Niita või ei?

 

Niitmata jätmine tundub olevat uue religiooni üks sõnumeid, mida järjest ekstaatilisemalt kuulutatakse. Ära niida ja saad päästetud! Ära niida ja päästad maailma! Saan aru, et linnades, kus puhkepäeviti muruniidukite plärin vaibuda ei tahtnud, võis sellel sõnumil olla kandepinda. Võib-olla ka maal, tiheda asustusega külades, kus vaadati viltu selle peale, kes iga nädal niita ei viitsinud. Sest pärast nõuka aega levis seoses niidukite ja murutraktorite kättesaadavusega niitmise kultus. Minu noorpõlves oli vähe neid, kes regulaarselt muru niitsid. Polnud lihtsalt masinaid. Tartus Toomemäel kasvas puude alune hõre hein rinnuni. Maal oli pilt selline, et kõik, mis polnud põld või mets, oli ebamäärane võsa ja umbrohuväli. Kui avanes võimalus tehnikat soetada, läks niitmine aga moodi. Ja muidugi, tõelise eestlase kombel pingutasime üle.

Niitmise ja mitteniitmisega seoses ei räägita harilikult sellest, et Eestis on piirkonniti erinevad mullad ja rohttaimedel erinevad kasvutingimused. Paepealsetel ei taha rohi kuigivõrd kasvada, seal pole tõesti vaja sagedasti niita. Liivasel pinnasel kasvab rohi hõre ega lämmata õistaimi. Ja nii edasi. Rääkimata sellest, et Hiiumaal pole mutte. Aga Tartumaa savikatel rasketel muldadel, kui seal lasta asjadel päris omasoodu areneda, kipuvad levima harakputk ja naat, mõnel pool ka nõges ja takjas, need ei lase liigirikkusel suureneda. Ja kui teil juhtub maja lähedal olema vanu talu juurde istutatud ilupõõsaid nagu pihlenelas, mis tohutu kiiresti paljuneb juurevõsude abil, siis leiate paari niitmata suve järel, et aed on asendunud võsaga. Olen selle ise läbi teinud. Paari-kolme lohakamalt niidetud suve järel jõudis pihlenelas astuda edasi ligi neli meetrit. Juuri siis teda pärast.

Vahepeal ulatas enelas peaaegu kiigeni.

 Muttimulla hunnikud ilmestasid samuti majatagust platsi. Et ümbruses on alasid, kus ma üldse ei niida, siis kasvab seal harakputk rinnuni, selle all aga laiub ühtlane naaditihnik. Tõsi, mõned metsikud lilled suudavad nende vahel siiski õitseda, aga neid on vähe. Kiiresti hakkab võrsuma paju ja haab, sekka kased ja kuused, samuti metsikud kirsid, mis vilja ei kanna ega eriti õitse ka, kuid moodustavad varsti koos muude puudega paraja võpsiku. Kohati lasen sellel juhtuda, sest selline võsa meeldib lindudele ja neid on meie maja ümber iga aastaga rohkem.

Siin oli kunagi lillepeenar.

Maja lähiümbrus vajab siiski pidevat niitmist, et see ei võsastuks ega oleks hirm toast väljudes maole peale astuda või kümneid puuke üles korjata. Pealegi – kui tahta õues istudes enam-vähem talutava sääskede hulgaga rinda pista, siis pole niitmisel alternatiivi. Seda tööd teeb mul robotniiduk, mis ei plärise. Ta niidab iga päev paar tiiru, pärast suuremaid vihmasid ka kolm korda, sest muidu ei jõua ta igasse paika. Et lähim naaber on oma poole kilomeetri kaugusel, võiksin niita ükskõik millega ja millal, aga eelistan sellega mitte üle pingutada.

Siin on niitmine on unarusse jäänud.