Miks küll ei salli ma neid kirjutisi, mis algavad sõnadega teadlased on tõestanud, teadlased asuvad uurima, teadlased leidsid, teadlased ütlevad jne. Aga eelkõige selle pärast, et pole olemas mingeid anonüümseid teadlasi, kes Valge Vennaskonna kombel kusagil tornis maailma juhiks. Mõelge, kui ajakirjanikud spordist kirjutades kasutaksid jalgpallurite, mitmevõistlejate, ratsutajate, rallisõitjate, purjetajate ja teiste asemel kogu aeg sõna sportlased – sportlased ütlevad Türgi ralli kohta, sportlased jahivad curlingus kõrget kohta, sportlased astusid matile, sportlased jooksid tõkkeid, sportlane võitis Tour de France’i… Loomulikult toimetab spordialadel sportlane ja teaduse valdkondades teadlane. Sportlaste saavutused on pigem individuaalsed või võistkondlikud ega avalda inimkonnale tervikuna suurt mõju. Kummalisel kombel ei saa sportlast keeleliselt ta tulemustest lahutada, seetõttu paistavad spordiala kõrvad tekstist isegi siis, kui sellele alale konkreetselt tähelepanu ei juhita. Teadlaste saavutused on enamasti kollektiivsed, nende mõju ühiskonnale laialdane ja pikaajaline. Teiste sõnadega öeldes tähendab see, et sportlase tulemusi saab müüa vaid enne võistlust, võistluse käigus või vahetult pärast seda, teadlase omi aga kaua pärast tulemuse saavutamist. Samas pole kõik teadlased leiutajad ja kõik sportlased jahimehed, kuigi ajakirjandus püüab asja vähemalt keeleliselt nii esitada. Mida küll sportlased viimastel aastatel jahtinud pole? Ja mida pole leiutanud teadlased? Kui lause, mis algab sõnadega sportlane on öelnud/leidnud/kinnitanud ei tähenda veel teadmiste uut tasandit, siis lõik, mis algab sõnadega teadlased on tõestanud, pretendeerib juba uuele kvaliteedile. Kahjuks on just neid kolme sõna tänapäeva massimeedias tohutult kuritarvitatud. Mida kõike anonüümsed teadlased tõestanud või leiutanud ei ole? Ma ei ole selle üle arvestust pidanud, aga võin üsna julgesti väita, et teadlased on tõestanud nii vaktsineerimise kasulikkust kui kahjulikkust, 5G andmeside ohutust kui kahjulikkust, kliimasoojenemise kiirenemist kui inimteguri ülepolitiseeritust, COVID-i viiruse erakordset nakkuvust kui ka selle ohtudega liialdamist jne. Igal juhul on minul, humanitaarteadlasel, tunne, et kui loen, mida teadlastel jälle õnnestus tõestada, et tegemist on pigem reklaami või propagandaga, kui pole lisatud, mis teadlased ja kus konkreetselt on uurimusega seotud. Soliidsele ajakirjandusele on üks soovitus: jätke pealkirjad, mis algavad sõnadega teadlased on tõestanud, uhhuu-saitidele ning püüelge konkreetsust saavutada juba pealkirja tasandil.
esmaspäev, 21. september 2020
kolmapäev, 16. september 2020
Märkmeid tagurpidi majast III
Aga võib-olla peaks kõigest sellest kirjutama näidendi? Hoiatuseks kõigile. Peategelaseks oleks ministeeriumi tähtis ametnik, kelle lapsepõlv möödus suures osas muuseumi koridorides ja hämarates nurgatagustes, sest ta ema oli väga kohusetundlik töötaja ega jõudnud oodatud ajaks koju. Ehk kohtus tulevane ametnik ka õhtusel ajal ringi kõndiva kummituse – Lilla Daamiga? Lapsepõlvetrauma ei unune, läbi elatud alandus või hirm (?) nõuab kättemaksu. Ministeerium oleks kui lohemadu, kes päris hästi ei saa aru, millise varanduse otsas ta lebab. Kättemaksuhimulise ametniku võimu alla on sattunud Minister – heasüdamlik pereema, keda ei huvita mitte miski peale ta algkoolis käivate laste.
