Varem öeldule lisaks

Ma ei kirjutanud Kirjandusmuuseumi olukorrast selle pärast, et kedagi konkreetselt süüdistada, vaid selleks, et eesti rahvaluuleteadus ja kirjandusteadus ei kaoks vaikselt meie teadusmaastikult. Et hiljem ei hakataks imestama, mis äkki juhtus. Et oli ju Eesti Uuringute Tippkeskus, olid ju tasemel uuringud ja avaldati palju teadustöid ning laiale lugejaskonnale suunatud väljaandeid. Olid folkloristid, kelle poole sai alati pöörduda kõikvõimalike küsimustega alates rahvakalendrist ja lõpetades armumaagiaga. Kindlasti esitati küsimusi ja kirjandusteadlastele. Ja saadi vastuseid. Saadi uurimusi ja analüüse. Kuhu see kõik kadus?

See, mis praegu juhtub, oli ammu oodatud ja kardetud, sest kasutatav teaduse rahastamise süsteem lihtsalt ei võimalda rahvusteadustel ellu jääda. Kui paneme omavahel konkureerima geenitehnoloogia ja regilaulude uurimise, on tulemus juba ette selge. Oleme jõudnud hullemasse olukorda kui nõukogude ajal, sest siis nõuti vaid väitekirjade vene keeles kirjutamist, nüüd aga tahetakse kogu teadus teha ingliskeelseks. Tuletan siinkohal veel kord meelde, et Web of Science on eraettevõte, mille aktsiad kuuluvad kahele suurele investeerimiskorporatsioonile, kellel on ükskõik, kuhu raha paigutada, kui see vaid kasumit teenib. Teha sellisest firmast ainumõeldav mõõdupuu teadustöö tulemuslikkuse tarvis on mu meelest väga lühinägelik. Meie kõik, humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kes me tegeleme Eesti probleemide ja Eesti ainesega, peaksime võitlema selle vastu. Rahvusvaheline teadus on hea, kuid ei saa püsida ilma rahvusliku vundamendita, vähemalt humanitaarias. Muidugi on poliitikutel ja ametnikel mugav ühe-kahe parameetri järgi hinnatavast teadusest rääkida. Nagu seda tegi ka peaminister Jüri Ratas 15. jaanuaril Postimehes: „Näiteks 2019. aasta maailma mõjukamate teadlaste ülevaates on 6000 enim viidatud teadlase seas üheksa Eesti teadlast. Seda ei tundu palju, kuid ennast lähemate riikidega võrreldes näeme, et näiteks enam kui sada korda rahvarikkamalt Venemaalt pääses sinna sama palju teadlasi, Lätist mitte ühtegi, Leedust kaks ja Poolast kuus. Põhjanaabrite soomlaste seast leidis ülevaatesse tee 21 teadlast, mis annab meile sihi edasi pürgimiseks. Teaduse kõrget taset saab hinnata ka kõrgetasemeliste artiklite arvu järgi miljoni elaniku kohta. Endale selleks aastaks seatud eesmärgid täitsime juba mitu aastat tagasi...“ Viisaastak nelja aastaga! Naabrist parem! No tule taevas appi! Nagu oleks kogu teaduse mõte edetabelites. Kui WoS oleks tõepoolest vastuvaidlematu mõõdupuu teadustöö kõrge taseme määramiseks, nö teadustöö püramiidi tipu peegeldus, siis millel see tipp arvatakse püsivat? Ja mille pinnalt see varsti üldse peegelduda saaks, kui allpool pole midagi?

