Iseloomast

Sadatuhat aastat on inimene kasvatanud vaimu ja vähemalt viistuhat aastat tundnud õpetajaid, kes, igaüks omal moel, on rääkinud vaimu- ja tundekasvatuse vajadusest. Sest põhilise osa meist moodustab endiselt loom. Vana ja sügav loomne juur on inimest ikka rasketel aegadel aidanud, seda ei tohi unustada. Ent ta pakub ennast appi ka olukordades, kus oleks palju parem toetuda oma inimlikule tasandile. Loom on küll meie loomus, see mina või väljamaa keeles peenemalt kõlav ego, mis pole samuti midagi muud, kui loomalik alge. Meil on selle kohta vana sõna, mis praegu küll veidi teist asja tähendab - iseloom. Aga iseloomu näitamise all mõistame sageli just seda, kui meis elutsev loom hambad irevile ajab. Ise muidugi tuleneb keeleliselt hoopis soomeugri sõnast is - vari, varjukuju. Is khor on manside varihing. Iseloom on see inimese komponent, mis eristab elavaid surnutest ja vaimolenditest, kellel pole varju. Iseloom teeb elavaks, ent samas on siiski ainult inimeses pesitsev loom. Kuid iseloom on inimese kehaga palju tugevamini seotud, kui teised vaimsed komponendid, mille kohta arvati, et need elavad juustes. Sellepärast aeti orjadel juuksed maha ja skalpeeriti vaenlasi. Sellesama asja pärast ei tohtinud inimest kõvasti ehmatada - hinged pudenevad küljest. Seep see ongi, kui hinged pudenevad küljest, jäävad ohjad iselooma kätte.

Meie hea inimliku kihiga on samuti - see on väga habras ja õhuke, võib ehmatuse tõttu rebeneda ja haiguse läbi kahjustuda. Siis pääseb valitsema ego või iseloom. Tuletage meelde Bulgakovi "Koera südant". Seal oli tegemist teise looga, seal polnud inimlikkust iselooma talitsemas. Aga sama juhtub siis, kui inimlikkus kaob. Budistid õpetavad, et kuri on inimeses alati käepärast, valmis oma abi pakkuma. Kuri on iselooma loomulik osa. Hea pole loomulik, seda tuleb õppida ja pidevalt harjutada. Seda sajad tuhanded inimesed iga päev teevadki. Olen järjest rohkem veendunud, et neil on õigus. Tuleb vaeva näha selleks, et hea kõrvetaks püsivad jäljed me olemusse ja käitumisse, tungiks õhukese inimlikkuse kesta alla ja jääks sinna pidama. Mitte ainult meie teadvuse ülevatesse kihtidesse, vaid ka nende alla sügavatesse koobastesse tuleb headust suunata. Ja tahtejõuga seal hoida. Seda näitab elu mu ümber. Kui haigus kulutab inimliku kesta järjest õhemaks, pääsevad pinnale kõik need asjad, mis pulbitsevad selle all. Kui me juba aegsasti ei varu sinna natuke headust, pääseb valitsema iseloom oma madalate tungide ja huvidega. Ja siis on hilja midagi muuta.

Valgust

See pimedus mis meie sisse
enne aja algust
ja enne unenägusid
jäi olematust igatsema
see tuikab endiselt
kuid vale on ta kutse
sest ühes sõnaga
ka mõtlemise valgus
sai pandud
olemisse idanema

ja kuigi mõnel hetkel tundub
aeg on süsimust
just nagu pajapõhi
ammu kustutatud lõukas
on igas kojas küllalt
tulehakatust
et vastne valgus
vana öö
toast akna taha tõukaks

Tartu pilte aastast 1982

Oli aasta 1982 ja nõukogude ajast hoolimata tähistati ülikooli 350. aastapäeva. Poola restauraatorid olid linna ilusaks vuntsinud, tõsi küll, hiljem selgus, et kõlbmatute värvidega, mis seintel hingata ei lasknud ja maha koorusid. Esialgu oli kõik siiski kena. Töötasin tollal Eesti Rahva Muuseumis. Kuna meil oli ORWO laia slaidifilmi, kõndisin mööda linna ja tegin pilte. Siin nad on, tardunud hetked oma aja värvides.

Öö hõlma hakates ehk leiad ennast

Öö hõlmas taevaga saab kokku maa
ja taga vihmapilvede on vanaviisi tähed
üks rada üle õue pimeda
sa kõhkled aga siiski lähed

kes teab kas sohu lookleb rajake
või eksitab sind linnatänavate labürinti
võib-olla ootab kuskil kamber hubane
võib-olla kangi all end võtad vinti

kas eilsed viisid aitavad kui palaganitrumm
taob meie aja surmatantsul takti
ehk oleks parem olla kurt ja tumm
ja mitte kaasa teha lavastuse viimast akti

on asju mis ei põle tules ega upu vees
on mälestusi kirkamaid kui elu ise
ja nende abiga ehk oma mõtetes
võid luua sõltumatu olemise

