Vaatan merest kerkivat
vesipüksi ja mõtlen samamoodi
keerutab ennast pööriseks
ära kulunud aeg mis kaob
läbi pilvesilma maailma serva taha
kuhu on teatavasti laotud
käiakivide moodi üksteise otsa kõik
vanad kuud kus ajastajad tõusevad
tornidena mustavast udust
nende vahel hüüavad üksteist
valgete lindudena keerlevad
mälestused mida keegi
peale vaimude enam ei mäleta
kaugemal vispeldab juba välk
piimjat merd uueks ajastuks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar