20. september. Helsingi –Delhi lennukis.
Panin kella India aja järgi õigeks, nüüd näitab see veerand viis hommikul. Paar tundi õnnestus tukkuda, sellest piisab. istun avariiväljapääsu juures, ruumi on laialt, saan vabalt jalgu sirutada. Lennuk pole päris täis, seepärast oli võimalik endale sobiv koht otsida. Lendame 12 496 meetri kõrgusel, praegu kusagil Islamabadi kandis. All vasakul helendabki sügavusest tulede saar.
Delhis.
Kõik sujus nagu lepase reega. Kaks autot juba ootas meid, sõit kohalike lendude terminali juurde läks kiiresti. Hoone pole enam see, mis viie aasta eest, Nirula Expressi nimeline kohvipood on kadunud, teed lennuvälja ümber uued ja laiad. Kuigi kartsime, kas üldse jõuame Lehi lennule, jäi aega kõvasti üle. Madis ja Alf leidsid söögikoha, kust sai õlut, aga baarimees kallas seda miskipärast salaja papptopsidesse.
Leh.
Lend üle Himaalaja oli uhke, ilm suurepärane ja nähtavus hea. Filmisin vaateid lennuki maandumiseni, kuigi seda ei tohiks teha. Aga keegi ei tulnud keelama. Sonam oli lennujaamas vastas, laadisime oma pagasi autodesse katustele ning sõitsime ööbimispaika, mille nimeks Popular Eco Resort. Päris suurel alal aprikoosi-, õunapuude ja paplite varjus hulk paarismajakesi, muru peal lauad ja toolid. Igati meeldiv koht.
Pärast kiiret hommikusööki viis Sonam meid poloväljakule, kus just oli alanud ladakhi festival. Parajasti laulsid naised, kes väga meenutasid viis aastat tagasi Sumuris nähtud gruppi. Tegin mõned klõpsud, kuid videokaamerat välja ei võtnud. Situatsioon polnud selline, mis kutsuks jäädvustama, pealegi avaldasid möödunud pikk lennureis ja nüüdne kõrgus – ikkagi 3450 meetrit – märgatavat koosmõju. Tõsi küll, tundsin ennast palju paremini, kui esimest korda siia sattudes, ent siiski tundus olevat targem mitte liiga palju ringi rabeleda.
Õhtul vaatasime kaarti, vaidlesime marsruudi üle ja „tõrjusime malaariat” džinni ja toonikuga.
21. september, laupäev. Öö möödus muretult, kuid kella viie paiku ajas lähime mošee minaretist kaikuv palvelekutse korraks üles. Hommikusöögi järgne tervisekontroll näitas verehapniku protsendiks 86, pulss oli 91. Igati head näitajad alguseks.
Päev kujunes tihedaks. Kõigepealt vaatasime festivali raames tšam-tantse Chowkang Vihara õues, siis sõitsime Hemis gompasse, mille kõrval sõime lõunat. Kloostri hootetekompleksis viis aastat tagasi haigutanud tühemik oli täis ehitatud, pealegi nii hästi, et polnud üldse aru saada, milline osa on uus, milline vana. Kloostri muuseum, kuhu möödunud korral ei pääsenud, üllatas suuruse ja huvitavate religioossete eksponaatidega. Dukhangis tegid mungad liivamandalat. Pärast tunnikest ringihulkumist istusime jälle autodesse ja sõitsime Thiksey kloostrisse. Siin vaatasime põgusalt ringi. Et olin eelmisel korral Thikseys lisaks gompadega tutvumisele ka hommikusel pujal käinud, ei hakanud ma protesteerima. Kõik tundus olevat endine, ainult suurt Maitreja kuju ümbritseva hoone teise korruse põrand näis uus. Suures templis restaureerisid mungad lampide valgel seinamaalinguid. Tegin neist mõned pildid. Lehis jõudsime näha polomatši lõppu. Väljak haises nii hobuste kui inimeste kuse järele, mäng ise ei pakkunud midagi erilist, ainult teadmine, et see toimub ladakhi festivali raames maailma kõige kõrgemal poloväljakul, tegi asja veidi huvitavamaks. Lõpuks jäigi mulle selgusetuks, kes kellega mängis ja kes võitis.
