Sadamas

I

Õhtuti on juba kaua
valge ja kodus võtavad
kuldnokad lauluga viimast
aga mina värvin Pärnus
laeva ja magan öösel
sealsamas värvilõhnases
kajutis kaubasadam huugab
teisel pool jõge ja aknasse
paistab prožektor sest kuud
polegi taevas kuid unes
purjetab üle punase mere
laev mille mastis ta särab
püha elmo tulede asemel

II

Hommikul roogude varju
kusele minnes möödun
varastest õllejoojatest ilmselt on
noored õhtust saadik kõõlunud
selsamal pingil pärast kui pesen
jõeveega nägu lähevad muulile
mõned tüdrukud võibolla on nad
hoopis soomlased aga ma tunnengi
ennast otsekui välismaal
kuna on kevad ning jälle
hoopis teistmoodi elu

Eesti Aiake ja olümpiamängud

Täna algavad Sotši taliolümpiamängud. Olümpiarajatiste ümbruses liigub parvede kaupa ajakirjanikke ja reportereid, ka eesti omi. Hea oleks, kui nad teaksid, mis neis paigus enne asus ja kõnniksid ringi avatud silmadega. Seepärast esitan järgneva fotoseeria Eesti Aiakese külast, mida olümpiamängud on tundmatuseni muutnud. Vaadake ja jätke meelde - kõik lageda taeva all toimuvad võistlused viiakse läbi Eesti Aiakese maadel ja lähiümbruses. Hea oleks, kui keegi kohalolijaist võtaks vaevaks uurida küla praegust olukorda, seda, mis on järele jäänud lisaks Tammsaare muuseumile. Kahjuks on mul üsna vähe pilte sellest, milline küla veel paarkümmend aastat tagasi välja nägi. 1986. aastal Eesti Rahva Muuseumi leival olles sai rohkem inimesi ja esemeid üles võetud, 1991. aastal polnud mul aga korralikku tehnikat. Aga siiski, kui oleksin ette teadnud, mida aeg toob, oleksin palju hoolikamalt fotokaamerat klõpsutanud. Oma esimesest, lapsepõlves koos vanematega sooritatud reisist isa kodukülla olen kirjutanud põhjalikumalt loos Esimesed mäed - Kaukaasia 1966. Ka selle jutu juures on mõned fotod. Veel tahan öelda, et minu jaoks on Eesti Aiake lahutamatult seotud meie iseseisvusega. Just Eesti Aiakese külje all, üsna selle koha lähedal, kus praegu paikneb kõrgem olümpiaküla, istusin väikeses mägionnis, mida kohalikud palaganiks kutsusid, ja kuulasin raadiost (eestikeelne Ameerika Hääl levis seal suurepäraselt), kuidas maailma riigid üksteise järel Eesti iseseisvust tunnustasid. Öösiti aga jooksid üle näo hiired.

1991. aasta sügisel tehtud pilt Aigba nõlvalt.

Värske Google Earth vaade umbes samasse suunda.

EESTI AIAKESE ESIMENE BRIGAAD.

Nii paistis see täna Googel Earthi vahendusel.

1986. aastal tehtud fotod.

Omaste hauad.

Esmaasuka Tõnis Nahkuri haud koos sellel kasvava nuluga.

Google Street View, ilmselt mitte kõige värskemad vaated esimesest brigaadist.

Nii läks kunagi tee kolmandasse brigaadi.

Nii paistab sama koht eemalt välja Google Street View vahendusel.

ATŠIPSE JÕGI JA KOLMANDA BRIGAADI SILD

1986. aasta fotod.

Google Street View.

KOLMAS BRIGAAD

1986. aasta fotod. Senni Pettai elamu ja ait.

1991. aastal oli see külaosa juba tühi ja esimene laskumisnõlv metsast puhastatud.

TEINE BRIGAAD

1986. aasta fotod, kõrval mõni Google Street View vaade.

Kuhu kaovad pilgud

Kui vaatan kuhugi
ütleme näiteks et sinu
või hoopis tema või kellegi teise
poole aga miskipärast mu pilk
libiseb mööda või saab
kõrvale tõrjutud kuhu see kaob
jah küsin täna targa käest kuhu
lähevad meie sihist hälbinud pilgud
kas äkki tuhande aasta jooksul
tabab mõni neist maailma kaevu
sügavuses vilkuva tähe pinda
mille valgus järgmise tuhande
aasta pärast äratab vaataja
kelle silmist see kunagi lähtus
ehk nõnda käibki uuestisünd
või ülestõusmine surnuist

Küllakutse

Astuge sisse kui oleme kodus
parajasti meil puudub
kontseptsioon kas on õhtu
hommik või öö täitsa vabalt
juhtuda võib et me magame
sama vabalt võime olla
üleval kui te tulete siis saabki
selgeks millisel ajal me elame
ega see pole ju mingi juhuslik
valik isegi tuba on soe ja tuled
lähevad lülitist põlema kapis
võib-olla meil on süüa ja juua
veini võite muidugi alati
kinkida vana tõde on see läheb
loosi igal ajal ükskõik mis
riigikord juhtub ka olema
jätke relvad koju kuid pillid
peaksid kõigil käepärast seisma

Topeltuni

Ma nägin unes
et ma olen unes näinud
nii mitut ilmaasja imelist
ka kohti kus ma iial
pole käinud
ja mitut naist
ka võõranimelist

ja sedagi et sina nalja viluks
kõik mõtted lendu meelitasid
minu peast
kui linnud said need kogu ilma iluks
ja enam ühtki
ma ei tundnud nende seast

mis tundsin pärast
oli hirmus tunne
pea kumises kui mõranenud kell
siis õnneks ärkasin ma
teise unne
kus esmakordselt kohtusime sügisel

Mustad augud on olemas

Mustad augud on olemas
vähemalt ahjus või korstnas
kuhu muidu kaob kogu soojus
mis põledes tekib ja kuhu
lähevad jäljetult parimad mõtted
kõik need vajuvad sündmuste
horisondi taha mis tähendab seda
et keegi teine mõnes paralleelses
universumis mõlgutab edasi
minu alustatud mõtisklusi
võib-olla isegi kirjutab
luuletusi mis siinpool
jäid kirjutamata sest ma ei jõudnud
hoida kinni sõnade sabast

Mina usun mustadesse aukudesse

Kütan ahju ja katelt ja kütan
kaminat aga ise ma jään
järjest külmemaks jäätun
seest aga lugu sest pole
ega tulegi mingit lugu
üldse ei oska ma jutustada
ei mõista isegi mõistatada
miks peaksin oskama pea
pole ju televiisor kus keegi
kogu aeg kõneleb aga ei kuule
kui ütlen et ära mölise mees
pea on ülepea hoopis kauge
tundmatu maa kuigi stephen
hawking ütleb et musti auke
polegi päriselt olemas

Külm kuid kaunis.

Väike jalutuskäik kodu juures ja Aadami põldudel, kaasas taskukaamera (Sony Nex6). Vaikne ilm, kella kahe paiku oli külma -14. Aga hommikul näitas kraad -22. Peale maja juures elavate tihaste, varblaste ja rohevintide polnud muid loomi-linde näha.