Mäletan aega, kui meilt hakati nõudma kõrge kategooriaga artikleid. Piinlik oli käia konverentsidel ja öelda headele kolleegidele mujal maailmas, et ma ei saa oma artiklit kogumiku jaoks loovutada, sest selle kategooria on liiga madal. Ometi ma ütlesin seda ja sain imestavate pilkude märklauaks – mis teil seal Eestis ometi toimub. Teame, et olete arvutihullud, aga nüüd see haigus ka veel. Aga siis tunnistati lisaks WoS 1.1-le ka muid palle. Praegu aga tundub, nagu peaksime adresseerima kõik oma kirjutised välismaa lugejale, kes tunneb suurt huvi Eesti kultuuri ja keele vastu. Aga kui palju selliseid lugejaid laias maailmas tegelikult leidub, kes võtavad vaevaks põhjalikumalt tutvuda Henrik Visnapuu loomingu nüansside või regilaulu värsimõõdu detailidega? Mõni vast on, kuid kas mõne pärast tasub kogu uurimist võõrkeelseks muuta. Ning loota lisaks seda, et tulevikus on meie taotlusi hindama kutsutud väliseksperdid natuke asjatundlikumad. Võibolla on see naiivne lootus. Pigem näitavad viimased aastad vastupidist tendentsi. Ehk on asi selles, et varem leiti hindajaid meile lähematest ja sarnasema kultuuriga maadest, nüüd aga kusagilt kaugemalt. Aga sellega võib olla nii, nagu mul kunagi Lõuna-Pranstusmaal konverentsil olles juhtus, kui tutvustasin ennast doktorikraadiga folkloristina. „Kas Eestis saab sel alal kraadi kaitsta?“ imestati. Ja uuriti, millised on mu teadustöö suunad. Kui ütlesin, et tegelen soome-ugri rahvaste usunditega, rahvakalendriga ja eesti vanema rahvalaulu mütoloogilise taustaga, hüüti mulle rõõmsalt: „No miks sa kohe ei öelnud! Sa oled ju antropoloog.“

Kui eksperdiks satub mõni selline tegelane, siis võib tõesti juhtuda, et projektile antud hinnang lõppeb sõnadega: „Paraku on angloameerika teadusilmas folkloristika uurimissuund jäänud pigem tagaplaanile.“ Mis on ju täiesti absurdne väide.

Grammi hind

Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
B. Alver

Täna mõtisklen teemal, kuidas minust, 2018. aasta riikliku teaduspreemia nominendist, saab mõne kuu pärast koondatud humanitaarteadlane. Tõsi, koondamisteadet seni veel kätte antud pole, aga küll see tuleb, sest palju muid võimalusi, kui koondamised ja osalise koormusega töö pole Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadlastele jäänud. Juhtkonna koosolekutel nimetatav puudujääva palgaraha summa kasvab nädalatega ja on jõudnud juba ca veerand miljonini. Kuidas selline olukord tekkis, küsivad nüüd need, kes meie teaduspoliitika ja teaduse rahastamise põhimõtetega kursis pole. Kui sellised põhimõtted üldse eksisteerivad, sest Eestis on komme umbes iga viie-kuue aasta tagant selle valdkonna mängureegleid muuta. Mitte väga ammu kirjutasin:

„Hommikul oli koosolek, arutati uute uurimistoetuste asja. Et sügisel peab hakkama neid tegema, aga keegi ei tea täpselt, mismoodi. Vana süsteemiga olime harjunud, kuigi ka seal püüti iga uue taotlustevooruga kedagi mängust välja puksida. Raha on ju teadagi vähe, kõigile ei jätku. Nii kuulutaski tähtis ametnik viie aasta eest ministeeriumi infotunnis ennast varvastelt kandadele õõtsutades, et kõik ei mahu marjamaale. Tore sõnum, kui marjamaal olemisest sõltub mitte ainult su järgmiste aastate töötasu, vaid tervete uurimissuundade saatus. Aga mis teha, kannatame ära. Humanitaarteadused ongi luuserite pärusmaa, mõtlesin. Tookord veel õnnestus, saime projektile rahastuse, kuigi mitte nii suure, kui küsisime. Siiski oli võimalik edasi elada. Aga nüüd – mängureeglid on muutunud, uued määrused ja juhtnöörid läbi loetud, kuid segaseid kohti palju. Miks piiratakse nende inimeste arvu, keda põhitäitjateks nimetatakse, uue süsteemi puhul viiega? Vana praktika oli selline, et kõik ülejäänud, nii-öelda joone alla kirjutatud töötajad jäidki ilma rahata. Kas nüüd tehakse samuti? Arutelu koosolekulaua taga muudkui hoogustus ja kujunes vaidluseks. Mõned, kes olid kuluaarides luuret teinud, arvasid, et maja peale tuleb kirjutada vaid mõned taotlused, kuhu panna sisse kõik teadustöötajad ja osa tehnilist personali. Suur on ilus, suur on seksikas, suur murrab läbi! Teised, nende hulgas mina, lähtusid kogemustest ja väitsid, et suuri taotlusi on rahajagajatel hõlbus kärpida. Sest raha pole ju rohkem ja olemasolevastki näpistatakse osa jagajate endi ülalpidamiseks. Pange jah projekti kakskümmend inimest ja te näete, et raha antakse paremal juhul vaid kolmandikule. Väike on hea, väike on paindlik, väike võidab! Aga kui maja esitab kuus või seitse taotlust, on imelihtne pooled neist lihtsalt välja praakida, vaieldi vastu. Tõsi ta on, minu meelest kogu reform selleks korraldatigi, et marjamaale pääsejate arvu vähendada. Sest vaadake, seni on enamus ümberkorraldusi viinud ikka koondamise või vähendamiseni, uurige ükskõik millist valdkonda. See klikk, kes riiki valitseb, ei oska lihtsalt mingil muul kombel asju ajada. Reisirongide liiklus muudeti pea olematuks, bussiliine kaotati, postkontoreid ja poode likvideeriti, koole pandi kinni ja ühendati. Muuseumid ootavad oma järjekorda. Miks peaks meiega teisiti minema? Teaduses on välja kuulutatud eelisarendatavad suunad, neile antaksegi raha, teised peavad koomale tõmbama. Kõik, mis ei müü, tuleb kinni panna või ära kaotada. Kultuur ei müü piisavalt hästi, pehmed teadused ka. Pigem on neist tüli, teadlased kipuvad liiga palju irisema ja kriitikat tegema. Milleks maksta sellistele, kes hammustavad kätt, mis neid toidab? Aga mis siis teha? Võtta valge lina ümber ja kõndida surnuaeda, nagu vanasti soovitati tuumasõja puhul teha?“ (Imeline koda, lk 64 – 65.)

Need read on kirjutatud 2012. aastal enne eelmisi suuri muudatusi, kui varasemate sihtfinantseeritavate teadusteemade ja grantide asemel kutsuti ellu institutsionaalsed ja personaalsed uurimistoetused (IUT ja PUT), kuid on päevakohased ka täna, sest ainus positiivne nihe on toimunud reisirongiliikluses, mis uuenes ja paranes teatud huvigruppide lobist hoolimata. Ka tol korral õnnestus meil marjamaale pääseda. Vähe sellest, 2016. aastal suutsid Kirjandusmuuseumi teadlased ellu kutsuda Eesti Uuringute Tippkeskuse, ainsa sellise konsortsiumi humanitaarteaduste vallas. Paraku leiti aasta eest taas, et mängureeglid vajavad ümbertegemist, IUT-id ja PUT-id enam ei kõlba ja nüüd tuleb teadlastel hakata taotlema rühma- ja personaalseid grante. Milleks see hea on? Jään vastuse võlgu, sest ainus ja mu meelest negatiivne mõju näib olevat selles, et pidevalt muutuvate reeglite tõttu pole eri perioodide uurimistoetuste rahastamist enam võimalik võrrelda ilma suuremat uurimist ette võtmata. Kord on personaalsed ja institutsionaalsed rahad koos, kord eraldi jne. Proovi siis aru saada, kui palju raha teadlastele üldse anti. Olgu kuidas on, sest ametlikud andmed veel puuduvad, kuid järgnevaks perioodiks ehk aastateks 2020 – 2024 Kirjandusmuuseumi teadlastel ühelegi suurele projektile rahastust saada ei õnnestunud. Mida see tähendab? Aga seda, et teadlaste palgarahaks jääb vähemalt esialgu vaid baasrahast jagatav pisku, millest heal juhul jätkub vaid pooltele. Õnneks ei ole meie arhiivid otseselt ohus, sest nii palju on asjad siiski aastate jooksul muutunud, et kogude säilitamine ja uurijate kõige elementaarsem teenindamine on tänapäeval tagatud püsirahastuse abil.

