Miihilaul ja Paasapäiv Obinitsah 2019

1986. aasta august - põgenemine Kaukaasiasse

Postitasin Facebooki valiku pilte Eesti Aiakesest ja Sulevist, mis said üles võetud 1986. aasta augustis. Lugu tollase Kaukaasias käiguga on lühidalt järgmine. Teatavasti toimus 26. aprillil 1986 Tšornobõli tuumaelektrijaama 4. reaktori plahvatus ja üsna varsti hakati sinna radioaktiivse saaste koristamiseks kordusõppuste sildi all saatma mehi ka Eestist. Kui üks sats oli oma ettenähtud paar-kolm kuud ära olnud, tuli uusi ohvreid püüda. Nii helistas ka meie Aida tänava korteri uksekell ühel ilusal augustialguse hommikul ja sõjakomissariaadi käskjalg küsis avama läinud abikaasalt, kas Aado Rigardovitš on ka kodus. Õnneks oli meil juba varasem kogemus sarnase asjaga 1982. aastast ning naine ütles, et pole kodus ja tema kutset vastu ei võta ega kirjuta kuhugi alla. Sest neli aastat varem sai kutse vastu võetud ja rumalast peast komissariaati uurima mindud, milles asi. Käik lõppes sellega, et isiku tuvastamiseks ette näidatud pass rändas sõjakomissari raudkappi, selle asemele anti paberilipakas käsuga ilmuda sel ja sel päeval komissariaadi juurde väeossa saatmiseks. Siis polnud pääsu ja tuli veeta poolteist kuud Karksi lähedal Rutu mäe raketibaasis kordusõppustel. Nüüd aga kasutasin korteri tagaust ja hiilisin vaikselt kodust minema. Et hirmutavad jutud Tšornobõlist olid juba kõigile teada, hakkasin kiiresti otsima võimalust Eestist mõneks ajaks ära sõita. Sain teada, et Marika M. kavatseb augusti keskel Kaukaasia eesti küladesse välitöödele minna ja pakkusin ennast kaasa. Suurepärane võimalus ühendada kasulik meeldivaga, sest viimati olin käinud isa sünnikülas Eesti Aiakeses kakskümmend aastat tagasi. Ainus probleem tuli sellest, et parajasti olin Etnograafiamuuseumist (Eesti Rahva Muuseumist) korralisel puhkusel, mistõttu ei saanud lähetust vormistada. Leppisin siis direktor Aleksei Petersoniga kokku, et sõidan oma kulu ja kirjadega, aga muuseum ostab pärast ära Kaukaasias tehtud pildid. Aga ma sain kaasa võtta enam-vähem viisaka fotovarustuse ja vajaliku koguse filmi.

Kaukaasias olingi 16. augustist 10. septembrini. Kõigepealt umbes kümme päeva Eesti Aiakeses, kus peatusime mu onupoja Anatoli pool, ent käisime läbi enam-vähem kõik külaosad. Mõned päevad viibisin ka mägedes, kus asusid külarahva heinamaad. Seejärel olime Sulevis ja elasime Anette Angelstoki juures. Kümneaastasena olin isaga koos käinud Salme külas, kuid Sulev oli mu jaoks uus ja huvitav paik. Võimas eesti küla, mille ühest otsast teise kõndimiseks kulus tunde ja kus kohalikud armenidki (armeenlased) eesti keelt oskasid. Külastasime Reiljane ja käisime koos Arnold Reiljaniga mägedes karja juures, kus karjusteks svan, venelane ja armen, ühiseks keeleks aga eesti. Veel kohtusime Liisi Kuldkepi, Linda Reinoldi, Richard ja Albert Kevvai, Elviine Tomassoni, Agnessa Rõugu, Elfriide Langebrauni, perekond Kase ja Reichenbachiga. Pärast Sulevit suvitasin veel nädala või enamgi Adleris sugulaste pool, käisin Ritsa järve ääres ja Vorontsovi koobastes. Kui koju jõudsin, tegin pildid valmis, varustasin andmetega ja andsin muuseumi fotokogusse. Selgus, et oma töötajate käest ei saa muuseum fotosid osta ning pildid tuli vormistada nii, nagu oleks need teinud mu vend. Ilmselt on nad venna nime all Eesti Rahva Muuseumi fotokogus tänaseni. Koopia enamusest fotodest jätsin ka endale mälestuseks. Just neid pilte olengi nüüd skaneerinud.

Reisides endaga

2011. aasta aprill Nepaalis. Langtangi org ja Kopani klooster.

Antal Reguly 200

Täna kakssada aastat tagasi, 11. juulil 1819, sündis keeleteadlane ja etnograaf Antal Reguly, mees, ilma kelleta soomeugri keeleteadus oleks ehk kujunenud teistsuguseks. Igatahes pärinevad just Regulilt varasemad mansi rahvaluule üleskirjutused. Postitan tema kogutud laulu manside ristimisest. Piltidena näited Munkácsi mansi rahvaluule väljaande neljandast köitest. Paralleelselt Reguly üleskirjutus ja Munkácsi transkriptsioon.

Risti pealepanemise laul

Nurgelise maa nurkadest
mina, mees, kuulda saan,
nelinurksest nurgaristist
räägitakse.
Nurgelise maa nurkadest
kuulda saan,
nelinurkne nurgarist
kõigile peale pannakse.
Isa raiutud
ühetoalises palkmajas
mina, mees, istun,
kuulen, kuskilt kostab,
valjukõriline kõriäike.
Tanumalise küla tanumale
välja ma lähen,
kahe küpse mustsõstrasilmaga
Numi-Toorumi, oma isa poole üles vaatan:
särjesoomuse suurust pilveräbalat
pole näha.
Jõge mööda allavoolu siis vaatan,
kananoka ninaga tugev paat
seal paistab,
vägevaid raudsüdamega püsse
seal paugutatakse,
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Must maa-ema sellest üleni väriseb.
Mustaraualise noolerelva
oma kümnesõrmelisse kahte kätte
ma võtan.
Välja astuva sõjasalga ette
mina, mees, astun,
kananoka ninaga tugeva paadi
tagasi pööran.

Pärast seda kahetoalise palkmaja
mina, mees, püstitan,
selles kahetoalises palkmajas
mina, mees, lebasklen.
Ükskord jälle kuulen,
kusagilt kostab valjukõriline kõriäike.
Vene lõuendist särki kandes
lähen jälle välja,
allavoolu siis vaatan:
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Pärast teadvuse kaotamist
kaks tagant lõigatud kasakat
kuidagi minust kinni haaravad,
nagu tänavusuvisest
lennuvõimetust pardipojast
minust kinni haaravad.
Kui ma hoolega vaatan:
piiskop, hoorapoeg, ise on kohale toodud.
Isale külge panemata jalarauad
mulle, mehele, külge pannakse,
koerale parajasse halba paadipõhja
mind, meest, visatakse.
Kaua või vähe mind viiakse.
Isa seitsmest kirstust alumise kirstu
olen kaasa võtnud.
Nüüd siis paljuräägitud
heleda koidutähe moodi Tuupõli-linna
minu, mehega, jõutakse.
Isast nägemata jäänud
täitanud maja keskele,
mind, meest, nüüd visatakse.
Kasvava kuu seitse päeva
mina, mees, söödan seal täisid.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu nurgad
ma tühjendan.

Seejärel tuleb
siidnööpidega vägev isand mu juurde.
Keelt laksutava keeleka linnuna
mulle, mehele, seal ta laulab.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu
suu on laiali,
siidnööpidega vägev isand
ennast kaelaauguni rõivastab.
Leivapätsi moodi nööpide abil
minagi ennast üleni rõivastan.
Nelinurkne kuldne rist
mulle, mehele, peale pannakse.
Isa poolt anniks antud varsarasva täis nõu
tuhandeks Toorumi päevaks jääb ära.

Selle laulu kirjutas Antal Reguly üles 1843. aasta lõpus või 1844. aasta algul. Munkácsi korrastas teksti Tatjana Sotinova abil 1888. aastal Torõgpauli (Peršina) külas.
Munkácsi, B. Vogul népköltési gyűjtemény. IV kötet. Életképek. Budapest 1896, 122–127.

Leelopäiv 2019

Palveränd 2. osa

Palveränd 1. osa

Tähtede juurde, otse ja omadega

Mandala on korrastatud maailm, rangete reeglite järgi kujundatud aed, harmoonia ja tasakaalu palee. Kaleidoskoop on peeglite abil mitmekordistatud juhuslikkus, võimendatud kaos, mis paistab oma näivuses välja nagu mandala. Kõik minuvanused inimesed on kaleidoskoobi papptoru lapsepõlves näppude vahel keerutanud. Imetlenud tekkivaid kujundeid, mis on väga sarnased, kuid ometi ei kordu. Mõned on viimaks toru katki teinud ja pettunud, leides seest vaid mõned värvilised klaasikillud ja viletsa peeglikolmnurga. Kolm kreeka sõna - καλός, εἶδος ja σκοπέω, ilu, vorm ja vaatamine tähistavad selles mänguasjas juhuslikkuse näilise korrastatuse abil loodavat ilu. Petlik vorm, millel pole sisu.

Võib-olla on olemasolu asjad korraldatud nii, et meile, mõistusega olenditele, pole peale tõlgendamise antud muid võimalusi maailma tajumiseks. Me ei saa kunagi näha, haista, kombata, kuidas oli elu Periklese Ateenas või Nero Roomas. Ükskõik kui palju esemete kilde, ehitiste müürijuppe või seinamaalingute fragmente ka ei leitaks, pole meil ikkagi võimalik reaalselt kõndida muistsetel tänavatel. Oleme sellega isegi mingil määral leppinud, sest ajalooteadus on meis aastasadade jooksul süvendanud arusaama, et tähtis pole mitte kohalolu, vaid teadmine. Seepärast ei tunne me end halvasti, kuigi oleme kindlad, et meie jalad ei astu kunagi vana Karakorumi tänavatel või Delfi templite katuste all. Ajaline järgnevus pole siin oluline. Teame lihtsalt, et ajas tagasi minna pole vajalik. Just vajalik, sest võimalusest võime ikka unistada. Aga mineviku üldjoontes tundmiseks pole see oluline.

Tuleviku ja teiste maailmade osas oleme teisel arusaamisel. Isegi niivõrd, et see hakkab meie mõtlemist takistama. Miskipärast ei taha inimene suure universumi asjus leppida tõlgendustega, vaid ihkab konkreetset mina-taju. Võrrelge suhtumist suvalistesse väljakaevamiste tulemustesse ja Marsi uurimisel saadud andmetesse. Asjaga tegelevad teadlased on muidugi iseasi. Aga kogu muu inimkond ihkab pigem jalga Marsil maha panna, otsekui poleks ilma inimese kohalolu faktita andmed veel päris reaalsed. Ehk ongi asi meie mõtlemise ja tunnetamise eripäras, mis lubab fantaasial ja tõlgendustel lehvida paigus, kus on võimalik käia, raidkive vaadata, sillutist kompida. Minevikust meieni jõudnud tunnismärgid on materiaalsed ja käegakatsutavad, soosivad tõlgenduste tegemist ja omaksvõtmist. Aga seal, kus me veel kunagi pole käinud – no seal on asjad kahtlased. Vandenõulasi ja lameda maa uskujaid ei veena isegi mäetippu ronimine või ookeani kaldal seismine, nemad on võimelised mõtlema, et meeled petavad ja meile valetatakse ning halvemal juhul isegi manipuleeritakse teadvusega. Kui sellised äkki Marsil silmad avaksid, siis oleksid nad veendunud, et reptiilid on kuidagi nende ajju pääsenud ja sooritaksid kähku seppuku.

Ehk muutuvad asjad siis, kui sureb põlvkond, kes kasvas üles lugedes uudiseid igapäevastest edusammudest kosmose vallutamisel. Täna esimene tehiskaaslane, homme inimene orbiidil, ülehomme aparaat Veenusel, nädala pärast ameeriklased Kuul. Kes mäletab ajakirjast Horisont pikki tabeleid kosmosesondide, tehiskaaslaste ja mehitatud rakettide andmetega, sellele peaks olema tuttav ka millegi veel suurema ootus. Kosmoseodüssseia 2001. Seda filmi nõukogude inimestele ei näidatud, küll aga võis nautida kodumaist linateost „Andromeda udukogu“. Täna kõnnime Kuul, homme maandume Marsil, ülehomme lendame Kentauri Alfa poole. Nii me kas uskusime või lootsime. Veidi enne meie lapsepõlve algust lõppenud suurte avastuste ja vallutuste aeg planeedil Maa pidi sama hoogsalt jätkuma universumis.

Üsna varsti selgus, et see pole võimalik. Teised planeedid ja tähesüsteemid kihutasid meist eemale meeletu kiirusega sellest hoolimata, et teadlased neid järjest paremini tundma õppisid. See pole ju see. Vaja on jalg tähetolmuseks saada, astuda jäljeread kõigepealt Valles Marinerise servale ja seejärel paljudesse muudesse paikadesse nii meie galaktikas kui mujal. Ulmekirjanikud olid kõik selle juba võimalikuks kirjutanud, miks siis elus nii ei lähe.

Kui saadi aru, et suured kosmosevallutused inimese osavõtul pole lähitulevikus võimalikud, hakkas huvi kosmoselendude vastu kiiresti hääbuma. Inimkond tõmbus tagasi, nagu oleks universumi avarustes ootamatult vastu näppe saanud. Üksteise järel lõpetati programme, vähendati rahasid. Hakkas tunduma, et meie ainus ambitsioon on võimalikult odavalt Maa orbiidile pääsemine. Läks aastakümneid enne, kui tuli Elon Musk oma Marsi koloniseerimise ulmeliste plaanidega. Nüüd, 50 aastat pärast seda, kui Neil Armstrong astus Kuu pinnale, julgetakse taas unistada mehitatud lendudest teistele planeetidele.

Kuid kas ei või Marsi lendude edu või ebaõnnestumine tuua kaasa uut taandumist? Ühel juhul seetõttu, et pärast Marssi on kogu muu universum meile ikka kättesaamatu, teisel juhul aga läbikukkumise tõttu. Äkki peaks inimkond tervikuna mõtteviisi muutma. Marss Marsiks, see tuleb ehk nagunii. Ja kunagi jõuab inimene ka mõne teise tähesüsteemi Maa-sarnasele planeedile. Aga üldjuhul peaks hakkama panustama sellele, kuidas võimalikult kiiresti ja ohutult saata teele väikeseid võimekaid uurimissonde, mis suudaksid Maale edastada palju informatsiooni eri lähikosmose paigust. Ehk on meil mõne aastakümne pärast tehnoloogia, mis kvantpõimingu põhimõtet kasutades võimaldab saada silmapilgu jooksul informatsiooni ükskõik kui kaugelt. Siis tuleb ära kannatada vaid sondide lennule kuluv aeg, pärast nende edukat päralejõudmist on aga avatud kiire ja turvaline infokanal. Tõsi küll, me ei saa reaalselt viibida kõigis neis paigus, kuhu meie silmad ja kõrvad mõnesaja aasta vältel jõuavad, kuid sellega tuleb leppida. Tuleb hakata uskuma oma kaugele saadetud sensoreid ning nende tõlgendajaid. Sest suurema osa universumi suhtes jäävadki meile vaid tõlgendused.

Semana santa 2019

Jutukatkend põhja-mansi keeles