva puutöömees, enne tegi tünne ja muud vajalikku kraami. Nüüdki pidavat ta veel uksi ja aknaid valmistama. Aga kuna peremeest ei tulnud ning perenaine arvas, et küllap läks tal meestega viinavõtmiseks, olime sunnitud lahkuma. Adeelel oli nurgas vokk, ta ketrab ja koob veel oma tarbeks, kuigi käte värisemine pidi segama.

Pärast kõndisime küla lõpuni. Pimedas paistis kõik veidi unenäoline – vist ka tänu lumele, mida Eestis viimastel talvedel tõesti vaid unes näha võib. Taevas oli terav noorkuu. Mõni koer võttis vaevaks me peale haukuda. Tuul keerutas ninna kasepuulõhnalist suitsu. Oli veidi külmemaks läinud. Ehk ennustab Reile kass Vaska õigesti, kui ahjusuhu magama ronib, äkki lähebki ilm külmaks. Astrid oli juba kodus, sest mingi sarjafilmi alguse tõttu anti talle viisakalt märku lahkuda. Aga selliseid igaõhtusi seebikaid jookseb praegu kaks – „Santa Barbara“ ja „Tagasi paradiisi“, kindlasti on mõlemal sarjal külanaiste seas rohkesti vaatajaid. Anu tuli peale üheksat ja ütses, et Veltmandrite pool oli huvitav, kuid rahvarohke – laps, lapselaps ja lapselapselaps. Ka seal oli filmi vaadatud. Kell pool üksteist oli õues -4, taevas kerges pilvevines.

29. jaanuar, reede. Soojale ilmale vaatamata hakkas mul öösel jahe. Leidsin diivanikastist teise teki ja magasin kahe teki all enam-vähem normaalselt kella üheksani. Üldine ärkamine toimus veidi enne kümmet. Hommikusöögiks saime kartulit ja kastet. Seejärel läksime jälle küla peale, võttes sihiks nn Suure tänava. Korraks astusime sisse külapoodi, kus müüjana toimetas eestlane. Anu läks kohe poe lähedal olevasse tarre Laakide poole, Kadri neist järgmisse majja. Meie Astridiga kõndisime edasi ja lasime ennast juhatada Iida Mäetamme juurde. Arvates, et välisuksele pole mõtet koputada, tõmbas Astrid selle ropsuga lahti, kuid majal polnudki eeskoda, kohe ukse taga oli köök. Perenaise julgustusel astusime sisse. Peremees istus köögis laua taga, paksuklaasilised prillid ees. Toast tuli perepoeg ja ühmas meile midagi tervituseks. Astusime tahapoole. Tuba oli üsna avar, kuid segamini. Tagaseinas akna lähedal seisis taburetil pott suure hibiskusega, mille oksad laeni ulatasid. Tagapool oli veel üks suurem toataim. Perenaine asus voodit üles tegema, rääkides meile samal ajal sellest, kui raske elu tal oli – tervelt üksteist last tuli üles kasvatada. Ja mitte nii, nagu praegu, kui iga lapsega kolm aastat kodus istutakse, vaid töö kõrvalt. Suurem osa lapsi elab Kasekülas, kes on zootehnik, kes muu asjamees. Kõige noorem, kodus elav vallaline poeg töötab ehitusel. Iida Mäetamme jutt oli üsna valjuhäälne. Mõnuga kirus ta venelasi ja teatas, et tema „seda kuradi vene keelt“ eriti ei oska ega kavatse vanas eas ka õppima hakata. Nagu ikka, läks jutt varsti tänapäevastele muredele ja kõrgetele hindadele. Õnneks suutis Astrid peagi Iida lauludest rääkima meelitada. Perenaine otsis välja oma lauluklade ja pärast väikest harjutamist sain talt mõned laulud linti võtta. Siis tuli Iida zootehnikust tütar, 35 – 40 aastane naine, kes rääkis küllaltki head eesti keelt. Lindistamine jäi sedapuhku pooleli, aga Iida lubas homseks abiväge hankida, sest üksi on vilets laulda.

