Päev Kyanjin Gompas

11. aprill, Gyanjin Gompa. Tserko Ri tipp jäi minust võtmata. Ei viitsinud ennast nii palju vaevata. Varahommik oli kirgas ja külm, toas näitas kraad 5,8. Kerge hommikusöök tsampa ja tee näol ning astuma. Hotellist saime kaasa termose kuuma sidruniteega. Õhtupoolikul sadanud lumi hakkas juba sulama, kuid mäenõlvad olid altpoolt vapustavalt musta-valge triibulised. Nagu mägede pikad juuksed, mõtlesin endamisi. Oruski oli kogu madal taimestik kaetud kerge lumevahuga. Muude pisipõõsaste seast hakkasid silma oma aiast tuttavad roomavad kadakad. Pasang tahtis rada lühendada, kuid sattusime järsule ojakaldale. Tuli ikkagi altpoolt ringi minna ning seal oja ületada. Kivid olid kohati jäised ja libedad. Siis algas ronimine üsna tüütut sikk-sakina kulgevat rada mööda. Otse taevasse! Lisaks meile oli näha veel mitut väikest ülespoole rühkivat seltskonda. Mäenõlv oli tihedalt radasid täis, igaüks sai valida meelepärase. Orupõhi jäi maha, ülespoole rühkides avanesid järjest uued maastikudetailid, mis alt vaadates mäenukkide varju jäid. Tohutu avarus. Tundus, nagu räägiksid mäed minuga oma karmis mühisevas keeles. Pärast umbes pooletunnilist ronimist ilmus käänaku tagant nähtavale jakk, teine jälgis meie edenemist ülevalt lumiselt nõlvalt. Loomad seisid hommikuses päikesevalguses, nende hingeõhk auras, karv sätendas. Tõeliselt uhke vaatepilt. Tegin ühest jakist enda meelest väga ilusaid pilte, seejärel ronisime edasi. Järgmise käänaku juures oli nakk kahe mullikaga, kes tegid naljakat möögivat häält. Veel poole tunni pärast jõudsime päris kena mäenuki otsa, kust avanesid suurepärased vaated orule ja seda ümbritsevatele mägedele. Kui piki orgu tagasi vaadata, jäi veidi paremale võimas Langtang Lirung, oru vastaskülge kroonisid Dshabu Ri (5202) ja Urking Kanggari (5863), mille vahel on raske Ganja La kuru (5106 m), praegu küll lume tõttu läbimatu. Oru lõpust paistsid Langshisa Ri (6560 m) Dorje Lakpa (6966 m) ja neist veidi paremal Gangchenpo (6378 m). Tiibeti suunas varjas vaadet Tserko Ri ise, tema nüri koonuse kujuline tipp tundus juba üsna lähedal. Tegelikult oleks jätkamine tähendanud veel ca 800 tõusumeetrit. Otsustasin, et minu aeglases tempos pole suurt mõtet edasi ronida, sest esiteks jääb 4984 meetrit kõvasti alla senisele isiklikule kõrgusrekordile, teiseks on selleks ajaks, kui üles jõuaksime, taevas juba üsna pilves ning kõle tuul jälle puhuma pandud. Nii tegingi oma pildid ära ning me pöördusime tagasiteele. Laskumisel otsisin mõnusa tuulevaikse koha, istusime, jõime kuuma teed ja lasime mägedel endiga kõnelda. Pärast rääkis Pasang oma lastest, keda on kokku neli. Vanim neist, kuueteistkümne aasta vanune poeg õpib ja elab Bodnathis Shecheni kloostris. Vanuselt järgmine, tütar, töötab ühes Thameli kaubanduskeskuses. Siis turgatas pähe, et üleval jäi videokaamera kotist välja võtmata. Võtsin nüüd mõned kaadrid, seejärel jätkasime koduteed.







Mööda orupõhja hotelli poole vantsides kostis kõrvu lühike lõotriller otsekui tervitus kodust. Meil peaksid lõokesed nüüd küll juba põldude kohal laulma. Pool kümme olime juba hotellis, kus imetlesin veesoojendussüsteemi tõhusust. Poole seitsme ajal olid torud veel külmunud, aga nüüd tuli kraanist juba üsna leiget vett. Praegu on raske uskuda, et kogu õhtupooliku sadas lund. Mõnus päikesepaiste, mägede harjade külge klammerduvad ainult üksikud pilved. Kardetavasti ei jää nii, pärastlõunal otsustavad julgust kogunud pilved sinitaeva nagu kotisuu kinni tõmmata ning teevad selle asemel lahti ühe teise koti, kust puistab lund.

Veel on hommik
veel hoiavad pilved
hoolega kinni
mägede harjadest
jakid ronivad
järske radasid pidi
otseteed taevasse
nagu tahaksid
oma suurte
sarvede otsa
haarata mõnda
pilvepadjakest
org laulab oma
kähedat laulu
milles kohtuvad
vete ja tuulte kohin
üksik arglik
lõokeselõõritus
lumekirjute
nõlvade vahel
kõlab kui tervitus
kodumaalt

Sõbrad kodus naljatasid, et lähen peaaegu taevasse. Aga taevas on siin endiselt kaugel. Ta on ehk veidi teistsugune, aga ikka kaugel. Kus ta üldse algab? Kui keegi saaks otse merepinna kõrguselt siia kaeda, oleksin ma tema jaoks vist küll taevas. Aga ei saa. Ronid mööda orgu ülespoole ja maapind tuleb sinuga kaasa. Taevas aga läheb eest ära.

Keskpäev. Kogu eile sadanud lumi on sulanud. Istun ja laisklen, ei viitsi midagi ette võtta. Ja mida siin ikka teha peale ronimise. Näen inimesi Kyanjin Ri’lt laskumas. Selle nõlv kõrgub otse hotelli kohal, päris hea on vaadata, kuidas inimesed mööda mäekülge roomavad. Nagu täid, turgatab pähe. Tšingis-khaan võrdles ennast täiga, kui noormehena põgenes tagaajajate eest ja varjas ennast Burkhan Khalduni mäel. Olemegi täid mägede ihul või juustes, olenevalt sellest, kui kõrgele oleme suutnud roomata.

Belgia paar tuli Kyanjin Ri’lt, ütlesid, et ronimise vaev tasus ära. Nad kavatsevad juba täna orgu mööda tagasi minema hakata, aga plaanis on ka Gosainkunda kaudu Kathmanduni matkata. Vaevalt neid rohkem kohtan, kui neil selline tuli takus on. Lõunaks tellisin taas šerpa suppi koos chapatiga. Ingveritee asemel võtsin aga sidruniteed. See hakkas mulle täna hommikul väga meeldima. Kummaline, kuidas siin hakkavad maitsema asjad, mida kodus üldse süüa-juua ei taha. Sprite ja kokakoola ja pepsi, kõik need tunduvad mägedes väga head. Ja see sidrunitee, mis tähendab ju tee sisse kallatud sortsu sidruniekstrakti, seegi tundub taevalik. Selle peale meenus, et on toas veel tükk jakijuustu. Lõunat sõin õues, kuigi tuul oli juba üsna tugev ja pilvedki mägedest lahti lasknud. Silmitsesin müürile kuivama pandud vägevaid puupakke. Kust nad neid toovad? Siin olen näinud vaid üht puu moodi puud, mis kasvas vana gompa lähedal.

Käisin jakikarjamaadel hulkumas, selles kloostri-taguses orus, mis algab Lirungi liustiku mant. Liustiku endani ma orupõhja mööda minnes välja jõuda ei lootnud. Sest tavaliselt on liustiku alumine ots ikka piiratud moreenvallide ja kiviräguga, mida igas paigas ületada pole võimalik. Ent org oli niigi põnev oma suurte kaljurüngaste ja nende vahel vulisevate ojakestega. Taamal liustik nagu sinav taevatrepp. Ühest orusopist leidsin terve karjaste küla, praegu küll tühja. Hulk kividest lautud seinu, mõnel isegi poolik vitstest punutud katus peal. Vaatasin üles – pilved kipuvad päevatera varsti kinni katma. Kell juba pool kolm, see tähendab, et täna on pärastlõuna pikemalt ilus püsinud. Ehk ei tule ka külma õhtut ja lumesadu. Tuleb meels pidada, et hommikul kraanist vett ei saa. Kuid millesk muretseda, elame päevakaupa. Nii on lihtne ja hea. Lihtne on õige, ütles Madhu Krišna. Milleks muretseda ühe või teise asja pärast, küll kõik läheb omasoodu.

Panin soojemad rõivad selga, kipub jahedaks minema. Kell hakkab neli saama, aga lund veel ei saja. Milline võiks praegu olla ilm kodus? Eile ma juba nägin unes Kamsut ja tillukest kassipoega, kelle tee äärest leidsin. Ilus pehme kiisuke, puges kohe mulle põue. Ja siis ma pidin ta kaasa viima hoolimata sellest, et kodus on niigi neli kassi. Uni on siin katkendlik, sest teise külje pööramiseks tuleb üles ärgata, muidu on magamiskoti peale laotatud tekk varsti põrandal. Ühe külje peal ei kannata kaua magada, kuigi kaks madratsit all. Aga need siinsed vahtkummimadratsid vajuvad külje all üsna õhukeseks ja on valmistatud sellisest materjalist, mis paneb jalad valutama.

Pasang läks kokaga kuhugi, ühmas ainult midagi, millest ma aru ei saanud ja lisas „See you later“. Ilmselt kellelegi külla või isegi napsu võtma. Šerpad ju armastavad erinevalt mitmetest teistest tiibeti sugu rahvastest mõnikord oma tšangi või kangemat kraami pruukida. Mägirahvad söövad ka liha, karmides tingimustes on seda vaja. Aga pidusid peetakse ikka õhtul ja siis suure laulu ning tantsuga, et terve küla kuuleb. Kohalikul peol oleks vahva käia. 2009. aastal sattusin Chames mingile protsessioonile, kus mehed kandsid vibusid ja nooli. Nende kannul jõudsin gompa juurde. Sees käis ringtants ja laual oli hulk tšangipudeleid. Kuigi ma millestki aru ei saanud, tegin mõned tantsuringid kaasa ja sain pärast tšangi mekkida.

Tuule mühin, palvelippude plagin, vee kohin, laste melu ja hobuste hirnumine – need on siinsed hääled. Hakid muidugi ka, isegi väga. Üks noormees tuli just altpoolt ratsa valgel hobusel. Nüüd jälgin aknast, kuidas ta hoolitseb looma eest, kes ikka veel kiiresti hingab ja aurab. Kõigepealt andis ta hobusele potiga mingit sööki, siis paar pange leiget vett. Iga kord, kui noormees lähenes, mühatas loom rõõmsalt. Kell on pool viis, ikka veel ei saja, aga pilveräbalad riivavad majade katuseid.

Lund ei saja, kuid ilm on kõle. Kolisin söögituppa. Prantsuskeelsed belglased, kaks umbes minuvanust meest, arutavad, mitme päevaga saaks Gosainkunda retke ära teha. Nad ütlevad, et on väga kõvad käijad, läksid kolme tunniga oru lõppu Langshisa Kharkani välja. Seal on ainult jakikarjamaad, ööbida tuleb telgis. Aga nemad jõudsid ühe päevaga edasi-tagasi ära käia. Kõvad mehed tõepoolest. Täna on söögituba üsna tühi, ehk tulevad perepojad hiljem ahju äärde sooja. Kusagil peab ööbima ka see suur jaapani grupp, nägin neid täna hommikul piki orgu matkamas.

Loojuv päike paistab läbi pilvede. Allpool on mäeharja kohal nagu hõõguv ahjusuu. Sain selle isegi pildi peale. Aga külm on väljas ikkagi. Kohalikud, tõsi küll, on nii karastatud, et ei viitsi tuppa tulles ust kinni panna. Astub taat tuppa, et kuhugi helistada (külas on vaid kolm telefoni), hakkab oma asju ajama, aga lahtisest uksest lõõtsub tuul sisse. Puid tuuakse tõesti hobuste või muuladega altpoolt orust, kus metsa palju.

Kui ütlen kellelegi, et tunnen Nepaali, siis valetan. Tunnen ainult paari matkaraja äärset Nepaali, ainult üksikuid linnaosi ja tähtsamaid muinsusi. Kuigi olen kõndinud läbi gurungi, tamangi, tharu ja veel mitmete teiste rahvaste külade, pildistanud nende maju, naisi ja lapsi, ei tea ma nende elust kuigi palju. Mida võib teada saada, jälgides paljaste kätega sõnnikut laotavaid naisi või mis järeldusi teha härgadega kündmist pildistades? Mida saab teada, astudes läbi õue, kus parajasti rabatakse riisi või lüditakse maisi? Või nähes viimast kuud rasedaid naisi koos muu külarahvaga sirbiga vilja lõikamas? Või lapsi jooksujalu mööda mägiradasid kooli tõttamas? Või sadu teel kohatud kandjaid silme ette manades, muulaajajaid vaadates? Kõik see viitab ühele tõsiasjale – nähes vaid siinse elu pealispinda, ei tea ma selle sügavamatest hoovustest tuhkagi. Olen rikutud valge mees, kes kondab mööda mägesid ja läbi külade, fotokaamera kaelas, kogudes mälestusi ja pilte samamoodi, kui paljud teised koguvad raha või asju. Niipalju olen siiski oma reisidel taipama hakanud – pealispinna all on tõeline elu, tõeline olemus, mida ei anta mulle suveniirina kaasa. Võib-olla otsingi praegu seda, kuidas olla ja käia teisiti, rohkem avatud olles, rohkem päriselt, rohkem reaalses elus, mitte oma mõtetes ja igatsustes viibides. Mäed aitavad silmi avada, kuid mida teevad mu meeled?

