Vana kevad

Toomemäe pinkidest
mõned on ajamasinad
eriti siis kui rohelus
looritab vaate
istud ja pauhti -
viimased kolmkümmend
midagi aastat
lakkavad olemast
ikka vanad tuttavad puud
ikka vintide laul
endistviisi lööb taamal
raekoja kell
jälle on kevad
esimene siin linnas
kui sa ei võta
endaga kaasa õlut
mis reedab aja
kui sa ei otsi
taskust välja mobiili
kui õnneks keegi
sulle ei helista
kiskudes puruks
hetke kudet mis
hapram on ämblikuvõrgust
kui pole soome turiste
kui inglisekeelset juttu
ei kosta üldse su kõrvu
tulevad tasakesi
nende vaimud kes
alaliselt viibivad seal
kuhu me kõik
kunagi saame
nüüd aga jälle koos
sinuga nagu linnud
nagu see vana
kõrvus kohisev kevad

pärast lähed longates alla
Aeglasest Surmast
ülikooli vana kohviku
teadetetahvlil
ootab sind sõnum