Iida Mäetamme poolt tulime tagasi Reile maja suunas ja pöörasime siis umbtänavasse. Juhatamise peale sattusime Emiili Siioni juurde, kes üllatas senisest erineva murdekeelega. Kõrvu hakkas saava käände –st ja seesütleva –n. Kui Astrid oli teda tükk aega Kaseküla inimese pähe küsitlenud, selgus jutust, et Emiili on sündinud hoopis Kemerovo oblastis Koltsovo külas, mis kunagi oli nii suur eesti küla, et sinna tehti kolm kolhoosi. Vahepeal elas ta kusagil vene külas siit umbes saja kilomeetri kaugusel, pärast mehe surma aga kolis Kasekülla. Emiili vend elab Saaremal, ta on vennal isegi külas käinud. Ka õed elavad kusagil Eestis, aga kelleltki pole ammu mingeid teateid. Siin kurdavad paljud, et enam ei tule Eestist kirjasid. Vaevalt, et kaks krooni margiraha on kellelegi ülejõu käiv raha, pigem ei tule välismaised kirjad enam kohale. Varsti astus Emiili poole sisse üleaedne – Kõrvi Helmi, kes tuli spetsiaalselt Eesti uudiseid kuulama. Ka temal on Eestis palju sugulasi, Harjumaal ja Paide kandis. Ta sõitis isegi Eestisse mõttega sinna elama jääda, kuid pidas Pajustis vastu veidi üle nelja kuu. Helmi ja Emiili asusid koos külarahvast, eriti venelasi, klatšima. Helmi naaber olevat igavesti laisk ja mustuses elav mees, kes joob ja varastab. Helmi oli kindel, et just naabrimees virutas ära ta mehest järele jäänud mootorrataste jupid. Keegi olevat kellegi pool ööbinud, pärast aga tänutäheks vaiba kaasa võtnud, keegi sisse vehkinud kellegi aknakardinad. Jälle läks jutt rahale. Pensionärid pidid saama 3500 rubla kuus, sõjaveteranid aga 10 000. Praegusel ajal on väga raske kuhugi sõita, sest pileteid pole või saab ainult suure altkäemaksu eest. Eesti kohta arvavad kõik, et nüüd on sinna võimatu pääseda, sest piir kinni. Reisiraskustest rääkides nimetati siiski vaid üht inimest, kes hiljuti Ukrainas sugulastel külas käis ja suure hädaga koju tagasi jõudis. Piletite eest küsitud paar tuhat rubla, rongi istumise eest veel viissada. Puudust tuntakse eestikeelsetest ajalehtedest ja ajakirjadest, mida enam tellida ei saa. Ütleme kõigile, et kirjutage nüüd kõvasti kirjasid, küll me need kaasa võtame ja Eestis posti paneme, siis on kindel, et kirjad kohale jõuavad. Siit kirja Eestisse saatmine maksab 45 rubla, sides oli Kadri jutu järgi näha viierublaseid marke. Kui Helmi ära läks, sai Astrid Emiili küsitlemist jätkata. Siis tulime koju ja sõime suppi. Kella viie paiku oli üheksa kraadi külma, läksime Kerbide (Augusti ja Klava) poole, kus Astridit eile hästi vastu võeti ja suur lihakäntsakas kaasa pandi. Peremees askeldas parajasti õues. Pärast räägiti, et neil on kindel tööjaotus – mees hoolitseb hobuse eest ja söödab linde, naine talitab lehma. Klava Kerb oligi see poemüüja, keda hommikul poes kohtasime. Jutt läks jälle poliitika ja hindade peale. Perenaine arvas, et palju halba tegi Gorbatšovi kuiv seadus, sest pärast selle jõustumist hakati kõigest magusast hirmsasti samagonni ajama, suhkur kadus müügilt, isegi kukekommidest olevat samakat aetud – 700 kukest saanud ühe vinkutäie praskat. Varsti tuli ka peremees tuppa. August tundus olema õige muhe mees. Kunagi nooremas eas mängis ta pilli ja oli kõva viinamees, kuid nüüd on ammu „oma normi ära joonud“ ja suitsetamisegi maha jätnud. Enne töötas ta ehitajana siinsamas Kasekülas koos vanemate eesti meestega. Sõjajärgsel ajal korraldati kodudes sageli tantsuõhtuid, mida Klava ballideks nimetas. Klubi oli sellal kaeru täis. August Kerb ütles, et on üksteist korda Eestis käinud ning rääkis paar siberlaste naljakat juhtumit Moskvas. Et Astrid täna enam Kerbe küsitlema ei kippunud, lobisesin peamiselt mina. Mul on ettekujutus, et välitööl käies peame omalt poolt ka midagi inimestele andma, siin kasvõi informatsiooni Eesti elu kohta. Ära tulles anti meile purk manti kaasa, et oleks hea kartulipudru kõrvale võtta. Kell pool kaheksa oli külma juba kuusteist kraadi.

Veel küla peal kuuldust. Mullune suvi oli väga vihmane, jõeäärsetel luhaheinamaadel läks hein hukka või oli nii halb, et loomad ei taha süüa. Hunte on ümbruskonnas vähe, neist midagi ei räägita. Karusid olevat rohkem. Kari kogutakse tänavate kaupa, iga pere peab lehma eest korra ja kümne lamba eest samuti korra karjas käima. Karjas käiakse järjekorras, kui üks ring täis, alustatakse algusest. Praegu on inimestel palju loomi, järgmine kord tuleb kätte alles kuu aja pärast. Kari aetakse välja mai lõpus. Karjamaad on väikesed, sellepärast ei saa kogu küla karja koos hoida. Kolhoosil on ka üle tuhande lehma, eks nende karjatamiseks kulub ka hulga maad. Leib tuuakse Pervomaiskojest. On räägitud ka oma leivatsehhi loomisest, aga sellest pole asja saanud. Nüüd läheb iga leivapäts 44 kilomeetri pikkuse teekonnaga oma kaks rubla kallimaks. Leiva hind kõigub, must maksab umbes 32 rubla, valge 44 – 51 rubla. Külapood oli pealtnäha üsna tühi, vaid filtrita sigaretid ja mõned konservid. Täpsustamisel selgus, et müüdi veel elektripirne, üht sorti komme ja brasiilia kohviube.

Praegu on kell pool üksteist. Meie perenaine ajab telefoni teel pühapäevaks rahvast klubisse kokku, et üheskoos meile laule ja ringmänge esitada. Anu kirjutab perenaise dikteeritud nimekirja kaustikusse, kokku 36 potentsiaalset lauljat. Kadri ja Astrid loevad. Kell üksteist näitab kraad -20, taevas on teravad tähed.