Öö üleval

Velleke võta hommikul
heli üles me peame
päeva käima laulma
kuidas udu muidu
kerkida võib et ärkajad
näeksid pilvi ja päikest
kuidas me ise muidu
kõndida saame
pärlendavate põldude vahel
sinna kus kuusiku
tihe hammastik saeb
pääsu silmapiiri
ja argimõtete taha

Sajaga?

Eelmisel nädalal Pärnust sajaga Tartu poole sõites juurdlesin selle üle, miks öeldakse: ela sajaga. Sõitsin sajaga selleks, et kiiremini koju jõuda. Tee oli tuttav, tänavu kümneid kordi sõidetud. Aga elu? Kuhu ma peaksin sajaga elades kiiremini jõudma? Hauda? See on ju elu lõpp-punkt. Või mõeldakse mingit vahefinišit? Ela sajaga, saad kiiremini pensile! Kuidas kõlab? Või: ela sajaga, saad ratsa rikkaks! Rikkaks saamise vastu pole mul midagi, ent kuidas aitab sellele kaasa sajaga elamine? Isegi sajaga tööd tehes võib enamus inimesi jõukusest und näha. Või hoopis: praegu ela sajaga, pärast on aega järele mõelda! Selle tähendus oleks – tee noorena, mis pähe tuleb ja meeldib, kui oled vana ja väeti, siis võid targutada. Ma praegu ju targutan, eks ole. Muuseas on samanimelise saatesarja venekeelne pealkiri palju mõistlikum: Живи на все сто, mida võib tõlgendada: ela sajaprotsendiliselt. Aga see on hoopis teine asi, kui elada sajaga.

Ma kasvan täis

Kord saan ma suureks
kasvan täis ja ruumi
enam pole
kuhu panna vihmamõtted
või pilved mis ju ikka
peegelduvad silmades
ja kodukased
metsast ma ei räägi üldse
jah seda ma ei suuda
juba mahutada
te näete isegi
et kasvan kuuskedesse
kui juuri ajavad
mu sõnajalad

Esimene suvistepüha

Oli päikest, müristamist ja vihma. Rahe ja tormituuled meieni ei jõudnud.

Laevasõnade otsija

Laev on aga laeva sõnu
pole kuigi mõnikord unes
kostab kõminat nagu hakkaks
merepõhja vajunud
antero vipunen ärkama
olen oodates kaua
vaadanud pardaid lakkuvaid laineid
nüüd on tummast avali suust
kerkimas kõver kuu
majakaks mida nähes
tõusen ja astun üle reelingu
valguseraja poole

Seni või veel

Ma ei tunne veel sind
ära tahaksin minna
koju oma kõhklused
viia ja õhtul mõelda
järele vaadates päeva
vajumist sireli taha
tuleb praegu veel ööbik
laulma hakkab mu viimane
kevad ei tunne hirmu
seni ei oska ennastki
leida aga mu vaim
ükskord saab valmis

Sõnade tee

Ajaleht kirjutab jälle
meie ei ole üksi
maailmaruumis
aga ma tean seda ammu
kuidas muidu seletan
tunnet mis tähti vaadates
mõnikord tekkib
peale selle ka mõtted
tulevad kusagilt
otsekui saadaks keegi
sõnumeid millest tihti
raske on aru saada
peale selle laused
lähevad kuhugi
aga lausumisega ühes
sigineb teadmine
otsata pikk on sageli
sõnade tee

Suur õitsemine

Eks ole inimesel maa peal võitlust

Öeldakse elu esitab
väljakutseid kas ta on
vaenlane või oled ise
jaganud kõrvakiile

mind ei innusta
lõputa võitlus isegi luuletades
peetakse lahingut silmas
kas see on vabadus

äkki tuksub vastase vajadus
geenides meil on ju Tšingis-khaani
pärand ent tema jaoks oli
ülimaks sinitaevas

mis on kõigile sama
ometi põletame tänase
päevani üksteise lippe ja
kehi mis kandnud on neid
ning mõtteid jumalariigist