Raudahi on nüüd tulikuum. All köögis laulab keegi, kahtlustan, et see on purjus kokk. Igatahes pidi Pasang täna õhtul toite lauale kandma. Praegu on seda laulmist päris tore kuulata, aga mis saab öösel? Jälle tüüpiline ettemuretsemine. Kuidas küll on nii raske vabaneda mõnedest mõtte- ja käitumismallidest. Laul ise kõlab üsna handi laulu moodi, on sellise lihtsa meloodiaga: tam-tara-tam-tara-tam-tara-ra, tam-tara-tam-tara-tam-tam-taa. Pasang kinnitas, et laulab ülearu raksit pruukinud kokk.

Veel üks asi, millest olen ehk varemgi kirjutanud. Mida kaugemal oled kodust, seda rohkem ta peale mõtled. Tundub, et siit vaadates on kodu rohkem olemas kui kodus olles. Argielus ongi nii, et teed ja toimetad harjumuspäraseid asju ega mõtle üldse nende olemuse peale. Need on otsekui kõrgemalt poolt antud, nende puudumine pole mõeldav. Kuid siin, seitsme maa ja mere taga ei tundugi kodused asjad nii iseenesest mõistetavad. Hakkad nende peale rohkem ja teisiti mõtlema. Ja paljud asjad ei tundugi enam nii etteantud olevat. Mõtled ja rõõmustad, et need olemas on ja muretsed veidi pisiasjade pärast – kas kuldnokad juba vilistavad kaseladvas, kas sulavesi liiga ei tee, kas kassid on terved. Suurtest asjadest rääkimata, need tulevad üha meelde ja panevad imestama ja oma olemasolu üle rõõmu tundma.

Langtangi küla - Kyanjin Gompa

10. aprill, Langtangi küla. Hästi magamine ei õnnestunud. Poolunes muudkui lugesin ja lugesin jakke, aga sõba sain silmale alles vastu hommikut, sest ühel hetkel oli juba valge. Hommiku rõõmustab taas kauni ja selge ilmaga, öösel sadanud lumi kaob nagu vaht. Käisin veidi videokaameraga ringi ja siis ronisin fotokaga selle künka otsa, kus lehvivad suured palvelipud ja paistis kivikuhi. Olid manikivid ja nende kõrval eraldi laotud mälestusmärk 1992. aastal hukkunud korea ekspeditsiooni liikmele. Päike paistis soojalt, kuid tuul oli jahe. Ei oskagi otsustada, mida selga panna.

Kyanjin Gompa (3870 m). Siia ronimine ei valmistanudki erilisi raskusi, oli üsna mõnus jalutuskäik. Aga nii kiire kõrgustesse minek (kolme päevaga 1470 meetri pealt 3870 m kõrgusele) ise paneb rohkem ähkima, kui tarvis oleks. Pärast Langtangi küla oli kilomeetrite viisi manimüüre ja väikeseid stuupasid. Võin kinnitada koos Kaittiga, et pole kusagil mujal nii pikki manimüüre näinud. Möödusid põldudele minevad naised, rasked kõplad kaenlas. Läksid ka künnihärjad ja atru õlal kandvad mehed. Üldse oli liiklus tihe, ühed tulid ülevalt, teised läksid. Orupõhi tõusis laugelt, mõnus oli kõndida. Terve tee jooksul sattusid ette vaid mõned veidi järsemad kohad. Lumised mäed mõlemal pool tulid järjest lähemale. See ongi Langtangi oru võlu, mõne päevaga jõuad välja paika, kus mäed tunduvad lausa käeulatuses olevat. Päike paistis palavalt, kuid aeg-ajalt hõljus õhus mägedest tuulega kantud lumepihu. Org muutus metsikumaks, paljudes kohtades kõrgusid suured rahnud või tumedad kaljud, nende vahel hiirekõrvul astelpajud ja veel mingid põõsad. Pruunikad toonid nõlvade must-valgel taustal. Enne Kyanjin Gompat veel manimüüre ja üks suur om-mani-padme-hume täis maalitud kalju, mille pilte korduvalt näinud olin. Siis sild üle kitsa jõe ja viimane ronimine üle kivise seljandiku.




Peatuspaigaks on Yak Hotel, lõunaks sõin paksu šerpa suppi, milles seekord oli üsna vähe nuudleid. Magustoiduks ploomimoosiga chapati ja tee. Elu on ilus. Veidi istumist ja siis võiks minna ümbrusega tutvuma. Sinist taevast on pea kohale jäänud vaid laiguke. Kui see kaob, läheb kohe külmaks ja kõledaks.



Käisin vana gompa juures ja istusin seal tükk aega päikesepaistes ning palvelippude plaginas. Gompa pole kõige parema tervise juures, hoolimata seina katvatest lippudest on aknad nende taga katki. Või mine tea – äkki sel templil pole klaasaknaid kunagi olnud. Aga gompa juures istuda oli hää, hakid lendasid siia-sinna ja häälitsesid, mõnikord kõlas nende krjää üsna meie hakkide hääle moodi. Gompa kõrvale on ehitatud hotell, nimeks muidugi Monastery. Paistab, et seda laiendatakse veelgi. Kurb hakkas habraste ja kaduvate asjade pärast, mida ei toeta raha vägi. Pisar tuli silma. Kõrgel mägedes muutun ma tihti sentimentaalseks. Ei tea, kas tuleb see hõredast õhust või suurest õnnest, aga üldiselt on nii, et kui suur väsimus mööda saab, olen tõesti väga õnnelik. Mis siis, et sellesse seguneb mõnikord veidi kurbust. Mäletan, kuidas oli raske pisaraid tagasi hoida ja hingamist rahustada kahe aasta eest Thorung La kurule tõustes. Mõtlesin siis kõigi sõprade-tuttavate peale, keda oleksin väga tahtnud endaga koos näha ning kellele tänu ma üldse olin iseendaks saanud ja sain ronida maailma katusel. Ja nüüd oli mul kahju ühest vanast lagunevast gompast. Gompa (dgon pa) ei tähenda tiibeti keeles mitte kloosrit või templit, vaid paika, kus ollakse eraldatuses, mediteeritakse. Tagasiteel ostsin ühest majakesest, mis osutus juustukojaks, tüki jakijuustu 200 Rs eest. Tiibetlased ja tiibeti keelele lähedasi keeli kõnelevad inimesed juhivad alati tähelepanu sellele, et jakk on isane loom, emane aga, kelle piimast juustu valmistatakse, on nakk või dri. Niisiis ostsin nakijuustu, mis maitses väga hea hoolimata sellest, et taat, kes juustu müüs, kaalus seda margapuu külge riputatud panges, mis nägi välja selline, nagu oleks see üleni linnusitaga kaetud. Päike on nüüd päriselt läinud, juba sajab üsna korralikku lund. Aga kell on alles kaks. Sellise ilmaga nagu praegu, pole õues midagi teha. Nagunii koguneb rahvas varsti söögituppa, mis siin on ümmargune, vist uhkuse pärast. Hää meel on sellest, et mingeid kõrgmäestikuhaiguse tundemärke pole mul endiselt. Sellisel kõrgusel liigutamine võtab muidugi rohkem ähkima, enne kui organism harjub, kuid ollen pärast esimese matkapäeva üles-alla kappamist ettevaatlikum ja liigutan ennast üsna aeglaselt. Aknast välja vaadates näen, et kõrgemad mäed on päris kadunud, sajab lumeollust, mis esialgu maapinnal veel sulab. Pasangil on kindel plaan minna homme varahommikul Tserko Ri’d ronima. Selle „mäekese“ kõrgus on 16 meetrit alla viie tuhande. See tähendab 1200 meetrit tõusu ja teist samapalju laskumist pärast. Lapsed kilkavad õues hoolimata ilmast, ninad kõigil tatised nagu mulgi.

Mägede jalad
juba on kaugele
orgude põhja jäänud
vist on see paik
nende süli
kuhu olen vinnanud
oma keha ja vaimu
tugevaid jäiseid tuuli
puhuvad valged põsed
juba mu peale
juba lehvib katuste kohal
nende lumine tere
millele igaüks vastab
oma äratundmise järgi
pilved täna on salliks
mägede teravail õlul
mille taha homme
ihkame piiluda
praegu alles
kogume julgust

Raudahju juures on üsna mõnus, lumesadu sai ka korraks otsa, isegi päike kumab läbi pilve. Mõned, kes on viitsinud raamatuid kaasa vedada, loevad. Mul oli ka vahepeal mõte lugemist ühes võtta, sest teadsin ees ootavaid pikki õhtuid mägihotellides. Kuid ma ei suutnud valida. Palju lihtsam on vastata küsimusele, millise raamatu võtaksid kaasa üksikule saarele, sest see on puhtteoreetiline kaalutlus. Aga siin peaks raamat ütlema mulle midagi olulist selle maailma kohta, kus viibin ning samas haakuma mu mõtetega. Roy Strideri „Himaalaja jutud“ oleksid ehk sobinud või tema „Minu Mongoolia“, kuid neid olen mõlemaid juba lugenud. Lauri Sommeri „Kolm üksiklast“ oleks ehk ka hästi istunud, kuid sai samuti paari kuu eest läbi loetud. Luuleraamatud? Need, mis tunduvad head Eestis, ei pruugi siinse olemisega haakuda. Mulle meeldivad väga Kristiina Ehini asjad, aga äkki oleksid need liialt palju mu mõtetesse pugenud. Seda on kord juba juhtunud. Siis ei jäänud muud üle, kui hakkasin tema luulemaagiat enda omaga tõrjuma. Või Joanna Elmann oma kummaliste tekstidega? Temast sain teada alles tänu Lauri koostatud Andres Allani luulekogule, millest omakorda rääkis Marin Laak. Ma ju vahepeal eriti luulet ei lugenud, ei teadnud paljusid asju. Andres Allan läks mulle korda, tuletas meelde mitmeid omaaegseid punkarite esinemisi ning ühiseid luuleõhtuid. 1987. aasta sügisel oli Tallinna Kirjanke Maja musta laega saal igatahes üsna tihedalt sellist seltskonda täis. See oli siis, kui lugesin suurema seltskonna hulgas oma fosforiidiluuletusi. Mõtlesin, et olen temaga kindlasti kohtunud, kuigi ei mäleta. Aga „Öötrükkide“ järelsõnast sain teada, et Andres Allanil on tütar, asja uurides selgus, et see tütar kirjutab üsna põnevaid luuletusi. Enne Joannaga kohtumist olime tuttavaks saanud internetis, kirjutasin mitu luuletust tema ja ta tekstide peale mõeldes. Ja siis, mu vastse luulekogu esitlusel Tartus ütles Joanna sõbranna Kristiina Viin: „Su luuletused on mõnikord nii Joanna omade moodi.“ Aga mina vastasin, et teen seda meelega, et see on minu komme suhelda ja ennast teiste loominguga suhestada. Praegu, siin mägede vahel, linnulennul 9-10 kilomeetri kaugusel Tiibetist, on üpris kummaline mõelda ja kirjutada selliseid asju. Kuid inimene peab midagi mõtlema ja kaua sa jaksad ainult mägedest mõelda, varem või hiljem rändad vaimus ikka kodustele radadele. Kahju, et Jüri minuga kasa ei tulnud. See reis oleks võib-olla tema jaoks saanud väga olilise tähtsusega sündmuseks. Arvan, et talle oleks siin väga meeldinud. Siin, igaveste lumede palge ees, hakkad teisiti mõtlema ja asju hindama. Lund oli tänavu talvel koduski piisavalt, aga mägede lumi on midagi muud. See on kuidagi kirkalt ühemõtteline, külm, halastamatu, enda poole vaatajaid vähendav ja ühtlustav. Mägede palge ees oleme kõik tillukesed kübemed ühes oma tormide ja tungidega. Tõnu Õnnepalu kirjutas oma Paradiisist ja inimestest, kes sinna tulevad ja enam sellepaiga lummusest lahti ei saa. Minuga on vist samamoodi – ma ei saa enam Himaalajast lahti. Kuigi ma tegelikult kardan kõrgust ja mõnikord on nii raske ülesmäge rühkida, siiski pean siia üha uuesti tagasi tulema. Sest siin tunnen ma midagi sellist, mida kodus kunagi ei tunne. Nagu koonduks maailm Himaalaja kaudu millekski käegakatsutavalt konkreetseks ja tõeliselt olemasolevaks, nagu tiheneks elugi essentsiks, mis ühtaegu joovastab ja kainestab mõistust. Olen siin kohanud mitmeid, kes samuti tulevad üha tagasi. Juba see ümber raudahju istumine ja läänelikus mõttes aja raiskamine on olemine, mis rahustab ja aitab välja kodusest rutiinist. Samas käib siingi tormamine ühest paigast teise, ühelt marsruudilt teisele. Pole midagi parata, paljud tulevad Nepaali väga kaugelt, suuri rahasid makstes, ning tahavad siis ühe reisi jooksul võimalikult palju näha. Ma ise ka, tegelikult. See soov on minuski olemas, kuid püüan siiski nautida hetke, mitte mõelda sellele, kuhu võiks minna homme või ülehomme.



Täna on siin prantsuse- ja hollandikeelne seltskond. Viimast kõneleb Belgia abielupaar. Üht hollandi naist, kes reisis koos ameerika mehega, kohtasin päeval gompa juures. Nemad valmistusid just lahkuma, sest järgmine rada – Tamang Heritage Trek – juba ootas. Ja nad olid Nepaalis esimest korda ja tahtsid igale poole jõuda. Perepoegadel ja nende sõpradel pole midagi teha, istuvad siin ahju ümber ja nokivad oma telefonide kallal. Mängivad ja kuulavad muusikat. Õues on uus lumesadu, nüüd juba tuiskab. Poisid räägivad muusikast, üks tunnistab, et on suur Justin Bieberi fänn, mille peale öeldakse, et Belgias meeldib Bieber vaid kuni 14-aastastele tüdrukutele. Poiss jääb endale kindlaks ja väidab, et Nepaalis pole häid lauljaid, aga korea muusika on hea. Ka siin on lapsed koolivaheajal kodus, nüüd istuvad söögitoas ning see, kes ostab, suhtleb külalistega, harjutab inglise keelt. Üks poistest kinnitab, et temast saab kunagi Nepaali peaminister. Kõige jutukama poisi unistuseks on aga abielluda euroopa tüdrukuga ja lahkuda Nepaalist. Belglased seletavad tõsimeeli, millised väljavaated poisil ses suhtes on ning kuidas käsitlevad asja seadused. Kella kaheksaks lõpeb pikk lumesadu, pilvede vahelt piiluvad tähed. Homme tuleb vara tõusta, 6.30 on hommikusöök ja kell seitse läheme Tserko Ri’d proovima.

Tuisk peitis
mägede näod
kusagil märja
eesriide taga
hirnuvad hobused
maailm koondub
kitsasse ringi
raudahju ümber
aeg ei tähenda
enam midagi
kui on pime
on õhtu
ilma ühegi
tagamõttetta
külm märg
ja lumine õhtu
mille südames
köeb jakisõnnik
praegu tuleks
endasse pöörata pilk
oma väikese
tulekübeme poole
rõõmuga vaadata
lund on koduski
nähtud rohkem kui küll

Lama hotell - Langtangi küla

9. aprill. Öö möödus jaburas poolunes. Tundus, nagu oleks aju tahtnud mingit teemat lõpetada, sest läbisegi vilksatas palju erinevaid infokilde, osa neist seotud Nepaali ja matkamisega. Ma ei suutnud kuidagi seda segadust peast välja tõrjuda, et ajule puhkust anda. Poole kuue ajal hakkasin tasapisi toimetama. Nüüd on juba seitse. Varsti tsampat (röstitud odrajahust putru) sööma ja siis teele. Täna matkan pikkade pükstega, jakk on ka käepärast. Elektriliine, peenikesed maju ühendavad traadid välja arvatud, ei paistnud kusagil.

Lõuna Ghore Thabelas (Ghodatabela) 2980 m. Siia ronimine, umbes 500 meetrit tõusu, polnudki väga raske. Ainult raja viimane järsem ots väsitas veidi. Lehtpuumetsad samblatüveliste puudega saavad varsti mööda. Juba kasvab salguti tsuugasid. Kõndida oli hea särgiväel, aga istudes tuli miskit peale võtta, sest altpoolt puhus üsna jahe tuul. Eks madalamal soojenenud õhk otsis väljapääsu ja liikus piki orgu ülespoole. Õnneks oli üsna selge, siia jõudes nägin ära ka Langtang Lirungi kogu ta 7227 meetrises hiilguses. Ilus paik siin mägede vahel, kus org on veidi laiem. Lõunaks tuleb küüslaugusupp chapatiga. Mõned pilved purjetavad oru kohal. Kui need päikese kinni katavad, hakkab kohe jahe. Jaapanlased kõnnivad ringi, pildistavad kõike ja iseennast. Nad on toredad. Juba tervitame üksteist vastastikku kummardusi tehes. Avastasin, et mu silmanägemine on jälle ootamatult paranenud, saan ilma prillideta kirjutada. Aga hämaras ei näe ma endiselt ilma prillideta tuhkagi. Enne Ghore Thabelat oli väga nõiduslik mets – rohelise koheva samblaga kaetud puutüved, suured rohekad rahnud, rododendronite valged, roosad ja punased värvilaigud, forsüütiate kollane. Ja peenikesed näsiniint meenutavad helelillade õitega vitsad kõikjal madalamal. Kusagil siin läks aasta eest jäljetult kaduma kahekümne nelja aastane colorado tüdruk Aubrey Sacco. Pärast lõunat läbisime Langtangu rahvuspargi kontrollpunkti, kus nii minu kui ka Pasangi nimi raamatusse kirja said pandud.

Orgudega, kui need just mägede piirile ei ulata või pole mõne laia jõe poolt uuristatud, on nii, et algul on nad enamasti V-kujulised, kitsad ja järskude nõlvadega. Sellises oru osas tuleb ette palju ronimist, sest rada otsib sageli ruumi kõrgel jõe kohal, tõuseb üle lõhede, koskede ja maalihete, seejärel laskub sillani ning jätkab vonklemist teisel kaldal. Mida kõrgemale, seda laiemaks org muutub, nõlvad eemalduvad ja 3500 meetri kõrgusel on org harilikult juba U-kujuline. Nüüd leidub jõe kaldal rajale lahedalt ruumi, üsna harva tuleb ette järskude nõlvade ületamist. Tee jätkub ülesmäge, aga tõus on sageli vaevumärgatav. Selline on see orgude olemine, ilmselt on nende kõrgemaid osi kunagi tasasemaks lihvinud liustikud. Mägihakid juba lendavad suurte parvedena oru kohal.

Päike paistab pähe
vesi vuliseb
tukun õndsalt
palvelippude
plagina saatel
kõht on täis
janu ei vaeva
pole külm ega kuum
mägihakid lendavad
madalalt üle
hüüdes oma
kähedaid tervitusi
siis tuleb ilus
tamangi tüdruk
ja küsib
mida ma kirjutan
panen temagi
oma ridade sisse
sest et nõnda on õige

Kell kolm jõudsime Langtangi külla, oru suurimasse asustatud punkti 3430 m kõrgusel. Kuigi tee lõpuosa oli üsna raske, sest jäise tuule ja hõreda lumesaju tõttu polnud tahtmist pikalt hinge tõmmata, tunnen ennast eilsega võrreldes palju paremini. Organism hakkab mägedega harjuma. Siiski liikusin üsna mõõduka sammuga, nii et Pasangil, vaesel mehel, võis minu tempos liikudes üsna külm olla. Ise oskasin lumesajus ka õhukese jaki väel higistada. Peatume Eco Guest House nimelises teemajas üsna orunõlva lähedal. Jäin uskuma perenaist, kes kinnitas, et saab sooja dušši ning läksin pesema. Vesi oli muidugi vaevalt leige, kuid siinses kliimas on seegi suur õnn. Taas hakkas taevas lõunast pilve kiskuma, mis paistab olevatki siinsete mägede mood. Aga söögitoas köeb bursuika, väike imekõhn kassike käib ringi ja teeb haledat häält. Joon Sprite’i, mis siin maksab juba oma 300 ruupiat. Mägedes hakkad varem või hiljem lisaks veele midagi tummisemat tahtma. Vett olen matka algusest peale võtnud vaid kraanist või torust, siin on see puhas ja külm. Pole mingit vajadust raisata raha pudelivee peale ning reostada ilusat loodust tühjade plastpudelitega. Naised on siin uhked oma suurte kõrvarõngaste, nefriidist ja punasest korallist kaelakeede ja triibuliste tagapõlledega. Üks ameeriklase moodi daam helistas äsja Syabrubesisse, et tagasisõiduks džiipi tellida. Hinnaks öeldi talle 180 dollarit, ehk hulga vähem, kui mul tuli maksta siiasõidu eest. Isegi kui arvestada, et tagasi saabki odavamalt (autojuhid tahavad ka võimalikult kiiresti koju jõuda), maksin ikkagi oma 50 dollarit ülearu. Ent palju suurem ebaõiglus tundub olevat see, et tee eest pean maksma ise, kuigi tavaliselt kuulub soe jook matkal hinna sisse. Aga nagu öeldud, hoian kõvasti kokku pudelivee arvelt.




Tükk aega mõistatasin, kes on kolm söögitoas istuvat pilusilma. Vanem mees, poiss ja tüdruk. Mees ostis veidi riisi, ütles, et nad lähevad telgiga kusagile kaugemale. Ilmselt edasi oru asustamata ossa. Kyanjin Gompa, kuhu ma teel olen, on Langtangi oru viimane asustatud punkt. Org jätkub veel paraja päevatee ulatuses, ent heal juhul on seal võimalik kohata vaid jakikarjaseid ja matkajaid. Mees ei saanud aru inglisekeelsest sõnast ginger (ingveri), aga kui üks juurikas talle näha toodi, ütles „Ahhaa, see on korea keeles ju...“ Uni vaevab, aga kell on alles pool viis. Kuhugi minna ei viitsi, sest väljas puhub kõle tuul. Siin istuda ja jälgida, kuidas ahju vaheldumisi puujuurikate ja jakisõnnikuga köetakse, on ka üsna igav.

Mõtlesin päevale tagasi. Umbes seal, kus arvasin okasmetsa algavat, sai mets tegelikult üldse otsa. Jäid vaid põõsad ja mõned üksikud puud. Jakikarjamaad karjaste kivionnidega, mis tegelikult on ainult katuseta kiviseinad. Katuseks pannakse bambuslattidele mingi kate. Jakkegi oli näha ja lehmi. Mitmes teeäärses söögikohas pakuti värsket jakikohupiima.

Kohe, kui kõndimine kergemaks muutus, hakkasid peas mõtted liikuma. Ja peamine mõte oli, et tahaks väga kogu seda ilu sõpradega jagada, mitte ainult piltide vahendusel, vaid tegelikult. Ükski pilt ei anna edasi mägede avarust ja hääli. Oleksin neid täna rohkemgi nautinud, kuid hommikul kartsin eredas päikeses oma paljast pealage ära kõrvetada, pärast aga läks kiiresti külmaks.




Igas söögitoas on väike kodualtar, kus seisavad lihtsate thankade või trükitud piltide ees reas veeohverduse nõud. Siin ripuvad laes kunstlillevanikud. Kusagil on lokaalne elektrijaam, sest märkasin väljas jälle korralikku elektriliini.

Õhtu söögitoas möödus lõbusalt. Selgus, et korealasi on kaks eri seltskonda. Vanem mees, kes riisi ostis, matkab üksi, noori oli aga kolm, kaks naist ja üks noormees. Üht naist, kes alles söögiajaks nähtavale ilmus, vaevas juba kõrgmäestikuhaigus, ta kannatas iivelduse ja peavalu käes. Kõik kolm läksid pärast õhtusööki kohe magama, aga tuli kanada mees, kes praegu vist üldse Bangkokis elab. Temalgi on kavas sama matkamarsruut, mis mul, aga liigub ta täiesti üksi, ilma kandjata. On teist korda Nepaalis, esimesel korral viibis siin paar kuud ja kavatseb nüüdki sama kaua olla. Elukutselt elektrijaamade projekteerimise spetsialist. Kui kõik olid söönud, kogunes ka pererahvas ahju ümber sooja. Lobiseti ja naerdi, eriti siis, kui üksteisest hästi aru ei saadud. Kathmandus õppivatel lastel, poisil ja tüdrukul, oli parajasti vaheaeg, nad said tulla koju ja veidi vanemaid aidata. Sageli jäävad selliste õhtuste koosviibimiste osalised anonüümseteks. Annapurna matka ajal küsisin küll hoolega nimesid ja kirjutasin isegi aadresse üles, kuid ei jõudnud kunagi sellistele ühepäevatuttavatele kirjutamiseni. Aga siis oli palju soojem. Praegu sajab väljas taas hõredat lund. Kodune tunne tuleb peale, aga suur vahe on selles, et meil on tubades küte, siin pole. Praegu käed külmetavad. Täna öösel kavatsen korralikult magada, võtan naabervoodi madratsi ka külje alla, et oleks pehmem.

Syabrubesi - Lama Hotel

8. aprill. Lõuna Bamboo Lodges (2060 m)

Kogu tee siia kulges mööda orunõlva, enamasti üles, aga vahel ka alla. Mingil hetkel tuli pähe mõte, et mäed ise õpetavada budismi ja kannatlikkust. Ronid üles vaevaliselt ning siis järgmise käänaku taga algab äkki laskumine. Kogu vaev asjata, mõtled esialgu. Aga kui sa tead oma teed, siis tead ka seda, et allamäge minek pole praegu oluline, see tuleb kõrvale jätta, mitte sellele keskenduda. Oluline on tõus, sest lähed ju orgu mööda ülespoole. Igale laskumisele järgneb sel juhul ikkagi tõus, mis viib sind üha kõrgemale. Vahepealne allamäge minek, see on lihtsalt tee ja elu omapära.

