Täna kakssada aastat tagasi, 11. juulil 1819, sündis keeleteadlane ja etnograaf Antal Reguly, mees, ilma kelleta soomeugri keeleteadus oleks ehk kujunenud teistsuguseks. Igatahes pärinevad just Regulilt varasemad mansi rahvaluule üleskirjutused. Postitan tema kogutud laulu manside ristimisest. Piltidena näited Munkácsi mansi rahvaluule väljaande neljandast köitest. Paralleelselt Reguly üleskirjutus ja Munkácsi transkriptsioon.
Risti pealepanemise laul
Nurgelise maa nurkadest
mina, mees, kuulda saan,
nelinurksest nurgaristist
räägitakse.
Nurgelise maa nurkadest
kuulda saan,
nelinurkne nurgarist
kõigile peale pannakse.
Isa raiutud
ühetoalises palkmajas
mina, mees, istun,
kuulen, kuskilt kostab,
valjukõriline kõriäike.
Tanumalise küla tanumale
välja ma lähen,
kahe küpse mustsõstrasilmaga
Numi-Toorumi, oma isa poole üles vaatan:
särjesoomuse suurust pilveräbalat
pole näha.
Jõge mööda allavoolu siis vaatan,
kananoka ninaga tugev paat
seal paistab,
vägevaid raudsüdamega püsse
seal paugutatakse,
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Must maa-ema sellest üleni väriseb.
Mustaraualise noolerelva
oma kümnesõrmelisse kahte kätte
ma võtan.
Välja astuva sõjasalga ette
mina, mees, astun,
kananoka ninaga tugeva paadi
tagasi pööran.
Pärast seda kahetoalise palkmaja
mina, mees, püstitan,
selles kahetoalises palkmajas
mina, mees, lebasklen.
Ükskord jälle kuulen,
kusagilt kostab valjukõriline kõriäike.
Vene lõuendist särki kandes
lähen jälle välja,
allavoolu siis vaatan:
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Pärast teadvuse kaotamist
kaks tagant lõigatud kasakat
kuidagi minust kinni haaravad,
nagu tänavusuvisest
lennuvõimetust pardipojast
minust kinni haaravad.
Kui ma hoolega vaatan:
piiskop, hoorapoeg, ise on kohale toodud.
Isale külge panemata jalarauad
mulle, mehele, külge pannakse,
koerale parajasse halba paadipõhja
mind, meest, visatakse.
Kaua või vähe mind viiakse.
Isa seitsmest kirstust alumise kirstu
olen kaasa võtnud.
Nüüd siis paljuräägitud
heleda koidutähe moodi Tuupõli-linna
minu, mehega, jõutakse.
Isast nägemata jäänud
täitanud maja keskele,
mind, meest, nüüd visatakse.
Kasvava kuu seitse päeva
mina, mees, söödan seal täisid.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu nurgad
ma tühjendan.
Seejärel tuleb
siidnööpidega vägev isand mu juurde.
Keelt laksutava keeleka linnuna
mulle, mehele, seal ta laulab.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu
suu on laiali,
siidnööpidega vägev isand
ennast kaelaauguni rõivastab.
Leivapätsi moodi nööpide abil
minagi ennast üleni rõivastan.
Nelinurkne kuldne rist
mulle, mehele, peale pannakse.
Isa poolt anniks antud varsarasva täis nõu
tuhandeks Toorumi päevaks jääb ära.
Selle laulu kirjutas Antal Reguly üles 1843. aasta lõpus või 1844. aasta algul. Munkácsi korrastas teksti Tatjana Sotinova abil 1888. aastal Torõgpauli (Peršina) külas.
Munkácsi, B. Vogul népköltési gyűjtemény. IV kötet. Életképek. Budapest 1896, 122–127.
Nurgelise maa nurkadest
mina, mees, kuulda saan,
nelinurksest nurgaristist
räägitakse.
Nurgelise maa nurkadest
kuulda saan,
nelinurkne nurgarist
kõigile peale pannakse.
Isa raiutud
ühetoalises palkmajas
mina, mees, istun,
kuulen, kuskilt kostab,
valjukõriline kõriäike.
Tanumalise küla tanumale
välja ma lähen,
kahe küpse mustsõstrasilmaga
Numi-Toorumi, oma isa poole üles vaatan:
särjesoomuse suurust pilveräbalat
pole näha.
Jõge mööda allavoolu siis vaatan,
kananoka ninaga tugev paat
seal paistab,
vägevaid raudsüdamega püsse
seal paugutatakse,
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Must maa-ema sellest üleni väriseb.
Mustaraualise noolerelva
oma kümnesõrmelisse kahte kätte
ma võtan.
Välja astuva sõjasalga ette
mina, mees, astun,
kananoka ninaga tugeva paadi
tagasi pööran.
Pärast seda kahetoalise palkmaja
mina, mees, püstitan,
selles kahetoalises palkmajas
mina, mees, lebasklen.
Ükskord jälle kuulen,
kusagilt kostab valjukõriline kõriäike.
Vene lõuendist särki kandes
lähen jälle välja,
allavoolu siis vaatan:
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Pärast teadvuse kaotamist
kaks tagant lõigatud kasakat
kuidagi minust kinni haaravad,
nagu tänavusuvisest
lennuvõimetust pardipojast
minust kinni haaravad.
Kui ma hoolega vaatan:
piiskop, hoorapoeg, ise on kohale toodud.
Isale külge panemata jalarauad
mulle, mehele, külge pannakse,
koerale parajasse halba paadipõhja
mind, meest, visatakse.
Kaua või vähe mind viiakse.
Isa seitsmest kirstust alumise kirstu
olen kaasa võtnud.
Nüüd siis paljuräägitud
heleda koidutähe moodi Tuupõli-linna
minu, mehega, jõutakse.
Isast nägemata jäänud
täitanud maja keskele,
mind, meest, nüüd visatakse.
Kasvava kuu seitse päeva
mina, mees, söödan seal täisid.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu nurgad
ma tühjendan.
Seejärel tuleb
siidnööpidega vägev isand mu juurde.
Keelt laksutava keeleka linnuna
mulle, mehele, seal ta laulab.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu
suu on laiali,
siidnööpidega vägev isand
ennast kaelaauguni rõivastab.
Leivapätsi moodi nööpide abil
minagi ennast üleni rõivastan.
Nelinurkne kuldne rist
mulle, mehele, peale pannakse.
Isa poolt anniks antud varsarasva täis nõu
tuhandeks Toorumi päevaks jääb ära.
Selle laulu kirjutas Antal Reguly üles 1843. aasta lõpus või 1844. aasta algul. Munkácsi korrastas teksti Tatjana Sotinova abil 1888. aastal Torõgpauli (Peršina) külas.
Munkácsi, B. Vogul népköltési gyűjtemény. IV kötet. Életképek. Budapest 1896, 122–127.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar