Kopan, 26. aprill

Kloostripäevad kuluvad kiiresti. Kui istud ja mediteerid, tundub aeg liikuvat aeglasemas tempos, aga vaadates tagasi päevale tervikuna on see kui vilksatus. Saad temast teadlikuks ja juba ta ongi minevik. Tänahommikuse meditatsiooni ajal pidime ennast täitma kuldse kaastunde, sallivuse ja armastuse valgusega, aktsepteerima iseennast koos oma puuduste ja vigadega ning suhtuma endasse sallivuse ja armastusega. Seejärel tuli teha endale mõtteline kingitus. Mina kinkisin endale meditatsioonioskuse ja võtsin selle tänuga vastu. Siis tuli sallivuse, armastuse ja kaastundega mõelda kellestki heast tuttavast, sisse hingata neid tema iseloomujooni, mis häirivad ning lahustada need enese kuldses valguses, välja hingata sallivust, armastust ja kaastunnet ning teha sellele inimesele mõttes kingitus.



Hommikul ei tulnud kraanidest vett, kuid künka otsas seisvad suured veepaagid ajasid kohinal üle, nii et lõbus oja voolas mööda teed söökla poole. Peale eilset äikest ja pikka vihma on täna palju selgem.

Mida ma kingin sulle
tänasel selgel hommikul
päevast enesest
oleks ehk natuke vähe
minu mõtetest
jaguks vähemgi veel

kingin peegli
millega vaadata ennast
leebe ja mõistva pilguga
häbenemata
täpselt nii nagu oled

päike on juba kõrgel
mägede kohal
õhk lõhnab pärast vihma
otsekui kodumaa kevad
vaata peeglisse kallis
võib-olla puudutab sind
korraks mu armastuse
kerge soe tuulepuhang

Õpetussõnu kaastundest ja uhkusest. Kõik elusolendid väärivad kaastunnet ühtmoodi. Kaastunne sõltub sellest, kuidas tunnetatakse seda, et kõik elusolendid kannatavad. Samsaras pole kedagi, kes ei kannata ja kes ei vääri meie kaastunnet. Kaastunnet väljendamast takistab uhkus. On erinevat liiki uhkust. Jumalik uhkus näiteks, kui praktiseeritakse bodhisattva teed, see on positiivne. Bodhisattvad tunnevad suurt jumalikku uhkust – ma suudan seda teha, ma suudan vabastada kõik elusolendid! Aga see uhkus, mis paneb mõtlema, et olen teistest parem, see on negatiivne, muudab üksikuks, sest loob distantsi sinu ja teiste vahele. Kui oleme uhked, võib meil olla teistest kahju. Aga see pole kaastunne. Kaastunne eeldab võrdsust. Kui koolidest õpetataks kasvõi natuke kaastunnet, sallivust ja keskendumist, oleksid tulemused väga head. Kerge on olla kaastundlik mõnikord, kui meil on vastav tuju. Raske on kaasa tunda pidevalt, selleks tuleb vaeva näha, mediteerida.

Kadedus piinab. Kujutage ette maailma, kus keegi pole teist targem. Kas tahaksite sellises paigas elada? On tore, et leidub targemaid inimesi, kellelt saame õppida. Enesearmastus piirab inimest. Iha selekteerib, armastada saab kõiki korraga. Armastusel ja mõistusel pole piire. Kaastunne peab väljenduma tegudes. Kõigepealt peab olema soov elavaid olendeid aidata, seejärel mõte – mina ei suuda, aga kes suudab? Ja vastus: buddhad ja bodhisattvad suudavad. Järelikult pean nii kaua praktiseerima, et saan valgustatud. Siis saan minagi kõiki aidata. Bodhicitta (valgustatud mõistus) on motivatsioon, mis muudab kogu elu. Seda meeles pidades võib kogu oma elu muuta valgustatuse eelduseks. Loe palvet ja kõik su igapäevased toimingud omandavad uue tähenduse. Dharma praktiseerimine on tegelikult väga lihtne. Veel tuleb õppida mitte uskuma seda, mida näeme. Tuleb vaadelda ja analüsida. See ei tähenda kõigest kaunist loobumist. Ilu tuleb nautida paindlikult, ilma soovita seda endale haarata. Vaata ja lase minna.

Ani Karin rääkis, kuidas ta noorena ei suutnud rahva ees esineda, ei kujutanud sellist asja ettegi. Kui ta nunnaks sai, siis rõõmustas, et edaspidi saab istuda üksi oma kambris ja rahulikult praktiseerida. Aga kui ta oli umbes kaks aastat nunn olnud ja taas oli oktoobrikuine kursus umbes kahesaja osavõtjaga, tuli ta õpetaja laama Yeshe ja ütles, et järgmisel päeval peab Karin tema eest loengut pidama. „Miks?“ – „Mulle tulevad homme erilised külalised ja ma pean süüa tegema.“ Laama Yeshe oli väga hea kokk, ja tollane kloostri kokk oli viletsapoolne. Ent laama Yeshe oli ka väga hea lektor. „Ma teen parem süüa,“ pakkus Karin. „Ei, sa ei oska nii hästi süüa teha, kui vaja. Süüa teen ma ise, sina lähed ja räägid.“ Nii astuski Karin järgmisel päeval üle keha värisedes rahva ette. Hiljem tuli tal esineda veel ja veel. „Suudame palju rohkem, kui arvame. Mõnikord peab keegi meile tõuke andma,“ võttis ta jutu kokku.

Veel oli juttu sellest, et laste päev algab kloostris kell pool kuus puudžaga, kella kaheksaks minnakse kooli, kus õppimine kestab noorematel vahedega kella üheksani, vanematel veel tund aega kauem. Kool toimub kuuel päeval nädalas, reedel enne puhkepäeva on poole vähem tunde.

Täna tuleb viimane vestlusgrupp ja viimane tund koos geše Lobsangiga. Homme õhtust õpet pole, Ani Karin räägib retriidist ehk sellest, mis ootab meid ees viimasel kahel kloostripäeval. Ja pärast õhtusööki läheme kõik puudžale. Mõte, va kelm, kipub ikka sündmustest ette ruttama. Inimene kulutab tohutu osa oma vaimsest energiast sellele, et kujutab ette tulevasi sündmusi, mis võib-olla ei toimugi või mängib mineviku asjadega, mida ta enam muuta ei saa. Loomulikult on selline mõtlemine ja analüüs vajalik, kuid mitte nii suurel määral kui mina seda seni teinud olen. Kindlasti on sündmusi ja olukordi, mida on kasulik enne läbi mõelda ning möödunud hetkede meenutamisest võib midagi õppida. Aga poleks vaja ennast vaevata selliste rutiinsete asjadega nagu bussi- või lennureisid või muud sarnased sündmused, mis kulgevad nagunii omasoodu, meist sõltumata.



Unustasin sootuks eilse pärastlõunase meditatsiooni, kirjutasin küll selle teemal luuletuse, aga meditatsiooni sisu jäi üles tähendamata. Eile tuli endale esitada küsimus, kes ma olen. Või mis ma olen? Selgus, et siin segab mind veidike varasem šamaanikursuste kogemus, kus põhirõhk oli vabal temaatilisel visioonil ja sellest jutustamisel. Mediteerides kipun kõrvale kalduma, lisama liigseid visuaalseid detaile. Eilegi ei suutnud ma piirduda ainult küsimuse esitamisega, vaid mõtlesin metafoorselt, kuidas paistan endale vaimupeeglist. Kohe nägingi peeglit ja sellest vastu vaatamas mungarüüs ennast. Küsisin, kas mina olen siis munk? Kohe pärast seda nägin joodikut kraaviservas vedelemas ning kedagi, kes teda kepiga togis. Nagu laulusalmis, „et üks härra oma kepikonksuga mind saapasäärest jonksutab“. Kas mina olen siis see? Kusagilt tuli mõte – olen tõe otsija, ning mulle meenus, et kunagi umbes kahekümneselt nägin väga realistlikus unenäos, kuidas üks suur jumalakuju (arvasin tookord, et see on Zeus või mõni vaarao) elustus ja trummi tagudes mulle kõuehäälel hüüdis: „Õpi tundma!“ Nüüd mõtlen, et võibolla see polnudki Zeus, vaid hoopis Buddha või Maitreja, kelle ürgsed istuvad kujud Ladakhis Alchi gompas on üsna vaarao kujude sarnased. Kõik need assotsatsioonid jooksid mul aeglase jõena läbi pea, aga just siis, kui olin otsusele jõudmas, teatas Ani Karini sugestiivne hääl, et tegelikult olen vaid parajasti gompas mediteeriv keha ja mõistus, mitte midagi rohkemat. Kõik pretensioonid olla veel keegi kadusid.



Maailma suur uks
avaneb minusse
minu tilluke uks
avaneb maailma
ainult niimoodi
avara ilma kaudu
endani jõudes
ainult niimoodi
enese avatusest
välja astudes
algavad praegu
mu heledad päevad
lasen nende
soojal valgusel
paista enese sisse
õhtu saabudes
loodan et valgustan
tasase lambina ise

Kell saab kohe kümme ja ilmselt kustuvad tuled. Laama Konchogi taassünnist jutustav film oli pikk, kuid hea. Enne olin nõudepesutoimkonnas, pärast seda kuulasin, kuidas mungad Lobsangi juhtimisel katusealuses pühamus laulsid.

Õhtune meditatsioon, kui see veel peaks kedagi huvitama, oli ühesugususe või võrdsuse teemal. Tuli kujustada kolme inimest – head sõpra, probleemset tuttavat ja võhivõõrast – ning mõelda, kuidas sõber algul polnudki sõber ja probleemne inimene oli kas sõber või võõras. Tõesti, kõik muutub, sõbrad jäävad võõrasteks ja võõrad saavad sõpradeks, ebameeldivusi põhjustanud inimene võis eile olla parim sõber, ent võis olla ka tänaval sinust möödunud tundmatu. Selline mõtlemine tuli laiendada kõigile aistimisvõimelistele olenditele. Õnneks nägin tänase vestlusgrupi ajal künkal koera ja üht väga julget tuvi, seetõttu oli päris mugav ette kujutada, kuidas ehk kunagi kirbuna koera seljas ratsutasin või sitikana tuvi poolt ära nokitud sain ning muuta seda pilti mitmeid kordi, saades tuviks, keda koer taga ajab ning koeraks, keda tuvist rohkem huvitavad murul istuvad inimesed. Kõik on omavahel põimunud, keeruline elav kude ja mina selles üks narmake. Vahetan värvi ja kohta mustris, kuid üldpilti see ei muuda.

Kopan, 25. aprill

Taas kajab õhk linnulaulust. Tuttavatest häältest kostab vareste kraaksumist ja tuvide kluugutamist. Tuvid on siin üsna meie omade moodi, võib-olla neist pisut saledamad. Ja varblased, needki on pealtnäha samasugused. Hea on kõndida varasel hommikutunnil, kui päike paistab veinikarva kettana läbi vine, mungad laulavad gompas ja lapsed retsiteerivad kusagil allpool tekste oma heledate häältega. Enne hommikust meditatsiooni istusin tükk aega suure gompa ees pingil ja lihtsalt kuulasin. Tekkis tunne, et klooster on laev, mis puudžahelide saatel hõljub linna kohal.

