Läbi sügisõhtu kollase värava

Hallaööd sammuvad reas
läbi sügisõhtute kollase värava
toetan külmast kohmetud käed
vastu siledat kasetüve
ja püüan mõistatada
kuidas on olla puu
kelle kehalt langevad homme
viimased lehed

kaarna hellalt helisev hääl
tuletab meelde
isegi seda pole ma seni
enda jaoks arusaadavaks mõelnud
kuidas on olla inimene
astumas avasilmi
kuldsest sügiseväravast
hallikaspruuni hingedeaega
ja värvidevaesesse talve