laupäev, 19. märts 2011

Pilte kevade läve eest

Pilte tänaselt jalutuskäigult. Sooja oli paar või kolm kraadi, puhus üsna kõle kagutuul. Hommikune päikesepaiste mattus pärastlõunaks pilvedesse. Mitte ühtki looma, paar üksikut varest libisemas üle lumelagendiku. Kevade alguseni jäi umbes 36 tundi. Kogu loodus näis ootavat.


Jää pilvede vastu.


Mõtleja.


Aadami tee.


Lumemeri.


Halva ilma saabumine.

Kuu on lähedal


Eileõhtune kuu, pildistatud objektiiviga Sigma 70-200 APO F2,8, millele lisatud 2x telekonverter. Täna on Kuu Maast 356 577 kilomeetri kaugusel, lähimas seisus alates 1993. aastast. Ja 20.10 on täiskuuhetk. Kahjuks lubab prognoos selleks ajaks lörtsi- ja vihmasadu.

neljapäev, 17. märts 2011

Kaleidoskoop


Aga ma olen otsekui rasvane
kevadiselt uimane kärbes
kelle äratas päikesevalguse
tuhandekordne peegeldus
tajusid sõnastavas
keelekaleidoskoobi
alles avanevas liitsilmas

milline suurepärane mosaiik
mõtlen ja pööran pead
kaege - maailma olemasolemisviis
esitleb uusi kirevaid mustreid

klaasikillumänguna
hakkab uuesti kokku kõlksuma
kevadesse virguja elu
isegi sõnad kumavad täna
igaüks oma kõlale vastavat värvi

veinipunane lumivalgel
kõlab mu vaimupilgu jaoks
jälle kui armastus
tumeroheline ja kohvipruun
kõrvuti tärkav lootus
ja isetuks hääbumine

hommik on kollane karamell
lahkuva öö lillade huulte vahel
õhtu mustikamaitset
tunda saan alles enne
pimeda teekäija
sulava lume lõhnalist juttu

kolmapäev, 16. märts 2011

Nepaal 2011. Kaheksateist päeva enne.

Vaatan aknast välja. Päikesepaisteline karge märtsihommik, külma oma seitse kraadi. Kogu elav loodus on kevade ootel nagu stardijoone taga. Kõik me märkame praegu linde, eriti lõunast tulnuid. Nemad on need tõelised elu ja ülestõusmise sõnumi toojad. Ja esimesi lumeroosi või lumikellukese tõusmeid imetleme hardalt. Otsekui ei kordukski see kõik aastast aastasse, otsekui oleks tänavune kevade tulemine hoopis eriline. Aga meil, põhjamaa inimestel, on vist veres mingi eriline kevadelembus, mis aitab igal aastal valguse ja soojuse võitu üha uue pilguga vaadata. Lõpuks pole kevadeid meile ju lõputult antud, ainult napp loetud hulk. Ja päevi pole kevadetes ka just ülearu palju. Enne kui jõuad laulmise, kasvamise, lehtimise ja õitsemisega harjuda, on juba jaanilaupäev käes. Pärast jaanipäeva aga on varsti sügis käes ja siis juba jõulud. Miks siis ei malda ma neidki väheseid hetki kodus olla, miks tiksub mõttes kogu aeg, kui mitme nädala ja päeva pärast asun teele siit põhjamaisest varakevadest lõunamaa palju küpsemasse aega? Kes ja millal istutas minu vastuvõtlikku pinnasesse rahutuse esimese võrse? Vaatan raagus kaski Kirjandusmuuseumi akna taga ja imestan, miks paljud mu sõbrad ja tuttavad ei tunne sedasama rahutust endas kasvamas. Sest kui nad tunneksid, siis ei suudaks nad selle survele vastu panna, vaid lendaksid igal kevadel eri suundades laiali, igaüks oma unistuste maale. Sest igaühel on oma paik siin päikese all, kuhu igatsetakse rohkem, kui kuhugi mujale. Võib-olla on teiste rahutus teistsugune, kutsub neid kaugete maade asemel hoopis Taevaskotta või Meenikunno rappa? Või paadiretkele alles jäiselt hingavail jõgedel? Järve või mere äärde, kus on kevadel sisemaast palju külmem? Mina tunnen tavaliselt veebruari keskpaiku, et ei jaksa enam kuidagi kevade saabumist oodata. Kuigi päevad lähevad üha valgemaks, muutun mina üha väsinumaks ja kärsitumaks. Iga lumesadu, iga tuisuilma, iga külmalainet võtan nagu suurt ülekohut, põen nende pärast vaimus ja lõpuks jään ka päriselt haigeks. Ja tahan kuhugi ära. See äratahtmine, soojusele ja kevadele vastu minna ihkamine pole alati niisugune olnud. Siiski mäletan, kui vaimustav oli olla 1989. aasta aprillikuus Tšehhimaa kevades, kus parajasti õitsesid kõik kirsi-, ploomi- ja õunapuud. Ja milline nauding oli 2005. aasta märtsis astuda talvisest Eestist Malta paarikümnekraadilisse soojusesse. Õieti sealt saigi alguse mu suur kevadine minnatahtmine.

Nepaal oli minu jaoks selline lapsepõlveunistus, millest tegelikult ei julgenud unistadagi. Oludes, kus isegi Soome tundus mingi muinasjutumaana, kuhu pääsevad ainult väga üksikud erilised inimesed, võis ju korduvalt lugeda Tenzing Norgai ja James Ramsey Ullmani „Lumetiigrit“, kuid see mõjus pigem sõnumina maailmast, kuhu endal kunagi pole võimalik pääseda muud moodi, kui ainult vaimus. Siiski uskusin juba seitsme-kaheksa aastase lapsena, et mul on mägedega eriline side. Mõnikord rääkis mägedest isa, kes oli sündinud Kaukaasias Mzõmta orus Eesti Aiakese külas. Kui olime vennaga juba nii vanad, et maailma asjadest veidi aru saada, palusime sageli isa, et ta jutustaks oma lapsepõlvest ja noorusajast, mis möödusid keset meile muinasjutulistena tundunud mägesid. Järgnenud lood olid erinevad, puudutasid mõnikord kodusõja keerulisi aegu ja kõige vanema onu surma (kelle järgi mulle muide nimi on pandud), vanaisa talu koos kõige seal leiduvaga, lumerohkeid talvesid ja sooje suvesid ning ploomide-pähklite rohkeid sügiseid, karu- ja metsseajahi juhtumusi ja muud sarnast. Hiljem lisandusid jutud geoloogidega Pamiiris ekspeditsioonil veedetud sõjaeelsest ajast. Isa oligi sõja puhkedes Pamiiris, mobiliseeriti sealt, sattus Eesti laskurkorpusesse ning ühes sellega viimaks Eestisse, kus meie vennaga siis viisteist kuni kakskümmend aastat pärast sõja lõppu ta lugusid huviga kuulasime ja Kaukaasiast unistasime. Ja mitte ainult Kaukaasiast – kuna üks isa õdedest, tädi Liisi, oli geoloog ja geoloogiga abielus, siis viibis ta pidevalt põnevatel (nii mulle lapsena tundus) ekspeditsioonidel Siberis, näiteks Bratskisse rajatava hüdroelektrijaama piirkonnas, kuhu talle umbes esimese-teise klassi jütsina pikki kirjasid kirjutasin, uurides, kas poleks kuidagi võimalik suvevaheajaks nende juurde sõita. Usun, et just sellised lapsepõlveseigad on mõjutanud mu hilisemaid valikuid ja otsustusi, mis mind muuhulgas ka kaksteist või kolmteist aastat hiljem tõepoolest esmakordselt Siberisse viisid. Aga praegu pole aeg sellest kõnelda, praegu tuleb rääkida hoopis Nepaalist ja Himaalajast. Enne eelmist Nepaali reisi kirjutasin 21. veebruaril 2009 oma blogis:

Arvatavasti on ni, et see, kes on kordki näinud Himaalaja lumiseid tippe, ei pääse enam nende lummusest ja igatseb üha tagasi, ükskõik kui järsud ja rasked mägirajad ronides ka ei tunduks. Mäed tekitavad sõltuvuse, millest on raske vabaneda. Mäletan, kuidas ma unistasin mägedest esimese Kaukaasia reisi eel. Olin siis seitsmene ja polnud oma silmaga näinud isegi Munamäge. Ja siis ma ootasin ja nägin unes lumiseid tippe, teravaid kui saehambad. Reaalsus kusagil Krasnodari kandis valmistas väikese pettumuse - mäed olid esialgu metsased ja madalad, nii et ma neid õigeteks mägedeks pidada ei suutnud. Hiljem, teel Punaselagedale, nägin küll järske kaljuseuinu, kuristikku ja all vahutavat jõge, kuid lumiseid tippe ikka polnud. Eesti Aiakeses selgus, et mägesid tuleb vaatama õppida. Sealt juba paistsid mõnes valged sakid, aga nad olid nii kaugel ja tundusid nii väikesed ning tähtsusetud lähemate küngaste taga. Isa näitas neid mulle ja nimetas kummaliselt kõlavaid nimesid - Tshugush, Agepsta...