Kuni River View hotellini oli üsna mõnus kõndida, kuigi ilm oli minu jaoks palavavõitu. Astusin pika sammu ja rõõmsa meelega, möödusin suurest jaapanlaste grupist, kes liikusid ühtlases aeglases masinlikus rütmis ning lehvitasid mulle ja tervitasid. Aga varsti hakkas rada üles-alla vonklema ning minu reipus kadus. Hotspring Hoteli juures õnnestus näha ja pildistada neid musta näoga suuri ahve – langureid. Istusid kaljudel pika rohu sees või toimetasid puu otsas ja toitusid. Pärast ahve tuli tubli tükk ronimist, mis mind üpris ära väsitas, suurivaevu jõudsin lõunasöögipaika. Ilus koht keset suuri kaljusid otse jõemühina kõrval. Tellisin dal-bhati, kuid ei suutnud kuigi palju süüa. Alates hommikust on 600 meetrit tõustud, sama palju veel ees. Aga ma olen juba praegu täitsa rihm, ei suuda kuigivõrd nautida seda ilusat metsa täis tsikaadide ja lindude hääli, samblase tüvega muinasjutulisi puid.



Lama Hotel (2480 m). Miskipärast kutsutakse seda paika ühe hotelli nimega. Meie peatume hoopis Jungle Views. Ainult, et džunglit pole kusagil näha. On jõgi ja selle ääres noored hiirekõrvul puud, vist pöögid. Kohe pärast siia jõudmist hakkas sadama. Bamboo Lodge juurest algas pidev ja üsna järsk ülesmäge ronimine. Kuigi olin juba lõunaks üsna läbi, suutsin siiski pikkamööda edasi minna. Kui enam ei jaksanud, siis istusin ja puhkasin. Pärast lõunat läks pilve ja ilm külmenes. Enne oli liiga palav, nüüd jälle liiga jahe. Inimene, teadagi, pole kunagi rahul. Siia jõudmiseks tuli tõusta 600 meetrit, seejärel natuke laskuda. Raja veeres õitsesid mõned rododendronid. Jaapanlased hakkasid salguti mööduma, viimaks ma ei saanud enam arugi, kui palju neid kokku on ja kui mitmes grupis nad liiguvad. Rahvast on üldse palju, vist ei jätku kõigile ööbimiskohti. Ühed noored, kes must puhkehetkel möödusid, öeldes: „Kohtume Lama hotelli juures,“ tulid juba tagasi eelmise teemaja juurde. Aga mina laiutan üksi kahe aknaga toas. Parem, kui oleks üks aken ja kaks inimest, oleks soojem. Seni pole mõtet kurta, sest soojemad rõivad on alles kotis. Üritan päevase soolakaotuse kompenseerimiseks Tuci küpsiseid süüa, kuid need keerleved suus ega taha kuidagi alla minna. Toas lamades mõtlesin tükk aega, mis imelik kohin see on, nagu võimas gaasipõleti või mingi kütteseade, umbes koduse soojuspumba moodi. Siis tuli mõistus pähe tagasi – jõgi on ju siinsamas, see kohisebki.





Õhtusöögiks tellisin segapasta, loodan, et suudan seda süüa. Juba on hämar. Ega neis teemajades õhtuti miskit teha pole, kell seitse on juba kottpime ja kell kaheksa hakkad magamise peale mõtlema. Pasang ütles, et söögitoas põleb ahjus suur tuli, seal on soe. Siin hakkas isegi magamiskotis lamades jahe. Kott, raisk, pole miski korralik sulekott ka. On vist juba üsna õhukeseks jäänud, sest ajab hirmsasti sulgi välja. Ja on mulle lühike. Õhk on rõske, lamades tekkis koti seintele niiskus. Pesema ma täna ei lähe, andku jumalad andeks. Pasang lohutab, et homme tuleb kergem päev. Aga Langtangi külla on kaardi järgi ikkagi 1000 m tõusu.

Söök söödud ja poolteist liitrit ingveriteed peale joodud. Söögitoas oli tõesti soe. Kolm itaalia meest rääkisid kogu aeg napsidest, ilmselt neist, mida parajasti pole. Grappa kõlas jutu sees õige mitmeid kordi, samuti viski. Sain endale peale võtmiseks teki, mis siingi meenutab rohkem marlisse pakitud madratsit. Imelik, kohe kuidagi ei vea mul Himaalajas magamiskottidega. Annapurna matkast pidin poole (ka Thorung La) läbima ilma kotita, sest keegi oli neid ühe võrra vähem kaasa võtnud, nüüd anti mingi viledavõitu ja tilluke kest. Aga hotellis annavad valgust juba LED lambid, ilmselt tuleb kogu vool päikesepatareide kaudu. Homme uurin, kas mingit elektriliini on näha. Pasang ütles veel kord, et homme tuleb lihtsam päev, ainult paar järsemat ronimist.

Himaalaja teemajade
söögitubade jutusumin
keset ruumi
küdev raudahi
lae all kuivav pesu
väike kodualtar
selle kõrval
riiuleis õlu ja koka
perenaine kudumas
järgmist mütsi
või vööd
ikka müügiks
kogu see elu
müügiks mulle
ja minu vurhvi
mägedes seiklejatele
kas me oleme
seda väärt

vaadates enda
silmade taha
ikka näen seda rahutust
sünniga kaasa
mille ma sain
mäed on tõesti
head õpetajad
kuid kas nendegi
õpetus ulatab
kaugemale nende
kärestikujõgede sisse
kastetud jalgadest
kahtlen seepärast olengi
kloostri poole teel

Eike ja Ott

Käisime eile uut ilmakodanikku kaemas. Mare oli Eiket juba korduvalt näinud, mina mitte. Vaatasin ja tegin mõned pildid. Sellised:

Kathmandu - Syabrubesi

Jätkan nüüd tasapisi oma Nepaali reisi päeviku postitamist. Mäletatavasti jäi see pooleli 6. aprillil Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari pool käimisega. Nüüd sealt edasi.

7. aprill. Syabrubesi / Shyapru Besi (1460 m).

Jõudsime siia veidi enne nelja, olles Kathmandust lahkunud üheksa paiku. Sõiduvahendiks oli Mitsubishi Pajero vanem mudel, mis natuke kolises ja logises, aga oli muidu väga mugav. Autojuht pisikest kasvu, ei rääkinud üldse inglise keelt. Algul sõitsime mööda tuttavat Pokhara maanteed. Kathmandu orust väljudes olid mõlemal pool kuru pikad ummikud, põhjusteks üks lömmis ninaga buss, üks tõusul välja surnud ja mäenõlvani tagasi veerenud veoauto ning üks keset teed seisma jäänud veoauto. Kusagil keerasime suurelt maanteelt ära ning siis läks sõit juba Trishuli jõe kallast mööda. Kohati oli tee vilets, kohati aga päris vastne asfalt, viimast esialgu rohkemgi. Trishulis sõin lõunaks esimese dal bhati, istudes pinnasekattega tänava ääres, kus vahepeal tuututas ummikus mitu bussi ja veoautot. Sõlm harutati lahti ja sõit läks edasi. Natukese aja pärast tuli jälle pikem lõik head asfaltteed. Jäi mulje, et juhul, kui loodus vahele ei sega, saab varsti Syabrubesisse mööda korralikku teed. Kuid tavaliselt ei lange mägedes inimeste ja looduse plaanid kokku. Kohast, kus oli politsei kontrollpost ning kiri, et Duncheni jääb kaks tundi sõitu, vast oli see Ramche, läks tee üsna viletsaks. Siiski polnud see palju hullem, kui Ladakhis Khardung la lähedane asfaldita osa. Paljudes kohtades käis vilgas remont või ehitus. Veidi enne Dunchet oleksime peaaegu kivivaringu alla jäänud – töömeeste ärevad hüüded, autojuht andis järsku gaasi ja tagantpoolt kostis kivide veeremise kolin. Varsti peale seda vahejuhtumit jõudsime Langtangi rahvuspargi kontrollpunkti, kus Pasang mind registreerimas ja külastustasu (1000 Rs) maksmas käis. Ja peale Dunchet oli kaks värsket kivivaringut, kus pidime ootama, kuni kopp kõige suuremad hunnikud teelt ära tõstab. Enne Syabrubesisse laskumist üllatas taas hea asfalt. Kogu pikk serpentiinne laskumine oli pealegi äsja pinnatud ning üsna lahtise klibuga, kuid asfalt lõppes ootamatult veidi enne Syabrut.

Muidugi unustasin oma vahva reisilätu hotelli konksu otsa rippuma, seepärast oli esimeseks asjaks mingi müts osta. Sain küll sooja kootud mütsi fliisvoodriga, kuid palava ilma jaoks peakatet pole. Syabrubesi asub Trisuli jõe kaldal kitsas orus. Õieti kannab jõgi siin juba Bhote Khosi ehk Tiibeti jõe nime. Ja siin suubub sellesse Langtangi jõgi. Vaid üks tänav, mille ääres hotellid ja poed. Mäeküljel käputäis vanemaid maju ka. Kõndisime Pasangiga kogu selle toreduse otsast otsani läbi. Poisid mängisid tänaval nipsukaroonat, olid väga sõbralikud ja lasid ennast pildistada. Naised rõivastuvad siin üsna tiibetlaste moodi, ainult triibulisi põllesid ei kanta ees, vaid taga.





Mõtlesin, et Nepaali teed nõuavad eraldi tähelepanu. Seepärast püüan järgnevalt anda väikese ülevaate teedest ja elust teel või tee veeres. Kathmandu ümbruse maanteed lähevad küll järjest laiemaks, aga orust väljudes surutakse need vastu mäekülgi üsna kitsukesteks. Kaks TATA veoautot mahub seal üksteisest mööda küll, aga kui juhtub mõni õnnetus või jääb mootor seisma või läheb kumm tühjaks, siis on ummik käes. Kitsaskohtades lastakse eelisjärjekorras läbi mäkke rühkivaid autosid, sest muidu võib mõne raskes lastis auto mootor veel seisma jääda ning pudelikael pikeneda. Seisime nii tükk aega ja vaatasime, kuidas TATAD jalakäia kiirusel ülespoole venisid. Nepaalis pole veoautod ehk nii uhkelt kaunistatud, kui Indias, aga tore on neid vaadata ikkagi. Ja lugeda põrkeraudade kirju: Speed Control, Speed Limit, Speed 40 km, Road King, Highway Hand jne. Kabiinide seinu kaunistavad usutunnistusele vastavad pildid – Šiva, tema kolmikhark, haakristid, palveks kokku pandud käed. Kuid oli ka palveveskeid, lootoseõisi ja OM-silpe. Autode külgi ehtisid mingist paksemast materjalist ribad või raudketid, peeglite küljes lehvisid siidrätid või lipud. Mõni sõiduauto või buss kandis küljele maalitud inglise või saksa lippu, bussid uhkustasid kirjadega Video Coach, Only Tourists, Only Tourist Purpos jne. Kathmandu piires on bussi katusel sõitmine keelatud, seda enam inimesi kõõlub seal linnast väljas. Imestan, kelle jaoks on kõik need teeäärsed ingliskeelsed reklaamid. Olgu, õlle ja toitude reklaamimisest saan kuidagi aru. Kuid ükski turist ei hakka ostma värvi või ehitusmaterjale või mööblit või põllutöömasinaid. Ent neidki pakutakse sageli võõrkeeles. Kogu tihe liiklus kulgeb läbi linnade ja külade, kus inimesed sundimatult suvalistes kohtades teed ületavad ja koormaid kannavad. Jalgratturid ja tsiklimehed laveerivad autode vahel, traktorid popsutavad aeglaselt edasi, kaupmehed lükkavad kärusid. Mägedes on avalikku üldkasutatavat ruumi üldse vähe, sest enamus kõlblikku maad on terrasspõldude all. Nii võibki juhtuda, et ainus koht, kus mängida või tööd teha saab, on maantee või selle veer, kaugemal mägedes ka maja eest mööduv jalgrada. Vaevalt kõndima õppinud lapsed paterdavad teetolmus, poisid sõidavad jalgratastega, veeretavad võrusid, taovad palli. Mõnel pool paistis suureks lõbuks olevat erinevate esemete autorataste alla heitmine, et vaadata, mis neist pärast saab. Teele laotatakse riisivihke, et autorattad neid muljuksid ja pärast oleks kergem teri välja rabada, tee äärde laotakse kokkuostjate tarvis kotid viljaga. Pea igas külas on tee veeres suured kaalud, millega kaupa kaaluda.