Tulevalvajad

Pimedal ajal on tuli
eriti kirglik ja kuri
küünlad lambid ahjud ja kaminad
tahavad pimedust suudelda
oma kuumade huultega
tahavad pimedust süüdata
oma tulekeeltega
terava leegihambaga pureda
tahavad teda kõikjal
põhjamaa tormises sügises
tardunud talves

tule kodustajad
olime enne kui kollete ümber
kerkisid hütid ja majad
tule taltsutajad
oleme need kellel kulmud
kuumavad kolde ees
ikka on vaja
lausuda tulesõnu
sättida halge piirata leeki
targalt põletada
ja põleda ise
langeva tähevälguna
et me ei kustuks
keset mustavat laotust
vaid et saaksime uuesti näha
kevade võitu
ja talvepimeda kaotust

Lennujänese meenutus

Vene ajal sai lennatud igasuguste lennumasinatega alates biplaan An 2 eri variantidest ja lõpetades 350 reisijat mahutavate Il 86-tega. Kõige armsamaks ja „kodusemaks“ lennukiks jäi siiski moosiriiul, millega lendasin Tallinnast Hiiumaale juba kuueselt. Hiljem olen metsavahiga – heal lapsel mitu nime – lennanud nii Taimõril, Lääne-Siberis kui Kaug-Idas ning sooritanud sellest lennukist ka langevarjuhüppeid.

Kord lumetormiga Surgutist Juilskisse handi karupeietele lennates valdas mind tunne, et lennuk püsib õhus vaid siis, kui vahetpidamata laulan. Istusin nurgas, hoidsin kätega kõvasti seinast kinni ja laulsin omaette järjest kõiki meeldetulnud regilaule. Raputas kõvasti, kuid kohale me jõudsime. Ent sel lennul oli pikem eellugu, mis algas sellest, et nägin 1990. aasta hilissügisel unenägu, mida sõbrad tõlgendasid uue reisi endena. Ei läinudki palju aega, kui mu tollane ülemus Ingrid Rüütel ütles, et teda oli kutsutud Hantõ-Mansiiskisse autonoomse piirkonna kuuekümnendat aastapäeva tähistama, aga kuna ta ei saa minna, tuleb sõit ette võtta mul ja Anne Türnpul. Üsna varsti asusimegi teele. Lennupiletid õnnestus hankida vaid Tjumenini ja nii leidsimegi ennast pärast magamata Moskva ööd Tjumeni ülerahvastatud lennujaamast. Kuigi Hantõ-Mansiiskisse läks vähemalt viis lendu päevas, ei õnnestunud meil kuidagi pileteid saada. Ainus, mida pärast järjekordset kassa ees sabatamist saavutasime, oli lohutus, et järgmise lennuki peale pannakse meid kindlasti. Aga siis oli ka viimasele lennule registreerimine läbi, kuid meie seisime endiselt õnnetute ja väsinutena värava ees, mida valvas kaks miilitsat. Äkki avanes teisel pool koridori uks ning läbi saali sammus seltskond välismaalasi. Jälgisin ükskõiksel pilgul, kuidas nad saatjate kannul igasuguse kontrollita väravast läbi marssisid ja mõtlesin vaid sellele, et ees seisab teine uneta öö lennujaamas, kus pole võimalik isegi istekohta leida. Siis ütles meie lähedal seisnud halli rätiga naine: „Te olete ju ka välismaalt, miks te nendega koos ei lähe?“ Vaatasime teineteisele otsa – tõepoolest, miks me ei lähe? Ja pikemalt mõtlemata tormasime viimastele värava taha kaduvatele selgadele järele. Ja ennäe imet – miilitsad ei tahtnudki näha meie pileteid ja dokumente. Ootamatult seisime pardalemineku saalis ja märkasime alles siis, et välismaalaste hulgas on tuttavaid. Mina tundsin Agnes Kerezit ja Eva Schmidti Budapestist, Anne veel kedagi. Tervitasime. Keegi ei imestanud meie ootamatu väljailmumise üle. Peagi suundusime lennuki poole, milleks seekord oli väikesepoolne Jak 40. Panime kotid ära ja võtsime istet nagu ausad reisijad kunagi. Siis aga, oh häda, selgus, et kaks kohta on puudu. Kohe hakatakse pileteid kontrollima ja tõstetakse meid häbiga lennukist maha, jõudsin mõelda, sest olukord lahenes kiiresti ja ootamatult – kaks Hantõ-Mansiiski tegelast tõusid püsti ja seisidki terve lennu nagu bussis. Õhkutõusmise ja maandumise ajaks istusid nad pagasi otsa.

Kummaline, kuidas üks liigutus võib muuta paljusid järgnevaid sündmusi. Kui me oleks viimaks omal käel kohale jõudnud, poleks me osanud kuhugi minna. Heal juhul oleks õnnestunud kuhugi võõrastemajja ööbima saada. Nüüd aga, otsekui auhinnaks piletita sõidu eest, ootas meid lennuväljal mugav buss, mis viis parimasse hotelli, kus keegi meilt raha ei tahtnud. Kõik järgnevgi oli vastav – tasuta söögid ja joogid, vastuvõtud, helikopteriga sooritatud ekskursioonid. Ütle veel, et julge hundi rind ei ole rasvane. Tagatipuks kutsus Eva Schmidt mind jaanuari algul Kazõmi-äärses Juilskis peetavatele karupeietele filmima.

