Tulpide pidu

Toominga õitsemise ajal on tulpide pidu. See on sama üürike kui toomeõite valevuski. Nagu kõik, mis sünnib, kasvab ja õitseb põhjamaa kevadel. Pärast neljapäevast suurt vihma ja reedest jahedust paistis täna soe päike, mis õhtupoolikuks õied päris häbitult lahti meelitas. Aga hommikul olid nad alles avanemas, kaetud sadade veepärlitega. Kuna nende ilusaim aeg on lühike, tuleb leida mahti kõndimiseks peenarde ääres. Lilled tuletavad meile meelde, et elu ei alga tulevikus ega ole möödas, vaid toimub just praegu ja just siin, täie hoo ja väega. Kui laseme hetke mööda, on see jäädavalt läinud, tulpide pidu läbi ja õielehed varisenud. Mis siis, et meil oleks siis aega ja tahtmist neid imetleda.

Muidugi oli täna lisaks tulpidele teisigi pilgupüüdjaid. Mõnda neist ei oska ma isegi nimetada, näiteks neid väikeseid siniseid koonuseid, mis lähemal vaatlusel näivad koosnevat paljudest tillukestest õitest. Tuhkur enelas, murtudsüda, kirsid, ploomid. Õunapuudelgi on esimesed õied valla. Ja sirelite õiepungad paisuvad jõudsasti.

Õhtul panevad isegi võililled oma õied kinni, tulpidest rääkimata. Kuldnokapojad teevad pesakastides päris kõva lärmi. Kaugemal kukub kägu. Õhus on toomeõite ja niidetud rohu lõhnadest moodustunud mai keskpaiga õhtute tunnusbukett. Päike vajub Ignase pool puulatvade ligi. Jahedus astub õue koos pikkade varjudega, sääsed pinisevad üha valjemini.

Maihommik

Köha äratas mind veerand viis. Tõmbasin hommikumantli selga ja tulin kööki. Istusin ja vaatasin päeva tulekut. Vana toominga valevus paistis tuppa. Valgenes, ükshaaval kustusid aiatuled. Ööbik laulis maja taga põõsastes. Teine ööbik lendas akna alla aiatooli seljatoele, ajas noka laiali ja laksutas. Siis lendas õunapuu otsa ja laulis veidi sealgi. Taeva ühtlane hall kate sulas, ilmusid pilved ja said värvid. Sinine toon nende vahel süvenes. Juba võis võtta pildimasina ja minna õue. Mulle meeldivad pilved, vahva on neid pildile püüdes mõelda, et nad ei korda ennast mitte kunagi. Päike pressis oma kiired pilvede vahelt läbi, valgustas õrna hommikuse helgiga toomingat ja teisi puid-põõsaid ning mindki, kui seisin trepil, fotokaamera käes. Päev oli alanud. Om mani padme hum.

Toomingas õitseb ja kartul sai mulda

Toomingas õitseb ja ilm on külm. Nagu toomepuu õitsemise ajal peab olema. Tulbid ei lase ennast jahedusest segada. Praegu on nende aeg. Meil jälle oli kartulipanemise aeg. Muru sai ka niidetud. Tänavune esimene niitmine jäigi kuidagi hiliseks, rohi viskas soojade päevadega kõvasti kasvada. Täna õhtul on lõpuks tunne, et oleme kiiremate töödega enam-vähem järje peal.

Hakkasin mõtlema, et ehk on see põhjamaa loodus ise, mis sunnib meid niimoodi tormama. Teadmine, et kevad on üürike ja suvi lõpeb enne, kui on õieti alata jõudnud. Ja et kevadel on vaja nii palju asju teha, kui sul on aed ja sa kasvatad lisaks lilledele ka söödavat kraami. Lõunamaa tempod on teistsugused. Seal on võib-olla tööde jaoks veidi rohkem aega. Isegi kõrgel Himaalaja mägedes, kus kasvab vaid oder ja kartul ja kus suvi pole palju pikem meie omast, saab põllutööd vist veidi lõdvemalt võtta, sest muid pakilisi töid selle kõrval ei ole. Samas ei juhtu meilgi midagi hirmsat, kui kartulipanek jääb mai lõppu. Ise mõtleme enda jaoks tähtaegu välja ja rabame siis nendest kinni pidamise nimel pimedani aias. See on vist juba pärisorjuse ajast külge jäänud - oma põllulapikeste jaoks saad kulutada vaid seda aega, mis mõisa orjamisest üle jääb. Ja ega praeguselgi ajal linnas tööl käies nädala sees kodus palju teha ei jõua. Tõsisemad tööd tehakse ikka ära puhkepäeviti. Muidugi juhul, kui on veel tahtmist ja jõudu midagi teha. Aga kui ei tee, siis tulevad varsti teised - sammhaaval astub õue puine rahvas ja rohune rahvas ja sõnajalgne rahvas ja samblane rahvas. Nad ootavad väsimatult oma võimalust ega jäta seda kasutamata.

Valmis kasvuhoone ja lillepildid

Eile õhtul sai vastne kasvuhoone uksed ette. Oli ka viimane aeg, sest põhjamaine kevad tormab edasi, varsti on toomepuu õites ja tuleb kartul maha panna. Muru tahab ka juba niita, oad külvata ja palju muudki teha. Aga lilled ei oota, neil on õitsemiseks oma aeg, kui sul pole mahti vaadata, siis sa ei näegi nende värve. Tuleb iga päev endale meelde tuletada, et praegu on palju olulisem kui eile või homme. Tuleb leida aega, et mitte elada nagu ridva otsa riputatud porgandit püüdev eesel, kes püüab maiuspala kätte saada, kuid ei märka, et see liigub koos temaga, nii et ta sellele kunagi järele ei jõua. Kes tahaks olla selline eesel? Ometi me oleme, sest ei suuda või ei oska elada olevikus. Kui dalai laamalt küsiti, mis hämmastab teda kõige rohkem, vastas ta: "Inimene. Sest ta kulutab tervise selleks, et raha teenida. Siis ta kulutab raha tervise parandamiseks. Ja ta muretseb niivõrd tuleviku pärast, et ei naudi olevikku, mille tulemuseks on see, et ta ei ela ei olevikus ega tulevikus. Ta elab nii, nagu ei peaks ta kunagi surema ning sureb siis, ilma et oleks tõeliselt elanudki."

Kasvuhoone edenemine II

Katuse tegemine polnudki nii raske, kui arvasin. Olulist osa etendasid selle juures hambaorgid, millega kinnitasin ajutiselt nii katuse kattepaneelid kui poldid. Nüüd veel uksed ette, muld sisse ja ongi valmis.

Kuidas ma Hiinas käisin

2006. aasta märtsi algul sain elektronkirja, mille saatjaks oli mulle täiesti tundmatu doktor Gerelbaatar, sisuks aga kutse augustis Ulaanbaataris toimuvale Munkhtengeri-uuringute konverentsile. Et konverentsikutseid tuleb kõikjalt maailmast, oleksin selle võib-olla hooletult üle vaadanud ja siis unustanud, kuid silma hakkasid read: „Devoted to the 800th Anniversary of the Yeke Mongol Ulus (Great Mongolian State 1206-2006).” Need tuletasid meelde lapsepõlvest tuttava Vassili Jani mongoli vallutajate teemalise triloogia, hilisemas elus loetud Issai Kalašnikovi „Julma sajandi” ning teadustööde jaoks uuritud Dansan Lubsani „Altan tobčy” ehk „Kuldse loo”. Kuna meie idapoolsete hõimurahvaste, eriti aga šamanismi uurimisel, ei saa mööda vaadata ka mongolitest, olin üht-teist lugenud nii nende elu-olu kui ajaloo kohta. Kui ühel kärekülmal veebruaripäeval Moskvas Uue Arbati suures raamatupoes ringi kõndisin, hakkas silma raamat, mis sisaldas Nikolai Bitšurini (isa Jakinfi) hiina allikate põhjal koostatud uurimust neljast esimesest Tšingise dünastia khaanist ning mongolitega seotud väljavõtteid Plano Carpini, Wilhelm de Rubrucki ja Marco Polo reisidest. Esialgu jätsin selle riiulile, kuid eelaimdus sundis minema veerand tunni pärast tagasi ja raamatu ikkagi ära ostma. Võtsin selle nüüd kapist ja otsisin üles vastava koha: „1206. Bing-yini esimene suvi. Kogunud Ononi ülemjooksul kokku kõik vürstid ja ametnikud, pani Tšingis välja üheksa valget lippu ja asus imperaatori (khaani) troonile. Vürstid ja ametnikud andsid talle nimetuse Tšingis khaan. See oli Gyini dünastia kuues suvi, Tai-huo valitsemise aasta.” (Mongolite ajalugu: 35-36). Mongoli riigi aastapäevaga oli kõik selge. Järgnes küsimus, mis on munkhtenger. Sõna teise poole tõlkimine polnud raske, sest teadsin, et tenger on taevas. Aga mida tähendas munkh selle ees? Vähese vaevaga leidsin internetist, et munkh, mongoli keeli õieti мөнх, tähendab igavest. Seega igavene taevas või ka igavene sinitaevas - мөнх хөх тэнгэр. Niisiis oli konverents pühendatud mongolite vana usundi uurimisele. Selle usundi uurimisele, mis Tšingis khaani vallutuste abil sai tuttavaks suurele osale Euraasia elanikkonnast. Mis siis ikka, panin ettekande teesid kirja ja saatsin ära. Mõne nädala pärast tuli vastus, mis kuulutas minu poolt välja pakutud teema väga huvitavaks ja konverentsi kavva sobivaks.

Siiski polnud ma veel juuni algulgi kindel, kas tahan nii pikka ja kallist reisi ette võtta. Kõhklused hajutas tavapostiga saabunud väga pidulik kutse, mille peale oli kinnituseks löödud kandiline uiguuri püstkirjaga pitsat. Paraku selgus, et Ulaanbaatarisse pole Eestist väga lihtne pääseda. Moskva kaudu minnes oleksin pidanud reisima Aerofloti äriklassis, sest odavamad piletid olid juba välja müüdud. Sobivatel päevadel ei läinud Tallinnast lennukit, seega oleksin pidanud hankima vene viisa ja reisima Moskvasse rongiga. Teine võimalus oli lennata Finnairiga Tallinnast Helsingisse, sealt edasi Pekingisse, Hiina pealinnast Mongoolia pealinna aga mongolite rahvusliku lennukompaniiga. Sellise reisi hind tuli isegi odavam kui Moskva kaudu sõitmine, ära jäid ka viisa taotlemisega seotud sekeldused, sest nii reisibüroo kui mu enda poolt sooritatud maakuulamiste tulemused ütlesid, et Pekingis ei pea ma transiitreisijate alast lahkuma.

Üllatused algasid Tallinna lennujaamas, kus väideti, et Tallinnast otse Ulaanbaatarisse pagasit saata ei saa, mistõttu peaksin kohvri kättesaamiseks Pekingis passikontrolli läbima. Kuna mul aga viisa puudus, soovitati asjad väiksemasse kohvrisse ümber pakkida ning käsipagasina lennukisse võtta. Enne selle plaani teostumist selgus siiski, et kohver võib ka ilma minu sekkumiseta Mongooliasse lennata. Nii pääsesin Tallinnas kerge ehmatuse ja veerandtunnise ooteajaga, mille kestel registratuuri töötajad telefonitsi konsultatsioone pidasid. Järgmine viivitus (vaid mõni minut) tekkis Helsingi lennujaamas, kui mus passi uurides leiti, et sealt puudus hiina transiitviisa. Seekord konsulteeriti ühislendu teenindavate hiina noormeestega, kes väitsid, et Pekingis ei pea ma transiittsoonist lahkuma. Selle teadmisega väljusingi umbes üheksa tundi hiljem Pekingis lennukist. Sealne lennujaam tundus hiigelsuur, asja tegi keerulisemaks seegi, et sisenesime hoopis Malaisia lennuliinide teenindamiseks mõeldud sektorist. Finnairi transiitreisijaid ootas kohalik neiu, kes pidi aitama võõras paigas hakkama saada. Minu meelehärmiks alustas ta sellest, et lasi ära täita kõik maale sisenemiseks vajalikud ankeedid, mida juba lennukis oli jagatud, ent mida ma polnud endale vajalikuks pidanud. Maale sisenemise ja sealt lahkumise kaart, ankeet põetud haiguste ja võimalike lindudega kokkupuutumiste kohta. „Mul pole hiina viisat,” püüdsin arglikult protesteerida. Ent tütarlaps juhatas mind kindlameelselt kõigepealt tervisekontrolli, seejärel aga passikontrolli väravateni. Viimastest valis ta välja kõige esimese, kus uhke tulikiri „Only persons with DP”. Noh, mul polnud isegi viisat, diplomaadi passist rääkimata. Siiski selgus, et neiu tunneb asja. Pidin ette näitama Ulaanbaatari pileti, mispeale passi löödi kuusnurkne punane tempel - ja olingi Hiinas. Juhatanud mind läbi rahvast tulvil hoone teisel korrusel asuvasse rahvusvaheliste lendude registreerimissaali, näitas neiu kätte õige järjekorra ning jättis mu omapead. Lennule registreerimine juba käis. Varsti seisin, pardakaart käes, maalt lahkuvate inimeste pikas passikontrolli sabas. Siin võis kümnes või enamas järjekorras seista korraga oma pooltuhat inimest, suurem osa neist hiinlased, ent silm märkas ka jaapanlasi ning üsna palju valgeid inimesi. Sabad edenesid aeglaselt, sest piirivalvurid kontrollisid dokumente hoolega. Aeg-ajalt ilmus keegi, plakat käes, lennule hilinevaid reisijaid ettepoole päästma. Mul oli õnneks oma lennule jõudmiseks piisavalt aega.

Pärast Mongoolias veedetud huvitavat nädalat, nende iidse pealinna Karakorumi külastamist ja kahest šamaanirituaalist osasaamist lendasin Mongoolia lennukompanii (MIAT) Boeingiga taas Pekingisse. Seekord äralennul mingeid probleeme pagasi vormistamisega ei tekkinud. Pekingis tundus asi ka lootusrikkam – kuna seekord sisenesime õigest uksest, juhatasid lennujaama koridorides transiitreisijatele teed ingliskeelsed viidad. Paraku lõppes see pika laua juures, mille taga polnud ühtki ametnikku, see-eest vedeles laual A4 formaadis paber hiinakeelse kirjaga. Tore. Mis muud, kui otsisin taas üles diplomaatide passikontrolli värava. Kuna mul oli seekord Helsingi lennuni terve ööpäev aega, virutati passi suurem kandiline tempel, mis lubas Hiinas viibida koguni 72 tundi. Lennujaamas oli üsna palav, oodata oleks tulnud kaua. Seepärast õnnestus ühel valget särki kandval mehel mulle auk pähe rääkida ja lähedal asuvasse hotelli sõidutada, vastava tasu eest muidugi. Teel ei näinud ma midagi huvitavat, ainult lennuvälja lähedased parklad, hooned ja aiad, hämarus ja sudu. Sooja kolmkümmend kaks kraadi. Hotelli fuajee nägi viisakas välja ja toalgi polnud esimesel pilgul viga, kuid hiljem selgus, et duširuumist immitseb vesi tasakesi vaiba sisse ja niiskes õhus hakkab tule kustudes lendama kümneid sääski. Konditsioneer tegi ka parajat müra. Siiski oli hotellis parem kui ülerahvastatud lennujaamas, pealegi õnnestus osta mõned kohalikud õlled. Protseduur oli üsna keeruline, sest mul polnud kaasas hiina raha, kuid sama mees, kes mu hotelli tõi, korraldas asja ära ega jäänud arvatavasti ka ise tühjade kätega. Püüdsin raske kardinaga kaetud aknast välja vaadata, aga läbi üsna tahmase klaasi paistis vaid majasein. Mis siis ikka, jõin õlut ja püüdsin rõõmustada selle üle, et olen Hiinamaal. Võib-olla ei saanud ma just seepärast silmatäitki magada. Hommikul seitsme paiku sõidutati mind lennujaama tagasi, läbisin taas passikontrolli kadalipu ja olin valmis koju lendama. Need loetud tunnid on seni jäänud mu ainsaks Hiina kogemuseks.

Kasvuhoone edenemine

Laupäeva õhtu

Juhtub imelikke asju. Mõtled, plaanitsed, aga kui tegema hakkad, lähevad asjad nagu omapead allamäge libisev regi. Oli plaan kasvuhoone kokku panna, aga Mare jäi haigeks. Ilma abiliseta sain vaid selle aluse enam vähem valmis. Kella kolmeks olin lõpetanud. Oleks võinud ju veel kruusa kärutada ja ümber kasvuhoone alusraami laotada, aga tundus, et kisub vihmale. Panin asjad kokku. Ongi hea, ikkagi laupäev. Peseks ennast puhtaks ja tunneks soojast ilmast rõõmu. Ikkagi üle kaheksateistkümne kraadi isegi pilvisel ajal. Siis mõtlesin, et paneks enne pesemist õige hüdrofoori õhku juurde, sest veepump lülitas ennast sisse ja välja juba iga liitri järel. Tühiasi, viie minuti töö. Vesi välja lasta, õhku juurde pumbata. Aga võta näpust - alles mullu ostetud ja vaid paaril korral kasutatud autopump keeldus töötamast. Õigemini - pump töötas küll, aga otsik ei avanud ventiili. Pumpad ja pumpad, aga iga löögi järel vedrutab pumba käepide tagasi, sest õhk ei pääse sinna, kuhu vaja. Proovisin vana pumbaga. Selle otsik ei püsinud ventiili küljeski. Katsetasin kõiksugu nippe, kuid asjata. Ventiili südamikku välja keerata ka ei saanud, sest polnud vastavat vidinat. Vanasti oli iga autoratta luhvtimulgu peal vastava otsaga kate, millega sai vajaduse korral ventiili sisu välja keerata, aga nüüd käivad kõik rehve töökojas vahetamas ja seal vahetatakse iga kord ka ventiilid välja. Nii et pole vajagi säärast asja. Viiest minutist oli saanud tund, juba kulus teinegi. Kuradid ja veel vängemad sõnad hakkasid toa õhku paksuks tegema. Pesta ei saanud, sest kraanist ei tulnud vett. Janu oli juba enne veevärgiga jändama hakkamist. No mis sa teed ära. Lobistasin kere suupesukausis puhtamaks ja padavai linna uut pumpa ostma. Ühtlasi ostsin ka paar ventiili sisu ja käisin niisama poode mööda. Koju tagasi jõudsin alles seitsmeks. Uus südamik paika ja uus pump külge - töötas. Nüüd sai tegu küll viie minutiga tehtud. Aga kokku kulus sellele pisiasja peale neli tundi kallist laupäevast aega. Vot sulle puhast puulpäivä ja selle õnnist õdagut.

Tänavune volbrituli

Vaikset õhtut kasutades põletasime ära tohutu hunniku oksi ja muud sodi, mida aias ikka koguneb. Lõke tossab veel praegugi, 1. mai hommikul.