On pilvi mitmesuguseid

On taevas pilvi mitmesuguseid
neist mõni paistab nagu süütu voon
kuid teisel äkki
ajab hambad irvi kiskjakoon

on mõni valge nagu pestud lambatall
ja teisel sünkjad karvatordid kõhu all

kui mõni lendab taevas ingellikult nagu rahutui
siis teine tuleb raske mürinaga välgusui

las olla mõni õhuline nagu siid
ja teine paks kui vilt
sest päris ilma pilvedeta lame tundub looduspilt

Sissejuhatus makromaailma

Lapsi ja loodust

Täna õhtul toimumas

Lahkumislaul

Ma hommikul
kui pilvi lõikab päiksenuga
üht viisijuppi ümisedes
asun teele
et kokku saada selle nimetuga
kes tõmbab purpurtriipe
tumedale järveveele

mis võtan kaasa
enesega maale sinna
kus sügishallad kunagi
ei hulgu ringi
kaks tühja kätt
ja mitu mälestuste linna
kus elab palju
minu moodi suvehingi

ja kõigile kes maha jäävad
siia sügissattu
ma soovin helget meelt
ja rohkelt sooja valgust
et sellel maal mis hoiate
ka tuisus vankumatu
me kohtuksime jälle
enne uue suve algust

Udune hommik

Küpseid viljapõlde hommikul hellitab udu
minugi hing on küpsev põld
pidulikus vaikuses lõikajat ootav

mullapind mäletab
tema peal kõndinud loomade samme
meeles peab lõokeste ja kiivitajate pesi
ning rukkirääkude laulu
isegi siis kui saagid on pandud salve

pärast lõikust
paljastab põld uutmoodi palge
kus kõrretüügaste väljad ja rohulaigud
läbisegi suvelõpu vihmu on ootamas

ühel hommikul jälle naeratab taevas
sügise vürtsikaid lõhnu kuulutav tuul
kuivatab sadude jäljed
lootusrikkalt ärkvele võpatab maa
metsa tagant kui sõidavad välja kündjad

aga on seatud et enese
lõikusest kosunud hingeväljadel
igaüks künnab ja külvab
oma parima äratundmise järgi
jumala abiga ise

Loojanguga ristitud

Kuis ritsikate õhtulaul
on täna mahe
kui kagust seilab ligemale
ehapunas pilvepuri
veel päevast päiksepaistet
mäletab mu turi
kuid juba võtab kaisutada
õhtu õrnalt jahe

need purpurhetked õndsamad
kui mõte tundub vahe
ja selle sõnadessepanek
toimub nagu uri
nüüd taganema peab kõik halb
ja ununema kuri
sest püha loojanguga jälle
ristitud saab tahe

Pühapäeval pärast sadu

Sadu kastis muru
nüüd saavad mu varbadki juua
jalad jäävad purju
ja parmuhammustuste kihelus
on vastselt magus nagu elu ise

metsa taga koliseb veel korra
raske vihmade värav
siis avanevad pilvekardinad
ja pühapäeva õnnis rahu
astub üle õue

mu uks on valla
tule aga tarre
saad kruusi teed
ja värsket hapukurki meega

Kõnelen lilledega

Täna räägin lilledele
laia maailma asjust
kassid ei taha enam kuulata
rohi muretseb vihma pärast
inimesed kuulavad raadiot
loevad raha mitte luuletusi
seepärast kõnelen lilledega
kes alati õitsevad nii
nagu saaksid mu jutust aru

Ritsikad peas

Taas siristavad ritsikate nähtamatud jalad
ent tundub - teise viisiga on nende laul
see otsapidi nagu kõlaks peas
või sumisevad nõnda mõtted
õhtu eel

kui olen teel
kesk rukkivälja uimastavat lõhna
ma lihtsalt seisan keset teed
sest siin on kodu
ja minna pole tarvis kuhugi
sel tunnil veel

ent mõtteid sõnadesse surub keel
ja selle vastu pole mingit rohtu
nad siristavad ärevalt
kui aimaks ohtu
ja rahutusest haaratud saab meel

aeg on nii habras juuliõhtutel
kui küpsev rukis lõhnab ennastunustavalt
neil väljadel kus eha koiduga ei enam kohtu

Ilusate pilvede pärastlõuna