Teadlase jaoks, kes on elu pühendanud eesti rahvaluule uurimisele ja populariseerimisele, on arhiivi püsimine muidugi lohutav teadmine. Kuigi meeliülendav pole aga näha teadusala hääbumist. Ütlen otse, et kuigi meie folkloristid võivad olla rahvusvaheliselt tuntud ja ka rahvaluule õpetamine Tartu Ülikoolis jätkub, on eesti rahvaluuleteadus praeguse seisuga siiski välja suremas ja asendumas ingliskeelse üleilmse folkloristikaga. Enamus doktorantegi tuleb Tartusse õppima mujalt maailmast ja lahkub siit pärast kaitsmist. Mul pole midagi selle vastu, kui meil uuritakse kõrgel rahvusvahelisel tasemel India või Tiibeti kultuure, usundeid ja rahvaluulet, aga kui selle kõrval Eesti unarusse vajub või välja tõrjutakse, siis ei saa see ükskõikseks jätta. Meie kultuuriga ei hakka ju tegelema ükski hiinlane ega hindu! Muuseas on doktorandid väga kasulikud ka uute projektide puhul, andes ekspertide silmis taotlustele tublisti plusspunkte. Kui eesti doktorante enam peale ei kasva, jäävad meie omakultuuri uurimisele suunatud taotlused sellisest toest ilma. Aga miks peaks keegi eesti inimene tahtma õppida rahvaluulet kõrgemal tasemel, kui praegu eesti folkloristidega tehtav on hoiatava eeskujuna silme ees? Pealegi korratakse mantrana seda, et meie teadus on puhtalt konkurentsipõhine, konkurents üleilmne ja teadustöö tulemustena lähevad arvesse vaid Web of Science arvestuse 1.1 kategooria ingliskeelsed artiklid. Võib-olla on tõesti tulevik selline, et noored eesti humanitaarid hakkavadki eelistama inglise keeles kirjutamist. Paraku peavad nad siis hakkama ka inglise keeles mõtlema, sest kirjanduslikus mõttes heas inglise keeles suudab kirjutada ikka vaid see, kes selles keeles ka mõtleb. Aga nii kirjandus-, kui ka rahvaluuleteadus on sellised distsipliinid, kus lisaks teadusliku mõtte vahedusele on ikka hinnatud head sõnaseadmise oskust. Puuinglise keelega neil aladel kaugele ei jõua.

Üks oluline asi tahab veel selgeks rääkimist. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid on lisaks teaduslikele töödele pidevalt avaldanud ja toimetatud allikapublikatsioone ning populaarseid kogumikke. Selleks on sageli tulnud hankida lisaraha ja kirjutada-toimetada põhitöö kõrvalt. Õnneks rahastasid riiklikud programmid „Eesti keel ja rahvuskultuur“ (1999-2003), „Eesti keel ja rahvuslik mälu“ (2004-2008), „Eesti keel ja kultuurimälu“ (2009-2013) ja „Eesti keel ja kultuurimälu II“ (2014-2018) üsna tublisti ka Kirjandusmuuseumi folkloristide sellealaseid töid. Ent uus riiklik programm „Eesti keel ja kultuur digiajastul“ (2019-2027) on muudetud puhtalt teadustööd rahastavaks instrumendiks. Sellega lõigati meilt lisaks teadusprojektide rahastusele ära ka vahendid selliste Eesti kultuuri monumentaalteoste nagu „Vana kannel“ ja „Eesti muinasjutud“ koostamiseks. Ehk nagu Venna sõjaloo laulus kuulutatud – esimesed heidetakse, tagumised tapetakse.

Mis edasi saab? Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest. Sest muuseumi direktori Urmas Sutropi poolt pakutav lahendus meenutab hobuse sõnu George Orwelli „Loomade farmist“: On vaja rohkem tööd teha. Otsekui polekski inimesed seni rabelenud mitme projekti raames teadust edendada, arhiivitööd teha, populaarseid raamatuid kirjutada jne. Kui palju rohkem on rohkem? Või pole kõik muu peale ingliskeelsete 1.1 artiklite töö? Ma ei mõista. Ka ei suuda ma aru saada sellest, kas inimesed, kes üheainsa sõnavõtu jooksul võivad jutult, et teadlane olla tähendab karjääriga riskida, lülituda ümber teadlase karjäärimudeli eduka rakendamise küsimustele, on küünilised või küündimatud. Kui teadlane olla tähendab juhtide meelest pidevat riskimist, siis kus on tasu sellise elu eest? Suurema riskiga seotud tööd peavad ju olema rohkem tasustatud, et neid riske kasvõi natuke maandada. Ah muidugi, Ameerikas, kust kogu meie teadusrahastuse ideoloogia paistab tulevat, saavad teadlased vist tõesti nii suurt palka, et suudavad järgmise projekti ebaõnnestumise korral aastakese nälga suremata hakkama saada. Meile selliseid vahendeid ei ole antud. Võin kinnitada, et minu, Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, palk on ikka enam-vähem Eesti keskmise palgaga võrdunud, sageli olnud isegi alla selle. Aga kuna meil pole igas valdkonnas tuhandeid või kümneid tuhandeid teadlasi, nagu Ameerikas, on sellesama töötasu eest tulnud pidevalt kirjutada ka eelretsensioone, projekte, taotlusi, ekspertiise ja kõike muud, mida nõuab ühe suure riigi eeskuju järgi korraldatud teaduselu.

Isiklikult enda kohta võin öelda, et lasen ennast vastupõiklemata koondada. Olen juba ammu otsustanud, et mina kui eesti kirjanik ja teadlane ei hakka enam ingliskeelseid artikleid produtseerima. Kogu senise töö olen samuti suunanud eesti lugejale, kirjutades sellest, millest meie üliõpilastel ja humanitaarteadlastel minu arvates võiks kasu olla silmaringi laiendamiseks ja võrdlusmaterjaliks. Ingliskeelsed artiklid on enamasti olnud vastavate eestikeelsete uurimistööde tõlked. Aga kui pole enam raha tõlkimise jaoks? Oma puuinglise keeles ma küll midagi avaldada ei kavatse. Web of Science absolutiseerimist võtan ühelt poolt kui kultust, teiselt poolt aga kui ametnike küündimatuse ja mugavuse väljendust. Mis võiks olla lihtsam, kui anda asjade üle otsustamine kauge autoriteedi kätte. Aga kas teie, kes te ehk olete ka nõukaajal elanud, kujutaksite ette, et Eesti teaduse hindamine oleks tehtud ülesandeks näiteks Lenini nimelise raamatukogu bibliograafidele? Mina küll ei kujuta. Samuti ei kujuta ma ette, et hakkan taotlema uurimistoetust või ühinen mõne suuremat projekti koostava grupiga tingimustes, kus väliseksperdid nendivad, et jah, teil on tubli ja võimekas kollektiiv, kaasaegne metoodika, hüpoteesid õigesti püstitatud jne, aga paraku, angloameerika teadusmaailmas ei tunta sellise uurimuse vastu erilist huvi. Sest kodumaisel teaduspoliitikal on ka selline eripära, et kõik uurimisprojektide taotlused läbivad rahvusvahelise ekspertiisi, mis tähendab nende hindamist ülemaailmse teaduse kõrges konkurentsis. Ometi rahastatakse neidsamu projekte kodustest nappidest vahenditest.

Miihilaul ja Paasapäiv Obinitsah 2019

1986. aasta august - põgenemine Kaukaasiasse

Postitasin Facebooki valiku pilte Eesti Aiakesest ja Sulevist, mis said üles võetud 1986. aasta augustis. Lugu tollase Kaukaasias käiguga on lühidalt järgmine. Teatavasti toimus 26. aprillil 1986 Tšornobõli tuumaelektrijaama 4. reaktori plahvatus ja üsna varsti hakati sinna radioaktiivse saaste koristamiseks kordusõppuste sildi all saatma mehi ka Eestist. Kui üks sats oli oma ettenähtud paar-kolm kuud ära olnud, tuli uusi ohvreid püüda. Nii helistas ka meie Aida tänava korteri uksekell ühel ilusal augustialguse hommikul ja sõjakomissariaadi käskjalg küsis avama läinud abikaasalt, kas Aado Rigardovitš on ka kodus. Õnneks oli meil juba varasem kogemus sarnase asjaga 1982. aastast ning naine ütles, et pole kodus ja tema kutset vastu ei võta ega kirjuta kuhugi alla. Sest neli aastat varem sai kutse vastu võetud ja rumalast peast komissariaati uurima mindud, milles asi. Käik lõppes sellega, et isiku tuvastamiseks ette näidatud pass rändas sõjakomissari raudkappi, selle asemele anti paberilipakas käsuga ilmuda sel ja sel päeval komissariaadi juurde väeossa saatmiseks. Siis polnud pääsu ja tuli veeta poolteist kuud Karksi lähedal Rutu mäe raketibaasis kordusõppustel. Nüüd aga kasutasin korteri tagaust ja hiilisin vaikselt kodust minema. Et hirmutavad jutud Tšornobõlist olid juba kõigile teada, hakkasin kiiresti otsima võimalust Eestist mõneks ajaks ära sõita. Sain teada, et Marika M. kavatseb augusti keskel Kaukaasia eesti küladesse välitöödele minna ja pakkusin ennast kaasa. Suurepärane võimalus ühendada kasulik meeldivaga, sest viimati olin käinud isa sünnikülas Eesti Aiakeses kakskümmend aastat tagasi. Ainus probleem tuli sellest, et parajasti olin Etnograafiamuuseumist (Eesti Rahva Muuseumist) korralisel puhkusel, mistõttu ei saanud lähetust vormistada. Leppisin siis direktor Aleksei Petersoniga kokku, et sõidan oma kulu ja kirjadega, aga muuseum ostab pärast ära Kaukaasias tehtud pildid. Aga ma sain kaasa võtta enam-vähem viisaka fotovarustuse ja vajaliku koguse filmi.

