Kindlused, vanalinnad, pühamud

15. märts. Pool Mazzano elu saab tänasega läbi. Päike tuli läbi udu otse voodisse. Jumalik hommik, millest koorus tõeliselt kaunis päev. Sain õhtul Carlalt sõnumi, et ta tuleb hommikul umbes poole kümnest koristama, aga juhul, kui ma ise hakkama saan, võib viia meid autoga väikesele reisile. Kavatsesin ise hakkama saada, vähemalt arvasin nii. Ja jäin ootama. Carla tuli pool üksteist, kui hakkasin just raamatukokku sättima. Käisime oma väikese eesti asurkonna läbi. Hans ütles, et vajab riietumiseks kümme minutit. Kaspar oli kohe valmis, Hille arvas, et saab kodus midagi kasulikku teha. Kogunesime õhkulastud kiriku juurde parklasse. Carlal paistis olevat päikeseline tuju. Kõigepealt võtsime suuna Roomale, aga pöörasime kusagilt enne Giustinianat vasakule Isola Farnese peale. Ja sealt Veiosse. Imetilluke keskaegne linnake, paar tänavat ümber maahärra lossi. Praegu on loss kasutusel, sisse ei pääse, eravaldus. Väike põige eramute rajooni, siis tagasi autosse ja alla – Kaspar isegi hüüatas üllatusest, vist arvas, et põrutame teelt välja. Paar käändu ühele ja teisele poole, org, kosk, ilmselt vana veskikoht. Täissoditud sein ja tähistatud matkarajad. Veios on samasugune looduspark nagu Treja jõe orus. Aga seal on ka Apollo templi varemed. Etruskite aeg. Käisime neid vaatamas, tekkis veider lavastuse tunne. Traadist sammmaste ja seinte markeering kandis jumal teab mis materjalist karniisi kaunistuste imitatsioone. Ühmasin Hansule, et vannasti osati paremini ehitada. Hans arvas, et pidasin silmas templi müüride säilivust ja arvas, et kõik sõltub kliimast ning kohalikust materjalist. Muidugi on siinsed vulkaanilised kivimid ahvatlevad töötlemise hõlpsuse pärast, kuid vastupidavuselt jäävad marmoritele alla. Meelde tuli Delfi, kus ehitised olid palju paremini säilinud. Aga ma ei mõelnudki, et kreeklased oskasid roomlastest või etruskitest paremini ehitada. Lihtsalt arhitektuuriline maastik oli siin jabur. Filmi dekoratsioonid. Esimesed kiviread kerkisid maast ehedatena, väga vana tundus ka ümmmargune vett täis auk, ilmselt kaev. Üldse, kõik, mis maapinna lähedal, oli normaalne. Veidrad tundusid vaid armatuurrauast konstruktsioonid, mis markeerisid templi kõrgemaid osi. Neid poleks küll vaja olnud püsti ajada.







Edasi sõitsime tagasi, täpsemalt tagasi mööda via Cassiat, kuid ei pööranud Mazzano peale, vaid põrutasime teeotsast mööda. Nepi. Olin kaarti uurides mõeknud, et sinna võib isegi jalgsi jõuda. Hämmastav Borgiate XV sajandi kindlus, mille südamikku me ei pääsenud, küll aga nautisime värsavatest ja kangialustest avanevaid uusi ja uusi vaateid. Kõrgelt müüri alt sügavasse orgu langev juga, kaasaja jaoks kummalised kindlustused. Ja kena vanalinn oru järsul kaldal, nagu siinkandis kombeks.









Civita Castellana. Carla läks haiglasse vaatama oma 84 aasta vanust isa, meie pääsesime omapead linna avastama. Taas Borgiate kindlus, mille arhitektiks oli Antonio de Sangallo il Veccio, taas ehitatud XV sajandi lõpul, kuid lõpetatud paavst Julius II pontifikaadi ajal. Kaspar kõige ees, tuhisesime sellest mööda vanalinna. Mis kummaline toomkirik, juurikatega XII sajandis, kuid fassaadil kummaline sammastik kandmas keraamiliste plaatidega kaunistatud karniisi. Otsekui araabia öödest pärit motiivid. Püha Jüri kirik ja mitu Peetri kirikut. Via Panico – tõesti selline tänav, kuid mis paanikat oli nimetamisel silmas peetud, jäi teadmata. Kitsad tänavad, kõikjal kuivav pesu, vanalinna hädavaevalt mahtuvad autod. Clementino sild üle Rio Maggiore ja Rio Purgatorio, mitme kaarega kivisild umbes viiekümne meetri kõrgusel kaootilise oru kohal. Hans ütles, et kui ta eelmisel korral bussiga eksides sinna sattus, lendas parajasti siis, kui ta sillal seisis, sillakaare alt läbi toonekurg. Vanem jõgi ja Puhastustule jõgi, miks küll riod, mitte fiumed? Kiire caffè corretto piazza Matteotti ääres ja siis juba ootas Carla, kes oli haiglas isa palatikaaslastele järjekordse ciao ragazzi öelnud.