Himaalajates käisin esimest korda alles 2007. aasta hilissügisel. See oli kogu Nepaali tutvustav reis, mis viis kolmeks päevaks matkama ka Annapurna lähistele radadele marsruudil Kaanre - Pothana -Landruk - Ghandruk - Nayapul. Pokharast sõitsime välja vastu õhtut, matka esimesed tunnid möödusid udus ja rahvas virises, et miks ennast ronimisega vaevata, kui midagi pole näha. Ent järgmisel varahommikul Pothanas tervitasid mäed meid enne päikesetõusu täies hiilguses - Annapurna lõunatipp, Hiunchuli ja müstiline kalasaba Machapuchare kõrgusid muljetavaldava rivina ja ootasid, et päikesekiirte puudutused süütaksid leegitsema nende lume.



Siis ei torisenud enam keegi, kõigil jätkus silmi ja kõrvu vaid mägede jaoks. Jah, ka kõrvu, sest mulle on alati tundunud, et mägedes õhk heliseb. Selles on lisaks kaugusest kostvale mägijõe kohinale alati veel mingeid salapäraseid hääli ja helinaid, mis avaruse tunnet võimendavad. Sealsamas varahommikuses karges õhus, Annapurna lumine lõunasein silme ees, otsustasin, et pean kindlasti tulema tagasi, et sooritada ligi kolm nädalat kestev matk ümber selle hiilgava jumalanna. Samas pelgasin, kuidas peab tervis vastu nii pikale rännakule, mille käigus tuleb tõusta 5416 m kõrgusele Thorong La kurule ja viibida üle nädala ülalpool 3000 meetri piiri. Otsustasin kõigepealt proovida kõrguse mõju ilma suure ronimiseta. 2008. aasta augustis saigi käidud kloostrireisil Ladakhis, oldud kaks nädalat 3100 - 3400 meetri kõrgusel ning ületatud autodega 5359 meetri kõrgune Khardung La kuru.



Tervis pidas nii hästi vastu, et tundsin ennas Ladakhis isegi paremini kui Eestis. Kahe nädala jooksul käisidme Induse, Nubra ja Shyoki orgudes kokku seitsmeteistkümnes budistlikus kloostris, kohtasime tülkut ja imetlesime Ladakhi mägismaa karmi ilu. Järgmisel kevadel olin jälle Nepaalis ja matkasin 30. aprillist 15. maini oma unistuste marsruudil Besisaharist Nayapuli kõigi Annapurnade tagant läbi Marsyangdi Khola ja Kali Gandaki orgude nõlvu mööda kulgeval rajal.



Matka eredaimad hetked jäid päevadesse Chamest Tukucheni, ehk siis kõrgustevahemikku 2600 – 5416 m. Jällegi pidas tervis hästi vastu, vaid ühe väga külma öö 4800 meetri kõrgusel veetsin unetult, sedagi peamiselt põhjusel, et ootamatult magamiskotita jäänult olin sunnitud pugema kahe raske madratsisarnase teki alla, sulejope seljas. Nädala sellest kuusteist päeva kestnud retkest käisin läbi vaid kandja ja teejuhiga kolmekesi.

Võib-olla andis just see koduste teekaaslasteta veedetud nädal mulle julgust proovida nüüd omal käel Himaalajas ringi seigelda. Siiski pean meeles, et Nepaal on väga vaene maa ning selleks, et kohalik rahvas ka veidi teenida saaks, kasutan seegi kord kandja ja teejuhi abi. Pealegi pole mõistlik ihuüksi mägedes ringi hulkudes inimesi ja loomi kiusatsse viia. Mullu 21. aprillil asus Syabru Besist Kyanjin Gompa poole teele 23. aastane ameerika neiu Aubrey Sacco, kes pärast kolledži lõpetamist juba viiendat kuud Aasias ringi reisis. Ta läks Langtangi orgu ilma ühegi saatjata ning kadus järgmisel päeval Lama hotelli ja Ghora Tabela vahel jäljetult. Hilisemad otsingud politsei ja sõjaväe osavõtul ei andnud mingeid tulemusi ning seni pole õnnestunud leida isegi ühtki Aubreyle kuulunud eset. Plaani kohaselt peaksin Syabru Besist Lama hotellini kõndima 8. aprillil ehk siis paar nädalat varasemal ajal. Võib-olla teatakse nüüd tema saatusest midagi rohkemat?