Reisimõtted teise advendi õhtul

Eelmine, kahe nädala eest tehtud postitus kannab nime "Enne esimest lund". Siis oli tunne, et kohe-kohe läheb maa valgeks. Aga lund pole tänaseni. Vahepeal tundus juba, et kevad hakkab tulema. Aga nüüd, pärast mitmeid tuuliseid päevi, kaldub ilm vist pikkamööda talve poole. Tegelikult ma ei igatsegi lund nii väga. Aga oleks tore küll, kui jõulude ajal ei oleks maa must ega ladistaks vihma.

Nagu mullu, hakkab ka tänavu pimedal ajal järjest rohkem tõmbama lõunasse ja mägedesse. Kirjutasin juba Sonamile ja küsisin hinnapakkumist Ladakhi matkaks. 2008. aasta reisi muljed on tänaseni eredalt meeles, nüüd tahaks vaadata paiku, kuhu autoga ligi ei pääse. Esialgne marsruudivalik jäi pidama kahe nädala pikkusel matkal Lamayurust Markha ja Rupshu orgude kaudu Sangthasse, sealt maanteele ja autoga Manalisse, et külastada Kullu orus paika, kuhu Roerichid omal ajal rajasid Urusvati instituudi ning kus Nikolai Roerich suri 13. detsembril 1947 ja tuhastati paar päeva hiljem. Aeg oleks juuli või august, aga praegu on kõik veel lahtine. Igatahes vastas Sonam, et sellise reisi eest tahaks ta juhul, kui grupp on vähemalt neli inimest suur, ca 900 EUR inimese kohta. Hind sisaldaks ka lennupileti Delhi - Leh ja bussisõidu Manalist tagasi Delhisse, kõik hotellid, kõik söögikorrad matka ajal, muulad, kokad, varustuse (telgid, madratsid jne), džiibisõidu, kõik rahvusparkide ja kloostrite külastamise tasud jne. On öeldud, et hind ei sisalda a) rahvusvahelisi lende, b) viisat, c) reisikindlustust, d) karastus- ja alkoholseid jooke, e) jootrahasid, f) kulusid, mis seostuvad lendude või kogu reisi tühistamisega. Kõik muu peaks seega olema hinna sees. Polegi hirmus kallis ja ilmselt saaks hinda veel odavamaks, kui grupp oleks suurem. Matk oleks raskuselt mõõdukas, sest kuigi tuleb ületada üks ca 5200 m kõrgune kuru ja paar 4700 meetri kõrgust kuru lisaks, tuleb arvestada, et lähtekõrgus on siiski 3400 meetrit ja kõrgorud üsna avarad ja lamedad, kurudele tõus ja laskumine lauged. Enne matka oleks piisavalt aega Lehis ringi vaadata, aklimatiseeruda ja ümbruskonna vägevamaid kloostreid külastada, mis on samuti hinna sees ühes transpordiga. Kogu reisi pikkuseks koos sinna- ja tagasilennuga kujuneks 25 päeva. Kui on huvilisi, andke julgesti teada. Mida varem lennupiletid ära osta, seda odavamalt saab. Homme õhtuni müüb Finnair näiteks Tallinn-Delhi edasitagasi pileteid 464 EURi eest. Ehk tuleb ka hiljem soodsaid pakkumisi.

Kõndisin täna köhast ja haiglasest enesetundest hoolimata natuke väljas ja tegin mõned pildid. Aparaadi sensoril on mingi udune laik, mis ilmutab ennast pildi vasakus ülanurgas, õhuga puhumine asja ei parandanud, tuli Photoshopiga korrigeerida. Vaatasin järele, et see laik ilmus vaevumärgatavalt juba septembri lõpus. Nüüdki pole seda alati märgata. Tuleb aparaat spetsialistide kätte puhastada viia.

Enne esimest lund

Enne esimest lund
helisevad õhtu värvid
eriti hellalt
eriti kutsuvalt
vonkleb tee
punakaskollane siug
käänaku poole
aga millest mõtlevad
tumedad kuused
kui lahkuv päike
veeretab ennast
looja nende kammitud
latvade taha
seda ei aima
isegi taevatrepil küürutav
valgusekübemeid kerjav
väsinud kuu
luuletajatest siinkohal kõnelda
üldse ei maksa

Kanalisatsioonitööd

Eile algasid Kamsul uue kanalisatsiooni rajamistööd, mille käigus paigaldatakse septik ja tehakse imbväljak. Täna hommikul olid mehed juba poole kaheksa ajal kohal ja veerand tundi hiljem käis töö täie hooga.

Pilvine pühapäev

Pilvine pühapäev novembri algul
puud seisavad üsna alasti
inimesed koristavad nende lehti
soojad joped seljas
kassid kõnnivad õues
ega mõista miks riisutakse kokku
kõik see kahisev toredus
mida mõtlevad väikesed lapsed
saladuseks jääb meile
nii nagu seegi
miks peavad tuhmuma
sügise kirkad värvid