Õhtul korraldas Sonam vägeva aiapeo.
22. september, pühapäev. Eile selgus, et esimesse laagripaika sõidutatakse meid autodega. Seega polnud vaja kiirustada ja alles üheteistkümne paiku asusime teele. Spituki kloostris tegime peatuse ja vaatasime ringi. Õnnestus pääseda väikese Bakula rinpotše ruumidesse, kus hakkas silma hulgaliselt mänguasju. Tulku, kellega õnnestus kohtuda viis aastat tagasi, kui ta kolme aastasena veel kodus elas, õpib praegu kusagil mujal. Spituk on hea näide sellest, kuidas budistlik klooster on ühtlasi hindude pühapaik. Kõigege kõrgemal kalju otsas asuva pühamu ees, mida hindud massiliselt külastavad, on vana stuupa, mida ehib ka Šiva kolmikhark.
Kloostris käidud, sõitsime üle Induse, pöörasime selle teisel kaldal lääne poole ja veidi hiljem lõunasse, kitsukesse orgu. Asfalttee oli seal päris uus ja lõppes alles mõni kilomeeter enne Jingchani, meie esimest laagripaika 3370 meetri kõrgusel. Kui kohale jõudsime, olid Shangri-la Experience’i kirjatega telgid juba püsti ja teevesi kees. Mulle oli eraldatud omaette telk. Meil polnud muud muret kui istuda ja õlut juua. Laagripaik ise oli suurte puude vahel jõe ääres. Sonami sõnul on seal tippajal telgi jaoks raske kohta leida. Nüüd oli turismihooaeg lõppemas, peale meie peatus laagris vaid üks väiksem seltskond.
Õhtusöök oli väga hea, ilmselt püüdis kokk näidata, mida oskab. Soe õhtu, hobuste kellade kõlin. Kelled tundusid olevat valitud nii, et tekkiks meeldiv helipilt, mitte kõrvu kriipiv kolin. Pimedas nägin puude all hiilimas paari prisket kassi.
23. september, esmaspäev. Nädal algas esimese tõsisema matkapäevaga. Äratus oli enne seitset, Nepaalis nii harjumuspärast hommikuteed telki ei serveeritud, vaid anti alles siis, kui välja ronisime. Öö oli olnud soe, kotis hakkas palavgi, aga jõe kohin ei lasknud hästi magada. Nii juhtub ikka esimestel matkaöödel, kui harjumatud helid une peletavad.
Kaheksa paiku hakkasime liikuma. Kitsas org kruvis ennast üla ülespoole, sageli tekkis tunne, et edasi ei pääsegi, kuid ikka avanes mõni kitsas pragu. Vee lähedal orupõhjas kasvavad madalad puud juba kolletusid, põõsad hakkasid omandama punakat tooni. Rada lookles oja ühelt kaldalt teisele, eriti järsku tõusu polnud, kuid ülespoole läksime pidevalt. Ilm kiskus pilve. Rumbukis 3850 meetri kõrgusel tegime peatuse, et mitte liiga vara laagripaika jõuda. Edasi läks tõus märgatavamaks, kohati oli parem orunõlv lillakat ja pahem rohekat värvi ning otse ees vajusid üle mägede rasked pilved. Hakkas vihma tibutama ja puhus külm tuul. Vahepealne istumine ei mõjunud hästi, pärast oli palju väsitavam edasi minna. Yurutse oma 4100 meetriga tuli raskelt kätte, ent ühel hetkel hakkas paistma stuupa, seejärel aga üksik suur ja gompat meenutav maja, mille kõrval ühel pool vanad ajahambast puretud müürid, teisel pool aga vastlaotud hoone seinad. Nagu selgus, pakuti siin majutust, mida kasutasid peale meie kõik teised teel olnud matkajad. Meie aga asusime väsinutena telke üles panema. Miskipärast ei teinud seda tööd siin giid ja tema abid, kes siiski mõnikord käe külge panid, kui nägid, et asi kipub aeglaselt edenema. Kui telgid üleval, võttis ilm heaks uuesti vihmale minna.