esmaspäev, 14. märts 2011

Läbi hommikuse udu

Vaikne märtsihommik, külma paar kraadi. Selleks ajaks, kui ma pildimasinaga õue jõudsin, oli päike juba üsna kõrgel. Aeg mõned minutid enne kaheksat.







pühapäev, 13. märts 2011

Lahkuva talve naeratus

Oli ilus talvelõpu päev. Kraad tõusis pärastlõunal isegi üle +7 ja idakaarest puhuv tuul polnud kuigi vali. Tegin väikese jalutuskäigu lahkuva talve ilu nautimiseks.


Lumelõvid.


Puuderivi.


Vorm I.


Vorm II.


Siia ja sinna.


Kotkas.


No pasaran!


Kärajad.


Lumeloss.


Nuttev vorm.


Teeveer.


Mine metsa.


Kevadekuulutaja.


Kodune maastik.

Kevade tulemisest

Kell hakkab üksteist saama ja päike pilvedest läbi murdma. Kraad näitab +5,2, ehk tõuseb veelgi. Aga lume poolest valitseb meil veel sügav talv. Vaatasin vanadest märkmetest, milline oli ilm samal ajal 12-7 aastat tagasi.

1999
12. märts, 1999, reede. Istun täna kodus, laiskusest ja halbadest teeoludest tingituna. Suured sulad said mööda, nädala algul sadas jälle lund ja tuiskas, vahepeal oli üsna külm (kuni -12), nüüd on päevad üpris soojad, aga siiski alla nulli, öösel langeb kraad kuni kümne miinuspügalani. Külmast hoolimata koguneb madalamatesse kohtadesse teel vett, mis pealt üha jäätub, aga rattad vajuvad sageli läbi. Kohati on jääd ja vett nii palju, et on hirm, et auto jääb läbi vajudes põhja peale kinni. Üks selline koht oli isegi Kurepalu teel Haaslava bussipeatuse juures, kus Tuigo teelt ja põllult muudkui vett alla voolas ja maanteel jäätus, nii et tekkisid sügavad jäised rööpad ja augud, mille põhjas vesi. See sodi lükati küll minema, aga kruusateel on üks hullem koht Igevere kandis.
14. märts, pühapäev. On ilus märtsipäev, öösel langes kraad - 15 pügalani, päeval soojendab päike märgatavalt, varjus aga püsis õhusoojus alla nulli (-1). Maja lõunapoolse seina peal oli näha juba kärbseid päikese käes peesitamas. Lumel on kõva koorik peal, saaks vist igas suunas suusatada. Täna külvasime kobartomati ja kollase paprika kasvukastidesse, kaks-kolm seemet igasse topsi.


28. märts, pühapäev. Nädala sees sadas mõnel päeval veel lörtsi ja vihma, alles reedel (26.) läks soojemaks. Ja reedene öö oli vist mitme kuu tagant esimene soe öö, nii et hommikul näitas kraad ligi viis pügalat sooja. Laupäeval oli juba üsna mõnus kevadilm, meil sooja kuni 9 kraadi. Nägin esimest korda kuldnokki, kuid Mare ütles, et oli neid päev või paar varemgi kuulnud. Kuldnokad paistsid kase otsas oleva pesakasti vastu huvi tundvat, nende vastu aga tundsid omakorda huvi kassid.

