Enne pööripäeva

Päikesevalgus jälle pilvisse põletab auke
tee juba taheneb rohi tuule käes kuivab
minuski tuli ja vesi kasvava hooga
uuendamas on lõputa võitlust

pihtida tahan
kaheks olen et kistud
Qumrani koobastest saadik
ühtaegu pikne ja välgust tabatud
õõnsa südame kiuste kasvama jäänud puu

vihmaga otsin leeke
palava tule ääres igatsen sadu
ühtviisi eksitavad mu harali meeli
Kimääri ürgne hingus ning sireenide laul

kuhu küll kalduda
aasta lühimad ööd kõhklusteks palju aega ei anna
pööripäeval ehk uueks ajastuks
saatust osutab liisk

lõkkel kui jälle kuivatan kõlavaks
oma kaheksanurgise trummi
kõigi taevaste poole kui tõuseb
nganassaani šamaanilt päritud loits