Seepärast, armsad kolleegid, mõelgem ka sellele, mis
mulje me jätame oma lastele. Ema ei tule kunagi töölt koju, sest peab tähtajaks
kirjutama vastikut võõrkeelset artiklit. Maksaksin isale kasvõi viiskümmend
raha, kui ta jätaks projekti koostamise ja tuleks minuga jõe äärde jalutama.
Kui lapsed kasvavad ja hakkavad kunagi töötama ametikohtadel, mis mõjutavad
kultuuri- või teaduspoliitikat, kas neile siis ei tule meelde üksi kodus või
vanemate töökoha nurgatagustes mööda saadetud masendavad tunnid?
Märkmeid tagurpidi majast II
Kui natuke fantaseerida sel teemal, kuidas näeks Kirjandusmuuseumi rolli teised teadusasutused ja laiem üldsus, siis pole vist väga raske aimata, et neile inimestele, kellele meie maja ja arhiivid üldse vajalikud tunduvad, on esmatähtis just kogumise, süstematiseerimise, säilitamise ja edasiseks kasutamiseks kättesaadavaks tegemise sfäär, ehk siis kogud, andmebaasid, tekstikriitilised ja populaarsed eestikeelsed väljaanded, mitte aga ingliskeelsed 1.1 artiklid. Ja miks peaksid teised teadusasutusedki tahtma endi kõrvale konkurenti? Nemadki eelistaksid Kirjandusmuuseumit kui klassikalist mäluasutust, arhiivi või muuseumit, materjali ettevalmistajat, mitte aga tipptasemel teaduse tegijat. Võib-olla näeksid nad võimalust mingiks riigi poolt rahastatavaks uurimistööks, kui selline rahastus tuleks. Ent olen kindel, et ei turul kauplev tädi Maali ega ka teadlasest onu Mait ei mõtle Kirmuse kui suure teaduse tegemise koha peale. Teie tippkeskus saab läbi ja tore on, mõtleksid nad rõõmuga. Muidugi, kui suudate Euroopast raha hankida, siis võite selles liivakastis edasi mängida, kui ei, siis pange pillid kotti. Jäägu arhiivid koos arhivaaridega, jäägu arhiivraamatukogu oma bibliograafidega, jäägu need teadlased, ilma kelleta pole võimalik kogumisstrateegiate loomine, Monumenta Estoniae Antiquae jätkamine ja rahvaväljaannete tegemine. Kui leidub neid, kes euroraha sisse toovad, siis need võib koondada eraldi teadusosakonda, mis ei oleks majaga nii tihedalt seotud, et saaks rahast ilma jäädes tõsta praegusele sarnast hädakisa: Eesti Rahvaluule Arhiiv on hädaohus. Asutuse tervikuna võiks aga üle anda Kultuuriministeeriumi haldusalasse, kus ongi tema õige koht.
Ma ei oska ette kujutada, et rahvaküsitlus või mis
tahes sotsioloogiline uuring Kirjandusmuuseumi rolli kohta võiks kaasa tuua
teistsuguseid tulemusi. Kas teie kujutate ette, et Eesti kõrgkoolide
humanitaarid seaksid esikohale näiteks rahvusvahelise teadustöö ja loeksid meie
arhiivides säilitatavaid materjale teise- või kolmandajärgulisteks? Miks siis
üldse sellise mõttega mängida? Kas ainult seepärast, et oleme natuke liiga
palju kära teinud ja nüüd tuleb näidata, et Kirjandusmuuseumit ees ootavad
ümberkorraldused vastavad kogu rahva tahtele? Kas ametnikud soovivad, et meie,
Kirjandusmuuseumi teadlased, ulataksime neile ise selle köie, millega meid
pooma hakatakse? Mina seda igatahes ei tee.
Märkmeid tagurpidi majast
19. juunil kuulutas teaduspoliitika komisjon Eesti Kirjandusmuuseumi direktori ametikoha konkursi läbikukkunuks ning tegi haridus- ja teadusministrile ettepaneku määrata Eesti Kirjandusmuuseumi direktori ülesannetesse kohusetäitja. Teaduspoliitika komisjoni seisukoha järgi peavad ministeerium ja kirjandusmuuseum koos oma sihtrühmadega põhjalikult arutama, milline on Eesti Kirjandusmuuseumi roll ja tulevikuvisioon Eesti teadusmaastikul ning mäluasutuste seas. Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna nõunik Martin Eesssalu astus ametisse 1. juulil, jäädes ühtlasi tööle ka ministeeriumi. Kaks ja pool kuud on möödunud, milliseid arenguid olele meie, kirjandusmuuseumi töötajad, selle aja jooksul näinud?