2000
19. märts 2000, pühapäev. Homme algab kevad, aga õues on paks lumi. Nii heitlik on Eestimaa ilm. Kui madisepäev oli külm ja karge (hommikul nii – 13) ja veebruari viimased päevad üllatasid soojarekorditega (näiteks oli meie kandis ligi kaheksa kraadi sooja, siis märtsi esimene pool kujunes talviseks. Kogu märtsi esimese nädala puhus tormituul, mis meid ööl vastu 4. elektrita jättis. Seekord kestis katkestus 12 tundi. Märtsi teine nädal oli rahulikum, ent külmem. Talv kulmineerus aga möödunud nädala lumesadudega. Nimelt sadas kolmapäeva õhtust reedeni (15. - 17. märts) Eestis maha tänavuse talve suurim lumekogus, Tartu kandis ligi paarkümmend sentimeetrit. Kuigi lumi oli märg, oli ta väga peenike ja tuiskas hästi. Neljapäeva hommikuks oli Kamsu paraadukse ees põlvini hang, teine samasugune kerkis sauna juures, kolmas garaaži lähedal. Kulus hulk aega enne, kui teed sisse ajada jõudsin. Kell pool kümme tuli viimaks ka sahk ja lükkas maantee lahti, nii et saime linna sõita. Ent lund sadas muudkui edasi, kogu aeg ühtlaste peenikest lumepihu. Kuna maa oli sula, läks tee muudkui pehmemaks. Raske lumi kleepus okstele ja painutas ning murdis puid elektriliinidele nii, et ööl vastu reedet jäime taas elektrita. Õnneks oli vool õhtuks tagasi. Laupäeval, 18. märtsil oli meil ilus päikesepaisteline ilm, mille sisustasin peamiselt lume koristamisega. Kõigepealt kühveldasin kogu saunaesise hange tiiki, seejärel vedasin samasse ka maja ette kerkinud hanged. Tegin seda lootuses, et kui lumi kiiresti sulama hakkab, on õues ehk vähem vett.


Tänane (19. märtsi) hommik on udune. Näib, nagu oleks kogu maailm Kamsu ümbert ära võetud. Öösel oli neli kraadi külma, nüüd läheb soojemaks. Usun, et päike murrab ennast viimaks udust läbi. Õhu niiskus on vist üsna suur, sest kõik puud on kaetud pikkade nõelakujuliste härmatisekristallidega. Tuulevaikus. Kella üheteistkümne paiku hakkas ümbritsev mets udust läbi kumama. Hästi valge on väljas. Ja homme algab kevad.

2001
11. märts 2001, pühapäev. Reedel läks ilm päris sulale, kraad jäi ööselgi plussi poolele, eile oli 2,4 ja täna ligi viis kraadi sooja. Ilm on udusevõitu, kuid vihma ei saja. Lumi sulab kiiresti. Isegi liiga kiiresti, sest jäätunud maa ei võta veel vett vastu. Nii oligi garaažis suur loik ning kalli puubriketi alumised pakid märjad ning laiali vajunud. Vedasin täna kogu virna sahvri juurde katuse alla. Seejärel ajasin laiali kõige kõrgemad hanged ning kaevasin mõned roosid ja maranad lume alt välja. Maja eest vedasin mõned kärutäied lund tiiki, kuid seal on praegu ikka üsna vesine. Ent kui sellised ilmad püsivad, on paari päeva pärast maa ka sulanud ning vesi kadunud. Praegu on suur kitsekari, oma 11 või 12 pead, Tatra talu suunas põllul. Kaugelt tunduvad nagu porod, ainult karjuseid pole kusagil näha. Leevikesi tundub juba vähem olevat, aga rohevinte tuleb muudkui juurde. Neljapäeva hommikul linna sõites märkasime pihlakates suurt pruunikat rästalist. Ju hakkab kevad jõudma. Ilmaprognoos lubab homseks +5, ülehomseks kuni +6, seejärel pügal-paar vähem sooja.
13. märts, teisipäev. Olen jälle haige ja kodus. Öösel oli palavik, praegu on ka. Väljas on üsna kevadine, sooja oma viis kraadi (eile näitas füüsikahoone ilmajaam Tartus 7,4), lumest järel vaid mälestus. Kogu mullune rapsipõld on täis metskitsede salku. Huvitav, mida nad sealt leiavad? Ootan aega, mil kuulen esimest lõolaulu. Juba võiks, aga veel ei kosta.
19. märts, esmaspäev. Homme on pööripäev, aga praegu sajab väljas lund. Suured lumehelbed on nii kohevad ja kerged, et näivad pigem ülespoole tõusvat kui maha langevat. Kummalised ilmad. Reedel hakkas temperatuur langema ning jõudis laupäeva öösel miinuskraadideni, kus on sestsaadik püsinud. Laupäeval pöördus tuul loodesse ja pühkis taeva selgeks. Pühapäeval oli küll päikesepaisteline ilm, aga õhk soojenes vaid –3,5 kraadini. Maapinnal, tõsi küll, sulas lumi, räästad tilkusid ja päikese käes lendasid kärbsed. Täna öösel oli oma kümme pügalat külma, hommik tuli selge ja üsna vaikne. Aga juba kella kümneks oli taevas lauspilves. Ilmajaam lubab terveks nädalaks talveilma, sekka ka lund ja tuisku, külma päeval kaks kuni neli, öösel aga kuni –20 kraadi.
Nagu igal aastal, tundub tänavugi iga lumesadu, iga talvekülm päev või öö suure ülekohtuna. Tahaks kevadet ja sooja, et saaks päikese käes istuda ja vaadata, kuidas kõik ümberringi elule ärkab.
22. märts, neljapäev. Hommikul oli ilus selge taevas, kraad näitas kella seitsme paiku –8, aga tunni jagu hiljem, kui õue astusin, juba poole vähem. Ida poolt nagu kostis mitmest kohast lühikesi lõolõõritusi. Ent juba keskpäevaks olid pilved kohal ja praegu, kell kaks, sajab juba lund. Teisipäev ja kolmapäev olid päris selged, aga külm tuul ei lasknud ilmal soojeneda. Eile tõusis kraad siiski päeva teisel poolel üle nulli, täna ennelõunal näitas meteo.physic.ut.ee korraks isegi +4. Tõsisemat lumesadu ei paista siiski tulevat.
23. märts, reede. Eile sadas siiski päris korraliku lumekihi maha, ka tänane hommik oli pilvine. Ent praegu, kell 9.30, paistab aknast vaid sinine taevas! Edasi peaks tulema ridamisi päikesepaistelisi, aga kargevõitu päevi ja külmi öid.
27. märts, teisipäev. Ilmajaam väidab, et täna kaks aastat tagasi oli Tartus 14,3 kraadi sooja. Praegu on ümmargune null ja sajab lund. Et see talv ka juba taanduda ei taha. Eile aga oli kena hommik, kui kella 10 paiku elektri tõttu kodus käisin, paistis mõnus päike ja lõokesed laulsid jäisest põhjatuulest hoolimata.
29. märts, neljapäev. Eile oli esimene kevade moodi päev, Tartus tõusis kraad päeval 5,9 soojapügalani. Kuigi öö oli selge, ei langenud temperatuur palju alla –5 kraadi. Tänagi tõotab tulla ilus päev. Igatahes paistab praegu, kella kümne paiku, väljas päike ja temperatuur muudkui tõuseb.