Kus on tee, seal on elu. Tee veerde ehitatakse majake, aga kui selleks pole piisavalt ruumi, uuristatakse näenõlva sisse pesa ja püstitatakse elamu sinna või rajatakse kodu lausa nii, et maja tagumine sein ripub kuristiku kohal. Ruumi on vähe, ühel pool voolab jõgi, teisel pool teed on juba mäenõlv. Nii elatakse ja haritakse põldu ja peetakse loomi. Majakese kõrval on varjualune paarile lehmakondile, samas näksivad olematut rohtu kitsed. Toredaim tänane pilt oli maanteel kitsetalle jalutav mees. Kui tast mööda sõitsime, võttis ta kitsekese sülle. Nukraim pilt – teed mööda allamäge liikuv koer, keda jalad enam kanda ei tahtnud, nii, et tagakere kippus pidevalt ettepoole vajuma. Loom vaarus, tegi tasakaalu saavutamiseks sammu, siis vajus külg taas ettepoole. Jälle samm. Ja kangestunud lehmakorjus Kathmandu lähedal.

Leiba teenitakse ka väikese söögikoha pidamisega või teetööga. Sest viimane ei lõpe kunagi. Mussoonvihmad uhuvad mäenõlvu, varistavad pinnast ja kive teele või uuristavad seda alt. Juhtub kümnete või isegi sadade meetrite pikkusi maalihkeid, mis muudavad olematuks pikki teelõike. Need tuleb uuesti nõlvadesse uuristada. Teele varisenud kivid lõhutakse paraja suurusega tükkideks, korrapärase kujuga tükkidest laotakse uus teetamm, kus kivid seotakse traatvõrguga. Osa kive laotakse nõlva kindlustamiseks müüri, väiksemad tükid purustatakse killustikuks. Trishuli alamjooksul töötas õige mitu killustikuveskit, kuid kõrgemal tehakse seda tööd käsitsi.

Tee kõrval istutati täna riisi, künti põldu, peksti vilja. Ja kes teab, kui suure hunniku killustikku toksisid valmis teetöölised. Nad tunduvad üldse eri rahvana – hästi tumedad, tuulest ja vihmast pargitud, musta pulstis juuksepahmakaga, mehed sageli habetunud. Klassid olid Nepaalis olemas alles hiljaaegu. Millisest klaasist võrsuvad teetöölised? Ütlesin Pasangile enne õhtusööki, et ma ei saa aru sellest, kui lääne inimesed kurdavad, et Syabrubesi tee on halb ja ohtlik. Minu meelest on selle tee olemasolu ime, sest tee-ehitus on tõeline Sisyphose töö, mis kunagi otsa ei saa. Nii nagu teekäimine ja sõitmine on protsessid, mille käigus muutuvad ajalis-ruumilised suhted, on ka teede ehitus ja korrashoid protsessid, millel pole lõppu. Mägede tee ei saa kunagi valmis. Seal, kus eile oli ilus sile asfalt, võib homme irvitada kuristiku serv. Seda sai näha Ladakhis, kus mudavool muutis mõne hetkega olematuks Ridzongi kloostrisse viiva tee. Ja tuli uuesti alustada algusest, uuristada mägede roideid. Aga kas see meeldib mägedele? Mansi karupeolaulus irvitavad mitmesugused vaimud peolt isakodu poole marssiva karu üle – vaata, ta ribide vahel on urgitsetud, ta luude vahel on urgitsetud. Mägesid peaks asustama tohutu hulk vaime. Miks muidu lehvivad kõikjal palvelipud. Miks muidu kuulutatakse kuru ületamisel: „Võit jumalatele!”

Kell hakkab kuus saama. Saabus reisibuss ja hulk turiste ühes sellega. Oleksid nagu juudid. Ilm on üsna pilvine-vinene, vaata et hakkab sadamagi. Mobiililevi siin enam pole, teel jätkus seda Duncheni. Viimaseks tuli Mare õnnitlus pulmaaastapäeva puhul. Istun hotelli (Peaceful) ees ja jälgin sagimist. Kotte kantakse hotelli trepile, kus neid on juba kõrge virn. Tellisin õhtusöögiks momosid kartuli ja juustuga ning ingveriteed. Tuli must peni, lakkus kätt, nüüd nügib ninaga.

Ja ongi juudi grupp. Täpselt sama matkakava ka, mis meil. Saab siis järgnevatel päevadel rõõmu tunda juutide seltskonnast. Päris suur punt, oma viis või kuus kandjat ka. Pasang ütles, et tal pole kunagi juudi gruppi olnud. Ta on seni käinud ameeriklaste, sakslaste, inglaste, šveitslaste, malaisialaste ja hiinlastega.

Internetiühendus oli väga halb, telefonimodemi kaudu. Suurivaevu õnnestus väike sõnum blogisse postitada. Arvata võib, et see jääb viimaseks enne matka lõppu.

Viimane õhtu Kathmandus

Ja ongi kuu aega läinud. See saab olema viimane sissekanne Nepaalist. Seekord. Sest tahan järgmisel aastal kindlasti tagasi tulla. Hotellist möllisin ennast välja, natuke rohkem kui poole tunni pärast sõidame First Environmental Trekkingu bossi juurde, kus ka selle viimase Kathmandu öö veedan. Tegelikult ei saa ma aru, kumb on bossim, kas Thakur Raj Pandey või Ganesh Prasad Simkhada. Igatahes tundusid mõlemad arvavat, et külastan just teda. Aga koos nad ometi ei ela. Eks paistab, lähen sinna, kuhu viiakse ja loodan, et homme sõidutatakse lennuväljale ka.

Tänasest päevast polegi suurt miskit kirjutada, vanu märkmeid ka pole viitsimist kotist välja kraamida. Kõik on reisiks juba pakitud. Hommikupoolikul ostsin veel nipet-näpet, vürtse ja pisikesi kingitusi lastelastele ja nii edasi. Vahepeal käisin hotellis, siis jälle Thameli peale. Ilm pärast hommikust vihma niiske ja palav, 27 kraadi. Viimaks ostsin endalegi koduteeks puhtad rõivad selga 1200 raha eest. See on siis 12 EUR. Ja mis kõige olulisem - Madhu Krishna Chitrakari poeg tõi ära tiibetipäraselt raamitud thanka. Nagu eelminegi kord, oli see ilusti pakitud, nii et ma ei hakanud lahti kiskuma. Ja siis püüdsin lahendada rasket ülesannet, kuidas kõik kraam kotti suruda. Ei tahtnud hästi mahtuda. Kahetsustundega jätsin maha mind kahel siinsel mägimatkal teeninud tossud. Olid teised juba üsna räsitud ja haisesid ka natuke. Katkise kotilina viskasin ka prügikasti, mis sest ikka koju kaltsuks vedada. Siis tulid lukud kenasti kinni. Kell viis ootas maja ees bosside saadetud poiss, kes mu üsna raske koti büroosse kandis. Sinna jääb see homseni ootama. Ja ongi kõik. Homme kell viis olen loodetavasti juba Delhis. Usun, et õnnestub taas transiitreisijana India külastamisest pääseda. Selleks pole ka aega, sest viiskümmend minutit peale südaööd väljub lend Amsterdami. Ja sealt vist enne kümmet viimane hüpe Tallinna. Nägudeni siis.

Tänane õhtupoolik

Käisin pika tiiru Thameli peal, ostsin Pilgrims Book House'ist pika vertikaalse palvelipu, siis läksin tuttavasse teepoodi. Seal oli parajasti daam Sloveeniast, ostsi mitut sorti populaarseid teesid. Müüjanna Jamuna küsis minult, kas Eesti on Sloveenia lähedal. Vastasin, et ei ole väga lähedal. Värsket head rohelist teed, mida osta tahtsin, tal poes kuigi palju ei olnud, palus õhtul tagasi tulla, et vahepeal mees kodust toob. Täna nägingi esmakordselt Jamuna meest, kes oli päeval poes abiks. Ja muidugi oli poes ka nende veidi alla kolme kuu vanune poeg Bimit. Et aega parajaks teha, läksin "garaazhi" ja sõin ühe thukpa. See on sherpade paks supp, kuhu pannakse sisse nuudleid, juurvilju, mis parajasti saadaval ja mõnikord ka liha. Minu supis olid nuudlid, tomativiilud, lillkapsatükid ja pühvliliha killud. Ja maitses kõik kokku imehea. Organism kohe vajas midagi vedelamat. Kuigi see thukpa on pigem kaks ühes tüüpi toit. Naaberlauas kulistas Everesti õlut viiene seltskond kusagilt lõunaslaavi mailt, pärast mind tuli kräsupäine noormees ja tellis dal-bhati. Tundus, et ta on alles äsja saabunud, silmitses Kathmandu plaani. Siis tulid heledat verd mees ja naine, üsna noored, istusid lauda. Aga kui keegi kümne minuti jooksul neile tähelepanu ei pööranud, läksid minema. Siinsetes söögikohtades, eriti väikestes, tuleb olla kannatlik, sest sageli koosneb kogu personal vaid ühest inimesest. Pärast sööki kaesin internetipunkti, seal polnud ühtki vaba kohta. Tundub, et linnas on üldse rohkem võõraid kui enne. Meie hotellgi on täis, all fuajees juuakse õlut.

Enne teepoodi tagasi minemist jõudis tulla sahmakas äikesevihma. Jamuna istus lapsega, mees oli alles kodus. Ja ei saanud sealt vihma tõttu tulema. Istusin siis tunnikese Jamuna seltsis. Lobisesime niipalju, kui keeleoskus lubas. Sain teada, et suvel ärkab ta juba kella viie paiku, koristab, peseb pesu, teeb imikule mashaazhi, siis teeb süüa ja kella üheksaks tuleb poodi. Talvel magab veidi kauem, mõnikord lausa seitsmeni. Ja poes on õhtul kaheksa-üheksani. Või läheb ära pool tundi peale voolukatkestuse algust, sest aku, mis väikest lampi toidag, ei pea kuigi kaua vastu. Ja üldse on aku eluiga vaid paar aastat sellistes tingimustes, maksab aga oma 30 000 või rohkemgi ruupiat. Generaatorit nad osta ei jaksa. Väljas muudkui sadas ja Jamuna mees ei tulnud. Viimaks võetigi vool kell kaheksa ära. Titt ärkas vahepeal ja hakkas vigisema, Jamuna loputas käed enne tema juurde minekut puhtaks, siis alles võttis lapse sülle ja andis talle rinda. Viimaks tuli ka mees ja tõi oodatud tee. Ostsin nende käest veel valget teed (mis on ilgelt kallis, kuid väga hea), kaks komplekti palvelippe (neid müüakse igas teepoes) ja kaks komplekti maitseaineid. Siis hakkas taas sadama. Jamuna ütles, et mullu nii palju küll ei sadanud. Ja see eilehommikune tugev äike, see olevat Swayambunathis ühte templisse sisse löönud. Nagu ta rääkis, löönud selle kohe lõhki. Et kas ma uudiseid ei vaatagi? Selle äikese ajal vaevlesin Kopani kloostris kõhutõve küüsis. Selline lugu. Mu kõrval istub arvuti taga noormees meie kursuselt. Ta on nii skaipimisega ametis, et ei pane mind tähelegi. Aga silmanurgast nägin tuttavaid pilte.

Klooster hõljub linna kohal

Klooster linna kohal
udus hõljub
pärast vihma öist
õhk värske on
astun pikkamisi
gompa poole
minu vaimgi
jälle virge on

hetk on habras
tundub laevasillal
kohal argipäeva voogude
seisatasin küsides
et millal
algab rännak
üle mõttemägede

öö ei ole
päevgi alles magab
ainult lindude
ja palvelaulu hääl
maailm tukub
udukardinate taga
klooster hõljub
linna kohal mäel

Kloostrielust

Kümme kloostripäeva said ruttu mööda. Isegi kiiremini, kui oskasin arvata. Päevaplaan oli meil (kui kaks viimast päeva välja arvata) selline:

5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30-7.30 meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15-11.30 õppetunnid
11.30 lõuna
14.00-15.00 vestlusgrupp
15.30-17.00 õppetunnid
17.00 õhtune tee
18.00-18.45 meditatsioon
18.45 õhtusöök
20.00-21.00 küsimused-vastused ja meditatsioon

Päris tihe päevakava. Õhtust pealelõunani tuli säilitada vaikust. Ja kõige sisuks oli tiibetipärane mahajaana. See tähendab, mitte ükski meditatsioon ei olnud asi iseeneses, vaid seotud astmelise teega (Lam-rim). Sellest lähtuvalt rõhutati pidevalt, et meditatsiooni eesmärk pole pea mõtetest tühjendamine, vaid teadvuse abil sissepoole vaatamine. Tegime kahte sorti meditatsiooni - keskenduvat ja analüüsivat. Keskenduda tuli peamiselt hingamisele, analüüsiva teemad olid laias laastus sellised: kas teadvus on püsiv või muutuv, tagasivaade enese elule, täiuslik taassünd inimesena (mitmest aspektist), maailma asjade ebapüsivus, kõigi elusolendite võrdsus (ühesugusus), surma paratamatus, suremise protsess jne. Ja õppetundide sisu oli sellele vastav. Kõik meditatsioonid ja õppetunnid, esimene päev välja arvatud, algasid motivatsiooni leidmise ja sisendamisega. Tavaliselt oli selleks soov hästi vastu võtta õpetust selleks, et saada valgustatud ning aidata kõiki elusolendeid maailmas. Bodhisattva teed rõhutati korduvalt, see on ju mahajaana peamine alus. Sellega seoses ka bodhicittat - valgustatud teadvust, mille saavutamise nimel pidimegi vaeva nägema. Ja kõik tunnid lõppesid nende käigus kogutud hüvede ja energia pühendamisega, tavaliselt olime objektideks meie ise, samuti mungad ja nunnad, ka meie lähedased ning kõik elusolendid. Kui esimesel päeval sain gompas veel üsna mugavalt selga posti najale toetada, siis teisel päeval noomis Ani Karin meid valesti istumise ja käitumise eest. Ei ole ilus gompas jalgu välja sirutada, lobiseda, lösutada. Dharmaraamatuid ei panda maha, neist ei astuta üle jne. Ja viimastel päevadel algasid juba kõik tunnid mantrate, mahaheitmiste ja palvetega.