24. september, teisipäev. Esimene kuru, 4969 meetri kõrgune Ganda La, andis ennast raskesti kätte. Taevas oli hommikul küll meeldivalt selge ja päike hakkas kohe soojendama, nii et mõte kuru ületamiseks soojemaid riideid otsida jäi teostamata. Neid polnudki tarvis, piisas vaid fliisist, sest väga tugevat tuult ei puhunud isegi üleval. Tõus oli eilsest järsem, vähene aklimatiseerumine andis tunda, kui olin enne üles jõudmist sunnitud järjest sagedamini tegema peatusi hingamise korrastamiseks. Kasutasin neid pause ka pildistamiseks. Kui üle poole tõusust oli seljataga, kohtusin äärmiselt uudishimulikku ümisejat, kes ei pugenud urgu ka siis, kui olin tast mõne meetri kaugusel. Yurutsest kurule tuli üle 800 meetri tõusu, see võttis mul aega kolm tundi ja nelikümmend viis minutit. Aga siis tulid kurulipud äkki maakera kumeruse tagant nähtavale. Enamus seltskonnast oli juba ametis palvelippude sidumisega, hobusedki jõudsid enne mind üles. Ainult Aldo, kellel puudusid varasemad kõrgmägede kogemused, jõudis kohale alles siis, kui me laskusime. Imestasin matka korralduse üle – mõtle, neil on isegi palvelipud meie tarvis ühes võetud. Et ilm oli nii kõrge koha jaoks leebe, ei kiirustanud me kurult lahkuma. Istusime palvelippude ja kivikuhjade varjus, nautisime vaateid ja tegime pilti. Laskumisel algas mullusest tuttav võidujooks, mida püüdsin esialgu kaasa teha, kuid pidin peagi kahetsema, sest sees hakkas keerama. Siiski sai esimese poole tunniga oma 300 meetrit madalamale tuldud. Edasine oli natuke vaevaline, kuid midagi hullu ka ei juhtunud. Shingos, tõsi küll, õnnestus jõe ääres rada korraks käest lasta, kuid seal polnud eriti muid jätkamise võimalusi, kui jõe vasak kallas. Laager oli üles löödud sügiseselt kirjute põõsaste taha murule, mis tundus isegi roheline. Enamasti oli rohi küll loomade poolt imelühikeseks pügatud. Kell näitas umbes pool kolm, kui koti seljast viskasin. Esialgu olin nii väsinud, et ei jaksanud telki üles panna ega ennast palju liigutada, kuid varsti kosusin. Aldo jõudis laagrisse paar tundi hiljem.
Delhis.
Kõik sujus nagu lepase reega. Kaks autot juba ootas meid, sõit kohalike lendude terminali juurde läks kiiresti. Hoone pole enam see, mis viie aasta eest, Nirula Expressi nimeline kohvipood on kadunud, teed lennuvälja ümber uued ja laiad. Kuigi kartsime, kas üldse jõuame Lehi lennule, jäi aega kõvasti üle. Madis ja Alf leidsid söögikoha, kust sai õlut, aga baarimees kallas seda miskipärast salaja papptopsidesse.
Leh.
Lend üle Himaalaja oli uhke, ilm suurepärane ja nähtavus hea. Filmisin vaateid lennuki maandumiseni, kuigi seda ei tohiks teha. Aga keegi ei tulnud keelama. Sonam oli lennujaamas vastas, laadisime oma pagasi autodesse katustele ning sõitsime ööbimispaika, mille nimeks Popular Eco Resort. Päris suurel alal aprikoosi-, õunapuude ja paplite varjus hulk paarismajakesi, muru peal lauad ja toolid. Igati meeldiv koht.
Pärast kiiret hommikusööki viis Sonam meid poloväljakule, kus just oli alanud ladakhi festival. Parajasti laulsid naised, kes väga meenutasid viis aastat tagasi Sumuris nähtud gruppi. Tegin mõned klõpsud, kuid videokaamerat välja ei võtnud. Situatsioon polnud selline, mis kutsuks jäädvustama, pealegi avaldasid möödunud pikk lennureis ja nüüdne kõrgus – ikkagi 3450 meetrit – märgatavat koosmõju. Tõsi küll, tundsin ennast palju paremini, kui esimest korda siia sattudes, ent siiski tundus olevat targem mitte liiga palju ringi rabeleda.
