Kasvuhoone edenemine II

Katuse tegemine polnudki nii raske, kui arvasin. Olulist osa etendasid selle juures hambaorgid, millega kinnitasin ajutiselt nii katuse kattepaneelid kui poldid. Nüüd veel uksed ette, muld sisse ja ongi valmis.

Kuidas ma Hiinas käisin

2006. aasta märtsi algul sain elektronkirja, mille saatjaks oli mulle täiesti tundmatu doktor Gerelbaatar, sisuks aga kutse augustis Ulaanbaataris toimuvale Munkhtengeri-uuringute konverentsile. Et konverentsikutseid tuleb kõikjalt maailmast, oleksin selle võib-olla hooletult üle vaadanud ja siis unustanud, kuid silma hakkasid read: „Devoted to the 800th Anniversary of the Yeke Mongol Ulus (Great Mongolian State 1206-2006).” Need tuletasid meelde lapsepõlvest tuttava Vassili Jani mongoli vallutajate teemalise triloogia, hilisemas elus loetud Issai Kalašnikovi „Julma sajandi” ning teadustööde jaoks uuritud Dansan Lubsani „Altan tobčy” ehk „Kuldse loo”. Kuna meie idapoolsete hõimurahvaste, eriti aga šamanismi uurimisel, ei saa mööda vaadata ka mongolitest, olin üht-teist lugenud nii nende elu-olu kui ajaloo kohta. Kui ühel kärekülmal veebruaripäeval Moskvas Uue Arbati suures raamatupoes ringi kõndisin, hakkas silma raamat, mis sisaldas Nikolai Bitšurini (isa Jakinfi) hiina allikate põhjal koostatud uurimust neljast esimesest Tšingise dünastia khaanist ning mongolitega seotud väljavõtteid Plano Carpini, Wilhelm de Rubrucki ja Marco Polo reisidest. Esialgu jätsin selle riiulile, kuid eelaimdus sundis minema veerand tunni pärast tagasi ja raamatu ikkagi ära ostma. Võtsin selle nüüd kapist ja otsisin üles vastava koha: „1206. Bing-yini esimene suvi. Kogunud Ononi ülemjooksul kokku kõik vürstid ja ametnikud, pani Tšingis välja üheksa valget lippu ja asus imperaatori (khaani) troonile. Vürstid ja ametnikud andsid talle nimetuse Tšingis khaan. See oli Gyini dünastia kuues suvi, Tai-huo valitsemise aasta.” (Mongolite ajalugu: 35-36). Mongoli riigi aastapäevaga oli kõik selge. Järgnes küsimus, mis on munkhtenger. Sõna teise poole tõlkimine polnud raske, sest teadsin, et tenger on taevas. Aga mida tähendas munkh selle ees? Vähese vaevaga leidsin internetist, et munkh, mongoli keeli õieti мөнх, tähendab igavest. Seega igavene taevas või ka igavene sinitaevas - мөнх хөх тэнгэр. Niisiis oli konverents pühendatud mongolite vana usundi uurimisele. Selle usundi uurimisele, mis Tšingis khaani vallutuste abil sai tuttavaks suurele osale Euraasia elanikkonnast. Mis siis ikka, panin ettekande teesid kirja ja saatsin ära. Mõne nädala pärast tuli vastus, mis kuulutas minu poolt välja pakutud teema väga huvitavaks ja konverentsi kavva sobivaks.

Siiski polnud ma veel juuni algulgi kindel, kas tahan nii pikka ja kallist reisi ette võtta. Kõhklused hajutas tavapostiga saabunud väga pidulik kutse, mille peale oli kinnituseks löödud kandiline uiguuri püstkirjaga pitsat. Paraku selgus, et Ulaanbaatarisse pole Eestist väga lihtne pääseda. Moskva kaudu minnes oleksin pidanud reisima Aerofloti äriklassis, sest odavamad piletid olid juba välja müüdud. Sobivatel päevadel ei läinud Tallinnast lennukit, seega oleksin pidanud hankima vene viisa ja reisima Moskvasse rongiga. Teine võimalus oli lennata Finnairiga Tallinnast Helsingisse, sealt edasi Pekingisse, Hiina pealinnast Mongoolia pealinna aga mongolite rahvusliku lennukompaniiga. Sellise reisi hind tuli isegi odavam kui Moskva kaudu sõitmine, ära jäid ka viisa taotlemisega seotud sekeldused, sest nii reisibüroo kui mu enda poolt sooritatud maakuulamiste tulemused ütlesid, et Pekingis ei pea ma transiitreisijate alast lahkuma.

Üllatused algasid Tallinna lennujaamas, kus väideti, et Tallinnast otse Ulaanbaatarisse pagasit saata ei saa, mistõttu peaksin kohvri kättesaamiseks Pekingis passikontrolli läbima. Kuna mul aga viisa puudus, soovitati asjad väiksemasse kohvrisse ümber pakkida ning käsipagasina lennukisse võtta. Enne selle plaani teostumist selgus siiski, et kohver võib ka ilma minu sekkumiseta Mongooliasse lennata. Nii pääsesin Tallinnas kerge ehmatuse ja veerandtunnise ooteajaga, mille kestel registratuuri töötajad telefonitsi konsultatsioone pidasid. Järgmine viivitus (vaid mõni minut) tekkis Helsingi lennujaamas, kui mus passi uurides leiti, et sealt puudus hiina transiitviisa. Seekord konsulteeriti ühislendu teenindavate hiina noormeestega, kes väitsid, et Pekingis ei pea ma transiittsoonist lahkuma. Selle teadmisega väljusingi umbes üheksa tundi hiljem Pekingis lennukist. Sealne lennujaam tundus hiigelsuur, asja tegi keerulisemaks seegi, et sisenesime hoopis Malaisia lennuliinide teenindamiseks mõeldud sektorist. Finnairi transiitreisijaid ootas kohalik neiu, kes pidi aitama võõras paigas hakkama saada. Minu meelehärmiks alustas ta sellest, et lasi ära täita kõik maale sisenemiseks vajalikud ankeedid, mida juba lennukis oli jagatud, ent mida ma polnud endale vajalikuks pidanud. Maale sisenemise ja sealt lahkumise kaart, ankeet põetud haiguste ja võimalike lindudega kokkupuutumiste kohta. „Mul pole hiina viisat,” püüdsin arglikult protesteerida. Ent tütarlaps juhatas mind kindlameelselt kõigepealt tervisekontrolli, seejärel aga passikontrolli väravateni. Viimastest valis ta välja kõige esimese, kus uhke tulikiri „Only persons with DP”. Noh, mul polnud isegi viisat, diplomaadi passist rääkimata. Siiski selgus, et neiu tunneb asja. Pidin ette näitama Ulaanbaatari pileti, mispeale passi löödi kuusnurkne punane tempel - ja olingi Hiinas. Juhatanud mind läbi rahvast tulvil hoone teisel korrusel asuvasse rahvusvaheliste lendude registreerimissaali, näitas neiu kätte õige järjekorra ning jättis mu omapead. Lennule registreerimine juba käis. Varsti seisin, pardakaart käes, maalt lahkuvate inimeste pikas passikontrolli sabas. Siin võis kümnes või enamas järjekorras seista korraga oma pooltuhat inimest, suurem osa neist hiinlased, ent silm märkas ka jaapanlasi ning üsna palju valgeid inimesi. Sabad edenesid aeglaselt, sest piirivalvurid kontrollisid dokumente hoolega. Aeg-ajalt ilmus keegi, plakat käes, lennule hilinevaid reisijaid ettepoole päästma. Mul oli õnneks oma lennule jõudmiseks piisavalt aega.

Pärast Mongoolias veedetud huvitavat nädalat, nende iidse pealinna Karakorumi külastamist ja kahest šamaanirituaalist osasaamist lendasin Mongoolia lennukompanii (MIAT) Boeingiga taas Pekingisse. Seekord äralennul mingeid probleeme pagasi vormistamisega ei tekkinud. Pekingis tundus asi ka lootusrikkam – kuna seekord sisenesime õigest uksest, juhatasid lennujaama koridorides transiitreisijatele teed ingliskeelsed viidad. Paraku lõppes see pika laua juures, mille taga polnud ühtki ametnikku, see-eest vedeles laual A4 formaadis paber hiinakeelse kirjaga. Tore. Mis muud, kui otsisin taas üles diplomaatide passikontrolli värava. Kuna mul oli seekord Helsingi lennuni terve ööpäev aega, virutati passi suurem kandiline tempel, mis lubas Hiinas viibida koguni 72 tundi. Lennujaamas oli üsna palav, oodata oleks tulnud kaua. Seepärast õnnestus ühel valget särki kandval mehel mulle auk pähe rääkida ja lähedal asuvasse hotelli sõidutada, vastava tasu eest muidugi. Teel ei näinud ma midagi huvitavat, ainult lennuvälja lähedased parklad, hooned ja aiad, hämarus ja sudu. Sooja kolmkümmend kaks kraadi. Hotelli fuajee nägi viisakas välja ja toalgi polnud esimesel pilgul viga, kuid hiljem selgus, et duširuumist immitseb vesi tasakesi vaiba sisse ja niiskes õhus hakkab tule kustudes lendama kümneid sääski. Konditsioneer tegi ka parajat müra. Siiski oli hotellis parem kui ülerahvastatud lennujaamas, pealegi õnnestus osta mõned kohalikud õlled. Protseduur oli üsna keeruline, sest mul polnud kaasas hiina raha, kuid sama mees, kes mu hotelli tõi, korraldas asja ära ega jäänud arvatavasti ka ise tühjade kätega. Püüdsin raske kardinaga kaetud aknast välja vaadata, aga läbi üsna tahmase klaasi paistis vaid majasein. Mis siis ikka, jõin õlut ja püüdsin rõõmustada selle üle, et olen Hiinamaal. Võib-olla ei saanud ma just seepärast silmatäitki magada. Hommikul seitsme paiku sõidutati mind lennujaama tagasi, läbisin taas passikontrolli kadalipu ja olin valmis koju lendama. Need loetud tunnid on seni jäänud mu ainsaks Hiina kogemuseks.

Kasvuhoone edenemine

Laupäeva õhtu

Juhtub imelikke asju. Mõtled, plaanitsed, aga kui tegema hakkad, lähevad asjad nagu omapead allamäge libisev regi. Oli plaan kasvuhoone kokku panna, aga Mare jäi haigeks. Ilma abiliseta sain vaid selle aluse enam vähem valmis. Kella kolmeks olin lõpetanud. Oleks võinud ju veel kruusa kärutada ja ümber kasvuhoone alusraami laotada, aga tundus, et kisub vihmale. Panin asjad kokku. Ongi hea, ikkagi laupäev. Peseks ennast puhtaks ja tunneks soojast ilmast rõõmu. Ikkagi üle kaheksateistkümne kraadi isegi pilvisel ajal. Siis mõtlesin, et paneks enne pesemist õige hüdrofoori õhku juurde, sest veepump lülitas ennast sisse ja välja juba iga liitri järel. Tühiasi, viie minuti töö. Vesi välja lasta, õhku juurde pumbata. Aga võta näpust - alles mullu ostetud ja vaid paaril korral kasutatud autopump keeldus töötamast. Õigemini - pump töötas küll, aga otsik ei avanud ventiili. Pumpad ja pumpad, aga iga löögi järel vedrutab pumba käepide tagasi, sest õhk ei pääse sinna, kuhu vaja. Proovisin vana pumbaga. Selle otsik ei püsinud ventiili küljeski. Katsetasin kõiksugu nippe, kuid asjata. Ventiili südamikku välja keerata ka ei saanud, sest polnud vastavat vidinat. Vanasti oli iga autoratta luhvtimulgu peal vastava otsaga kate, millega sai vajaduse korral ventiili sisu välja keerata, aga nüüd käivad kõik rehve töökojas vahetamas ja seal vahetatakse iga kord ka ventiilid välja. Nii et pole vajagi säärast asja. Viiest minutist oli saanud tund, juba kulus teinegi. Kuradid ja veel vängemad sõnad hakkasid toa õhku paksuks tegema. Pesta ei saanud, sest kraanist ei tulnud vett. Janu oli juba enne veevärgiga jändama hakkamist. No mis sa teed ära. Lobistasin kere suupesukausis puhtamaks ja padavai linna uut pumpa ostma. Ühtlasi ostsin ka paar ventiili sisu ja käisin niisama poode mööda. Koju tagasi jõudsin alles seitsmeks. Uus südamik paika ja uus pump külge - töötas. Nüüd sai tegu küll viie minutiga tehtud. Aga kokku kulus sellele pisiasja peale neli tundi kallist laupäevast aega. Vot sulle puhast puulpäivä ja selle õnnist õdagut.

Tänavune volbrituli

Vaikset õhtut kasutades põletasime ära tohutu hunniku oksi ja muud sodi, mida aias ikka koguneb. Lõke tossab veel praegugi, 1. mai hommikul.

Pilte Moisekatsi Elohelült

Sai käidud ja lauldud. Suured tänud korraldajatele ja ilmataadile, kes igati sobiliku ilmaga varustas. Võtsin ühes väikese aparaadi, sest oli teada, et laulmise kõrvalt ei saa eriti pildistada. Mõned klõpsud siiski tegin, eriti reede õhtul järve veeres, kus vägevat vähki püüti ja käest kätte käia lasti.

Minni

Minni oli kass. Kui me 1997. aasta septembri lõpus Kamsule kolisime, oli tema seal juba üle kahe aasta elanud. Põliselanik. Hallitriibuline, pruuni nina, valge maniski ja valgete sokkidega esikäppadel. Algul tahtsin kirjutada, et Minni oli mu esimene kass, kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei tea ju üldse, kes kelle oma oli. Võib-olla olin mina hoopis tema oma. Sest juba paari päeva pärast oli ta mind teiste uusasukate hulgast välja valinud, istus süles, lakkus käsi ja puges voodis külje alla. Ma usun küll, et Minni arvates olin mina tema inimene. Sest õige varsti hakkas ta päeviti magama voodis vaid minu koha peal, õppis üksi kodus olles pugema teki alla ja seal kas suurest kurbusest või igatsusest küüntega lina rebima. Hakkas püütud hiiri tooma, mõnikord elusaidki, kelle ta kohe, kui juurde astusin, lahkelt mulle loovutas, mispeale hiir muidugi kapi alla põgenes. Mäletan, kuidas olin ükskord hiljem, kui meil oli juba mitu kassi, sunnitud püüdma teise korruse trepist alla jalutanud rotti, sest niipea, kui kassid märkasid, et olen rotile tähelepanu pööranud, tõmbusid nad kohe kõrvale, andes mõista – mees, nüüd on sinu kord lõbutseda. Tegelikult saingi ma selle roti kätte, mis mul muud üle jäi. Aga Minni muudkui arendas oma väljendusvõimet. Varsti õppis ta solvunult mossitama. Seejärel hakkas mind korrale kutsuma, kui õhtuti kauemaks teleri ette istuma jäin. Tuli juurde, häälitses kutsuvalt, siis pööras selja, vaatas üle õla. Kui ma välja ei teinud, siis kordas seda. Mõnikord hüppas süllegi, kuid siis kohe uuesti maha. Muidu magas ta sageli mu süles, aga õhtuti oli teine lugu, siis oli tal mulle kindel sõnum. Ükskõik, kas ta hüppas sülle või nühkis ennast vastu mu jalga, eemaldus ta seejärel umbes meetri kaugusele ja vaatas siis tagasi – kas ma reageerin. Kui tõusin ja tema poole astusin, hakkas ta ees minema. Siis, kui magamistuba oli veel esimesel korrusel, suundus ta sinna, aga kui olime selle juba teisele korrusele kolinud, pöördus Minnigi trepi suunas. Minnes hoidis ta ikka väikest distantsi ja tegi peatusi, et vaadata, kas ma järgnen. Mõnikord õnnestuski tal sel kombel mind voodisse saada, sagedamini aga tuli kassil pettuda, sest läksin tagasi poolelijäänud saadet või filmi vaatama. Siis mängis Minni solvunut, tegi näo, et minu olemasolu teda üldse ei huvita. Aga vaevalt olin teki alla pugenud, kui kass juba oma koha sisse võttis.

Jutust Minni tõelise kassi kombel suurt ei hoolinud. Võisin talle rääkida ükskõik mida, aga kui tegin seda sõbralikul toonil, jäi kassi ilme muutumatuks. Seda rohkem oskas ta järeldusi teha häälest, millega räägiti, liigutustest ja kõige rohkem muidugi otsesest kehalisest kontaktist. Kuigi kassidel on meie jaoks varuks ka mõned häälitsused, suhtlevad nad peamiselt puudutuste abil. Lakkumine on ka oluline, sellega näitavad nad, et hoolivad meist. Üks Kamsu kassidest, nimega Roosa, kellel umbes poolteise aasta vanuselt kasvaja tõttu raske lõikus üle elada tuli, armastas üsna sageli ette võtta mu pea põhjalikumat pesemist. Selleks ronis ta telerivaatamise ajal diivani seljatoele, kust ulatas hästi juukseid lakkuma. Põhjalik protseduur kestis mõnikord kümme minutit. Aga Roosa läks ühel varasügisesel päeval umbes kuue aastasena lihtsalt kaduma ja sestpeale pole ükski kass mu pead pesnud.

