Läinud, läinud, päriselt läinud...

Pikk päevatee
kas seda üldse oli
või ainult kiired sööstud
ehast koiduni
ma tahaks kuulutada
kuigi puudub voli
et iga mõte
jõuab viimaks võiduni

kuid mis on võit
oh vasta õpetaja
kas tähendab see
olemise haihtumist
või ära minemise
vaskse kella kaja
või siin ja sealpool
eksisteerimist

Kae – tume täiskuu
veereb raskelt vete kohal
oks valgust viipav
raugeb varsti oma hoos
leht pudeneb ja elu
liugleb selle kohal
nii äraütlemata kaugel
ja nii koos

mis saama peab sest
äädikakärbse valust
mis emasääse lennust
halla eel
kas hoolimiseks ühist alust
meil on siin aja ääremaal
või pole veel

täht tõuseb taeva
pisut enne lumepilvi
ja enne mõtte
talvist tardumist
ma vaatan koidu poole
vaatan vaimusilmi
ja mida näen
on unenägu vist

gate gate paragate parasamgate
bodhi svaha

Valguseta päev

Pärastlõunane hämarus
orkaani sabasuled
segasid kodumaa taevasse
kaugete tulekahjude tuhka
veelgi kaugema kõrbe
liivatormi tõstetud tolmu
põhjala madalais pilvedes
lahjenes segu tindiks
millega kirjutatakse praegu
Tallinna poolt Võru suunas
katuste kaldus pinnale
nagu ripakil vihikusse
vihmaseid ridu millele allpool
annavad tähenduse
meie kõigi poolt süüdatud
tulede peegeldused
lugege enne kui pimedus
tiheneb pilkaseks ööks

Ometi

Võib-olla ma unistasin
mullu või tunamullu
sügisel muustki kui
õllesse uppuvaist
tuhmidest õhtutest
aga tänavu tuksub
meel tuikavas rütmis
nagu oleks kohtunik
mu kolba võlvide all
stopperi käima pannud
the final countdown

ometi paistab päike
läbi merevaiguse klaasi
kui parajasti ei saja
ometi venitab Helsingist
Delhisse suunduv
lennuk valget jutti
üle mu maja
isegi siis kui seda
pilvede tagant ei näe
ometi oskan ma tänaseni
rääkida tuultega
merel ja mägedes

MIKS SEE EI LOE
isegi korrates aastasadu
väge kogunud sõnu
olen väetimast väetim
mõeldes edasi ajastuid
mõlgutatud vägevaid mõtteid
olen ma jõuetu

veel üks sügis sahistab
oma hingust läbi puude
juba variseb koltunud lehti
mu lagipähe mis veel
pole täiesti raagus
pudiseb krae vahele
vajub sealt ihule kõige lähema alla
appi neid kleepub ka
kingadele ja auto kapott
ning tuuleklaaski
on sügisest kirjatud
silmad – mis imelik tunne
olen äkitselt lehepime

MIKS SEE EI LOE
kui kõnnin ikka ja jälle
üle mitut värvi kirjaga muru
kuld juba põleb jälgedes
aga pole seda kes võtaks ja viiks
mina ise ei saa seda korjata
sest hõõgun seestpoolt niigi
kõigist maailma kuldadest rohkem
aga mu käte jäine haare
kustutaks tule