Kaukaasias olingi 16. augustist 10. septembrini. Kõigepealt umbes kümme päeva Eesti Aiakeses, kus peatusime mu onupoja Anatoli pool, ent käisime läbi enam-vähem kõik külaosad. Mõned päevad viibisin ka mägedes, kus asusid külarahva heinamaad. Seejärel olime Sulevis ja elasime Anette Angelstoki juures. Kümneaastasena olin isaga koos käinud Salme külas, kuid Sulev oli mu jaoks uus ja huvitav paik. Võimas eesti küla, mille ühest otsast teise kõndimiseks kulus tunde ja kus kohalikud armenidki (armeenlased) eesti keelt oskasid. Külastasime Reiljane ja käisime koos Arnold Reiljaniga mägedes karja juures, kus karjusteks svan, venelane ja armen, ühiseks keeleks aga eesti. Veel kohtusime Liisi Kuldkepi, Linda Reinoldi, Richard ja Albert Kevvai, Elviine Tomassoni, Agnessa Rõugu, Elfriide Langebrauni, perekond Kase ja Reichenbachiga. Pärast Sulevit suvitasin veel nädala või enamgi Adleris sugulaste pool, käisin Ritsa järve ääres ja Vorontsovi koobastes. Kui koju jõudsin, tegin pildid valmis, varustasin andmetega ja andsin muuseumi fotokogusse. Selgus, et oma töötajate käest ei saa muuseum fotosid osta ning pildid tuli vormistada nii, nagu oleks need teinud mu vend. Ilmselt on nad venna nime all Eesti Rahva Muuseumi fotokogus tänaseni. Koopia enamusest fotodest jätsin ka endale mälestuseks. Just neid pilte olengi nüüd skaneerinud.

Reisides endaga

2011. aasta aprill Nepaalis. Langtangi org ja Kopani klooster.

Antal Reguly 200

Täna kakssada aastat tagasi, 11. juulil 1819, sündis keeleteadlane ja etnograaf Antal Reguly, mees, ilma kelleta soomeugri keeleteadus oleks ehk kujunenud teistsuguseks. Igatahes pärinevad just Regulilt varasemad mansi rahvaluule üleskirjutused. Postitan tema kogutud laulu manside ristimisest. Piltidena näited Munkácsi mansi rahvaluule väljaande neljandast köitest. Paralleelselt Reguly üleskirjutus ja Munkácsi transkriptsioon.

Risti pealepanemise laul

Nurgelise maa nurkadest
mina, mees, kuulda saan,
nelinurksest nurgaristist
räägitakse.
Nurgelise maa nurkadest
kuulda saan,
nelinurkne nurgarist
kõigile peale pannakse.
Isa raiutud
ühetoalises palkmajas
mina, mees, istun,
kuulen, kuskilt kostab,
valjukõriline kõriäike.
Tanumalise küla tanumale
välja ma lähen,
kahe küpse mustsõstrasilmaga
Numi-Toorumi, oma isa poole üles vaatan:
särjesoomuse suurust pilveräbalat
pole näha.
Jõge mööda allavoolu siis vaatan,
kananoka ninaga tugev paat
seal paistab,
vägevaid raudsüdamega püsse
seal paugutatakse,
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Must maa-ema sellest üleni väriseb.
Mustaraualise noolerelva
oma kümnesõrmelisse kahte kätte
ma võtan.
Välja astuva sõjasalga ette
mina, mees, astun,
kananoka ninaga tugeva paadi
tagasi pööran.

Pärast seda kahetoalise palkmaja
mina, mees, püstitan,
selles kahetoalises palkmajas
mina, mees, lebasklen.
Ükskord jälle kuulen,
kusagilt kostab valjukõriline kõriäike.
Vene lõuendist särki kandes
lähen jälle välja,
allavoolu siis vaatan:
paljusid raudsüdamega suurtükke
seal paugutatakse.
Pärast teadvuse kaotamist
kaks tagant lõigatud kasakat
kuidagi minust kinni haaravad,
nagu tänavusuvisest
lennuvõimetust pardipojast
minust kinni haaravad.
Kui ma hoolega vaatan:
piiskop, hoorapoeg, ise on kohale toodud.
Isale külge panemata jalarauad
mulle, mehele, külge pannakse,
koerale parajasse halba paadipõhja
mind, meest, visatakse.
Kaua või vähe mind viiakse.
Isa seitsmest kirstust alumise kirstu
olen kaasa võtnud.
Nüüd siis paljuräägitud
heleda koidutähe moodi Tuupõli-linna
minu, mehega, jõutakse.
Isast nägemata jäänud
täitanud maja keskele,
mind, meest, nüüd visatakse.
Kasvava kuu seitse päeva
mina, mees, söödan seal täisid.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu nurgad
ma tühjendan.