Kõigepealt tuleb rõhutada, et Martin Eessalu jaoks
ei oleks muuseum pidanud olema päris tundmatu, sest ta on esindanud ministeeriumit
Eesti Kirjandusmuuseumi teadus- ja haldusnõukogus juba 2015. aastast.
Järelikult peaks tal olema aimu ka sellest, mis asutusega on tegemist.
Kirjandusmuuseum on ju riigi teadus- ja arendusasutus, mitte mingi nurgatagune
putka, mis ühel päeval tekkib ja järgmisel kaob. Meie arhiivid olid olemas ammu
enne seda, kui nõukogude võim kirjandusmuuseumi nimelise asutuse ellu kutsus.
Arhiivraamatukogu rajati Eesti Rahva Muuseumi raamatukoguna 14. aprillil 1909.
Hiljem lisandusid Eesti Rahvaluule Arhiiv (24. 09. 1927), Eesti Kultuurilooline
Arhiiv (6. 04. 1929). Arhiivraamatukoguga liideti 1965. aastal bibliograafiaosakond,
mis alustas tööd juba 21. 11. 1921 Eesti Bibliograafia Asutise nime all. Aastal
2000 liideti Kirjandusmuuseumiga 1947. aastast Eesti Keele ja Kirjanduse
Instituudis töötanud folkloristika osakond.
Meie asutuses tegutses aastatel 2001 – 2007 Eesti
Kultuuriloo ja Folkloristika Tippkeskus ning Kirjandusmuuseumi juhtimisel
töötab aastast 2016 Eesti Uuringute Tippkeskus (CEES). Muuseumil on oma
teaduskirjastus, mis annab välja rahvusvaheliselt tuntud ajakirja „Folklore“
ning eestikeelset teadusajakirja „Mäetagused“. Igal aastal avaldavad
Kirjandusmuuseumi töötajad mitukümmend raamatut ja sadu artikleid, esinevad
raadios, televisioonis ja ajalehtedes, peavad ettekandeid ja loenguid, annavad
konsultatsioone jne. Ja nüüd äkki ütlevad ametnikud, et üldsus ei tea, mida me
teeme, et Kirjandusmuuseumil puudub selge funktsioon ja arusaam oma
ülesannetest. Meile saadetakse inimene, kes peaks ametikoha ja ülesannete tõttu
olema majas tehtavaga hästi kursis, kuid kes ajab sedasama juttu.
Mulle paistab praegune olukord tagurpidi majana. Ministeeriumi
ametnikud, kes peaksid esiteks hoolitsema oma valdkonna hea käekäigu eest ja
teiseks tundma hästi nende haldusala asutustes toimuvat, väidavad äkki, et me
ise oleme kõiges süüdi – meid ei tunta piisavalt, me ei suuda raha hankida jne.
Oleme kogu iseseisvuse aja esitanud pikki põhjalikke aruandeid oma tegevuse
kohta, kuid paistab, et need on ministeeriumi võlvide all rännanud lugemata
arhiivikaustadesse. Sageli ei tea ametnikud sedagi, mis asutus Kirjandusmuuseum
on ning kus asub. Kunagi, kui direktor oli veel Janika Kronberg ning mina
võtsin osa muuseumi juhatuse ja nõukogu koosolekutest, juhtus näiteks selline
lugu, et majaga pidi tulema kohtuma Eesti Teadusfondi tähtis tegelane
ministeeriumi esindaja saatel. Ootasime neid direktori kabinetis, kuid
külalised hilinesid. Kui nad viimaks saabusid, siis selgus, et kõigepealt oli
põrutatud Veski tänavale, kus tollal asus veel Eesti Rahva Muuseum.
Kommentaarid on liigsed.