Castel Sant´Elia. Siin sõitsime otse Maria Santissima ad Rupes´i pühamu juurde. Algul ei saanud ma arugi, millega on tegemist. Nagu klooster – värav ja praegu veel ragus allee, kahel pool müüriakendes Kristuse kannatamise skulptuurid. Kirik. Veel mingi suurem hoone. Tee lõpus kabeli moodi ehitis ja väravad. Astusime parempoolsest väravast vapustavalt kõrgele orukaldale. Laiem org, kui Mazzano juures. Eemal kauguses Nepi kuplid, lähemal Castel Sant´Elia katused. Piiniad. Õhk orus oli päikesevalguse ja soojuse tõttu nähtavaks muutunud, hõljus kerge loorina tufist kaljude kohal. Puudus vaid mägimaastikule omane jõe kohin, mis jätab mulje, nagu heliseks avarus ise. Imetlesime vaateid, siis tulime tagasi ja astusime sisse tee lõpus oleva hoone uksest, mille kohal oli kuldne kiri Al Santuario. Läbi heleda tufi laskus alla käik, pöörates poolel teel 90 kraadi paremale. Nagu hiljem lugesin, uuristas selle 144 astmega tunneli kohalik erakmunk. All oli terrass, sealt laskus trepp koobaskirikuni, teine trepp aga tõusis eraklani. Tuli meelde Ladakh, koobastemplid ja meditatsioonikoopad. Religioonid on kohati väga sarnased. Alt koobaskiriku juurest algas mööda orunõlva pikkamisi tõusev tee. Selle veeres avanes tühje koopaid rohekate lagede ja hallikasvalgete seintega. Poolel teel üles mustendas uksekujuline avaus, kõrval silt Grotta della Madonna di Lourdes. Astusime sisse. Väike koobas jumalaema kujuga, seintel erinevate inimeste, noorte ja vanade, valgete ja värviliste fotod, keda Madonna oli aidanud või kelle eest on palutud.Koopalaest rippusid alla krutsifiksid ja palvehelmed. Lõpuks kiire pilguheit ülemisse kirikusse. Hämarus, pruunide triipudega sambad.

















Tagasiteel tegime Nepis veel ühe kiire peatuse akvedukti pildistamiseks. Mazzanosse jõudes käisin raamatukogus, postitasin blogisse varasemate päevade sündmused. Siis koju ja poodi. Täna ostsin esimese pudeli grappat. Grappa del Contadino, liitrine pudel. Talupojagrappa ehk itaalia handsa. Jumalik jook. Õhtul kogunes eesti seltskond taas minu poole. Jõime veini ja vaatasime pilte.

Kaks päeva kodus

13. märts, teisipäev. Saatsin Mare üheksase bussi peale. Jõudsime liiga vara platsile, tuli oodata. Sinine buss vuras ette samuti liiga vara. Nii me olime ligi veerand tundi, Mare bussis ja mina tänaval. Inimesi tuli, enamus neist astus bussi, mõned kõndisid mööda. Kirikukellad helisesid. Buss pani uksed kinni ja sõitis minema. Kõmpisin alla jõe äärde, istusin päikese kätte müürile, jälgisin sisalikke. Mul oli ettekujutus, et on Carla koristuspäev ja koju pole mõtet minna. Kaks kohalikku meest tuli trepist alla, üks püüdis minuga juttu teha. „Kuidas läheb?” küsis ta. „Hästi,” ütlesin. Sellega sai mu itaalia keel otsa. Mees kõneles veel mitu pikka lauset, siis küsis: „Pole itaallane?” Kui eitavalt vastasin, astusid nad edasi. Roheline sisalik ilmus kivide vahelt välja, ronis müüri mööda alla ja jooksis veidi aja pärast üle tee. Jälgisin teda silmanurgast. Linnud laulsid, päike paistis soojalt.

Kella üheteistkümneks läksin raamatukokku ja ohverdasin seal paar tundi internetihaigusele. Postitasin blogisse viimaste päevade ülestähendusi ja fotosid, lugesin kirju. See nähtamatus võrgus siplemine pole meeldiv. Pärast kiiret uudiste ülevaatamist tulin koju ja ronisin koos veinipudeliga verandale. Päikesepaistel veini joomine tundus palju õilsam tegevus, pealegi ei häirinud see kedagi.

Lõunaks tegin nuudlirooga, pärast käisin poes. Küsisin juurviljapoe müüjalt, milline vein on hea. Ta läks taharuumi ja osutas suurele roostevabast terasest tünnile. „Merlot, väga hea.” Võtsin siis viis liitrit seda lahtist veini. On tõesti parem, kui eelmine.

Veini pärast ei pea siin muret tundma. Ja üldse ei pea mitte millegi pärast muretsema. Aeg kulgeb omasoodu, kevad edeneb. Mul pole mingit kohustust kirjutada, pilte teha või filmida. Võin rahulikult elada oma itaalia elu. Minu itaalia elu, kas ei kõla see natuke liiga pretensioonikalt? Kõigest kuu aega ju. Aga mõtleme selle peale, kui paljude liblikate ja muude olevuste terve elu on sellest lühem. Samas naeraksid suured puud meie sebimise üle, mis nende elu kõrval on kui sipelgate pulmalend. Minu itaalia elu kõlab igatahes hästi. Psalmis lauldakse: „Üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat.” Tuhat päeva on umbes kaks aastat ja üheksa kuud. Üks kuu selle mõõdu järgi tähendab tervet inimelu.

Istusime Hille ja Kaspariga veini ja juustu juures. Jutt põrkas seinast seina alates videokaameratest ja lõpetades kloostrieluga. Mare saatis sõnumi Tallinna lähedalt, neil oli buss katki läinud.

14. märts, kolmapäev. Pilvitu taevas Mazzano kohal, vaikne ilm. Eile sai joodud palju veini ja kirjutatud hulk luuletusi. „Maagi” lugemine edeneb.

„Mina olen Astarte, müsteeriumide ema.” Ta erutavad hallikasvioletsed silmad läksid suureks ja ma naeratasin, aga õige põgusalt. Tahtsin talle mõista anda, et ta improvisatsioonide tagavara on otsakorral. „Kahju küll, aga mina olen ateist.” Ta pani maski käest. „Sel juhul pean ma hakkama teis usku kasvatama.” (J. Fowles, Maag lk. 227).

Minu usku pole vaja kasvatada, see kasvab ise. Tarvitseb vaid õhtul verandale ronida, pilk tähistaeva poole tõsta ja kuulata alt orust kostvaid hääli. Ei ole tahtmist küsida, mis on selle lavastuse mõte või kes on lavastaja. Keegi ju korraldab maailma asju, usume seda või mitte. Pärast, kui juba voodis olin, piilusid tähed mu tuppa. Unenäos ronisin mööda lõputuid luuderohtu kasvanud varemeid. Võlvide all sosistasid kunagi kujusid mahutanud orvad: „Via Appial pärast vihma.” Aga hommikul vaatas köögiaknast sisse tuvi.

On laisklemise päev. Raamatukogu osutus suletuks, Rooma oleks pidanud varem minema, täiesti pilvitu taeva all ei viitsi kusagile matkata ka. Mis muud, kui veini juua ja luuletada.

Taas Rooma

12. märts, teisipäev. Teine päev Roomas, Trevi purskkaev, Pantheon, Santa Maria supra Minerva, Kapitoolium, Forumid, Palatinum. Kuus tundi vana Rooma tähetolmu. Ilm juhtus olema ilus, hästi komponeeritud pilveribadega, mis sobisid nii Via dei Fori Imperiali fašistliku hiilguse kui Foro Romano marmorrõivastest alasti kistud varemetega. Oh vesta, Vestaneitsi...

Vestaneitsist luuletas vist Priidu Beier. Mul tuleb aga jälle nentida, et varemed tekitavad vaid siis tundeid, kui moodustavad koos pilvedega meeleolukaid vaateid. Ma ei saa pilvi käskida, kuid olen alati tänulik, kui taevas pole ühtlaselt hall või sinime. Roomas olid täna eriti meeleolukad pilved, paremaid oleks raske olnud välja mõelda. Kui mitte arvestada võimsate loojangutaeva mängudega, mis siin ei pruugigi nii vägevad näida. Keiserlike foorumite tee lõikab foorumitest läbi kui nuga võist. Ja mitte pikitelge mööda või risti, vaid väikese nurga all. Kelle käed seda suunasid? Kas kujutas Mussolini ette vaid seda, kui uhke on sel teel paraade korraldada? Iga keiser püüdis jätta oma jälje Rooma kehasse. Uued paleed rajati vanadele paleedele või nende kõrvale. Pärast ehitati vanade templite otsa kirikuid, kasutades igal pool saada olevat vana marmorit. Paganlikud hooned kisti paljaks ning ehiti nende sulgedega uusi ehitisi. Paavstid lasid raiuda oma nimed triumfikaartele ja sammastele.

Kuid mis on minul asja selle võõra maa kommetega. Jalutan rahulikult Foorumi varemete vahel, uitan Palatinumi keiserlikes varemetes. Kõige rohkem meeldivad mulle siin piiniad ja pilved. Ma ei suuda silme ette manada Rooma muistset hiilgust, isegi kaamera ees kõneldes jätab see mind ükskõikseks. Mazzano kitsad tänavad on palju kodusemad.

Palatinumil
ühe endise maailma
müürijuppide vahel
suudlevad paarid

uued piiniad
vahimeestena valvel
ammunärtsinud hiilguse
kurbade märkide kohal

Livia maja
seinamaalingu katkeid
vaatavad barbarid
räägivad ilust

astu ometi edasi
sküütia avarusi
sinisilmade taga
välgutav mees

võib-olla avaneb sinu
kõhetu selja taga
tõeline uks
mida ammu otsinud olen

Faliski radadel

10. märts, laupäev. Selge taevas ja üha tugevnev tuul. Kohiseb, elutoa aknaluuk puhuti kinni. Varsti olin sunnitud orupoolsed luugid kinni panema. Käisime Hille pool küsimas, kas ehk on tal tekkinud tahtmine kuhugi kõndida. Aga polnud, arvas, et käib natuke niisama jõe ääres. Poest võtsime leiba, võid ja ühe õlle, juurviljapoest sibulat ja pirni. Mul oli tunne, et ei viitsigi kohe matkama hakata, aga läksime siiski. Kõigepealt tuttavat Calcata ülejõe rada, siis Mussolini maanteed, siis päris maanteed pidi kuni selle raja algusse, mis pidi viima kaljude, kanjoni ja faliski hauakambri juurde. Algus oli mõnus, avanesid suurepärased vaated Calcatale. Siis tuli paari puu alt läbi pugeda ja jõudsimegi kaljuni, mida alt maanteelt korduvalt näinud olin. Ligidalt polnud see eriti muljetavaldav. Võib-olla ei avanenud ta mulle, ei näidanud enda imetlemiseks õiget suunda. Kalju juurde oli keegi onni ehitanud. Selle seinad olid juba üsna hõredad. Edasi pööras rada küngaste vahele. Varsti võiski paremal näha väga kitsast kanjonit. Kahjuks varjasid puud vaate, päris üle serva ma ei julgenud kõõluda. Kanjon tundus olevat oma 15 – 20 meetrit sügav ja enamasti vaid 5 – 8 meetrit lai. Selle põhja ei paista päike kunagi. Lootsin, et kõrgemale tõustes pääseme kusagilt alla kanjoni põhja. Vahepeal läks rada muidugi kehvemaks, rohkem tuli ületada takistusi. Paaris kohas andis ringi minna, aga enamasti pidi okste vahelt läbi pugema või üle ronima. Alla saime me tõepoolest, mingis kummalises paigas, kus piki orunõlva jooksis sammaldunud kivimüür. Seal oli kanjoni põhi täiesti kuiv. Siiski viis üle sild, millele oli paraku pikuti kukkunud puu. Edasi paistis kanjon olevat langenud tüvedest tõkestatud. Tegin kavala plaani selle põhja mööda tagasi tulla – ehk õnnestub nii pääseda sügavamatesse osadesse. Ent varsti jõudsime kohani, kus paari meetri laiune pragu oli nii risu täis, et sellest läbi ei pääsenud. Edasi aga tulid püstloodis kaljuseinad. Sitasti. Mare käis maad kuulamas ja pääses lagedamasse paika. Aga kuna tagasi tuli nagunii sama rada pidi minna, otsustasin, et mulle tänaseks aitab. Kell oli ka nii kaugel, et viieks jõuaksime koju. Ühesõnaga, tagasipöördumise kasuks kõnelevaid argumente polnud võimalik kummutada. Meil polnud ühes ei vett ega sööki, aga janu juba vaevas. Ees oleks oodanud tundmatu rada, tagasitee raskused olid juba teada. Tulimegi koju, käisime pesemas, tegime süüa ja pesime pesu. Korralik laupäev. Õhtupoolikul polnud tuulgi enam vali, aga ilm kiskus kiiresti jahedaks.














11. märts, pühapäev. Tuul jätkab aknaluukide kolistamist, aga taevas püsib selge. Kell on kolmveerand kümme, kirikukellad löövad. Urgitsesin kätest välja õige mitu okast, seejärel lugesin Haljand Udami Sirbis ilmunud artiklit. Järgnevalt selle Mazzanot puudutav osa.

"Itaalia kiri. Nüüd on mul juba teine nädal olla Mazzano Romanos, Roomast umbes 50 kilomeetrit põhja poole jäävas külas. Selle küla vanas, keskaegses või veelgi vanemas osas borgos on tekkinud väike ja mõneti juba rahvusvahelisekski kujunenud kultuurikeskus. Maastik meenutab siin natuke lainelist ja künklikku Lõuna-Eestit. Kuid eemal silmapiiril on näha mägesid ja aluspõhjas olevasse vulkaanilisse kivimisse on jõed uuristanud sügavaid järsupervelisi ürgorge. Esileküündivatele oruneemikutele on igiammusest ajast rajatud kindluskülasid. Vana Mazzano on nagu väike Toompea: väravatorni, Pika ja õige mitme kitsa ja käänulise Lühikese jalaga. Isegi loss on olemas – küla oli Del Drago vürstisuguvõsa valduses. Kohalik rahvas on jõukuse kasvades siirdunud avaramatele aladele ja selle võrra on borgosse tulnud võõraid, kes on omandanud vanu maju ja ennistanud neid korteriteks, suvekodudeks ja ateljeedeks. Euroopas on kiht inimesi, kel pensioniea lähenedes on piisavalt liikuvust, raha ja ettevõtlikkust, et leida mõnest kolkakülast vana, juurtega keskaega ulatuv maja, see korda teha ja veeta vanaduspäevad leebes Itaalias. Kuid on ka kärsitumaid, kes ei oota pensioniaega, vaid tulevad kohe, et nautida vähemalt mõni kuu aastas mõnusid, mida pakub Latium ja lähedal asuv Rooma. Mazzanosse on tekkinud väike soome koloonia. Selle üheks alustalaks on Paavo Jauhiainen, kes on suur Mazzano patrioot ja omalaadne kultuurifilosoof: sel ajal, kui pererahvas talvel Soomes on, võib nende Mazzano kodu olla mõne vaimuinimese elu- ja tööpaigaks. Niimoodi pääseb Itaalia ja Rooma kõige vahetumal viisil mõjutama ka siit kaugemale jäävate maade vaimuelu. Selle nägemuse teoks saamisel on pakkunud ainelist tuge Väinö Tanner Säätiö ning tänavusel talvel on Jauhiaiste kodu eestlaste valduses. Sõnum niisugusest võimalusest jõudis oktoobri keskpaiku suursaadik Jõerüüdi ja Eesti Kirjanike Liidu kaudu Tallinna. 13. novembri pärastlõunal oli nende ridade kirjutaja juba Mazzanos. See on muistne etruskide ja faliskide maa; Monte Sabatini – kes mäletab koolis õpitud Rooma ajalugu, teab lugu sabiinitare röövivaist roomlastest. Mõne kilomeetri kaugusel on teinegi samasugune maaliline borgo Calcata, kunstnike asupaik."
Haljand Udam 22. 11. 1995 Mazzano Romano.

Selle ajaleheväljalõike on üksteist aastat hiljem külalisteraamatusse kleepinud Maimu Berg, kirjutades: „Tulime Mazzanosse nukrate mõtetega, meenutades Haljand Udamit, kelle saatuseks sai lahkuda igavikku Itaalias, maal, mida ta väga armastas.”