Seejärel tuleb
siidnööpidega vägev isand mu juurde.
Keelt laksutava keeleka linnuna
mulle, mehele, seal ta laulab.
Isa poolt täidetud
nelinurkse varakirstu
suu on laiali,
siidnööpidega vägev isand
ennast kaelaauguni rõivastab.
Leivapätsi moodi nööpide abil
minagi ennast üleni rõivastan.
Nelinurkne kuldne rist
mulle, mehele, peale pannakse.
Isa poolt anniks antud varsarasva täis nõu
tuhandeks Toorumi päevaks jääb ära.

Selle laulu kirjutas Antal Reguly üles 1843. aasta lõpus või 1844. aasta algul. Munkácsi korrastas teksti Tatjana Sotinova abil 1888. aastal Torõgpauli (Peršina) külas.
Munkácsi, B. Vogul népköltési gyűjtemény. IV kötet. Életképek. Budapest 1896, 122–127.

Leelopäiv 2019

Palveränd 2. osa

Palveränd 1. osa

Tähtede juurde, otse ja omadega

Mandala on korrastatud maailm, rangete reeglite järgi kujundatud aed, harmoonia ja tasakaalu palee. Kaleidoskoop on peeglite abil mitmekordistatud juhuslikkus, võimendatud kaos, mis paistab oma näivuses välja nagu mandala. Kõik minuvanused inimesed on kaleidoskoobi papptoru lapsepõlves näppude vahel keerutanud. Imetlenud tekkivaid kujundeid, mis on väga sarnased, kuid ometi ei kordu. Mõned on viimaks toru katki teinud ja pettunud, leides seest vaid mõned värvilised klaasikillud ja viletsa peeglikolmnurga. Kolm kreeka sõna - καλός, εἶδος ja σκοπέω, ilu, vorm ja vaatamine tähistavad selles mänguasjas juhuslikkuse näilise korrastatuse abil loodavat ilu. Petlik vorm, millel pole sisu.

Võib-olla on olemasolu asjad korraldatud nii, et meile, mõistusega olenditele, pole peale tõlgendamise antud muid võimalusi maailma tajumiseks. Me ei saa kunagi näha, haista, kombata, kuidas oli elu Periklese Ateenas või Nero Roomas. Ükskõik kui palju esemete kilde, ehitiste müürijuppe või seinamaalingute fragmente ka ei leitaks, pole meil ikkagi võimalik reaalselt kõndida muistsetel tänavatel. Oleme sellega isegi mingil määral leppinud, sest ajalooteadus on meis aastasadade jooksul süvendanud arusaama, et tähtis pole mitte kohalolu, vaid teadmine. Seepärast ei tunne me end halvasti, kuigi oleme kindlad, et meie jalad ei astu kunagi vana Karakorumi tänavatel või Delfi templite katuste all. Ajaline järgnevus pole siin oluline. Teame lihtsalt, et ajas tagasi minna pole vajalik. Just vajalik, sest võimalusest võime ikka unistada. Aga mineviku üldjoontes tundmiseks pole see oluline.

Tuleviku ja teiste maailmade osas oleme teisel arusaamisel. Isegi niivõrd, et see hakkab meie mõtlemist takistama. Miskipärast ei taha inimene suure universumi asjus leppida tõlgendustega, vaid ihkab konkreetset mina-taju. Võrrelge suhtumist suvalistesse väljakaevamiste tulemustesse ja Marsi uurimisel saadud andmetesse. Asjaga tegelevad teadlased on muidugi iseasi. Aga kogu muu inimkond ihkab pigem jalga Marsil maha panna, otsekui poleks ilma inimese kohalolu faktita andmed veel päris reaalsed. Ehk ongi asi meie mõtlemise ja tunnetamise eripäras, mis lubab fantaasial ja tõlgendustel lehvida paigus, kus on võimalik käia, raidkive vaadata, sillutist kompida. Minevikust meieni jõudnud tunnismärgid on materiaalsed ja käegakatsutavad, soosivad tõlgenduste tegemist ja omaksvõtmist. Aga seal, kus me veel kunagi pole käinud – no seal on asjad kahtlased. Vandenõulasi ja lameda maa uskujaid ei veena isegi mäetippu ronimine või ookeani kaldal seismine, nemad on võimelised mõtlema, et meeled petavad ja meile valetatakse ning halvemal juhul isegi manipuleeritakse teadvusega. Kui sellised äkki Marsil silmad avaksid, siis oleksid nad veendunud, et reptiilid on kuidagi nende ajju pääsenud ja sooritaksid kähku seppuku.

Ehk muutuvad asjad siis, kui sureb põlvkond, kes kasvas üles lugedes uudiseid igapäevastest edusammudest kosmose vallutamisel. Täna esimene tehiskaaslane, homme inimene orbiidil, ülehomme aparaat Veenusel, nädala pärast ameeriklased Kuul. Kes mäletab ajakirjast Horisont pikki tabeleid kosmosesondide, tehiskaaslaste ja mehitatud rakettide andmetega, sellele peaks olema tuttav ka millegi veel suurema ootus. Kosmoseodüssseia 2001. Seda filmi nõukogude inimestele ei näidatud, küll aga võis nautida kodumaist linateost „Andromeda udukogu“. Täna kõnnime Kuul, homme maandume Marsil, ülehomme lendame Kentauri Alfa poole. Nii me kas uskusime või lootsime. Veidi enne meie lapsepõlve algust lõppenud suurte avastuste ja vallutuste aeg planeedil Maa pidi sama hoogsalt jätkuma universumis.

Üsna varsti selgus, et see pole võimalik. Teised planeedid ja tähesüsteemid kihutasid meist eemale meeletu kiirusega sellest hoolimata, et teadlased neid järjest paremini tundma õppisid. See pole ju see. Vaja on jalg tähetolmuseks saada, astuda jäljeread kõigepealt Valles Marinerise servale ja seejärel paljudesse muudesse paikadesse nii meie galaktikas kui mujal. Ulmekirjanikud olid kõik selle juba võimalikuks kirjutanud, miks siis elus nii ei lähe.

Kui saadi aru, et suured kosmosevallutused inimese osavõtul pole lähitulevikus võimalikud, hakkas huvi kosmoselendude vastu kiiresti hääbuma. Inimkond tõmbus tagasi, nagu oleks universumi avarustes ootamatult vastu näppe saanud. Üksteise järel lõpetati programme, vähendati rahasid. Hakkas tunduma, et meie ainus ambitsioon on võimalikult odavalt Maa orbiidile pääsemine. Läks aastakümneid enne, kui tuli Elon Musk oma Marsi koloniseerimise ulmeliste plaanidega. Nüüd, 50 aastat pärast seda, kui Neil Armstrong astus Kuu pinnale, julgetakse taas unistada mehitatud lendudest teistele planeetidele.

Kuid kas ei või Marsi lendude edu või ebaõnnestumine tuua kaasa uut taandumist? Ühel juhul seetõttu, et pärast Marssi on kogu muu universum meile ikka kättesaamatu, teisel juhul aga läbikukkumise tõttu. Äkki peaks inimkond tervikuna mõtteviisi muutma. Marss Marsiks, see tuleb ehk nagunii. Ja kunagi jõuab inimene ka mõne teise tähesüsteemi Maa-sarnasele planeedile. Aga üldjuhul peaks hakkama panustama sellele, kuidas võimalikult kiiresti ja ohutult saata teele väikeseid võimekaid uurimissonde, mis suudaksid Maale edastada palju informatsiooni eri lähikosmose paigust. Ehk on meil mõne aastakümne pärast tehnoloogia, mis kvantpõimingu põhimõtet kasutades võimaldab saada silmapilgu jooksul informatsiooni ükskõik kui kaugelt. Siis tuleb ära kannatada vaid sondide lennule kuluv aeg, pärast nende edukat päralejõudmist on aga avatud kiire ja turvaline infokanal. Tõsi küll, me ei saa reaalselt viibida kõigis neis paigus, kuhu meie silmad ja kõrvad mõnesaja aasta vältel jõuavad, kuid sellega tuleb leppida. Tuleb hakata uskuma oma kaugele saadetud sensoreid ning nende tõlgendajaid. Sest suurema osa universumi suhtes jäävadki meile vaid tõlgendused.

Semana santa 2019

Jutukatkend põhja-mansi keeles

Head uut aastat

Portugal 2018 1. osa

Dolpa 2012

Ladakh 2013

Lumi 2018.10.27.

Kuldne sügis 2018

ERA kohapärimuse töörühm 20

Varasügis Kamsul