teisipäev, 17. aprill 2012

Rahvusmuuseum ja mässavad tutid

Mul on tunne, et eesti meedias räägitakse viimasel ajal rohkem Pussy Rioti skandaalsest ülesastumisest kui Eesti Rahva Muuseumi uue maja ehitamisega seotud probleemidest. Eriti paistab esimesel teemal arutlemine meeldivat poliitikutele. Tõesti, mis viga esineda sõnavabaduse kaitsjana naaberriigis toimuvate sündmuste foonil – sellega ei kaasne mingeid erilisi riske. Aga rahvusmuuseumi kohta oma seisukoha esitamisega võib tuua kahju nii endale kui oma erakonnale.

Ma pole märganud tähelepanu juhtimist sellele, kuidas praegune ERMi uue maja projekt üldse tollase kultuuriministri Raivo Palmaru survel tuule tiibadesse sai. 17. jaanuaril 2006, üks päev pärast arhitektuurikonkursi tulemuste väljakuulutamist kuulutab Palmaru „Postimehes“: “Minu eelistus oli võidutöö, hääled jagunesid 5:3 ja selle viie sees oli ka minu hääl. Kui võistlustööde väljapanekul ringi vaadata, siis on selge, et sisuliselt oli valida kahe lahenduse vahel. Üks on tüüpiline moodne arhitektuur, mida mina nimetan Brüsseli lennujaamaks, sedasorti arhitektuuri näeb Euroopas igal pool. Kuid miks inimesed peaksid tulema siia seda vaatama?! Teises pooles olid fantastilised ideed. Ajaloo kulg, mis lõpeb Eesti Rahva Muuseumiga – mul on hea meel, et nende tööde seas leidus ka selline idee.” Teiseks kaalukeeleks näib olevat Winy Maas, hollandi arhitekt: “Ma arvan, et võistluse üldine tase oli väga hea. Seda ei juhtu tihti, et avatud rahvusvahelisel arhitektuurivõistlusel nii läheb. Sest tänapäeval töötavad paljud kuulsad bürood ainult neil võistlustel, mis on kinni makstud. Avatuile nad ei tule. Mis minu eelistusse puutub, siis kaks kolmandikku žüriist oli «Memory Fieldi» poolt ja ka mina kaitsesin seda. Ma arvan, et see töö lisab Eesti ajaloole rahvusvahelist värvingut. Sest see pole mitte ainult rahvusmuuseum, vaid see on ka muuseum, mis tahab Eestit maailmale näidata.”

Kuigi enamus muuseumitöötajaid ning osa arhitekte ja üldsuse esindajaid leidsid võidutöö liiga pompöösse, Eesti kliimasse ja muuseumiks sobimatu olevat, hakati projekti siiski just Palmaru survel arendama. Mida pidid siis tegema kõik need, kes kahtlesid projekti kõlblikkuses, sealhulgas ERMi töötajad? Kas oleks pidanud jätkama üsna lootusetut vaidlust, millega äärmisel juhul oleks saavutatud vaid seda, et uue maja valmimise lootuse oleks võinud kohe maha matta? Valiti konstruktiivne tee, et hiigelkasvuhoonest saaks tõesti muuseumile sobiv maja. Koos projekti autoritega jõutigi lõpuks mitmeid novaatorlikke lahendusi sisaldava tulemuseni, millel esialgse projektiga üsna vähe ühist. Tundus, et nüüd on täidetud kõik tingimused muuseumi ehitamiseks. KUMU oli valmis saanud, poliitikute lubaduste kohaselt pidanuks nüüd järg olema Eesti Rahva Muuseumi käes. Projekt oli samuti ümber tehtud, muuseumirahvas sellega rahul, töö tulevase ekspositsiooni osas käis. Aga võta näpust, selgus, et ERMi ehituse suhtes valitses üksmeel, kasvõi näiline, ainult niikaua, kui oli lootust rahvusmuuseum võõra rahaga püsti panna.

Kahjuks ei mõistnud Euroopa Komisjoni asjamehed muuseumihoone lennukaid tulevikku suunatud ideid autorite ja muuseumirahvaga samas võtmes, Brüsselist vaadates paistis Tartu väikese kolkalinnana, kuhu mingi seltskond hiigelhoonet püstitada tahab. Euroametnikke võib mõista, miks peakski kogu euroopa maksumaksja raha kasutama ühe riigi rahvuskultuurile olulise objekti ehitamiseks. Kui aeg oli nii kaugel, et Eesti riigil oli vajadus eesti kultuuri ja rahvusmuuseumi käekäigu eest hea seista, polnud riiki äkki kusagil. Ainult kultuuriminister Rein Langi järjest nõrgenev hääl kinnitamas, et ERM ehitatakse valmis ka eesti rahadega. Ja üha suurenev koor laulmas: „Aga milleks meile vaja...“ Nüüd oleks eesti poliitikutel aeg näidata oma tõelist sisu. Kus on Keskerakond, kelle minister Palmaru ERMi maja projekti kord käiku lasi, kus on IRL? Ainult endine ERMi direktor ja siseopositsioonis olev Tõnis Lukas julgeb kindlaks jääda sellele, et Eesti Rahva Muuseum peab teoks saama. Kus on mu kaaserakondlased sotsid, miks nad ei nõua lubaduste pidamist ja rahvusmuuseumi valmisehitamist? Krista Aru eksib, Eesti Rahva Muuseumi uuel majal ei lasu mingit needust, needus lasub riigil, kes ei taha või ei suuda leida raha oma kultuuri tarvis. Mugavam on rääkida tuttide mässust Moskvas, see ei lähe ühelegi erakonnale midagi maksma. Parem kõnelda Eesti Rahva Muuseumi sünnipäeval hoopis saja aasta eest uppunud „Titanicust“.

3 kommentaari:

  1. "Euroametnikke võib mõista, miks peakski kogu euroopa maksumaksja raha kasutama ühe riigi rahvuskultuurile olulise objekti ehitamiseks."

    Aga miks ka mitte? Ei näe siin midagi mõistetamatut.

    VastaKustuta