Kursuste üldjuht Ani Karin (Karin Valham) on pärit Rootsist, tuli Nepaali 1974. aastal koos oma poisiga, mõlemad osalesid Kopani kloostris, mis tollal polnud veel nii uhke, kui praegu, kursusel. Karin rääkis, et tollal oli Kathmandus vaevalt 25 autot ja inimesed käisid paljajalu. Niipalju, kui aru sain oli ta enne elus mitmeid asju proovinud, ka narkootikume. Ja kursustele läks sellepärast, et poiss tahtis. Aga juhtus nii, et Karin jäigi kloostrisse. Teine õpetaja geshe Lobsang Sherap on kloostri laulujuht. Tema on pärit siitsamast Nepaalist, Evaresti piirkonnast (ilmselt sherpa), käis seal koolis, nägi mediteerivaid laamasid, kes talle väga meeldisid ning ütles emale, et tahab mungaks saada. Viimaks ema tõigi ta Kopani kloostrisse. See oli 21 aastat tagasi. Lobsangi inglise keel polnud kuigi hea, seepärast ei jõudnud ta ettenähtud ajaga kuigi palju rääkida. Aga selle tegi tasa ta elurõõmus olek ja võimas lauluhääl, mida ta meie palvel korduvalt demonstreeris. Kui küsisime, kes praegu tema asemel gompas laulmist juhatab, vastas ta, et tal on abiline, kelle hääl pole veel nii hea, aga kes võib teda vajaduse korral asendada.

Viimased kaks päeva pidime elama vaimses eraldatuses, ei tohtinud kellegagi suhelda. Päevakava muutus, õppetundide asemel olid nüüd meditatsioonid, meditatsioonide vahel jalutusmeditatsioonid. Retriit meeldis mulle isegi rohkem, kui eelnenud päevad. Nii hea oli omaette olla ja mõtiskleda. Nagu Ani Karin ütles: "Rõõmustage selle üle, et olete sündinud inimesteks. Ja mitte lihtsalt inimesteks, vaid terveteks inimesteks, kes on sündinud õigel ajal ja õiges kohas, mistõttu on teil võimalus Dharmat õppida. Ja rõõmustage selle üle, et olete siin ja saate õppida ja praktiseerida Dharmat. Seda võimalust pole kõigile antud." Ma siis rõõmustasin. Ja rõõm läks üha suuremaks. Kuni viimasel retriidi õhtul tuli kuri kõhutõbi ja tuletas meelde, et kõik siin ilmas on ajutine, mööduv. Viimasel kloostriööl vähkresin kõrge palavikuga voodis, hommikul olin märg ja jõuetu. Viimased meditatsioonid jäid tegemata, viimased õpetussõnad kuulmata. Mis teha. Nii ma lahkusin Kopanist peapööritusega ja tundega, et kõik see oli vaid uni.

Kloostris

Väike toake, laud, poolk6rge kapp, voodi, tool. Kolme suunda aknad. Kui
istun laua taga, paistavad eest läbi puuokste all orus kauged majad.
Vasakule vaadates näen männilatvu. Selja taga t6useb väike rohetav n6lv ja
sellel paistab puu. Üks lind s6imab kedagi kodusel viisil. Aeg-ajalt
lendab lennuk üle.

Kathmandu õhtu

Õhtu tuleb
Kathmandu peale
raske vaskkatel
kummuli
üle mägede

kui ma ei oleks
käinud seal kus
taeva kõverat kaant
lumiste harjadega
taotakse ühte
siis ma ei ütleks

siis ma ei pingutaks
oma põhjamaa sõnu
võõrale taustale
lehvima otsekui
palvelippe

ent olen käinud
piilunud taevaste
jäisesse põue
seepärast räägin

seepärast tohin
lehvitada ühe
väikese keele sõnu
laiale ilmataustale

taganege nende eest
mägede vaimud
võit lumede üle
ikka jääb meile

Homme siis Kopani kloostrisse. Ja kümme päeva ilma sidevõimaluseta.

Rahunemine

Hulkusin Thamelis ringi, see rahustab. Enne kirjutasin sellise luuletuse:

Käib suure hooga
jumalate kõrge kiik
kord taevani sind tõstab
selle järel paiskab mutta
kui tundub
juba käega katsuda
on unistuste riik
siis hetke pärast tahad
karjuda ja nutta

võid täna pidu pidada
ja maitsta elu
otsekui gurmaan
ning homme paastuda
ja suretada liha
on joomaaeg
kuid äkki kinni
keeratakse kraan
ja suhu tõuseb
puhas sapiviha

nii minagi oh sõbrad
eile veidi õndsust
tunda sain
kuid täna jälle
hambaid kiristada tuleb
ent loodan
murdumatuna et püsib vaim
niikaua kuni kiigutaja
kord mu silmad suleb

Pasangil külas

Aitab ahastamisest, ise olin hooletu ja minetasin valvsuse. Käisin täna küll turistide politseis, täitsin avalduse jne, aga usun, et nemad küll ei aita. Pigem suudab midagi Pasangi suur suguvõsa. Täna on mulle paar korda püütud helistada tundmatult nepaali numbrilt. Aga enne, kui olen vastata jõudnud, on toru ära pandud.

Aga nüüd kirjutan eilsest päevast, mis nii suurepäraselt algas ja kestis kuni äkilise kurva lõpuni. Pasang tuli kümneks hotelli, võtsime takso ja sõitsime Bodnathi. Suure stuupa juures oli tohutult rahvast, Pasang ütles, et on tamangide püha. Kiirustasime rahvahulgast läbi, nii et jõudsin vaid ühe pildi teha. Ja edasi mööda stuupa taguse rajooni võrdlemisi puhtaid tänavaid. Tuleb öelda, et Kathmandu tundub üldse puhtam kui neli aastat tagasi. Pasangi tilluke korter oli ühe tüüpilise Kathmandu maja teisel korrusel. All, nagu hiljem selgus, pidas poodi ja tillukest söögikohta ta õde. Korteris, mis koosnes vaid ühest toast ja rõdust, kust võis näha suure stuupa ülemist otsa, oli kööginurk eesriidega eraldatud. Toa keskel suur madal laud, seinte ääres matid. Lisaks kummut ja telerikapp - see oligi kogu mööbel. Pasang ütles, et elab selles toas vaid kolm-neli kuud aastas. Naine on tal muidugi kodumaal, Khumbus, nagu paljudel teistelgi sherpadel. Parajasti oli kodus Pasangi poeg Ringi, umbes viieteistkümnene poiss, kes vaatas telerit. Istusime ja jõime Sprite'i. Natukese aja pärast sisenesid onutütar Phuli ja õetütar Pema. Kõigi perekonnanimeks muidugi Sherpa. Pema läks varsti panka tööle, aga Phuli asus eesriide varjus süüa tegema. See võttis omajagu aega, mille me sisustasime tongbaa joomisega. See on sherpade nõrgalt alkoholne jook, mis valmistatakse fermentiseeritud hirsile kuuma vee pealevalamisega. Juuakse väikestest plastpangedest metallist torukesega, üpris sarnaselt matega. Ainult et anum on suurem ja toru ka jämedam. Enne sööki ja pärastki jõudsime ära juua kaks pangetäit seda mõnusa maitsega hapukat jooki. Muidugi tegin ka sellest pilti, nagu ka söömisest. Toiduks oli kanakarri riisi ja terava lisandiga ning porgandi-sibula-tomatisalat, mis tähendas mainitud köögiviljade rattaid ilma mingi lisandita. Poekesest tuli üles ka Kima, Pasangi õde, temast palju vanem. Pasang on pere seitsmest lapsest eelviimane. Söögi juurde rääkis Pasang, et läheb paari nädala pärast saksa grupiga Ülem-Dolpasse. Ta on selles piirkonnas käinud 14 korda. Pasang mainis ka, et pole oma bossidega eriti rahul ja tahab oma firmat teha. Ta nimetas ka, kui palju minu jaoks oli raha ette nähtud, aga sellest ma eriti aru ei saanud. Kõlasid kaks summad - 700 ja 1000 ruupiat päevas. Kui olime juba piisavalt kaua istunud ja kell oli kaks läbi, asutasime minekule. Enne tuli muidugi käia Kima poekeses. Kima kinkis mulle nepaali kalendri ja pani kaela khatagi. Ta ei osanud üldse inglise keelt. Olin päris liigutatud, tegime koos pilti ja siis hakkasime minema. Phuli ja Ringi tulid ka ühes. Mõte oli käia Shecheni kloostris, mis on Bodnathi piirkonna uhkeim. Seal õpib ka teine Pasangi poeg.

Kloostri väravas pidas Pasang oma kümme minutit läbirääkimisi, sest kedagi sisse ei lastud. Väravavaht ütles, et suurlaama on koostris ja et käivad pidustused. Viimaks saime siiski kolmekesi sisse, Ringi jäi kähku sulgunud värava taha. See, mida nägin, oli üsna üllatav. Tähtsamad laamad istusid varjus ja jälgisid, kuidas mungad ja noored võistlesid. Esimesena nägin munkade võidujooksu jahuga kaetud liudadeni ning nägupidi jahus tuhnimist. Selle võistluse mõte jäi arusaamatuks, arvan, et nad pidid jahu seest midagi suuga püüdma. Muidugi toimus kogu asi valju naeru, ergutuste ja hõigete saatel. Järgnesid eri vanusegruppides poiste võistlused mungarüü selgapanemisel. See käis nii, et kõigepealt rõivastusid poisid lahti, viisid oma rüüd väljaku teises servas laamade ees olevatele toolidele, siis alustasid märguande peale võidujooksu toolideni, rõivastusid ja jooksid tagasi. Esimesed kolm said suurlaamalt auhinnaks päris uhkeid mänguautosid. Ka see võistlus käis valju kisa ja naeru saatel. Paisis, et mungad oskavad lõbutseda. Edasi tuli jälle munkade võistlus - kinnisilmi pidi bambuskepiga tabama savianumat. Proovijaid oli palju, lusti-lärmi samuti. Aga ülesanne polnud kergete killast. Muidugi valmistas kõigile tohutut rõõmu, kui pimesikk teelt kõrvale kaldus ja rahvast materdada ähvardas. Lüüa tohtis kõigest kolm korda ning üsna rangelt jälgiti, et löögid oleksid reeglipärased, ülevalt alla, mitte luuaga pühkimise moodi. Vahepeal pandi savinõusse raha, aga seegi ei aidanud ülesande lahendamisele kaasa. Siis korraldati uus võistlus - bambusridva külge riputati nööri abil õunad, ja seljataha seotud kätega mungad pidid püüdma neid haugata. Jälle palju nalja ja kaasaelamist. Muidugi olid suuga õunu püüdvad mungad üksjagu koomilised ka. Tegin hulga pilte (sic!) ja õnneks kasutasin ka videokaamerat. Nii et midagi sellest lustist on mul jäädvustusena alles. Need munkade mängud on huvitavad selles mõttes, et panevad naerma argimaailma tühiste püüdluste üle. Vahetasime veel mõne sõna Phuli mungast venna ja Pasangi tuttava üsna tähtsa laamaga, kes kutsus homseks tagasi. Munkadele pakuti süüa-juua, meie tegime minekut. Aga sellega asi ei lõppenud, teele jäi veel ühe Pasangi sugulase söögituba. Seal võtsime juba rummi ning tuli proovida ka momosid. Toimus üleüldine vennastumine.

Ja siis, kui juba hakkas hämarduma, peatas Pasang mulle takso ja kauples hinna. Autos oli mõnus, sõit võttis aega. Ja sinna mu valvsus kadus. Fotokat ma kotti panna ei saanud, seal oli ees Kima kingitud kalender. Ja nii see taksoistmele vedelema jäigi ja minu suur rõõm muutus hetkega suureks ahastuseks.

Fotod ja muu

l2ksid koos kaameraga. Olen nuud see viimane loll, kes p2rast eilset suurep2rast p2eva Bodnathis Pasangi kulalisena ja p2rast seda Shecheni kloostris munkade v6istlusi vaadanuna ja pildistanuna fotoka taksosse unustas. Ja k6ik. Mitte uhtki pilti, aparaadist raakimata. Ei taha enam midagi lisada. Tuhi k6ik.

