Merevaigus

Päike upitab ennast pikkamisi
vahipostile kaugete puude latvade otsa
üle väljade voolab raske
haiglane punetus milles tardun
otsekui kärbes kissellis
üksik kaaren laperdab hääletult
üle pea sest temagi enam
hüüda ei taha hommikusse
uppuja nime

mõned avavad silmad
mõtlevad järgmine päev on alanud
mõned magavad ennast alles
eelmisest välja
mina seisan künkal ja tunnen
kuidas üks ja seesama hetk
mida olen terve elu endaga
läbi igasuguste aegade kandnud
tiheneb kuni valgus murdub
läbi merevaiguse silmapilgu