neljapäev, 26. aprill 2012

Minni

Minni oli kass. Kui me 1997. aasta septembri lõpus Kamsule kolisime, oli tema seal juba üle kahe aasta elanud. Põliselanik. Hallitriibuline, pruuni nina, valge maniski ja valgete sokkidega esikäppadel. Algul tahtsin kirjutada, et Minni oli mu esimene kass, kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei tea ju üldse, kes kelle oma oli. Võib-olla olin mina hoopis tema oma. Sest juba paari päeva pärast oli ta mind teiste uusasukate hulgast välja valinud, istus süles, lakkus käsi ja puges voodis külje alla. Ma usun küll, et Minni arvates olin mina tema inimene. Sest õige varsti hakkas ta päeviti magama voodis vaid minu koha peal, õppis üksi kodus olles pugema teki alla ja seal kas suurest kurbusest või igatsusest küüntega lina rebima. Hakkas püütud hiiri tooma, mõnikord elusaidki, kelle ta kohe, kui juurde astusin, lahkelt mulle loovutas, mispeale hiir muidugi kapi alla põgenes. Mäletan, kuidas olin ükskord hiljem, kui meil oli juba mitu kassi, sunnitud püüdma teise korruse trepist alla jalutanud rotti, sest niipea, kui kassid märkasid, et olen rotile tähelepanu pööranud, tõmbusid nad kohe kõrvale, andes mõista – mees, nüüd on sinu kord lõbutseda. Tegelikult saingi ma selle roti kätte, mis mul muud üle jäi. Aga Minni muudkui arendas oma väljendusvõimet. Varsti õppis ta solvunult mossitama. Seejärel hakkas mind korrale kutsuma, kui õhtuti kauemaks teleri ette istuma jäin. Tuli juurde, häälitses kutsuvalt, siis pööras selja, vaatas üle õla. Kui ma välja ei teinud, siis kordas seda. Mõnikord hüppas süllegi, kuid siis kohe uuesti maha. Muidu magas ta sageli mu süles, aga õhtuti oli teine lugu, siis oli tal mulle kindel sõnum. Ükskõik, kas ta hüppas sülle või nühkis ennast vastu mu jalga, eemaldus ta seejärel umbes meetri kaugusele ja vaatas siis tagasi – kas ma reageerin. Kui tõusin ja tema poole astusin, hakkas ta ees minema. Siis, kui magamistuba oli veel esimesel korrusel, suundus ta sinna, aga kui olime selle juba teisele korrusele kolinud, pöördus Minnigi trepi suunas. Minnes hoidis ta ikka väikest distantsi ja tegi peatusi, et vaadata, kas ma järgnen. Mõnikord õnnestuski tal sel kombel mind voodisse saada, sagedamini aga tuli kassil pettuda, sest läksin tagasi poolelijäänud saadet või filmi vaatama. Siis mängis Minni solvunut, tegi näo, et minu olemasolu teda üldse ei huvita. Aga vaevalt olin teki alla pugenud, kui kass juba oma koha sisse võttis.

Jutust Minni tõelise kassi kombel suurt ei hoolinud. Võisin talle rääkida ükskõik mida, aga kui tegin seda sõbralikul toonil, jäi kassi ilme muutumatuks. Seda rohkem oskas ta järeldusi teha häälest, millega räägiti, liigutustest ja kõige rohkem muidugi otsesest kehalisest kontaktist. Kuigi kassidel on meie jaoks varuks ka mõned häälitsused, suhtlevad nad peamiselt puudutuste abil. Lakkumine on ka oluline, sellega näitavad nad, et hoolivad meist. Üks Kamsu kassidest, nimega Roosa, kellel umbes poolteise aasta vanuselt kasvaja tõttu raske lõikus üle elada tuli, armastas üsna sageli ette võtta mu pea põhjalikumat pesemist. Selleks ronis ta telerivaatamise ajal diivani seljatoele, kust ulatas hästi juukseid lakkuma. Põhjalik protseduur kestis mõnikord kümme minutit. Aga Roosa läks ühel varasügisesel päeval umbes kuue aastasena lihtsalt kaduma ja sestpeale pole ükski kass mu pead pesnud.

Kui Minnil aasta pärast esimesed pojad olid, avastasime üllatusega, et kass ei oska neid tassida. Praegu mõtlen, et küllap ta oskas, kuid loovutas õiguse poegi kantseldada meelsasti meile. Pojad said nimeks Senni ja Märt, mõlema saatus polnud just ülearu roosiline. Märt, kes väikesena sageli tavatses mu turjale ronida ja sinna magama jääda, oli kõutsi kohta natuke väikest kasvu ja kui ta küla peal käima hakkas, sai ta sageli tappa. Aga ta õppis koju tulles helistama köögiukse taga rippuvat kella. Jah, seda Märt tõesti tegi, tuli öösel küla pealt oma kassiasju ajamast – laulukoorist, nagu meie ütlesime – ronis posti mööda üles tuulekoja katuse alla, sealt kella juurde ja tiris nööri, mis jaksas. Sellise lärmi peale ärkas keegi üles ja lasi ta tuppa. Aga ükskord tuli Märt tagasi, üks silm puruks kistud. Ja aasta hiljem talvel kadus ta päriselt. Senni eriline oskus oli köögikraanist joomine. Toas olles ta kausist vett lakkuda ai tahtnudki, hüppas kapi peale ja nühkis ennast nii kaua vastu kraani, kui keegi märkas ja vee jooksma lasi. Pärast esimest pesakonda tal rohkem poegi polnud, kuid meelsasti tegeles ta võõraste poegadega. Aastate kuludes hakkas Senni suviti üha rohkem õues elama, tuli koju vaid sööma. Vist oli ajas tema jaoks liiga palju kasse. Viimaks, ühel sügisel, ei tulnud ta enam üldse. Aga ta oli selleks ajaks oma kaksteist aastat vana.

Muidugi oli meil vahepeal veel kasse, sest Minni ja mõned ta järglasedki poegisid üsna regulaarselt, kassipoegade tahtjaid polnud aga kerge leida. Teisedki kassid pidasid mind endi hulka kuuluvaks, kuid Minni jälgis hoolega, et ma neile liiga palju tähelepanu ei pööraks. Vanaks jäädes oli tal järjest raskem oma positsiooni kaitsta, kuid minuga osavalt manipuleerides õnnestus see tal ikka. Suurema haiguse, mis Kamsu kasside arvukust märgatavalt vähendas, elas ta hästi üle ja oli kuni viimaste elukuudeni üsna hea tervise juures. Vaid need paar-kolm kuud olid rasked. Ilmselt tulid nõrkus ja hingeldamine kõrgest vanusest, sest selleks ajaks oli Minni ilmas elanud juba üle kuueteistkümne aasta. Aga ta püüdis ikka tubli kass olla, niikaua kui jaksas.

Mõnikord olen mõelnud, et äkki saatsin minagi oma eelmise elu mööda kassi nahas. Seepärast mõistan neid nii hästi, hoolimata sellest, et mul selles elus enne neljakümne üheseks saamist kordagi polnud võimalust kassidega koos elada. Ja kuigi ma ei oska arvata, kellena Minni uuesti sünnib või sündis, on mul tunne, et kohtume temaga veel. Võib-olla on osad siis vahetunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar