Vene ajal sai lennatud igasuguste lennumasinatega alates biplaan An 2 eri variantidest ja lõpetades 350 reisijat mahutavate Il 86-tega. Kõige armsamaks ja „kodusemaks“ lennukiks jäi siiski moosiriiul, millega lendasin Tallinnast Hiiumaale juba kuueselt. Hiljem olen metsavahiga – heal lapsel mitu nime – lennanud nii Taimõril, Lääne-Siberis kui Kaug-Idas ning sooritanud sellest lennukist ka langevarjuhüppeid.
Kord lumetormiga Surgutist Juilskisse handi karupeietele lennates valdas mind tunne, et lennuk püsib õhus vaid siis, kui vahetpidamata laulan. Istusin nurgas, hoidsin kätega kõvasti seinast kinni ja laulsin omaette järjest kõiki meeldetulnud regilaule. Raputas kõvasti, kuid kohale me jõudsime. Ent sel lennul oli pikem eellugu, mis algas sellest, et nägin 1990. aasta hilissügisel unenägu, mida sõbrad tõlgendasid uue reisi endena. Ei läinudki palju aega, kui mu tollane ülemus Ingrid Rüütel ütles, et teda oli kutsutud Hantõ-Mansiiskisse autonoomse piirkonna kuuekümnendat aastapäeva tähistama, aga kuna ta ei saa minna, tuleb sõit ette võtta mul ja Anne Türnpul. Üsna varsti asusimegi teele. Lennupiletid õnnestus hankida vaid Tjumenini ja nii leidsimegi ennast pärast magamata Moskva ööd Tjumeni ülerahvastatud lennujaamast. Kuigi Hantõ-Mansiiskisse läks vähemalt viis lendu päevas, ei õnnestunud meil kuidagi pileteid saada. Ainus, mida pärast järjekordset kassa ees sabatamist saavutasime, oli lohutus, et järgmise lennuki peale pannakse meid kindlasti. Aga siis oli ka viimasele lennule registreerimine läbi, kuid meie seisime endiselt õnnetute ja väsinutena värava ees, mida valvas kaks miilitsat. Äkki avanes teisel pool koridori uks ning läbi saali sammus seltskond välismaalasi. Jälgisin ükskõiksel pilgul, kuidas nad saatjate kannul igasuguse kontrollita väravast läbi marssisid ja mõtlesin vaid sellele, et ees seisab teine uneta öö lennujaamas, kus pole võimalik isegi istekohta leida. Siis ütles meie lähedal seisnud halli rätiga naine: „Te olete ju ka välismaalt, miks te nendega koos ei lähe?“ Vaatasime teineteisele otsa – tõepoolest, miks me ei lähe? Ja pikemalt mõtlemata tormasime viimastele värava taha kaduvatele selgadele järele. Ja ennäe imet – miilitsad ei tahtnudki näha meie pileteid ja dokumente. Ootamatult seisime pardalemineku saalis ja märkasime alles siis, et välismaalaste hulgas on tuttavaid. Mina tundsin Agnes Kerezit ja Eva Schmidti Budapestist, Anne veel kedagi. Tervitasime. Keegi ei imestanud meie ootamatu väljailmumise üle. Peagi suundusime lennuki poole, milleks seekord oli väikesepoolne Jak 40. Panime kotid ära ja võtsime istet nagu ausad reisijad kunagi. Siis aga, oh häda, selgus, et kaks kohta on puudu. Kohe hakatakse pileteid kontrollima ja tõstetakse meid häbiga lennukist maha, jõudsin mõelda, sest olukord lahenes kiiresti ja ootamatult – kaks Hantõ-Mansiiski tegelast tõusid püsti ja seisidki terve lennu nagu bussis. Õhkutõusmise ja maandumise ajaks istusid nad pagasi otsa.
Kummaline, kuidas üks liigutus võib muuta paljusid järgnevaid sündmusi. Kui me oleks viimaks omal käel kohale jõudnud, poleks me osanud kuhugi minna. Heal juhul oleks õnnestunud kuhugi võõrastemajja ööbima saada. Nüüd aga, otsekui auhinnaks piletita sõidu eest, ootas meid lennuväljal mugav buss, mis viis parimasse hotelli, kus keegi meilt raha ei tahtnud. Kõik järgnevgi oli vastav – tasuta söögid ja joogid, vastuvõtud, helikopteriga sooritatud ekskursioonid. Ütle veel, et julge hundi rind ei ole rasvane. Tagatipuks kutsus Eva Schmidt mind jaanuari algul Kazõmi-äärses Juilskis peetavatele karupeietele filmima.
