Üleeile õhtul, kui istusin teleri ees ja vaatasin uudiseid, hakkas trumm seinal vaikselt helisema. Meeldetuletus. Tõepoolest, mu trumm, pole sind ammu kätte võtnud. Pole ammu lasknud sul oma mõtteid suunata. Või hoopis vabastada? Et rännata taas tundrasse valgetest villpeadest teele, näha koda vasena helkiva jõe kaldal ja kojas Demnimed istumas oma šamaanikohal. Tõesti, mul polnud veel pool aastat tagasi aimugi, et see, mis juhtus 32 aasta eest ja kestis vaid mõned loetud tunnid või päevad, on alati minuga kaasas, peidab ennast kusagil mu silmadetagustes sügavustes ja on valmis igal hetkel taas aktiivselt mu ellu sekkuma. Ent niipea, kui oli vaja mõelda paigale, mis võiks sobida meelerännaku alustamiseks, tuli kõik selgesti silmade ette. Algul ainult loodus, hõre metsatundra ühes jõega, hiljem aga koda selle kaldal ja siis ka koja peremees. Ühel rännakul nägin Demnimed rassimas pajuvõsas. Küsisin: "Tere, Demnime, mida sa teed siin?" Vastus tuli kohe: "Otsin sinu kadunud tasakaalu." Tore, mõtlesin mina, otsi pealegi, siis saan ise muude asjadega tegeleda. Paraku pole see nii lihtne, ühel või teisel põhjusel (nende hulgas on ka Lennart Mere lähenev juubel) jõuan ikka mõtetega tagasi 1979. aasta juulisse. Püüan aru saada, mis minuga juhtus. Kui üldse juhtus. Kui need pole mu enda osalt unustatud mõtted ja ettekujutused, mis omasoodu toimetavad kusagil mu mälu piirimaadel. Kas ongi nii, nagu luuletasin kunagi, et iga looja määrab ennast igavesti elama iseenda loodud maailma, ükskõik kui jube see ka pole ("Nõiutud loss" kogus "Asuja")? Kas sai mulle saatuslikuks see ammustel aegadel n.ö. ühe hingetõmbega kirjutatud lugu, millega võitsin tookord ülikooli kirjandusvõistluse? Ehk elangi nüüd üha uuesti läbi sellesama enda kirjutatud loo variatsioone? Lugu ise on järgmine.
Tundravaikus (ilmus 1979. aastal ajalehe "TRÜ" numbrites 29 , 31 ja 34).
Porine künkanõlv libiseb pikkamisi samblaga kaetud tasandikuks, mis on vasakul järsult läbi lõigatud halli, laisalt kaugusse koolduva veeribaga. Paremal tõuseb maapind aeglaselt, et veidi enne silmapiiri sulgumist madalaid pilvi puudutada ja siis laskudes piirata väike liivapõhjaga järv laugete kallastega. Taamal ees seisavad tardunud lainetena hõredate lehistega harvalt kaetud künkad, kuhu suunduvad üha märkamatumaks muutuvad traktoriroomikute jäljed.
Mees kulunud viltkaabu, määrdunud tormijope ja ebamäärast värvi ruuduliste põlvedest narmendavate pükstega, mille otsad püüdlikult säärikutesse topitud, on künkast alla laskunud ja seisatab nüüd, et lasta oma kulunud hallil pilgul rännata murdunud ladvaga üksikult lehiselt paremal üle lainelise ruske tasandiku kuni jõeni, mille olemasolu tema asukohast vaid aimata saab; siis tõmbab ta pilgu lohinal tagasi traktoritee algusse, silmitseb hetke samblasse vajutatud laiu roopaid jalgade ees ja hakkab silmadega kompima silmapiiri, kuni jõuab heledama laiguni pilvedes, mis näitab päikese asukohta. "Või selline ongi tundra," mõtleb mees. Milline tundra tegelikult on, ei oska ta öelda, sest puudub võimalus võrrelda millegi varemnähtuga.
"Ta on täitsa tundra moodi," ütleb mees, ja see mõte meeldib talle. Püüdes kuidagi tunnetada ümbritseva maastiku avarust, suunab ta oma mõtte kaugusse, järve poole, millest ta midagi ei tea, ent mille usub olevat kusagil küngaste taga. Mõte kandub takistamatult eemale ja, leidmata peegelduspunkti, kaob mehe kontrolli alt. Hetke valitseb mehe peas tühjus.