Õhtul vaatasime kaarti, vaidlesime marsruudi üle ja „tõrjusime malaariat” džinni ja toonikuga.
21. september, laupäev. Öö möödus muretult, kuid kella viie paiku ajas lähime mošee minaretist kaikuv palvelekutse korraks üles. Hommikusöögi järgne tervisekontroll näitas verehapniku protsendiks 86, pulss oli 91. Igati head näitajad alguseks.
Päev kujunes tihedaks. Kõigepealt vaatasime festivali raames tšam-tantse Chowkang Vihara õues, siis sõitsime Hemis gompasse, mille kõrval sõime lõunat. Kloostri hootetekompleksis viis aastat tagasi haigutanud tühemik oli täis ehitatud, pealegi nii hästi, et polnud üldse aru saada, milline osa on uus, milline vana. Kloostri muuseum, kuhu möödunud korral ei pääsenud, üllatas suuruse ja huvitavate religioossete eksponaatidega. Dukhangis tegid mungad liivamandalat. Pärast tunnikest ringihulkumist istusime jälle autodesse ja sõitsime Thiksey kloostrisse. Siin vaatasime põgusalt ringi. Et olin eelmisel korral Thikseys lisaks gompadega tutvumisele ka hommikusel pujal käinud, ei hakanud ma protesteerima. Kõik tundus olevat endine, ainult suurt Maitreja kuju ümbritseva hoone teise korruse põrand näis uus. Suures templis restaureerisid mungad lampide valgel seinamaalinguid. Tegin neist mõned pildid. Lehis jõudsime näha polomatši lõppu. Väljak haises nii hobuste kui inimeste kuse järele, mäng ise ei pakkunud midagi erilist, ainult teadmine, et see toimub ladakhi festivali raames maailma kõige kõrgemal poloväljakul, tegi asja veidi huvitavamaks. Lõpuks jäigi mulle selgusetuks, kes kellega mängis ja kes võitis.
22. september, pühapäev. Eile selgus, et esimesse laagripaika sõidutatakse meid autodega. Seega polnud vaja kiirustada ja alles üheteistkümne paiku asusime teele. Spituki kloostris tegime peatuse ja vaatasime ringi. Õnnestus pääseda väikese Bakula rinpotše ruumidesse, kus hakkas silma hulgaliselt mänguasju. Tulku, kellega õnnestus kohtuda viis aastat tagasi, kui ta kolme aastasena veel kodus elas, õpib praegu kusagil mujal. Spituk on hea näide sellest, kuidas budistlik klooster on ühtlasi hindude pühapaik. Kõigege kõrgemal kalju otsas asuva pühamu ees, mida hindud massiliselt külastavad, on vana stuupa, mida ehib ka Šiva kolmikhark.
Kloostris käidud, sõitsime üle Induse, pöörasime selle teisel kaldal lääne poole ja veidi hiljem lõunasse, kitsukesse orgu. Asfalttee oli seal päris uus ja lõppes alles mõni kilomeeter enne Jingchani, meie esimest laagripaika 3370 meetri kõrgusel. Kui kohale jõudsime, olid Shangri-la Experience’i kirjatega telgid juba püsti ja teevesi kees. Mulle oli eraldatud omaette telk. Meil polnud muud muret kui istuda ja õlut juua. Laagripaik ise oli suurte puude vahel jõe ääres. Sonami sõnul on seal tippajal telgi jaoks raske kohta leida. Nüüd oli turismihooaeg lõppemas, peale meie peatus laagris vaid üks väiksem seltskond.
Õhtusöök oli väga hea, ilmselt püüdis kokk näidata, mida oskab. Soe õhtu, hobuste kellade kõlin. Kelled tundusid olevat valitud nii, et tekkiks meeldiv helipilt, mitte kõrvu kriipiv kolin. Pimedas nägin puude all hiilimas paari prisket kassi.
23. september, esmaspäev. Nädal algas esimese tõsisema matkapäevaga. Äratus oli enne seitset, Nepaalis nii harjumuspärast hommikuteed telki ei serveeritud, vaid anti alles siis, kui välja ronisime. Öö oli olnud soe, kotis hakkas palavgi, aga jõe kohin ei lasknud hästi magada. Nii juhtub ikka esimestel matkaöödel, kui harjumatud helid une peletavad.