2002
16. märts 2002, laupäev. Eilsest alates on olnud ilus päikesepaisteline ilm, mille põhjakaartest puhuv tuul siiski külmaks teeb. Nii ei tõusnud kraad eile üle +2, täna oli siiski 5 – 6 kraadi sooja. Eile jõudis meie õuele esimene kuldnokapaar, hommikul kostnuks nagu põllult ka lõolaulu. Lisaks väitis Mare linna sõites, et nägi luhal luikesid. Kevad hakkab tulema! Täna hommikul äratas mind aknatagune kuldnokavile. Oli esimene tõeline kevadtööde päev – lõikasime õunapuid, rehitsesime muru ja teeveeri, silusime sissesõiduteed. Hämmastusega avastasin, et pihlenelatel on juba lehepungad lahti. Kuhu nad küll kiirustavad, külm näpistab ju lehed ära. Ja öösiti on praegu selgete ilmadega kuni 9 kraadi külma.
23. märts, laupäev. Väljas sajab vastikut vihma, sooja on kaks kraadi. Öösel sadas ka lund, nii et hommikuks oli maa valge. Aga nädala algus oli kevadine. 19. märtsil tõusis kraad Tartus 13,5, Tallinnas koguni 15,8 pügalani. Viimane on absoluutne päeva rekord. Soe ilm meelitas märtsikellukesed õitsema. Kuldnokki oli nädala esimesel poolel papli ladvas korraga kolm paari, kohal olid ka esimesed kiivitajad. Aga nüüd on kõik jälle nukker ja hallikaspruun.