Tagasi Kathmandus

Nii need asjad käivad, et inimene peab plaane, mõtleb ja unistab, aga siis tuleb vääramatu jõud ja muudab kõik tühiseks. Seekordseks vääramatuks jõuks oli lumi. Juba Langtangi külas 3430 m kõrgusel andis ta endast märku õhtuse märja sajuga, mis hommikul kiiresti sulas. Aga Kyanjin Gompas 3870 m kõrgusel sadas juba pärastlõunast ööni ja tuiskas. Järgmine hommik oli küll eriliselt kaunis ja valge, kui käisime Tserko Ri nõlvadel ronimas. Päris tippu (4984 m) ma küll ei viitsinud ronida, sest arvasin, et oma aeglase tempoga rühkides jõuan sinna alles siis, kui pilved vaate varjavad ja kõle tuul puhub. Kuid sellestki punktist, kuhu jõudsime, oli org koos mägedega nagu peopesal. Tinglikult muidugi, sest tipud olid ju ikka palju kõrgemal, näiteks Langtang Lirung oma 7227 meetriga. Aga ikka oli uhke tunne. See, et kirjutan meie, tähendab, et pean silmas ennast ja oma teejuhti Fur Pasang Sherpat. Istusime kaljunukil, jõime termosega kaasa võetud sidruniteed ja nautisime ilusat ilma. Pärastlõunal muidugi läks ilm uuesti mossi. Uuesti andis lumi endast märku kolmeteistkümnendal, kui Lama hotelli juurest allapoole vantsisime, et pärast Thulo Syabrusse ronida - meil sadas pea terve päeva korralikku vihma, aga kõrgemal tõmbas kõik ähvardavalt valgeks. Lumeviirud paistsid isegi metsa vahelt. Pärast tõeliselt väsitavat ronimist Thulo Syabrusse (neli tundi ainult ülesmäge ilma ühegi sirge rajalõiguta polnud siiski veel selge, kas pääseme edasi. Selgus tuli kätte järgmisel päeval Sing Gompas (ca 3300 m), kust juba oli näha, et Gosainkunda poolsed madalad mäed, mis tavaliselt on pruunid ja lagedad, särasid nüüd uhkelt lumes. Ja jutudki olid vastavad - mitte kellelgi pole mitme päeva jooksul õnnestunud järvede juurde pääseda ega sealt tulla. Suured grupid ootavad, aga pärast Laurebina teemajasid on lund meetri jagu ja kõrgel oru kohal kulgev ja kohati vaid 30 cm lai rada eluohtlik või lausa läbimatu. Veetsime üsna külma öö Red Panda hotellis (toas vaid 6 kraadi) ja otsustasime järgmisel päeval ikkagi proovida. Liikusime siis veel kõrgemale kuni Chyolangpatini (3654 m), kust edasi mööda lagedat ja lumist mäeselga kulgev rada hästi näha oli. Kuna õhtul oli taas sadanud, polnud raja paranemist lootagi. Kedagi ei tulnud Gosainkunda poolt, keegi ei suundunud sinnapoole. Jutud olid endised. Seega otsustasime otsa ümber pöörata ja põgeneda. Ei saanud kauaks sinna külma kätte ootama ka jääda, sest oli oht mitte jõuda õigeks ajaks Kopani kloostrisse. Halbade ilmade jätkudes oleks võinud juhtuda ka nii, et järvedeni oleksime ehk kunagi läbi murdnud, aga siis sinna lumevangi jäänud. Pealegi hakkas mul külmaga hammas valutama. Nii et otsustatud - alla. Ja oli see vast laskumine. Dunche asub kõigest. 1960 m kõrgusel. Jälle tundide kaupa järsku nõlva, aga sedapuhku alla. Ikka alla, ikka alla, nagu üks laulusalm ütleb. Viimaks olid jalad täitsa pehmed all. Aga Dunchesse me lõpuks jõudsime. Ja sealt täna koos belglastega kamba peale üüritud dzhiibiga Kathmandusse. Selline lugu. Hotelliks sattus seekord Fuji, sest selle vastas asuvas Sacred Valley Innis, kuhu belgia paar läks, polnud rohkem vabu tube. Ja nüüd oleks aeg midagi süüa, pole peale hommikuse nuudlisupi midagi hamba alla saanud. Siiski - mõned viilud jakijuustu ka. Ostsin 300 gr juustu Sing Gompas. Eelmine juustutükk, Kyanjin Gompas ostetud, oli väga hea. Ja seegi maitseb imehästi.

Dunches

Matkakava tuli pooleli jätta, kuna lume tõttu ei pääsenud Gosainkundi
järvede juurde. Peale Laurebinat ca meetri jagu lund. Iga päev on juurde
sadanud. Tulime alla, homme hommikul Kathmandusse.

Syabrubesis

Olen nuud siin Syabrubesis, aga arvuti ei taha mu teateid edastada.
Eesti tahtede sisestamise ihtsalt paneb akna kinni. Kohale sain
kenasti, juba enne nelja. Soiduvahendiks oli Mitsubishi Pajero vanem
mudel. Tee ullatas, polnudki nii hull, kohati isegi pikki loike
varsket asfalti. Kuue paiku saabus hotelli suur juudi grupp. Selgus,
et neil on tapselt sama matkakava, mis mul. Saab naha, kui tihti
kohtume. Neid on palju ja nad on usna larmakad. Pikalt praegu
jutustama ei hakka, sest vee poe kinde, kas onnestub teade ara saata.
Ilm oli ohtupoolikul vines ja pilvine ja mitte eriti kuum.

Nepaal 2011. Madhu Krishnal külas.

Kõigepealt üks luuletus, täna hommikul kirjutatud:

Kathmandu vürtsikas öös
asju on mida ma kunagi
teada ei saa
asju mida ma isegi
teada ei taha -
hämarais tänavasoppides
hashishit pakkuvad poisid
praotaksid mulle ehk selle
varjatud linnaellu
juhtiva ukse
kuid ma ei taha
ei julgegi koputada
tundmatu templi
raskele väravapuule
mille tagant pole ehk
enam tagasiteed
parem astuda mõne
kutsuva viipe peale
kuhugi harjunud ilmega
restorani või baari
tellida valget särki
kandva kelneri käest
pudel läänepäraselt
pruulitud õlut
pärast hotelli poole sammudes
siiski pilguga otsida
hämarailt seintelt
reklaamisiltide kõrvalt
üht ja ainust
paljulubavat kirja
maagiline teater
sissepääs ainult hulludele

Bhaktapuris Madhu Krishna Chitrakari juures. Istun üksi ateljees, pere sööb üleval hommikust. Madhu ütles, et ta Saksamaal elav tütar on ka Bhaktapuris. Ma ei saanud aru, kas parajasti ka kodus käimas. Enne ülakorrusele minekut lisas ta, et korraldab Kopani kloostris thankamaalimise õpitunde. Vahva kokkusattumine! Praegugi mõtisklen omaette ja vaatan fotot, kus Madhu on üles võetud koos laama Lhundrupiga. Aknad mõlemal pool maja on avatud, kostab lindude sidinat. Vahepeal kiresid kusagil siinsamas kuked, nüüd kluugutavad tuvid. Linna melu kostab siia nõrga häältesumina ja tuututamisena. Taksojuhile maksin siiasõidu eest 700 ruupiat, kuigi küsiti pealt 1200. Arvan, et makstud hind oli normaalne. Linna pääsemiseks ma kallist piletit ei ostnud, kuigi mõned abivalmis sellid mind kohe kassa juurde juhatasid. Kindlasti oleks mõni neist pakkunud ennast kaasa linna tutvustama, aga ma tegin äkilise pöörde ja kõndisin minema. Teadsin, et kõrvaltänavaid pidi saab linna täiesti lahedalt sisse ilma raha maksmata. Ja nüüd istundi toas, mille seintel rippumas mitmeid pühapilte. Seina ääres on raamile pingutatud paar pooleliolevat kalachakra thankat. Hea, rahulik olemine. Ennist ütles Madhu, et tal on kolm lapselast - kaks poissi ja tüdruk. Siin majas pole lapsi praegu kuulda, neid ilmselt pole parajasti külas. Kohe peale tervitamist andsin Madhule möödunud korral ta ateljees tehtud pildid, neile lisaks paar fotot tema thankast minu toas ning veel mõned pildid talvisest Kamsust.

Nüüd hakkas peremees mulle ülakorruselt sööki kandma, friikartuleid ja nuudlirooga. Ja läheb taas. Aga keedumuna sõi ta koos minuga, see on vist nii eriline toit. Küsisin, kas ta on kunagi maalinud Shambhala temaatikat. Madhu vastas, et on. Lappasin vähehaaval põrandal pakis lebavaid valmis töid, sila jäi üks eluratta (bhavacakra) pilt. Äkki ostan selle ära. Meie filmimisplaani, mida koos Kaittiga peame, suhtus Madhui suure huviga, ütles, et see on talle väga meele järele. Tuleks siis plaan tuleval kevadel teoks teha.

Nüüd on kell juba kask, Madhu otsib juba tükk aega oma Shambhala teemalist pilti. Tal on nii palju töid köigil kolmel korrusel, raske on nende hulgast ühtainsat leida. Lubas tütre appi kutsuda. Siiski tuli vajalik thanka juba enne tütre saabumist lagedale. Madhu oli Shambhalat kujutanud kõiki jälgiva jumalusena, üsna sarnaselt ilmakaarte kaitsjatele. Ta selgitas, et käsitleb Shambhalat mitte konkreetse paigana Tiibetis või kusagil mujal, vaid inimeste tegusid jälgiva jumalusena. Ootamatult küsis ta, kas saaksin oma Nepaalist lahkumist mõne päeva võrra edasi lükata, sest 6. mail olevat ta tütre pulmad. Muidugi tahaksin viibida külalisena nii huvitaval pulmapeol, aga odavad lennupiletid ei võimalda ringi vahetamist. Nii ma Madhule ütlesingi. Siis jõudis kohale teine tütar, kes kolm aastat tagasi mehele pandi. Olin temaga möödunud korral juba kohtunud. Väga ilus naine suurte ja veidi kurbade silmadega. Madhu ütles, et meie kohtumine pole kindlasti juhuslik, et oleme elus teinud valikuid, mis on meid selleni viinud ja ehk viivad ka uue kohtumiseni Kopani kloostris. Elada tuleb lihtsalt, tuleb osata olla õnnelik. Eurooplased ei oska üldse naeratada, seda koges ta Saksamaal käies. Tuleb lausa paluda, et naerata nüüd ometi natuke. Sõnasin vastu, et pärast tema juures käimist olen küll hakanud ennast veidi õnnelikuma ja tervemana tundma. Ehk on aidanud ka Madhu maalitud ravibudha pilt mu toa seinal. Tütar sai ka teada, et kavatseme tuleval aastal tulla filmi tegema. Ja siis ma ostsingi selle thanka, mis kohe algul silma jäi.

Bhaktapur on endiselt meeli hullutav linn. Taumadhi väljakul, mille ääres Madhu elab, oli aastavahetuse pidustuste ootel juba kaks suurt templivankrit, mille peal lapsed ronida lustisid. Tegin neist mitu pilti, lapsed lehvitasid rõõmsalt ja hüüdsid tervitusi. Pottseppade väljakul, mis on üks mu lemmikpaiku Bhaktapuris, oli endiselt uhketes ridades mitmesugust keraamikat, põletusahi suitses, üks mees keerutas pottsepakedral savinõud. Kui hakkasin pildistama, teatas ta, et see maksab. Kui palju? Kakskümmend. Selle raha eest tegin kohe mitu vahvat klõpsu. Bhaktapur on tore ka selle poolest, et siin ei ole tänava ääres ainult kaubitsejad. Mehed istuvad treppidel ja arutavad maailma asju, naised teevad mitmekesi koos käsitööd, pesevad pesu või istuvad ka niisama, käed rüpes. Linn on Kathmanduga võrreldes palju puhtam, seal pole ka väga tihedat liiklust, sest sõita tohivad vaid kohalikud elanikud. Hiilisin kõrvaltänavaid pidi taas linnast välja, sain 800 ruupia eest terve mikrobussi ja tagasi Thamelisse, päris hotelli lähedale, kuid tänavasiltide puudumise tõttu tegin ikkagi ca veerandtunnise ringi. Tuleb veel öelda, et Bhaktapuri suunas saab nüüd sõita mööda uut neljarealist maanteed, kus ummikuid polnud. Vaid viimased kilomeetrid lähevat kitsamat teed pidi, ja Kathmandus on liiklus alati pingeline.

Mu teejuhi ja kandja nimi on Fur Pasang Sherpa, seega kuulsast sherpade soost mees. Aga see, et eraldi kandjat pole, tähendab firmale kokkuhoidu, mulle aga seda, et osa asju tuleb linna maha jätta. Thakur lubas küll, et nad saadavad mu asjad 20. aprillil kloostrisse ja ma loodan siiralt, et nii juhtubki. Veel pakkus Thakur ennast lahkelt minu nimel rahustavaid sõnumeid saatma sel ajal, kui mägedes olen. Sellest teenusest ütlesin küll ära. Ja nüüd hakkab kell kaheksale lähenema, tuleb söömise peale mõelda. Homme 8.30 alustan sõitu Syabrubesi poole ja kardetavasti pole seal enam interneti kasutamise võimalust. Aga kui on, siis on see tore üllatus.