Mis siis ikkagi on viimase kahe ja poole kuu jooksul
juhtunud. Suures plaanis mitte midagi. Üks lühike tutvumistiir majas,
kohtumised juhatuse liikmetega, igateisipäevased koosolekud. Üks maailmakohviku
formaadis seminar. Ja ikka vana jutt, meid ei tunta, me ei tööta piisavalt
hästi, me ei tea, mida tahame. Lisandub ka uusi süüdistusi, otseseid ja
kaudseid – me võitleme süsteemi vastu, kuid ei tunne seda, tahame, et meile
antaks raha, millega võiksime ükskõik mida teha. Signaalid on vastuolulised:
ühelt poolt öeldakse, et head tsaari pole, teiselt tuuakse näiteks KBFI, kellel
olevat valitsuses oma mees. Rõhutatakse rahvusvaheliselt kõrgel tasemel 1.1
kategooria artiklite olulisust, samas aga antakse mõista, et neist ei pruugi
sõltuda nii palju, kui oleme arvanud. Isegi heade projektide kirjutamine ei
pruugi aidata. Kinnitas ju 30. jaanuaril Tallinnas toimunud humanitaarteaduste
rahastamise vestlusringis HTM-i teadusosakonna juhataja Katrin Pihor:
"...aga näiteks, mis on ju ETAG-i hindamisnõukogule ülesandeks pandud ja
mida seal hindamises tuleb tegelikult arvesse võtta, on see, et me peame hoidma
teaduse mitmekesisust, mis tähendab ka seda, et me peame humanitaaria sees
hoidma mitmekesisust, ehk siis see tähendab seda, et me ei saa ühte ja sama
teadusvaldkonda kahel järjestikusel aastal rahastada ei ole väga mõistlik, et
me peamegi, onju, sellist rotatsiooni seal tekitama." (Stenogrammist).
Aga jah, kui Kirjandusmuuseumi eelmine direktor
Urmas Sutrop kordas, et ainus mis aitab, on 1.1 kategooria artiklite
kirjutamine, siis praegu tundub asi kalduvat teises suunas – me peaksime pigem korraldama
sotsioloogilisi uurimusi teemal, mida inimesed Kirjandusmuuseumilt ootavad,
peaksime minema tänavale selgitama, mida ja miks me teeme ja kuhu maksumaksja
raha paneme. See on tõesti tagurpidi maja: kui teaduse rahastamine pole piisav,
peavad teadlased järjest rohkem tõestama, et nad pole kaamelid. Selle asemel,
et teha oma igapäevast tööd ja lasta ametnikel seista hea valdkonna
arenguvõimaluste materiaalse kindlustamise eest, peame ise välja mõtlema, milleks
Eesti riigil meid vaja on, peame leidma ise vahendid selleks, et elus püsida,
ametnike osaks on aga käsi laiutada. Tegelikult võiks hoopis nemad aru anda,
milleks nad maksumaksja raha kulutavad, kui ei suuda või ei taha kursis olla
oma haldusala asutuste tööga.
Ja niisugusel taustal vastatakse küsimusele, millal
saabub majja töörahu, et tõenäoliselt mitte sel aastal.
pühapäev, 6. september 2020
Tulevikunägemus
Raamatus on asi veidi teistmoodi sõnastatud: "Teed käies olen mõelnud, et kõnnin praegu Hispaanias nagu kodus. Ei mingeid viisasid ega formaalsusi. Kes oleks seda võinud ette kujutada nelikümmend aastat tagasi. Just siis oleks mul olnud vanuse poolest õige aeg jalgsi Euroopat avastada. Aastal 1979. Mida ma siis õieti tegin? Elasin Elvas üürikorteris, kust suveks tuli verandale kolida, et Moskva suvitajatele ruumi teha. Töötasin ülikooli raamatukogus laadijana. Augustis käisin koos kolme kaaslasega Mansimaal Sukõrja külas ja salvestasin seal oma esimesed rahvaluulepalad. Aasta lõpus läksin tööle Eesti Rahva Muuseumi. Lugesin Erno Paasilinna raamatut Timo K. Mukkast. Kirjutasin luuletusi ja esimesed proosatekstid. Võitsin ülikooli kirjandusvõistluse. Ma ei oska ettegi kujutada, mis oleks võinud olla, kui juba siis oleks olnud võimalik vabalt kogu Euroopas ringi rännata. Kas ja kuhu oleksin läinud, mida kogenud, millest kirjutanud? Ma ei mõista inimesi, kes nutavad taga nõukogude vangla aega, sest mulle on väga oluline võimalus vabalt liikuda."