"Või nii," mõtleb ta, teadmata, mida sellega mõtleb. Siis tajub ta õhku enda ümber kuidagi tihedaks muutuvat. Mees kuulatab: tihenev õhk piniseb imelikult. Püüdes välja selgitada nähtuse põhjust, liigutab ta kätt üles-alla. Äkki laksatab peopesa vastu laupa. Paar uimasemat putukat litsutakse laiaks ja nahale tekib kaks punakat täppi.
"Sääsed," mõtleb mees ja võdistab näonahka. Ta vehib mõnda aega endiselt käega, siis sülitab: "Ptüi, kurat, on alles elukad!"
Sammal vetrub jalgade all ja tekitab kummalist kahinat, kott taob vastu puusa käimisrütmi, kaabu vajub tüütult silmile ning paneb lauba kihelema, juuksed kõdistavad põski ja segavad vaatamist, jalad otsivad üles kõik augud ja kühmud nüüd juba vaevumärgataval traktoriteel. Viimaks loobub mees jalgade ette vahtimast ja võtab suuna otse küngaste kohal helendavale laigule, mis on vahepeal veidi heledamaks muutunud. Jõgi on vaateväljast kadunud, käimine peletab sääsed eemale ja pinin kõrvus lakkab. Nüüd kuuleb mees selgesti sambla kahinat, mis kostab kusagilt tagantpoolt. Tundub, nagu kõnniks keegi ta jälgedes. Seletamatu tunne muutub teravalt tajutavaks, mees pingutab kuulmist ja suudab tabada helisid, mida ei saa tekitada tema astumine. Kellegi sammud lähenevad üha, sahin ja tasane kuiv pragin kostavad päris selja tagant. Juba tunneb mees teravat pilku kuklas, juba kuuleb sagenevat hingamist. Ta peatub järsku ja vaatab tagasi. Kedagi pole. Vaid punakaspruun tasandik siin-seal kasvavate peenetüveliste puudega.
Mees astub edasi ja kuuleb jälle võõraid samme, hingamist ning riiete kahinat. Ta kiirendab sammu, kuid helid tunduvad veelgi lähenevat. Mida rohkem ta meeli pingutab, seda reaalsem tundub olevat võõras selja taga. Mees püüab endale sisendada, et mingeid hääli ei kosta, püüab tähelepanu koondada maastiku jälgimisele, kuid miski ei aita. Mõistuse kiuste kostavad helid üha selgemini. Mees ei suuda rohkem kannatada, peatub taas, pöördub. Muidugi pole seal kedagi, ainult tallatud sammal ajab end kahinaga sirgu.
Ja siis tajub mees täielikku vaikust. Nagu oleks suur nähtamatu nahkhiir talle hääletult vastu nägu lennanud. Maapind kõigub jalgade all ja kõik asjad kaotavad teravad piirjooned. Õhk virvendab nagu lõkkeleegi kohal, sammal lainetab tasa, künkad õõtsuvad aeglaselt, puud venivad välja ja näivad rohukõrtena, mida painutavad vastassuunalised tuuled. Siis võpatab maa teist korda ja kõik on taas endine, künkad tõmbuvad enestesse ja lehised sirutuvad arglikult pilvede poole, pingutades kõigest väest, et hõredate okstega varjata oma alastust.
Mees kuuleb teravat pininat, mis pikkamööda valjeneb ja muutub toonilt madalamaks. "Sääsed," ütleb ta ja vehib käega näo ümber. Ta teab, et vehkimisest pole kasu, ja läheb edasi. Käies hakkab kergem, pealegi ei lase ta ennast enam segada ühestki tagantpoolt kostvast helist. "See on siis vaikus," mõtleb mees ja komistab, sest on astunud samblaga kaetud auku.
Aeglaselt ronib mees künkanõlva mööda üles. Juba ette rõõmustades ülalt avaneva vaate üle, kobab ta seni tarbetult üle õla rippunud musta koti järele, võtab välja fotokaamera ja valgusmõõdiku ning riputab viimase kaela. Pilk libiseb kiiresti sammalt mööda allapoole. Äkki tardub mees liikumatult käimise poosis. Ta seisab vasaku jala kannale toetudes, parem jalg ette sirutatud ja päkaga õrnalt maad puudutamas, ega julge liigutada: just tema parema jala juures, peaaegu talla all, lebab maas kõdunenud nahariba, veidi eemal vasakul vahib samblast välja valendav ribikont, kõrgemal on aukliku põhjaga kastrul kummuli. Palavikulise kiirusega hüppab mehe pilk esemelt esemele ja avastab mõne sekundi jooksul veel hulga detaile: naharibade kummalise põimiku, selle ees vedeleva sarvedega põdrakolju, roostest näritud murtud teraga noa, aukliku teekannu, kondikilde ja nahatükke. Lõpuks suudab mees pilgu detailidelt lahti rebida ja näha pilti tervikuna.
Veidi eemal künkaharjal on terve karavan hääletuses, mis ületab vaikuse, kuid pole veel tühjus, teel kauge sihi poole. Viis suuruse järjekorras reastatud nartat on jäetud puude vahele just nõnda, et neid vaadates tekib selgesti tajutav liikumise tunne, kuigi mõistus ütleb, et see ei saa võimalik olla. Meest rabab mitte niivõrd vaikus, mille sügavus allpool tajumispiiri, kuivõrd just ääretult rahulik aeglane libisemine teadmatu poole. Maapind võpatab jälle ja hiiglaslik nahkhiir lööb oma tiivad mehe ümber. Künkanõlv taandub, puud koolduvad laiali ja läbi maapinnalt tõusva virvenduse näeb mees valgetest lilledest teed suundumas nartade juurest loogeldes üle tasase õõtsuva samblavälja silmapiiri poole, sinna, kus lõhenenud pilvede vahelt paistab hilisõhtune päike.
Nartad liiguvad sujuvalt, kuid pidurdamatult mööda õitest rada, mees ei suuda neilt pilku pöörata, ta tunneb, kuidas liikumine tedagi kaasa haarab, tunneb ja püüab pead pöörata, kuid ei saa, ei saa ega tahagi enam, kuigi on hirm, kuigi seletamatu ängistustunne ta kõri nöörib, kuigi ta tajub oma abitut olukorda, oma seotust, seotust ja teadmatust liikumise sihi suhtes; ometi on temas midagi, mis ihkab lasta ennast kaasa tõmmata, vedada ükskõik kui kaua ja ükskõik kuhu, et ainult kestaks liikumistunne, et ei vaibuks see sujuv ja oma teel takistusi mitte tundev libisemine, et kordki poleks tarvis mõelda kuhu ja miks, nagu ta terve elu on mõelnud, algul kuhu, lõpul miks... kui poleks seda hirmu tundmatu ees, võiks ta tunda rõõmu liikumisest liikumise pärast, sujuvuse ja kõikeületavuse pärast, kui poleks hirmu mitte mõelda harjunud asjust, hirmu ärgates leida eest tundmatut maailma, et taas mõelda: milleks?
Hirm sunnib mehe silmi sulgema, sirgjooneline liikumine lakkab, algab kiirenev pöörlemine ümber telje, milleks ta ise on, pöörlemine muutub väljakannatamatuks, mees avab silmad ja peaaegu et kukub: maapind ta ümber seisab paigal, puud on liikumatud, liikumatud ja sirged, kraabivad okstega pilvi nagu alati, pilved seisavad paigal, nagu hoiaksid oksad neid kinni. Mees vaatab nartade poole ja märkab, et horei
[1] on esimese kelgu jalaste vahelt tugevasti maasse löödud. Ta mäletab hästi, et varem lebas see poolpõiki kelgul. Mees kuuleb kedagi lausumas: "See paha koht. Pole võõrast vaja." Ta pöördub ja näeb endast kümne meetri kaugusel seismas ja kepile toetumas vana meest. Taadi paljast pealage piiravad pikad hallid juuksed, kõrge kortsulise lauba all on järsud kulmukaared, sügavalt kulmude alt vaatavad selged silmad, mille pilk on väljakannatamatult terav.
"Miks?" küsib mees.
"See matalir-ma
[2]. Meil koolnud nii jäetakse. Siia minu õde maetud, aga ma kunagi ligi ei tule. Väga halb paik," vastab taat.
Mees vaatab taas vanamehele näkku. Kotid silmade all, järsud vaod nina juures ja suunurkades annavad märku läbielatud raskustest. Taadi ilme muudavad veidi salapäraseks hallid rippuvad vuntsid ja hõre habe. Aga ta pilk on nii selge ja jõuline, et mees peab maha vaatama. Nüüd põrnitseb ta vanamehe paremat jalga, mis tundub olevat imelikult kange.