Kui Minnil aasta pärast esimesed pojad olid, avastasime üllatusega, et kass ei oska neid tassida. Praegu mõtlen, et küllap ta oskas, kuid loovutas õiguse poegi kantseldada meelsasti meile. Pojad said nimeks Senni ja Märt, mõlema saatus polnud just ülearu roosiline. Märt, kes väikesena sageli tavatses mu turjale ronida ja sinna magama jääda, oli kõutsi kohta natuke väikest kasvu ja kui ta küla peal käima hakkas, sai ta sageli tappa. Aga ta õppis koju tulles helistama köögiukse taga rippuvat kella. Jah, seda Märt tõesti tegi, tuli öösel küla pealt oma kassiasju ajamast – laulukoorist, nagu meie ütlesime – ronis posti mööda üles tuulekoja katuse alla, sealt kella juurde ja tiris nööri, mis jaksas. Sellise lärmi peale ärkas keegi üles ja lasi ta tuppa. Aga ükskord tuli Märt tagasi, üks silm puruks kistud. Ja aasta hiljem talvel kadus ta päriselt. Senni eriline oskus oli köögikraanist joomine. Toas olles ta kausist vett lakkuda ai tahtnudki, hüppas kapi peale ja nühkis ennast nii kaua vastu kraani, kui keegi märkas ja vee jooksma lasi. Pärast esimest pesakonda tal rohkem poegi polnud, kuid meelsasti tegeles ta võõraste poegadega. Aastate kuludes hakkas Senni suviti üha rohkem õues elama, tuli koju vaid sööma. Vist oli ajas tema jaoks liiga palju kasse. Viimaks, ühel sügisel, ei tulnud ta enam üldse. Aga ta oli selleks ajaks oma kaksteist aastat vana.

Muidugi oli meil vahepeal veel kasse, sest Minni ja mõned ta järglasedki poegisid üsna regulaarselt, kassipoegade tahtjaid polnud aga kerge leida. Teisedki kassid pidasid mind endi hulka kuuluvaks, kuid Minni jälgis hoolega, et ma neile liiga palju tähelepanu ei pööraks. Vanaks jäädes oli tal järjest raskem oma positsiooni kaitsta, kuid minuga osavalt manipuleerides õnnestus see tal ikka. Suurema haiguse, mis Kamsu kasside arvukust märgatavalt vähendas, elas ta hästi üle ja oli kuni viimaste elukuudeni üsna hea tervise juures. Vaid need paar-kolm kuud olid rasked. Ilmselt tulid nõrkus ja hingeldamine kõrgest vanusest, sest selleks ajaks oli Minni ilmas elanud juba üle kuueteistkümne aasta. Aga ta püüdis ikka tubli kass olla, niikaua kui jaksas.

Mõnikord olen mõelnud, et äkki saatsin minagi oma eelmise elu mööda kassi nahas. Seepärast mõistan neid nii hästi, hoolimata sellest, et mul selles elus enne neljakümne üheseks saamist kordagi polnud võimalust kassidega koos elada. Ja kuigi ma ei oska arvata, kellena Minni uuesti sünnib või sündis, on mul tunne, et kohtume temaga veel. Võib-olla on osad siis vahetunud.

Õhtuvalgus

Üürikeseks ajaks valgustas päike pilvealust maailma, värvid hakkasid särama otsekui ilusate unenägude ettekuulutus. Head ööd.

Videopäevik 2012. 02. 11.

Siin üks talvine video mis sai alles täna üles pandud. Eks kevadisel ajal ole päris mõnus talvepilte vaadata.

Kamsu videopäevik 2012.04.22.

Kevadkrookuste aeg

Oli kaunis kevadpäev, sooja kuni 18 kraadi. Tasandasime kanalisatsioonitööde käigus pahupidi pööratud kohti ja külvasime muru. Pärastlõunane tuul lisas veidi jahedust, kuid sellest hoolimata sai õues päikese käes mõnuleda.