Öödest...

Öödest me veel ei räägi
kuigi õhtud on valla
loojang lööb vereva täägi
taeva südame alla

pudeneb pihlakamarju
kõhkleja sammude taha
veel jagab valgust ja varju
vette puisse ja maha

hämar on udule velleks
koidik käib kasteseid radu
sügis on saabunud selleks
et sünd ei unustaks kadu

Olevik

Aeg jäi seisma
suve ja sügise vahele
madal terase karva taevas
kollakas kõrrepõld
toonekured muide
on juba kadunud
lapsed koolis
hallad tulemas
postkastis klantsiv ajakiri
mille kaanelt võib lugeda
sajaga tulevikku
otsekui algaks elu
kunagi hiljem
otsekui tänast päeva
polekski oma madala
hinge lõikava taeva
ja kindaid küsiva tuulega
need ongi elu
koos kukeseente ja
kasepuravike lõhnaga
tee ääres viljateri
nokkivad varesed teavad
nii lihtsaid tõdesid
aga meie ei mäleta

***

Üle mu õue sahiseb vihm
külmad märjad varbad
rõhuvad õrnalt rohtu
istun trepil
ei küsi midagi
enese kohta
ei taha midagi
teistelt

ainult siin
ainult selles arglikus sajus
avades öisest lugemisest
väsinud silmi
tühjaks nõrguvate
pilvede poole
korraga lihtsalt mõistan
sama on kogu
olemasolu kude
milles põimub nii taassünd
kui virgumine