Hommikuse meditatsiooni teises pooles pidime võrdlema, mis toimub meie kehas erinevate emotsioonide ajal. Selleks tuli kõigepealt mõelda mingile negatiivseid tundeid tekitavale asjale, seejärel sama liiki positiivsele objektile. Mina leidsin, et muutused olid väikesed, meeldivate asjade puhul tekkis õrn soojustunne kusagil näo kandis ja levis üle keha, ebameeldivate puhul, hm, ütleme, et tundsin kerget survet rinnus, nägu oli tuim ja käed-jalad jahedad. Võib-olla ei osanud ma tõeliselt vastandlikke paare enda jaoks kujustada, võib-olla pole oskus oma keha jälgida veel piisavalt arenenud. Tuleb õppida mediteerima, see aga nõuab jõupingutusi. Kaasaegne inimene tahaks muidugi ka Dharmat kiiresti omandada, veel parem, kui seda saaks raha eest osta. Või, et käid ühel tõeliselt heal ja kallil kursusel ning pärast on asi selge, see tähendab, et võib praktiseerimise unustada. Ma ei tea, kas ja kui palju hakkan kodus mediteerima. Ennatlikke lubadusi ei tahaks anda. Aga ma annan endale aru, et see tee pole kerge, teadmised ja oskused ei tule kätte ühe kursuse või retriidiga.

Eile vestlusgrupis ütlesin, et ei tea, kas taassünd on olemas. Tavaliselt ju inimene eelmisi elusid ei mäleta, seda kinnitavad ka õppinud budistid. Aga olgu reinkarnatsioon olemas või mitte, Dharmat võib ikka praktiseerida, kuna see mudab inimese ka selles elus paremaks. Juhul, kui järgmine elu tõesti tuleb, on praktiseerija muidugi topelt võidumees. See, kes elab teistega arvestamata ja hoolimatult, põhjustab kannatusi teistele ja endale selles elus ning jääb kaotajaks ka siis, kui peaks uuesti sündima. Seega ütleb minu loogika, et igal juhul on parem Dharmat praktiseerida.

Kloostriaias
lindude laul
üldse ei vaiki
üks kui lõpetab lähedal
alustab teine eemal
kellel on kõrvad
see kuuleb
kuigi ta lauljat
ära tunda ei pruugi

mõtete sädin
mu virguvas peas
samuti hetkeks ei lakka
suudan kui
nende seast ära tunda
viisid mida tõeliselt
kuulata tahan
siis olen veidike õppinud
enese olemust tundma

Õpetusest. Usume, et see, mida näeme, ongi tegelikkus. Loome pildi ka endast ning esitame seda välisilmale. Kuigi see pilt on tehtud liivast, tahame, et see püsiks. Loome asjadest kujutlusi ja usume neisse. Analüüsima hakates ei leia me ennast kusagilt. Me pole samad oma kehaga tervikuna ega ühegi selle osaga eraldi. Me pole aju. Otsime, kus peidab ennast see „ise“. Mõnikord arvame, et oleme keha ja mõistuse kombinatsioon, osade summa. Ent seni, kui miski sõltub oma koostisosadest, ei saa see olla iseseisev entiteet. Ikkagi arvame, et kusagil on mingisugune „mina“, kes omab keha ja teadvust. Kuid järele mõeldes leiame, et „mina“ sõltub küll nii kehast kui teadvusest, aga pole neist kumbki ega ka nende kombinatsioon. Isiksus on seotud sildiga, mis talle antakse – nimega. Sündides on keha ja teadvus, kuid pole isiksust, mille loob nimi. Enda tutvustamiseks piisab nimest, sest kui ütleme enda nime, siis arvame, et see tähendab: „Ma olen see, kes ma olen.“ Tühjus budistlikus kontekstis ei tähenda ’mitte eksisteeriv’ vaid teistsugune, kui meile näib. A-tähe näitel võib nentida, et ükski kolmest joonest eraldi pole see, mis teeb kujundist A-tähe. Maailmas on palju kirjakeeli, kus sel märgil pole tähendust. Tähenduse anname meie nimetamise teel.