Kaheksa paiku hakkasime liikuma. Kitsas org kruvis ennast üla ülespoole, sageli tekkis tunne, et edasi ei pääsegi, kuid ikka avanes mõni kitsas pragu. Vee lähedal orupõhjas kasvavad madalad puud juba kolletusid, põõsad hakkasid omandama punakat tooni. Rada lookles oja ühelt kaldalt teisele, eriti järsku tõusu polnud, kuid ülespoole läksime pidevalt. Ilm kiskus pilve. Rumbukis 3850 meetri kõrgusel tegime peatuse, et mitte liiga vara laagripaika jõuda. Edasi läks tõus märgatavamaks, kohati oli parem orunõlv lillakat ja pahem rohekat värvi ning otse ees vajusid üle mägede rasked pilved. Hakkas vihma tibutama ja puhus külm tuul. Vahepealne istumine ei mõjunud hästi, pärast oli palju väsitavam edasi minna. Yurutse oma 4100 meetriga tuli raskelt kätte, ent ühel hetkel hakkas paistma stuupa, seejärel aga üksik suur ja gompat meenutav maja, mille kõrval ühel pool vanad ajahambast puretud müürid, teisel pool aga vastlaotud hoone seinad. Nagu selgus, pakuti siin majutust, mida kasutasid peale meie kõik teised teel olnud matkajad. Meie aga asusime väsinutena telke üles panema. Miskipärast ei teinud seda tööd siin giid ja tema abid, kes siiski mõnikord käe külge panid, kui nägid, et asi kipub aeglaselt edenema. Kui telgid üleval, võttis ilm heaks uuesti vihmale minna.
24. september, teisipäev. Esimene kuru, 4969 meetri kõrgune Ganda La, andis ennast raskesti kätte. Taevas oli hommikul küll meeldivalt selge ja päike hakkas kohe soojendama, nii et mõte kuru ületamiseks soojemaid riideid otsida jäi teostamata. Neid polnudki tarvis, piisas vaid fliisist, sest väga tugevat tuult ei puhunud isegi üleval. Tõus oli eilsest järsem, vähene aklimatiseerumine andis tunda, kui olin enne üles jõudmist sunnitud järjest sagedamini tegema peatusi hingamise korrastamiseks. Kasutasin neid pause ka pildistamiseks. Kui üle poole tõusust oli seljataga, kohtusin äärmiselt uudishimulikku ümisejat, kes ei pugenud urgu ka siis, kui olin tast mõne meetri kaugusel. Yurutsest kurule tuli üle 800 meetri tõusu, see võttis mul aega kolm tundi ja nelikümmend viis minutit. Aga siis tulid kurulipud äkki maakera kumeruse tagant nähtavale. Enamus seltskonnast oli juba ametis palvelippude sidumisega, hobusedki jõudsid enne mind üles. Ainult Aldo, kellel puudusid varasemad kõrgmägede kogemused, jõudis kohale alles siis, kui me laskusime. Imestasin matka korralduse üle – mõtle, neil on isegi palvelipud meie tarvis ühes võetud. Et ilm oli nii kõrge koha jaoks leebe, ei kiirustanud me kurult lahkuma. Istusime palvelippude ja kivikuhjade varjus, nautisime vaateid ja tegime pilti. Laskumisel algas mullusest tuttav võidujooks, mida püüdsin esialgu kaasa teha, kuid pidin peagi kahetsema, sest sees hakkas keerama. Siiski sai esimese poole tunniga oma 300 meetrit madalamale tuldud. Edasine oli natuke vaevaline, kuid midagi hullu ka ei juhtunud. Shingos, tõsi küll, õnnestus jõe ääres rada korraks käest lasta, kuid seal polnud eriti muid jätkamise võimalusi, kui jõe vasak kallas. Laager oli üles löödud sügiseselt kirjute põõsaste taha murule, mis tundus isegi roheline. Enamasti oli rohi küll loomade poolt imelühikeseks pügatud. Kell näitas umbes pool kolm, kui koti seljast viskasin. Esialgu olin nii väsinud, et ei jaksanud telki üles panna ega ennast palju liigutada, kuid varsti kosusin. Aldo jõudis laagrisse paar tundi hiljem.