2003
11. märts 2003, teisipäev. Pühapäeva keskpäeval oli sooja 4,6 kraadi. Käisin jalutamas, käies hakkas palavgi. Erilisi kevade märke polnud veel näha, pajutibudki alles koorumata. Kella kahe paiku hakkas pilve kiskuma, õhtupoolikul tuli hooti lund. Eile läks sadu üle vihmaks. Ühe päevaga on põllud mustendama hakanud, ilus sile jäätee aga kadunud. Täna kell 11 oli Tartus 3,5 kraadi sooja, sadas vihma. Poole nelja ajal oli sooja 4,2 kraadi, vihma enam ei tulnud. Käisin tiiru linnas, tänavad on räpased ja märjad, põõsaste all otsivad pulstis varblased süüa.
14. märts, reede. Eile oli üle hulga aja see päev, mil meil hommikul ei õnnestunud autoga linna pääseda. Eelmisel õhtul põhjatuulega alanud lumesadu ja tuisk kasvatasid märja lume hanged kohati põlvekõrguseks. Olukord oli eriti hull just meie kandis, aga kuuldavasti pääses ka Kirbuorust läbi suure vaevaga. Meie jäime kõhu peale kinni juba vana kase jäänuste juures. Vähese kaevamise järel õnnestus ots ringi pöörata ja koju tagasi sõita.
17. märts, esmaspäev. Oskasin garaaživõtme kuhugi sokutada või päris ära kaotada. Mälu teeb viimasel ajal muret. Laupäeval oli tõeliselt ilus kevadilm, kraad tõusis viie pügalani, aga päikese käes tuulevaikses kohas oli päris soe. Kütsin üle hulga aja sauna. Eile oli pilvisem ja jahedam. Igasuguseid linde on ilmunud. Märkasin rohevinte ja kuldnokki või rästaid, mine tea. Ühele oleksin pealegi astunud, oli teine kadakapõõsas peidus ja häälitses tasa. Kui oksad kõrvale lükkasin, lendas minema. Kuldnokasuurune lind, aga üleni must nagu musträstas. Täna on pilvine, aeg-ajalt piilub siiski päike. Sooja on veidi üle kolme kraadi. Ju kevad ikka tuleb.
21. märts, reede. Eile oli masendavalt külm päev. Vali tuul puhus põhjast ja kraad näitas – 6. Täna hommikuks oli tuul raugenud, külma – 11. Päeva jooksul soojenes õhk – 2,5 kraadini.
23. märts, pühapäev. Nüüd on kuldnokad kindlalt kohal. Ja üks pirakas hallrästas sõi õunapuu all mulluste õunade jäänuseid. Loopisin kõikjale laiali toast toodud viletsamaid õunu, söögu. Täna oli 7 kraadi sooja, kahjuks kiskus ilm pärastlõunal pilve.

2004
6. märts 2004, laupäev. Kolm päeva on püsinud ilusad märtsiilmad – päeval paistab päike, öösel langeb kraad alla kümne külmapügala. Kuu algas tuule ja tuisuga, kolmapäeva õhtul sain suurivaevu koju, õues olid hanged kohati poolde säärde. Nüüd näib kevad jälle lähedal olevat. Linnud pistavad päevas nahka paki päevalilleseemneid. Peamiselt on need rohevindid, kes hulgakesi õunapuu otsas istuvad ja oma söögimaja juurde lendamise järjekorda ootavad. Isegi nurmkanad käivad neljakesi söögimaja alla pudisenud teri nokkimas.
21. märts, pühapäev. Vahepeal oli ilm päris kevadine, reedel näiteks tõusis kraad juba + 10 pügalani. Reede hommikul kuulsime ka esimesi lõokesi. Laupäev, Manni sünnipäev ja pööripäev oli aga väga vihmane. Lumi oli küll enamasti läinud ja hommikul, kui veel ei sadanud, laulsid ka lõokesed. Tänane hommik algas paksu lörtsisajuga, mis pikapeale vihmaks üle läks. Maa on siiski valgevõitu. Tänavu pole kuldnokki ja rästaid veel näha. Väga tahaks, et vastik porine aeg kiiremini otsa saaks ja päris kevad algaks.
24. märts, kolmapäev. Kui eile õhtul koju jõudsime, tervitas meid kaseladvast kaks kuldnokavilet. Ja täna hommikul kostis põllult kiivitajate hääli. Ilm on päeval 5 – 6 kraadi soe, öösiti langeb temperatuur nulli või alla selle.