Lõunajärgne mõtisklus. Õpingute rütm on sisse harjunud, päev kulgeb kiiresti. Praegu võiks minna kursusekaaslastega lobisema, kuid pole tahtmist. Mõtisklen hoopis selle üle, mis põhjusel olen praegu siin. Üks ahel on nähtav ja käib umbes nii. 2006. aastal sattusin Mongoolias esmakordselt budistlikesse kloostritesse. Nähtu tekitas huvi natuke rohkem teada saada. Kodus lugesingi veidi, otsisin pühapiltide, maskide ja kujude tähendusi. Järgmisel aastal tulin esimest korda Nepaali. Siingi sai mõnes kloostris käidud. Lugesin veel veidi. 2008. aastal järgnes Ladakhis lähem tutvus – külastasime reisi jooksul 17 kloostrit, paaril korral viibisime puudžal. Kohtasin tulkut ja kinkisin talle khatagi, mis mulle kohe tagasi kingiti. Taas tuli kodus tööd teha, et reisil vaadatu ja pildistatu ei jääks vaid kirevaks illustratsiooniks. Järgmisel aastal olin taas Nepaalis matkamas. Lisaks kloostritele ja loendamatutele palveveskitele sai Manangi lähedal külastatud eraklat, kus laama meid ükshaaval õnnistas. Samal aastal hakkasin tegelema Roerichite fenomeniga ning sügisel osalesin konverentsil „Budism ja Põhjala“. Ja nüüd olengi kloostris õppimas. Usun, et sellel on olemas ka nähtamatu põhjuste-tagajärgede ahel, ehk nähtavast olulisemgi. Mongooliasse minnes teadsin ju kindlasti, et pean üles otsima Gandantegchinleni kloostri Ulaanbaataris. Seda ma esimesel võimalusel ka tegin, kusjuures täiesti omapead ning oma jurtakaaslastest jaapanlasi muretsema pannes. Minus on alati olnud mingi budismi poole tõmbuv osa, seepärast vist tundsin ennast esimesel Nepaalis käigul imehästi Ahvitemplis ja Bodnathis, kuid halvasti Pasupatinathis. Varjatud põhjusi ei suuda ma siiski aimata, seepärast tulen nähtava maailma juurde tagasi. Mullu sügisel, kui soov uuesti Nepaali tulla oli juba väljakannatamatuks muutunud (soovid ja ihad teadagi põhjustavad kannatusi), sattusin Avantüristide blogist lugema, kuidas Terje ja Berit Indoneesias meditatsioonikursusel käisid. Mulle kargas kohe pähe, et päris samasugusel kursusel ma osaleda ei tahaks, küll aga läheksin mediteerima mõnda kloostrisse. Otsisin veidi internetist ja leidsingi Kopani. Ning üllatusin, sest kavaandatud matk pidi lõppema vaid mõne kilomeetri kaugusel kloostri väravatest. Pihtas! Polnud tarvis muud teha, kui matka algust veidi hilisemaks nihutada.

Jah, mu kenast soovist sooritada palverännaku moodi matk üle Himaalaja, külastada teel pühasid järvi ning lõpetada kloostri juures, sellest ei tulnud paraku midagi välja. Kindlasti on sellelgi põhjuste rida, mida ma näha ei oska. Pole tähtis. Need põhjused, mis mu siia tõid, viisid mind ka Dunchesse ja andsid valusa õppetunni Kathmandus. On õige, et asjadel ei pea olema meie üle võimu. Praegu, fotokaamera kaotsimineku peale tagasi mõeldes, ei tunne ma enam kurbust. Pigem olen veendunud, et see sündmus tegi mind siinse õpetuse tarvis vastuvõtlikumaks. Kahju ainult, et põhjustasin meelehärmi perele ja sõpradele.

Munkade lõuna on lõppenud. Enne sumises söögimaja alumine korrus kui mesitaru. Pühade tekstide retsiteerimise madal kumin ja sellele lisanduv kõrgem jutusumin. Praegu kostab avatud aknast poiste lõbusaid hääli. Koolis on vahetund. Noored lõbutsevad siin igal momendil, jooksevad, naljatavad, mängivad palli. Olen näinud mungarüüs poisse põõsa varjus kaarte mängimas. See ongi normaalne. Meelde tulevad Shecheni kloostris lastele jagatud uhked mänguautod, paljud neist raadio teel juhitavad. Tänane ilm haudub vihma. Kusagil kaugemal kõmiseb juba.

Õhtuse tunni lõpus rääkis Lobsang Sherap natuke endast. Ta sündis Everesti piirkonnas, läks seal kooli. Suvel kohtas ta laamasid, kes olid kõrgele mägedesse mediteerima tulnud. Laamad meeldisid poisile väga ja ta teatas emale, et tahab mungaks saada. Ema viis ta algul kuhugi mujale kloostrisse, aga varsti tõi Kopanisse. Nüüdseks on Lobsang siin ja mujal kloostrites viibinud 21 aastat, ta on omandanud geše tiitli.

Õhtune viimane praktika oli pühendatud Chenrezigile. Kahjuks ei suutnud ma ühe silmaga raamatust palveteksti jälgides teda hästi visualiseerida, ent suutsin siiski ette kujutada, kuidas tema rahulik piimjas valgus mind täidab. Saatsin osa sellest kodu poole teele.

Enne rääkis Ani Karin laama Konchogist, kes oli suur joogi ja mediteeris aastaid mägikoobastes, enne kui Kopanisse asus. Ta suri 2001. aastal, tuhastamisel leiti ta jäänuste seast palju imepäraseid reliikviaid. Laama Koncogi auks püstitasid õpilased mõni aasta hiljem stuupa, mille ümber ma iga päev kõnnin. Homme õhtul lubati näidata filmi sellest, kuidas leiti laama Konchogi uus inkarnatsioon. Poiss on praegu kuuene, elab siinsamas kloostris ja õpib koos teiste lastega kloostrikoolis. Ent kloostri asutaja laama Yeshe taassünd, hispaania noormees, keda vahepeal tunti laama Oseli nime all, elab praegu kodumaal, õpib filmikunsti ja on lihtsalt Osel Hita.

Oma silmade tagant
otsin ennast
oma kolba
kumeraist kambreist
krobedast kõrist
kõverast selgroost
rinnust ja südamest
otsin ma ennast
aga ei leia
kusagilt rännumeest
eile kes tõelist elu
proovida tahtis

keha on tühi
kui kirikukell
ainult üks ristijalu
põrandal istuv nõu
mida püüavad
kaasa kõlama panna
hetketeadvuse
nõrgad vibratsioonid

kui ma suudaksin
vaimupeeglisse kaeda
tühi oleks vast seegi
ainult teravad tähed
vilkumas mägede kohal
ainult koos õhtuse tuulega
minuni kanduv
meditatsioonimuusa
Ani La ühtlane
sisendav hääl
tühjusest rääkimas

Kopan, 24. aprill

Paasapäev. Eileõhtune otsus ruttu magama minna lõppes sellega, et und ei tulnudki. Veetsin terve öö mingis vahepealses seisundis, mis kummalisel kombel oli isegi meeldiv. Mõtted ei tormanud meeletult peas ringi, nagu tavaliselt sellistel puhkudel. Mõni üksik vupsas nagu signaalpoi kusagilt teadvuse sügavustest üles. Lasin tal veidi olla, veidi mu teadvust värvida, ja saatsin siis minema. Tänane hommik tundub väga soe, vine on endiselt õhus. Öö läbi häälitsesid linnud. Üks tegi valjuhäälselt kvii-kvii-kvii, teine tu-jut, tu-jut, kolmas ütles ogovorok-ogovorok-ogovorok. Klooster on juba varahommikul kuidagi rohkem ärkvel, märkasin all värava juures ka mitut bussi, millest väljusid nunnad.

Aeg pärast hommikust meditatsiooni saab järjest armsamaks. Päev on alles noor, sada inimest kõnnib vaikides ja omi mõtteid mõlgutades hommikust sööma, suures gompas laulavad mungad. Söögilauas pole kohustust seltskondlikku juttu veeretada, istud omaette ja mõtled tagasi meditatsiooni peale. Pärast sööki tuled vaikselt oma tuppa, puudžale pole korraks mõtet minna, istud, mõtled, kirjutad. Pea on selge, mõtted liiguvad korrapäraselt.

Tänahommikune analüüsiv kujustamine oli pühendatud maailma ebapüsivusele. Selleks lasti kõigepealt ette kujutada vilka liiklusega Kathmandu tänavat ja siis see pilt peatada ning küsida, kas selline stoppkaader on loomulik. Vastus tuleb iseenesest, loomulikult pole tardunud tänav loomulik, elus ei saa nii olla. Seejärel tuli pilk pöörata sissepoole ja mõelda kehas toimuvatele liikumistele, pidevale muutumisele ja uuenemisele. Siis mõtlesime teadvuse peale, kus samuti pole midagi püsivat – emotsioonid vahetuvad, mõtted sünnivad ja surevad. Täna hommikul pole ma enam see, kes olin eile õhtul. Ja eile õhtul olin muutunud hommikuse endaga võrreldes. Kogu maailm on pidevas muutumises, loodus, elusolendid. Ning meie koos nendega. Aga kui kõik muutub, kui miski pole püsiv, siis pole negatiivsed emotsioonid ega viha samuti püsivad. Negatiivseid emotsioone saab muuta positiivseteks, viha saab kaotada. Selleks, et saada paremaks inimeseks, tuleb õppida Dharmat, siis saame aidata maailma paremaks muuta.

Õpetussõnu. Kui igal asjal, mis maailmas juhtub, poleks põhjust, oleks võimatu midagi muuta. Seega on karma olemasolu väga hea uudis, sest su tulevik on su enda kätes. Tuleb ainult kindlaks teha, millised on õnne ja millised kannatuse põhjused. Mõtleme alati, et meie oleme head ja teised on halvad. See on tõeline hallutsinatsioon. Tuleb endale võtta vastutus oma elu eest, mõelda, et kuigi ma pole hea, pole ma lootusetu. Sest keegi pole lootusetu. Inimene saab ennast puhastada negatiivsetest karmajälgedest. Ainult teadlikud toimingud tekitavad karmajälgi. Heade tegude sooritamine ei tühista negatiivseid jälgi, nende tulemused saavad küpseks omal ajal. Et seda vältida, tuleb ennast puhastada. Kasutada nelja negatiivsusele vastandlikku jõudu – 1) lootuse jõud – peame lootma varjupaiga objektidele ja bodhicitta loomisele. See tähendab, tuleb kõik lootused panna Buddhale, Dharmale ja Sanghale (kogudusele) ning uskuma, et meis kõigis on buddhasus. 2) Kahetsuse jõud. Kahetsus pole süütunne. 3) Otsustuse jõud – otsustame mitte enam sooritada negatiivset toimingut. 4) Vahendi jõud – vastumürgi kasutamine (Dharma praktiseerimine). Sõnaliste negatiivsete toimingute jälgedest puhastamiseks on hea lugeda suutraid. Südasuutra. Sooritada mahaheitmisi kolmekümne viie ülestunnistusbuddha (35 Confession Buddhas) ees, lugedes vastavat suutrat (Mahayana Sutra of the Three Superior Heaps).

Täna ennelõunase pühendamisega sooritas Ani Karin minu jaoks tõelise ime, kuigi tegemist pole vist millegi ebatavalisega. Ikka seesama Dharma praktiseerimine. Kuid Karin lasi meil kõigepealt mõelda toidule ja neile inimestele, kes on seda sajandite vältel kasvatanud ja valmistanud ning tänada mõttes neid kõiki, mõeldes sellele, et nad on tõesti samsara kannatustest pääsemist väärt. Seejärel tuli toitu ette kujutada kui ebamaist ja äärmiselt maitsvat nektarit ja mõelda oma buddhasuse peale ning tuua nektar sellele ohvriks. Nii tunduski mulle lõunasöögi ajal, et iga suutäis, mida ma munkade ja nunnade laulu saatel sõin, oli ohverdus meis peituvale buddhaloomusele selleks, et saaksme paremateks inimesteks ning oleksime võimelised teisi aitama.

Hommikust saadik on suures gompas toimunud puudžad, kus osaleb hulgaliselt munki ja nunnasid mujalt kloostritest. Kõik seinaääred olid sandaale täis. Pärast lõunat õue tulles nägin kõiki neid seismas tohutu pikas söögirivis, kausid käes. Ja hiljem olid kõik kohad täis paari- ja kolmekaupa jalutavaaid nunnasid.

Muidugi on see kursus korraldatud spetsiaalselt lääne inimeste jaoks, sellepärast esitatakse budismi tõdesid kaasaegses ja arusaadavas keeles koos elust võetud heade näidetega. Aga ikkagi on suurepärane kogemus istuda, kuulata, kaasa mõelda ja mediteerida. Oleksin pidanud juba ammu midagi sarnast ette võtma. Ent veel pole hilja – vanad karud õpetatakse ka tantsima.

Vana karu mu sees
sirutab selga
istub ristijalu
õpetust kuulates

seda tundes
mu enese selg
iga päevaga
tugevneb

ning mu jalad
iga tunniga
painduvad rohkem

loodan et meel
on samuti
piisavalt paindlik

et mu vaim
on rohkemgi valmis
kui liha

Lobsang Sherap on haruldaselt tore ja elurõõmus munk. Täna jäi tunni lõpus veidi aega, ning ta demonstreeris meile kõrilaulu, ise ütles pärast, et kui mungad seda kuulevad, arvavad, et ta on lolliks läinud. Ilmselgelt oli tegemist mitte kloostripalve, vaid lauluviisiga. Aga pärast retsiteerisime üheskoos tiibeti keeles pühendust. Lobsangi naer on nii nakatav, et sellele ei suuda keegi vastu panna ilma kaasa naermata. Täna küsiti, kui palju kloostril laulujuhte on. Lobsang vastas, et üks. „Aga kes siis praegu laulmist juhib“ järgnes küsimus. „Minu abiline,“ vastas Lobsang. „Ta hääl kõigub mõnikord liiga palju, aga muidu saab hakkama.“



Tekst: Sang gyä chö dang sog kyi chog nam la
Jang chub bar du dag ni kyab su chi
Dag gi chö nyen gyi pe sö nam gyi
Dro la pen chir sang gye drub par shog

Buddha, Dharma ja Sangha juurde
Lähen varjupaika seniks, kuni saan valgustatud.
Saagu ma buddhaks kõigi elusolendite heaks
nende hüvede läbi, mida loon Dharmat kuulates.

Tänased suured puudžad, nagu selgub, pole üldse pidupäeva märk, vaid hoopis mure kloostri asutaja ja eestseisja laama Zopa Rinpoche tervise pärast, kes insuldi järel Austraalia haiglas lamab. Kloostrite komitee saatis igast Kathmandu ümbruse kloostrist 25 munka või nunna Kopanisse laamale paranemist soovima.

Õhtul andsime ka meie oma tillukese panuse Zopa Rinpoche tervise heaks – kiituse kahekümne ühele Tarale koos ees- ja järelsalmidega, Tara mantra paljukordne retsiteerimine ja spetsiaalne Kyabje Zopa Rinpoche pika ea palve. Nägin Rohelist Tarat, nagu peab, ning tundsin, kuidas tema valgus minusse tungis ja pärast pooride kaudu tuhandete kiirtena maailma laiali läks.

Lõuna ajal käisin kloostri raamatupoes ja ostsin endale samad õppematerjalid, mida siin tundide ajal kasutame, lisaks plaadi siinsete munkade palvelauludega.

Kopan, 23. aprill

Täna oleksin äärepealt sisse maganud. Ärkasin kõigepealt kell neli köhahoo peale, aga uinusin varsti uuesti. Kui järgmine kord silmad lahti tegin, näitas kell 6.05. Taevas appi! Kähku rõivad selga, veidi vett näole ja hommikuteed jooma. Gompasse jõudsin siiski õigeks ajaks. Tänane hommik oli vines, tuulevaikne, varesed kraaksusid ja muud võõramaised linnud tegid omi hääli. Ja kuked kiresid. Siinsed kuked laulavad pidevalt, päev läbi, seda täheldasin juba mägedes. Galeriilt alla vaadates märkasin kitsi ja lehmi, ilmselt peetakse kloostris loomi. Piima pakutakse siin tõesti suurest pütist iga päev, ehk on laual olev või ka kohalik toode.



Hommikune meditatsioon oli esialgu jälle hingamisele keskenduv, kuid läks poole pealt üle analüütiliseks. Ani La sugestiivse hääle saatel pidime mõtisklema mõnede õige taassünni aspektide üle. See käis mitmesuguse kujustamise kaudu. Kõigepealt pidime ennast mõtlema suure rahvahulga keskele, siis massi seast välja otsima ja enda juurde kutsuma head tuttavad ja sõbrad. Nägin vilksatamas nägusid, seal oli mu oma pere, oli hulk kolleege, oli enamus Liinats’urade headest kaaslastest. Ilmselt oli veel teisigi, aga polnud palju aega kõiki nimesid nägudega kokku viia. Kogusin nad kõik enda ümber ringi. Siis teatas Ani La hääl, et olen nüüd maailma keskpunkt ja pean mõtlema, et kõik need inimesed sõltuvad minust. Päris hea ja uhke tunne oli niimoodi ringi keskel seista, kuid samas ka veidi ahistav. Siis tuli natuke aega mõtiskleda inimsuhete ebapüsivuse üle, tuletada meelde mõni sõber, kes on reetlikult käitunud või muu sarnane olukord. Kummalisel kombel meenusid mulle sellised juhused vaid kaugest lapsepõlvest. Ju siis on hiljem sõpradega vedanud. Kaua ei jõudnud ma selle üle juurelda, sest pakuti välja uus olukord – kujutada ennast seismas kõigist neist inimestest eraldi, veidi eemal, silmitsemas neid väljastpoolt rahvasumma ning küsiti veidi aja pärast, kummal juhul tundsin ennast vabamal, kas enne summa sees seistes või nüüd sõpru eemalt vaadates. Muidugi tundsin ennast nüüd vabamalt, vaatasin väikeselt distantsilt inimeste poole, kes seisid ja naeratasid mulle. Isegi kerge tuuleõhk oleks nagu liikunud. Edasi tuli mõelda sellele, kuidas saaksin enda käitumisega kõiki neid inimesi õnnelikumaks teha. Ja võrrelda uuesti, kummal juhul on parem olla, kas summa sees maailma nabana seistes ja teades, et kõik sõltuvad sinust, või hoopis eemal olles, kuid tundes, et sinu enda õnn ja heaolu sõltuvad kõigist neist inimestest, keda silmitsed. Järelikult tuleb selleks, et ennast hästi tunda, püüda eelkõige teisi inimesi õnnelikuks muuta. Selline analüüs oli üsna mõjuv. Lõpuks pühendasime kogu tekkinud positiivse energia sellele, et saaksime ennast paremaks muutes teisi inimesi õnnelikuks teha ning saavutaksime selle abil hea taassünni. Et meil oleks püsivust Dharma õppimiseks, et oskaksime näha õnne ja kannatuse teid ning neid mõistes viimaks jõuda valgustatuseni.

Selline meditatsioon läks imehästi kokku nende eesmärkidega, mille nimel ma kloostrisse tulin, seepärast suutsin ehk paremini kaasa mõelda ja kujustada. Enesetunne on täna ka parem, ehk hakkab tervis taas korda saama. Aga mõtlesin, miks täna hommikul polnud kuulda kägu, kes kõigil eelmistel hommikutel oli üsna valjuhäälne olnud. Kodus on vaikne laupäev, homme aga ülestõusmispüha. Mõeldes kõigile ilusatele eesmärkidele pole mul üldse kahju, et praegu siin olen.

Orus lebava linna
autosignaalide häältest
kloostripuie lindude laul
siiski on kõlavam

minu mõtete põhjast
meeldekerkivaist muredest
praeguse hetke tunne
siiski on tugevam

mõni armas ehk nägu
heiastub silmade ette
siis kui mõtlema peaksin
millestki muust

ehk on nägemus seegi
meeldetuletus hoopis
sõprade heaolu pärast
praegu ma mõtisklen siin

Noppeid hommikustest tundidest. Kõik siin maailmas on omavahel seotud – keskkond, inimesed, alamad olendid, ülemad olendid. Meil kui Maa elusolenditel on grupikarma, oleme määratud elama sellel planeedil. Oleme seotud vere ja palju muu poolest. See, mida sööme, on toodetud teiste poolt, see paik siin, kus me istume, on loodud teiste poolt, istume siin tänu tema pühadusele dalai laamale. Kui ta poleks Tiibetist põgenenud, kui tiibetlased poleks põgenenud ja kandnud üle mägede lume pühakirju, poleks meil praegu võimalik siin mahajaana traditsiooni õppida.





Pole olemas tõelist „teist“. „Teine“ on ainult selleks, et teha vahet, arvata välja, lükata eemale. Oleme kõik koos vastastikku sõltuvad. Ükskõik, mida teeme, mõjutavad tulemused meid kõiki. Kui teeme midagi sellele niiöelda teisele, teeme seda ka endale. Mõjutame üksteist keha, kõne ja mõttega. On kolm füüsilist, neli verbaalset ja kolm mõttelist voorust, mis viivad suurema õnne ja heaoluni. Füüsilised: 1) vägivallatus – väldi teiste teadlikku kahjustamist ja tapmist, 2) suuremeelsus – jaga seda, mis sul on (head nõu, oskusi, vara), 3) ole aus ja loomulik suhetes. Verbaalsed: 1) räägi alati tõtt, 2) ära räägi teiste kohta halba, 3) ära tarvita vandesõnu või solvanguid, 4) ära levita kuulujutte. Mõttelised: 1) armastus iha või kiindumuse asemel, 2) kaastunne pahatahtlikkuse asemel, 3) tarkus valede vaadete asemel.

Pidage meeles, et negatiivsed teod tulevad spontaanselt, positiivseid tuleb arendada. Agressiooni või kallaletungi jaoks pole häid põhjendusi. Arvame, et viha on vajalik meie endi kaitsmiseks. Kuid viha ei saa kaitsta. Viha toob meile vaid kannatusi. Me ei kannata teiste tegevuse läbi, oma toimingud põhjustavad meile kannatusi. Peame endalt küsima, miks vihastame. Viha on seotud iha ja kiindumusega. Sageli vihastame siis, kui ei saa midagi, mida tahame. Alustage vihast, püüdke sellest vabaneda. Sel päeval, kui te ei vihasta, olete kangelane, aitate kaasa maailmarahule. Iga kord, kui vihastate, muudate maailma halvemaks. Mõelge selle peale, et kui inimesed käituvad viisil, mis teile ei meeldi, on see hea, sest võimaldab teil arendada kannatlikkust ja sallivust. Viha ja agressioon hävitavad meis inimolendi. Viha ei saa ületada seda alla surudes, viha tuleb kaotada. Kõige parem on alustada andestamisest. Kõigepealt püüa andestada täielikult ühele inimesele, siis laienda seda järjest, viimaks püüa andestada ka suurtele kurjategiatele, kes oma käitumisega andsid meile õppetunni, kuidas ei tohi elada ja tegutseda.

