Merevaigus

Päike upitab ennast pikkamisi
vahipostile kaugete puude latvade otsa
üle väljade voolab raske
haiglane punetus milles tardun
otsekui kärbes kissellis
üksik kaaren laperdab hääletult
üle pea sest temagi enam
hüüda ei taha hommikusse
uppuja nime

mõned avavad silmad
mõtlevad järgmine päev on alanud
mõned magavad ennast alles
eelmisest välja
mina seisan künkal ja tunnen
kuidas üks ja seesama hetk
mida olen terve elu endaga
läbi igasuguste aegade kandnud
tiheneb kuni valgus murdub
läbi merevaiguse silmapilgu

Niiditõmbaja

Olen kui hall hiilin kutsumata
õue kui autoaknad on hommikul
jääs siis kirud ju mind aga
endal on soojad kindad käes
ja südames lumehirm
mina ei karda isegi
luikede minekut ega öiseid
valusaid tähti kui eemal
hauguvad koerad ja hingeõhk
kerkib tuhande niidina üles
sest need liigutavadki mind
aga niiditõmbaja peidab
ennast kui olen teel ja kruus
krudiseb nagu vaieldes taldadega
mis tahaksid salaja käia
muidu on vaikne vaid enne koitu
kukub taeva serva pealt tähekild
reetlikult ühele katusele

Väljas ja sees

Hall astus õue
rohi kahvatas
tema tuleku eel
aga vesiroos
õitseb ikka

vana kask sadas
lehtedest tühjaks
virmalised nüüd
tulevad tuppa

lähen hommikul
üle kahuse muru
järel tumedad
sulanud jäljed

ümber pöörata
neid ma ei oska
ega tagasi
kutsuda suve

-----

Hommikuti
kohiseb kõrvus
enam ja enam
silmad tunduvad
ärgates kaugel
nagu suure saali
väikesed aknad
aga ma näen

jalad jätavad
hallamurule ikka
auravaid jälgi

aga ma kuulen
härmas õunapuu lehed
tinisevad kui
kuljused