Põhjatuul

Päev nagu väsinud hauasammas
vajub järjest sügavamale maasse
koidiku külmad käed
tulevad homme võtavad astrid
otse mu näppude vahelt

ustava vahimehena
toomingas seisab alasti
põhjakaarest puhuvas tuules
nagu mu mõttedki
juba lõdisevad sõnadeks saades

Päevale vastu

Öö tuleb kõigile ühtmoodi
sõnad võetakse tagasi
mõtete koju
unenägusid rääkima

voodi lendab madalalt
üle hirmude metsa
olen tardunud
oodates koiduvalgust

taevas kui lasuriit
tukkuvate künnivareste oonüks
põldude smaragdina kumaval pinnal

tuhanded külmalt hõõguvad silmad
jälgimas minu unelennu
tulist sädemeid pilduvat kaart
päevale vastu

Minni: kevad 1995 - 9.10.2011

Täna õhtul lahkus meie armas Minni, kõigi uue aja Kamsu kasside esiema, kes elas siin juba kaks aastat enne meid. Loodetavasti oli tal tõeliselt hea ja ilus kassielu. Minni oli mu esimene kass, kes õpetas mulle päris paljusid asju. Ka seda, et kassidele võib kõigest rääkida. Kunagi tahtsin kirjutada raamatut "Kõnelused kassiga". Ehk teen selle mõtte veel teoks.

1997 

1998

1999

2001

2002

2003

2004

2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011

Kriimustus uksel

Raaguvad oksad kriibivad hinge ust
nukrusse kootakse lisaks õhtute pimedust
rasked mõtted tulevad jumal teab kust
mõlgutad jäämisest mõlgutad minekust

pimedus kassikäppadel käib ümber maja
mida küll kiskjale meie juurest on vaja
mida see tuul veel lõõtsub kõik selle aja
mida ja mida kordab mõttetu kaja

Sügisesse minek

Uksed ja inimesed

Mida rohkem kulutad uksi
seda rohkem kulud
uksed käivad ikka
lahkesti kinni lahti ja lukku
aga sina sulged ennast
viimaks enda sisse
ilma edasikaebamisvõimalust
võtmena ühes võtmata

Imeline koda

Õhtuvalgus kirjutab
pilvede peale vereva kirja
astun mööda teed
keegi ei küsi
kas mõistan lugeda seda

kui taevas ongi
mu kolme nurgaga koda
välguvad selle palkidel
lahkuva päeva kullased kirved

ootan kannatlikult
sinilammaste pesemisaega
küll siis kootakse mullegi
maaniulatuv sinine rüü
millega sobib astuda
jumalde läve ette

Kui kustub kuldne õhtuvalgus

Tegin õhtul fotokaga väikese tiiru. Kolm kilomeetrit päikeseloojangu teil. Püüdsin tabada värvide muutumist õhtu edenedes. Kahjuks näeb kaamerasilm inimese omast erinevalt, nähtu edasiandmiseks tuli pilte pärast mälu järgi korrigeerida. Mälu on valikuline ja tujukas, pilte töödeldes panin nendesse ka enda hetkeemotsioone. Vaadake, head sõbrad ja kõndige oma mõtetes koos minuga.