Käärimise ja uuenemise aeg

Veel sügisest. Neljakümne neljaselt tuberkuloosi surnud inglise luuletaja David Herbert Lawrence on sügist näinud kui surmaks valmistumise aega:

Now it is autumn and the falling fruit
and the long journey towards oblivion.

The apples falling like great drops of dew
to bruise themselves an exit from themselves.

And it is time to go, to bid farewell
to one's own self, and find an exit
from the fallen self.

(The Ship of Death.)

Mina tahaksin aga öelda hoopis vastupidist:

Ei, mitte surmalaeva praegu sa ei vaja,
vaid väikse kimbukese sooja valgust,
neil õhtutel, kui süda veel ei maga.

Ja kuigi juba sügis sünnib akna taga,
sookured pasundavad halla algust,
siis see on elu, mitte surma kaja.

Ma palun, milleks praegu jätta jumalaga?
Sa naerusuiselt ütle hoopis tere
ka neile, kelle näod on murelikud.

Mis loeb küll tõik, et oleme vaid surelikud,
see teebki kokku ühe suure pere,
kes kokku saanud elu laua taga.

Las taeva kerkib sünge pilvesein,
las õunad rebivad end iseendast lahti,
see pole surm, vaid uueks muutumine.

Nii on ka sinuga, mu sõber, mine
vaid vanast endast välja, võta mahti
sel ajal pimedal, kui käärib vein

ka ennast uuendada, et ei tahmuks ära
su elulamp, vaid kevadeks saaks uue sära.