Toomingalumi

Kui pärastlõunane tuul
ajab hooti toomingalund
istun puu all ja kattun helvestega
on see hiline õitsemine
või ehib keha lootuste surilina
kui aeg jookseb igal hommikul
kergejalgselt metsa poole
kuhu ma kunagi järgneda sain

praegu tuleb ta seelikusahina
käänaku taha kadudes
tunnistada mu loitsimise värvid
väsivad pilguga ühes
ja vaade pöördub
järjest enam neile teedele
mis lahti harutades
võimaldavad mäletada