"Ometi oled siin," mõtleb mees valjusti, taibanud, et taadi parem jalg on puust.
""Olen Varese hõimust," ütleb taat ja astub sammu lähemale. "Tundsin, et võõras käib. Vaja hoiatada, et ei puutuks midagi, ei katsuks. Muidu võib õnnetus juhtuda." Ta vaatab korraks nartade poole. Mees vabandab: "Ma ei tahtnudki midagi puutuda."
"Tunnen, et paha ei taha, aga rääkida ikka vaja," ütleb taat ja astub veel paar sammu lähemale. "Teed nägid?"
Mees noogutab ja mõtleb, kuidas vanamees oma puujalaga tundras liikuda suudab.
"Sääl bodõrbo-mou
[3]." Taat osutab käega läänekaarde. "Kõik surnud sinna lähevad. Võib-olla praegu teel. Segada ei tohi. Las elavad omaette ja surnud omaette on."
"Miks?"
"Muidu haigused ja pahad vaimud tulevad, rahvas haigustesse ja nälga surema hakkab. Mõni meele kaotab, teisi tapma hakkab. Kuule." Mehe kõrv tabab vaikset venivat nutuhäält.
"Vaim teeb nii. Ta pahandab, et segasid. Võib paha teha."
Mees noogutab.
"Ta juba tahtis sind kaasa võtta. Teed nägid? Peaaegu oleksid ära läinud. Hea, et jõudsin horei maasse lüüa. Ei tohi üksi siia tulla."
Mees võpatab tahtmatult, talle meenuvad aeglane libisemine ja sellega kaasnenud abituse- ja hirmutunne.
"Mis minuga oleks juhtunud?" küsib ta.
Taat libistab vasaku käega üle habeme. "Oleksid kaua nii läinud. Kes teab. Võib-olla päris ära läinud, võib-olla jäänud. Kui läinud, siis lõpuks koda näinud. Ühte või mitut. Ja meie inimesi. Kõik need muidugi surnud," ja ta veab lääne suunas käega poolkaare. "Nemad sind poleks näinud. Ainult kuulevad: lõke praksub. Kes teab. Või valu tunnevad, kui neid puudutad. Siis ütlevad: "Vaja nõid kutsuda. Kotša
[4] meile tulnud." Kes teab. Nõid võib sind näha, võib ka mitte. Kui hea nõid, siis kindlasti näeb."
"Ja siis?"
"Palub rahule jätta. Mitte tema hõimule paha teha. Sina neile mitte inimene, vaid haigus. Kui inimesi puudutad, võivad nad surra."
"Aga nad on ju surnud!" segab mees taadi juttu.
"Surnud ka surevad," ütleb taat seepeale.
"Kuhu nad siis lähevad?"
Taat mõtleb, silub habet. "Kes teab. Võib-olla tulevad tagasi meie maale. Võib-olla toovad meie inimestele hädasid. Siis meie nõid palub rahule jätta." Taat vaikib ja vaatab mehest mööda, kuhugi vasakule.
"Kui surnute nõid palub, siis ise ära lähed," jätkab taat pooleli jäänud teemat. "Ei taha inimestele paha. Ei tea, et nemad surnud, ainult imestad, et nad sind ei näe ega kuule."
"Ja siis," tahab mees teada.
"Kaua käid ja rahu ei leia. Paha teha ei taha, tundras üksi elada ka ei saa. Hulgud kaua, tagasiteed ei leia. Ikka inimestele häda tood. Kes teab. Võib-olla lõpuks siiski oskad tagasi tulla." Mees kujutab ette igavesti mööda tundrat hulkuvat inimest-vaimu, kes ainult halba toob, midagi teha ei suuda peale kannatamise, kelle nimega hirmutavad emad lapsi, kes on kõikjal ära neetud ainult seepärast, et on sattunud kogemata võõrasse maailma. Mees tunneb külma higi seljal. Siis märkab ta, et on kaua taadile silma vaadanud ja pöörab ruttu pilgu kõrvale, päikese suunas. Maapind ta all võpatab ja hakkab aeglaselt liikuma.
"Ära sinna vaata!" hüüab taat ja mees vaatab maha.
"Sa pead kohe ära minema. Ma ei suuda rohkem hoida. Jaksu pole. Kui horei välja tõmban, pead siit juba kaugel olema. Muidu sinna lähed," ja ta näitab käega lääne suunas. "Mine ruttu ja ära tagasi vaata!"
Hoolimatult sammalt tallates ruttab mees suunas, kus arvab olevat küla. Enam ei kuule ta selja taga võõraid samme ja ärevat hingamist. Sääsepilv on kaugele maha jäänud, jalad ei takerdu vetruvasse samblavaipa. Vaid kaabu tikub silmile.
Mehe hinges pole rahu. Kuigi ta usub, et ei satu enam kunagi tundrasse, ei püüa ta mällu vajutada kesköist maastikupilti rebenenud pruunide pilvede ja nende poole pürgivate lehisesiluettidega, ei püüa taastada künkal nähtud matusepaiga detaile ega vanataadi näojooni.
Tema peas ajavad teineteist taga kaks ülituttavat küsimust: kuhu ja milleks. Tal on hirm. Mees teab, et inimene ei jõua elus kõike ära proovida, kõiki radu mööda käia. Aga kui ta ei leiagi seda õiget? Kui ta jääbki käima tundmatuid teid, et lõpus alati küsida: milleks? Kui ta kogu aeg peab elama hirmus, et kusagil on see õige, mida ta leida ei suuda. Kas ta siis lõpuks käib ringi nagu haigus, neetud kõikjal ja kõikide poolt?
Äkki mees võpatab. Ta kuuleb selgesti venivat nuttu, mis kostab kusagilt eest ja valjeneb üha. Mees lisab sammu. Äkki tõuseb peaaegu ta jalgade alt lendu suur mustakirju lind, kes kaob kuhugi tahapoole. Mees ei pööra pead. Ta kuuleb, kuidas nutmine jätkub selja taga ja kaugeneb aeglaselt, kuni lõpuks vaibub. Mees tõttab edasi. Päike on vist pilvede tagant välja tulnud, sest mees näeb oma hiiglaslikku varju kaugele ette ulatumas ja küngastel hüplemas. Mehel tekib tahtmine keskööpäikest näha. Ta pole unustanud taadi hoiatussõnu, kuid tunneb, et osa temast igatseb taas tajuda kõikehaaravat ja kõikeületavat libisemist. Ta soovib kasvõi hetkeks unustada kõik piinavad küsimused ja mitte mõelda, vaid tunnetada loodust, tunda ennast kahe jalaga kindlalt maa peal seismas, tunda kehasse voolamas jõudu, kuulata sirguajava sambla kahinat ja haista selle lõhna.
"Sammal on pehme," mõtleb mees valjusti ja peatub, et kükitada ja käega jageli
[5] vetruvust proovida. Vaid hetke puudutab ta käsi maapinda, siis on mees jälle püsti ja sammub edasi.
Juba paistavad küngaste tagant küla esimesed plekk-katused, kuid mehe tahtejõud on otsas. Soov viivuks keskööpäikest näha on kasvanud omaette eesmärgiks ja lämmatanud kõik muu mehe hinges. Ta peatub ja pöördub aeglaselt.
Algul pole midagi. Siis haarab vaikuse hääletu nahkhiir ta enda sülelusse, maapind väriseb, künkad levivad lainetena kaugusse, puud venivad välja ja ulatuvad pilvedeni... Ja otse mehe jalgade eest algab valgete õitega lilledest tee, mis kandub üle sileda samblatasandiku, käänleb kooldunud puutüvede vahelt läbi silmapiirini, kohta, kus keskööpäike puudutab künkaharju.
[1] Pikk ritv narta juhtimiseks
[2] Nganassaani k. matusepaik
[3] Nganassaani k. surnute maa
[4] Nganassaani k. haigus
[5] Põdrasambliku
Säherdune lugu siis. Ja aastaid hiljem kirjutasin sellise luuletuse:
Loitsija ("Sõnaristi" lk. 52)
kus seisis kunagi su suvekoda.
ja manada end hetkeks enda ette.
sa mida mööda märga luhta kaod.
ja kindel varjupaik, su mõtte kaitseala.
Ikka seesama temaatika, aegu ja ilmu ühendav hetk, siin sõnaga loodud, aga "Tundravaikuses" sündinud kokkupuutest võõra looduskeskkonna ja kultuuriga. Ja rahutu, igavesti otsiv vaim haigusena hulkumas ja otsimas aset, kuhu pea panna. Sest teadagi, lindudel ja loomadel on pesad ja urud...