Sadamas

I

Õhtuti on juba kaua
valge ja kodus võtavad
kuldnokad lauluga viimast
aga mina värvin Pärnus
laeva ja magan öösel
sealsamas värvilõhnases
kajutis kaubasadam huugab
teisel pool jõge ja aknasse
paistab prožektor sest kuud
polegi taevas kuid unes
purjetab üle punase mere
laev mille mastis ta särab
püha elmo tulede asemel

II

Hommikul roogude varju
kusele minnes möödun
varastest õllejoojatest ilmselt on
noored õhtust saadik kõõlunud
selsamal pingil pärast kui pesen
jõeveega nägu lähevad muulile
mõned tüdrukud võibolla on nad
hoopis soomlased aga ma tunnengi
ennast otsekui välismaal
kuna on kevad ning jälle
hoopis teistmoodi elu

Eesti Aiake ja olümpiamängud

Täna algavad Sotši taliolümpiamängud. Olümpiarajatiste ümbruses liigub parvede kaupa ajakirjanikke ja reportereid, ka eesti omi. Hea oleks, kui nad teaksid, mis neis paigus enne asus ja kõnniksid ringi avatud silmadega. Seepärast esitan järgneva fotoseeria Eesti Aiakese külast, mida olümpiamängud on tundmatuseni muutnud. Vaadake ja jätke meelde - kõik lageda taeva all toimuvad võistlused viiakse läbi Eesti Aiakese maadel ja lähiümbruses. Hea oleks, kui keegi kohalolijaist võtaks vaevaks uurida küla praegust olukorda, seda, mis on järele jäänud lisaks Tammsaare muuseumile. Kahjuks on mul üsna vähe pilte sellest, milline küla veel paarkümmend aastat tagasi välja nägi. 1986. aastal Eesti Rahva Muuseumi leival olles sai rohkem inimesi ja esemeid üles võetud, 1991. aastal polnud mul aga korralikku tehnikat. Aga siiski, kui oleksin ette teadnud, mida aeg toob, oleksin palju hoolikamalt fotokaamerat klõpsutanud. Oma esimesest, lapsepõlves koos vanematega sooritatud reisist isa kodukülla olen kirjutanud põhjalikumalt loos Esimesed mäed - Kaukaasia 1966. Ka selle jutu juures on mõned fotod. Veel tahan öelda, et minu jaoks on Eesti Aiake lahutamatult seotud meie iseseisvusega. Just Eesti Aiakese külje all, üsna selle koha lähedal, kus praegu paikneb kõrgem olümpiaküla, istusin väikeses mägionnis, mida kohalikud palaganiks kutsusid, ja kuulasin raadiost (eestikeelne Ameerika Hääl levis seal suurepäraselt), kuidas maailma riigid üksteise järel Eesti iseseisvust tunnustasid. Öösiti aga jooksid üle näo hiired.

1991. aasta sügisel tehtud pilt Aigba nõlvalt.

Värske Google Earth vaade umbes samasse suunda.

EESTI AIAKESE ESIMENE BRIGAAD.

Nii paistis see täna Googel Earthi vahendusel.

1986. aastal tehtud fotod.

Omaste hauad.

Esmaasuka Tõnis Nahkuri haud koos sellel kasvava nuluga.

Google Street View, ilmselt mitte kõige värskemad vaated esimesest brigaadist.

Nii läks kunagi tee kolmandasse brigaadi.

Nii paistab sama koht eemalt välja Google Street View vahendusel.

ATŠIPSE JÕGI JA KOLMANDA BRIGAADI SILD

1986. aasta fotod.

Google Street View.

KOLMAS BRIGAAD

1986. aasta fotod. Senni Pettai elamu ja ait.

1991. aastal oli see külaosa juba tühi ja esimene laskumisnõlv metsast puhastatud.

TEINE BRIGAAD

1986. aasta fotod, kõrval mõni Google Street View vaade.