neljapäev, 10. märts 2011

Tohu ja bohu

Nohu nüristab
vaimu kirvest
vehi kuipalju tahad
mõtted umbsed
ilm tatine
vanatühja
kahvatu vaim
hõljumas väljade kohal

kellega veedad
vesiste silmade
lörtsisajuse õhtu
vangistatuna oma
lukus kõrvade taha
pilgud lendutõusmise jaoks
liiga rasked
ja hellad

esmaspäev, 7. märts 2011

Ju õhus kumendavad templisambad

Kuldse peekrina ripub
valgete väljade kohal
hiigelpäike
millest joovad täna
janused silmad
suitseva harjaga
hangede vahel
sirutub minuni
märtsitaeva
seni veel lumine jalg
mida julgevad riivata
alles eile
tuiske sõidelnud huuled
värelus täidab
mõtete avara hoone
millest vastu kevadet
mõneks ajaks
jälle saab pühakoda

pühapäev, 6. märts 2011

Karmoška



Eile käisin Obinitsa taga Küllütüvä külas Raali Aini käest karmoškat toomas. Sain Šuja vabriku pilli Tšaika 19x12, mis on praegu Setomaal väga populaarne. Nagu vabriku leheküljel väidetakse, valmib kogu nende pillitoodang käsitööna, nii et iga pill saab oma unikaalse kõla. Nüüd siis tasapisi õpin ta hingeelu tundma. Ehk jõuan ka nii kaugele, et suudan kunagi mõned tantsulood ära mängida. Heaks pillimeheks ma saada ei unista, sest selleks oleks tulnud kolmekümne aasta eest või varemgi alustada. Aga oma lõbuks ehk kõlbab tõmmata.

neljapäev, 3. märts 2011

Palve

Mõtle mind
tänasel õhtul
tantsiva tuule tulles
üle lageda
kõvakspaakunud lume
rebast sörkimas
sinu pilgu
nagu autotulede ees
korraks vilksamas
halli hääletu varjuna
silmad hiilgamas peas
kadumas kuhugi sinna
kuhu nad ikka saavad
vastu tulevat ööd
kui tõuseb tuul
ja keerutab mälust
isegi jäljed
mõtle mind
tänasel õhtul
kui olen üksinda teel

kolmapäev, 2. märts 2011

Samutimõtleja

Udurõske märtsihommik
liibub mu vastu
üleni piimjas üleni külm
talve leebe
hüvastijätukallistus
või kevade esimene
arglik embus
kogu mu keha väriseb
niivõrd kirglik
on täna tihase rõkatus
mis selles riigis
ei kõla enam üleskutsena
olla teisitimõtleja
kostab hoopis kui lubadus -
nagunii tuleb
teisiti seegi kevad

laupäev, 26. veebruar 2011

Kutsujad

Täna tuleb
minu maailmas lund
kerged helbed
katavad talve keha
pehme looriga
pakane ei pääse
selle alt valla
vaid külmetab ennast
iseenese haardes
lõplikult ära
kontpuu punasel oksal
kutsub tihane kevadet
nagu mu hingki
elu vereval puul

reede, 25. veebruar 2011

Saapad

Täna sain kätte säärsaapad. Need meisterdas valmis kingsepp Taniel Kriuksu töökojast. Uhked saapad, tehtud nii, nagu vanasti, rukkikliistriga ja tikutatud taldadega. Aga kumnmist pooltallad lasin ikkagi alla panna, et kannataks käia ja poleks talvel libe.



kolmapäev, 23. veebruar 2011

Heliseja


Kaskede okslikud sõrmed
mängivad päikesekiirtel
karget hommikuviisi
pakane häälestab
keeli mu sees
enam pole
pillimeest vaja
helisen selges õhus
päikesekandlele saateks
oma talvise elu
lihtsavõitu refrääni
katkemiseni pingul olles
kuid siiski kõlades

pühapäev, 20. veebruar 2011

Keeldudes leppimast

Pakase sõrmed
tulest kõrvetamata
täna jälle ei pääse
pühapäev kaldub
verevalt looja poole
viies endaga
tema lõplikku valgusesse
kümme väheldast leeki

külm kuupaiste
kustutab suitsevad tukid
kes aga kustutab
minu valu ja leina
vaese jõuetuks muudetud
kodumaa pärast
kaitsta kes enam ei suuda
mitte ühtegi kodu
isegi tema kätesse
varjule antud
nõrgemaid elusid enam
ei jaksa ta hoida

üksnes kuuvalgus valutab
külmast jäikade metsade kohal
sest tuleb raske öö
just nagu lahinguväljal
ellu kus jäävad
ainult need kel on õnne

kallid kaevikukaaslased
lohutagu meid teadmine
et pärast esimest surma
rohkem surmasid pole

Lõuna-Tartumaa talv