Nepaal 2011. Norbu Linka.

Nii on kohalikus kirjaviisis mu hotelli nimi Thamelis. See asub enam-vähem tuttavas paigas mÕnesaja meetri kaugusel hotell Thamelist, kus möödunud korral elasin. Teen väikese tagasivaate lennupäevale. Tallinnast Amsterdami lendasin uhiuue Bombardier CRJ 900-ga, oli ta siis Lotte või Bruno. Vaikne ja küllalt mõnus lennuk. Registreerimisega polnud Tallinnas probleeme, leti taga istunud naine oleks leppinud ka sellega, kui oleksin öelnud, et ostan Delhis ajutise maalepääsu loa (TLP). Igatahes oli ta sellisest võimalusest kuulnud. Kui palusin check-in teha ainult Amsterdamini, polnud tal selle vastu midagi. "Jah, nii saab ka," kommenteeris ta napilt. Amsterdamis juhatati mind algul muidugi registreerimisautomaatide juurde, aga viimaks sain ikka leti manu, mille taga lihast ja luust inimene. Mõningase mõtlemise järel vormistas ta mu pagasi reisi lõpuni ära, lisaks sain ka pardakaardi Kathmandu lennule. See aitas mind välja lennule mineku väravas, kus tungivalt olematut India viisat näha sooviti. Seitse ja pool tundi Delhini kulusid kantrimuusikat kuulates ja tukkudes. KLM-il on MD 11 meelelahutusprogrammis päris hea ülevaade kantrimuusika ajaloost. Tore oli kuulata kõiki neid meilgi eesti keeles levinud lugusid algupärandina. Delhis polnudki õhusooja 37 kraadi nagu tavaliselt, vaid kõigest +25. Mullu augustis avatud terminal on tõesti hiiglaslik, väljuvate ja saabuvate lendude "kaid" on kumbki vist üle kilomeetri pikad, kaetud täies ulatuses pehme vaipkattega, mida mööda sahisevad elektriautod. Päris huvitav, kui kaua selline põrand vastu peab? Nägin vaipa puhastamas üsna harilikku väiksemat sorti tänavapühkimismasinat. Noh, poode ja söögilette on varasemaga võrreldes palju, mitmel pool sai maksta ka dollarite või krediitkaardiga. Sööma mind siiski eriti ei kutsunud, kaks KLM-i söögikorda olid veel naha vahel. Istusin ja tukkusin. Algul valutas pea, mine tea, kas magamatusest või millestki muust. Lennu ajal jõin ära kolm tillukest Heinekeni õlut ja üsna tubli topsitäie brändilaadset ollust. Transiidi teema on Delhiga seoses endiselt aktuaalne. Nüüd juhatavad viidad küll kenasti lauani, mille taga istuvad mitme lennufirma esindajad, aga muidu on skeem sama. Tuleb oodata kedagi, kes paneb kirja su nime, lennu ja pagasikviitungi numbri. Minu puhul pidi see kindlasti olema KLM-i esindaja, kuigi edasi pidin lendama hoopis Jet Airways' lennukiga. Selle kompanii esindaja andis pärast nimetatud formaalsuste täitmist ka uue pardakaardi Amsterdamis trükitu asemele. Siis pidin veel tunnikese ootama, kuni tuvastati, et pagas on ikka olemas ja õiges kohas. Samas tekitas see kindlusetunde, et näen oma asju ka Nepaalis. Minu kuuldes öeldi ühele Amsterdami kaudu saabunud mehele, et tema kotti pole, kuna see võis liikuda reisi alguspunktist kas otse Kathmandusse või siis teadmata suunas. Mul oli päris hea meel, et olin ennast Amsterdamis uuesti möllinud.

Kathmandu lennukis sattusid mu kõrvale istuma noormees ja neiu Novosibirskist. Venekeelset juttu kuuldes hakkasin pärima, kuhu nad lähevad ja kui kauaks. Sain teada, et noored tahavad kümne päevaga ära käia suurema osa Annapurna ringist kuni Jomsomini. Kokku oli neil reisi tarvis võimalik koos lendudega kulutada vaid 14 päeva. Tulid Tashkendi kaudu ja kavatsesid matkata täiesti omapead. Ja kaasas olid neil ainult imetillukesed seljakotid, mis mahtusid lennukis istme alla. Ei mingeid magamiskotte ega matkasaapaid. Kui ütlesin, et üleval on ööd ikka päris külmad ja Thorung La võib üllatada paksu lumega, ei paistnud see neid häirivat. Ütlesid, et on külma ööbimisega harjunud ja et termopesu on kaasas. Ja kavatsesid kohe peale vajalike lubade hankimist taksoga Besisahari poole sõitma hakata. Rahapuudust ei paistnud neil olevat.

Kathmandusse maandumisel tegi lennuk seekord mitu tiiru, lastes imetleda Himaalaja lumede sära. Allpool oli päris tugev vine, aga kõrgemad tipud kerkisid sellest uhkete ja selgetena. Lennujaamas polnud kahe aastaga midagi muutunud. Rahvast oli tänu varasele hommikule veel vähe, viisataotlejate saba seisin ära ca poole tunniga. Nüüd on kasutusele võetud korralik suur viisaankeet, aga sellesse kantud andmete vastu ei tundnud immigratsiooniametnik eriti huvi. Ühmas ainult, et ahhaa, Eestist, ja oligi mul viisa passis. Samas lasti mõnel ankeeti parandada ja täiendada. Andsin Novosibirski noortele oma meiliaadressi ja palusin kirjutada, kuidas matk õnnestub. On ju huvitav teada saada, kuis nii napi varustusega ümber Annapurma käiakse. Viisasabas olid veel mõned venekeelsed inimesed, üks pere näiteks tuli Nepaali vaid kaheksaks päevaks. Paistab, et neile venelastele, kes endale sellist reisi lubada saavad, on aeg tõesti raha.

First Environmental Trekkingu juht Ganesh ise oli mulle vastu tulnud ja pani kaela traditsioonilise khatagi. Liiklus linnas meenutab endiselt Browni liikumist, ummikuid on palju, õhk tossust kirbe. Liikluspolitseiniku elukutse on Kathmandus tõsiselt tervistkahjustav, seepärast kannab enamus neist maske. Väidetud seitsme minuti asemel kulus hotellini murdmiseks oma pooltund. Ja ikka ei väsi ma imestamast, kuidas sellises pealtnäha kaootilises liikluses, kus mootorrattad ja rollerid sõidavad mitmes reas mitutpidi susr mööda, mingeid õnnetusi ei juhtu. Keegi isegi ei riiva kedagi ja risti läbi liiklusvoolu tungijad pääsevad eluga. Seekordne hotell pole eriti luksuslik, kuid kõik vajalik on olemas. Et minu saabudes oli parajasti elektrikatkestuse aeg, pesin ennast pimedas ja tõttasin seejärel koos Ganeshiga tema kontorisse. See oli üsna lähedal. Täitsin ankeedi ja TIMS kaardi (Trekker,s Information Management System) ning veel mingeid pabereid. Vist magamata oleku tõttu suudeti mind veenda selles, et Syabrubesisse tuleb kindlasti sõita renditud maasturiga. Niisiis kergendasin lisaks varem kokkulepitule kukrut veel 250 dollari võrra (kusjuures algul käis jutt 375-st). Noh, kaks asja on igatahes selged, esiteks on maasturiga muidugi mugavam ja ohutum sõita, kui kõige odavama liinibussiga. Ja teiseks, see, kes ei tingi, võib siin kähku nälga surra. Usun, et oleksin saanud hinda veelgi allapoole, aga olin liiga väsinud ja igatsesin vaid voodisse.

Kell on veerand kaheksa, väljas pime. Nüüd peab otsima mõnusa söögikoha. Neid on Kathmandus muidugi igale maitsele.

Delhi ja uus terminal

See on tõesti suur - kilomeetreid pehmet vaipkatet, hiigelsuur lendude
saal, palju söögikohti ja poode, hinnad puha dollarites. Paraku pole
transiitreiside süsteem palju muutunud, ikka võetakse pardakaart ära ja
antakse uus, ikka otsitakse pagas eraldi üles. Uhh, see on juba läbitud
etapp. Ainult pea valutab magamatusest.

Amsterdamis ja ootan

Maksin interneti eest 3 Eur, aga ühendust ei saanud. Uus check-in kuni
Kathmanduni edukalt tehtud. Varsti peaks turvakontroll algama. Seejärel
pikk lend. Saab ehk magada. Hommikul oli Tallinna lennujaamas palju
tuttavaid. Muuseumiühingu rahvas lendas Helsingi kaudu Itaaliasse,
ökoehituse huvilised Amsterdami. Päike paistab, aga sellest pole siin sees
suurt lugu.

Nepaal 2011. Päev enne.

Eile hommikul hüppas õues põõsaste all kaks musträstast. Päeval näitas kraad +8. Täna hommikul kella seitsme ajal oli sooja kaks kraadi. Lumi sulab selliste ilmadega silmnähtavalt, ometi pole ümbritsevatel põldudel veel ühtki musta laiku. Aga üks kiivitaja oli juba lume peal koha sisse võtnud. Puutüvede ümbert on lumi ringikujuliselt sulanud. Öeldakse ju, et kõrred ja puud hakkavad küünlapäevast alates lund vihkama. Majad ilmselt ka, sest meie maja seinte ääres on ka pruunika rohuga kaetud maapind väljas. Ma ei tea, miks siin muru talvel alati pruuniks tõmbab. Vist pole see õige sort. Aga igal kevadel tuleb lume alt välja pruunikas rohi, mis siis paari nädalaga jälle rohetama hakkab. Kõige enne sulab lumi selle seina ääres, mis vaatab lõunakaarde. Mitte täpselt lõunasse, mitte ka kagusse, vaid kuhugi sinna vahepeale (SSO). Seejärel ilmub lääneseina äärde paljas maariba. Idapoolses küljes on rohkem lund, sinna saab seda teeraja pealt lisaks kühveldatud, seepärast püsivad hanged seal kauem. Tänavu on üldse eriline aasta, sest aprilli algul on lumest vabad vaid mõned tillukesed laigud ja garaaži juures leidub veel meetrikõrgusi hangesid.




Siiski paistab kevad nüüd tõeliselt algavat. Täna vaatasin hoolega kaselatvu, lootes näha esimesi kuldnokki. Veel ei näinud. Isegi musträstad on kadunud. Õues toimetas igapäevane linnupere - varblased, tihased ja rohevindid. Kolm ilusat harakat lendas ringi ja klaaris omavahelisi suhteid. Huvitav, kuhu nad soojemal ajal kaovad? Sügisest kevadeni on neid mõnikord maja lähedal näha, seejärel aga mitte. Kärbsed ja muud mutukad juba lendavad, nüüd võiksid ka linavästrikud kohale jõuda. Paar-kolm aastat tagasi oli meil kevadel tore linavästrik, kes muudkui nokaga aknale koputas. Koputuse peale me üldse märkasimegi teda. Küllap ta püüdis niimoodi akna taha sooja kogunenud kärbseid. Aga ikkagi vahva - tema rõõmus koputus äratas mind päris mitmel hommikul.




Tänavu jääb enamuse rändlindude saabumine nägemata. Juba täna öösel alustan oma kuu aega kestvat reisi. Kõigepealt autoga Tallinna lennujaama, sealt hopsti Amsterdami, homme poole üheteistkümne paiku õhtul peaksin juba Delhis maanduma ja ülehomme hommikul 8.15 Kathmandus. Nagu ikka enne pikemat retke, on meeleolu tänagi segane. Kerge ootusärevus ühelt poolt, samas kahjutunne, et suur tükk Eesti kevadet jääb läbi elamata. Himaalaja kutse on tugev, aga kodusest elust lahti rebimine pole siiski kerge. Selle hetkeni, kui tuleb tegelikult minna, püsib sees ikka mingi õrn kripeldus. Aga kui astun uksest välja, siis see kaob, sest tuleb hakata mõtlema hoopis teistele asjadele. Ja hoopis teistmoodi, kui kodus.

Ei raiska aega

Pidage kinni mu armsad
minutid tunnid ja päevad
kevade alguses
mina ei ole teil lubanud tormata
olematuks vastu suve
kiberohelist müüri
olgu pealegi edevad õied
nende aeg tuleb nagunii
olgu tärganud rohi
ja kaskede hiirekõrvad
isegi toomingate
isegi sirelite õhtune kuma
võib valgustada mu õue
ainult paluks et aeglasemalt
ainult et mitte jaaniööl
surmasõitva nooruki kombel
te ei rebiks puruks oma
haprakoelisi hetki
pikkamisi võiksite üleneda
niimoodi rahustades
ka minu kärsituid mõtteid
öeldes et meie ei hiline
mitte kunagi kuhugi
kinnitades et ajaraiskamine
oli ja on ühe kultuuri
haiglaste arusaamade vili

Nepaal. Kaks aastat tagasi.

Väike meenutus kahe aasta tagusest Annapurna matkast: Lõunasöök Dhukur Pokharis, Braga vaated ning Annapurna II ja IV, erakla Manangi lähedal (Praban/Prakin Gompa), teel Thorung Phedisse. (Parem vaadata otse YouTube'is.)