Sellele järgnes lõik, mis raamatust välja jäi.
Tulevikunägemus.
Satun hotelli, kus olen olnud juba aastate eest. Siis salvestusid head mälupildid, mida võib-olla uuesti otsin. Aga võib-olla sattusin siia juhuslikult ja nüüd tulevad vanad asjad meelde. Mitte midagi stamplikku. Ei kuuvalget sooja ööd, tantsivat kaunitari või muud sarnast. Kuigi kõrvus kumiseb Chris Rea „On the beach“. Siin pole ju randagi, mis ma sonin. Oli lihtsalt üks rahulik hetk enne maailma muutumist. Peatus palverännuteel, mille võtsin ette veel ühinenud Euroopa ajal ja teel, mis kunagi aitas kokku saada eri rahvastel. Jaakobitee, nii seda nimetati. Camino. Olin matkast väsinud ja otsustasin puhata palverändurite öömaja asemel odavas hotellis, kus on rohkem privaatsust. Saab mõtiskleda ja kirjutada.
Nüüd, aastaid hiljem on piirid kinni ja viisad passis. Hotell küll sama, isegi mitte väga luitunud. Inimeste omavaheliste otsesuhete asemel on arenenud virtuaalne suhtlus, mis näib asendavat ka vaba liikumist. Vastuvõtus pakuti mulle uut unenägude programmi. Väidetavasti tähendab see oskuslikult kujundatud unenägusid. Meistri käega loodud pilte. Öeldi, et see on imelihtne – paned pea padjale, mõtled ükskõik millest. Samal ajal laaditakse su mälestused üles ja luuakse nende põhjal meeldivad unenäod, mis öösel sulle tagasi saadetakse. Mõtlesin, et miks mitte, äkki saan unes uuesti läbi elada palverännu aegu.
Kustutasin tule, panin pea padjale. Mõne hetke pärast olin juba poolunes. Hommikul – ma ei saa öelda, et öö oleks halb olnud ja unenäod ebameeldivad. Kuigi ma neist möödunud aegu ei leidnud. Kuigi neis oli liiga suur tähelepanu mõnedele mu praeguse elu probleemidele, mis unes hästi lahenesid või tähtsusetuks muutusid. Muidugi oli mulle kinnitatud, et kõik salvestused kustutatakse pärast mu lahkumist, nii et sõin rahumeeli hommikust ja kuna oli aega, siis otsustasin endise elu mälestuseks natuke caminot mööda kõndida. Hakkasin tasapisi Navarrete poole astuma. Suurt seljakotti mul nüüd polnud, kõndida tundus mõnus. Õhus leidus veel hommikust kargust ja lõokesed laulsid nagu siis...
Minagi kõndisin Jaakobitee
kiviklibuseid radu
aastate pärast lähen ehk veel
kotis palvehelmeste kee
olgu päike või sadu…
Aga San Juan de Acre kloostri varemetes enne Navarretet – seal tegin peatuse ka aastate eest – leidsin müürijupile söega kritseldatud sõnad: cuidado, tus sueños ahora son criminales.
Täpselt aasta eest Visbys raamatut viimistledes jätsin selle teksti kõrvale, sest väljamõeldud olukord tundus liiga pessimistlik, selle jätkamine ükskõik mis suunas liiga masendav. Täna imestan aga, kuidas ma asjade käiku ette ei suutnud või ei tahtnud näha. 12.03.2020 ehk kolm päeva vähem, kui aasta pärast Logroños kirjutatud ridu kuulutas Eesti valitsus välja eriolukorra. See on küll lõppenud, kuid maailm endiselt kinni. Ehk tuleks mul nüüd teemat edasi arendada?
PS. Raamat "Minagi olin Jaakobiteel" jõudis trükikojast kirjastusse 24. märtsil 2020, aasta ja üheksa päeva pärast "Tulevikunägemust".