Jälle on pärastlõunane mõtisklemise aeg. Tunnen, et tänase päeva teemad on mind sügavalt puudutanud. Püüan üldse kõike pakutavat vastu võtta avatud mõistusega. Pole mõtet minna ühelegi vaimse arengu kursusele, häälestades ennast vaidluse ja kriitika lainele. Pigem suhtuda kõigesse positiivselt ja mõistvalt, püüda võimalikult palju meelde jätta. Teadvus ühes varasemate teadmiste ja kogemustega pole ju kuhugi kadunud, hiljem on aega võrrelda, vaielda, analüüsida. Praegu on kuulamise aeg, õppimise aeg. Klooster pole enese maksmapanemise koht, siin pole vaja õpetajatega vaielda muidu, kui ainult ettenähtud hetkedel. Meist pole neile võrdseid vaidluspartnereid, seepärast pole selliseid hetki ka ette nähtud. Tuleb kuulata ja kaasa mõelda. Olen tähele pannud, et tundides on rahvast vähem. Huvitav, mida inimesed sel ajal teevad?

Õhtuseid õpetusteri. Perfektne taassünd on sama raske, kui pimedal kilpkonnal pea läbi ookeanis hulpiva rõnga pistmine. Näljaseid vaime (preetasid) on kordades rohkem ookeanides elavatest olenditest, aga põrgutes on olendeid palju kordi näljastest vaimudest rohkem. Nemad ei saa ennast täiustada. Kui me ei kasuta praegust võimalust, oleme rumalad. Kui me ei mediteeri surma möödaoääsmatuse üle, ei loo me eeldusi Dharma praktiseerimiseks. Sest kui me ei mõtle surma peale, siis võime praktiseerimist pidevalt edasi lükata, mõeldes, et täna pole aega, küll ma homme jõuan. Loogiline on mõelda, et surm on kindel, kuid kindel pole suremise aeg. Ja et surres aitab inimest ainult Dharma, on järeldus selge – tuleb lõpetada tühja-tähjaga tegelemine ning hakata kohe Dharmat praktiseerima.

Uhke inimene on nagu terav mäetipp, miski ei jää sinna pidama, sest kõik valgub orgudesse. Tuleb ennast oruks muuta. Mahaheitmine puhastab teadvust, puhastab inimest uhkusest. See näib füüsilise praktikana, kuid on tegelikult vaimne, mis muudab mõistust. Meditatsioon on nagu hea koogi küpsetamine, mis nõuab kõiki vajalikke koostisosi. Kui poos on täiuslik, on mõistus hästi tasakaalustatud.

Kopan, 22.aprill

Eile räägiti, et meie kursusel on 115 inimest.

Mõistus on nagu vesi, üks tilk värvi muudab terve klaasitäie vett värviliseks. Üks mõte muudab mõistuse teistsuguseks.

Hommikune meditatsioon oli üsna talutav. Tuli taas keskenduda hingamisele ning jälgida, kuidas õhk ninas liigub. Hiljem kujutasime ette, kuidas koos õhuga hingame sisse valgust, mis toob kaasa mediteerimiseks vajalikud omadused – keskendumisvõime ja kannatlikkuse – ja võtab ära rahutuse, ärrituse ja viha. Tunni lõpus said minusugused tatised ja köhivad tegelased õpetajalt kiita, et ilusasti kohale tulid, mitte ei andnud järele kiusatusele voodisse jääda. Aga tegelikult ma ei köhinud tunnise meditatsiooni ajal kordagi, natuke ainult luristasin nina. Istudes kerkis teadvuse servale küsimus, kui palju aega on veel tunni lõpuni, aga ütlesin mõttes: „Lülita stopper välja“ ning mõistus kuulas sõna. Korraks tundsin valu palja põranda peale toetuvates labajalgade külgedes. Otsustasin mõttes, et see valu pole ohtlik, sellest ei juhtu midagi ja valu vajuski teadvusest välja.




Hommikuse meditatsiooni järgne aeg on kõige ilusam. Maailm tundub erakordselt selge ja värske. Tunnetad kõike ümbritsevat ja enese olemasolu iga kehaosa, iga meelega. Astumine on tõeline elamus – nii palju aistinguid iga sammuga! Õhk on mõnusalt jahe, teadvus virge, jälgib kõike toimuvat heatahtliku osavõtuga.

Hommikul hingasin
endasse valgust
läbi nohuste
ninasõõrmete
hingasin valgust
verelibled kandsid selle
kehasse laiali
nahk hakkas kiirgama
silmad kumama
rinnaku all süttis
otsekui tilluke päike

välja hingasin
kannatamatust ja viha
pika lillaka joana
keerles see gompas
väljus lahtisest aknast
hajus hommikuudus
isegi lindude tiibu
ei riivanud minu
tilluke viha
isegi puude lehti
ei liigutanud
mu hädine kannatamatus

nii ma hingasin
täna hommikul
ühe lõunamaiselt
pöörase linna kohal

Mõistust iseloomustab selgus, teadlikkus. Mõistus on alati millestki teadlik. Mõistus muutub pidevalt. Mõistus on kogemus. Dharma praktiseerija ei pea muutma oma elu, ei pea hakkama mungaks või nunnaks. Sel on palju tegemist mõtteviisiga. See pole see, mida sa teed, vaid kuidas sa midagi teed.

Karma tähendab tegu. See on – tegu, kõne, mõte. Karma jälgi saab muuta, olles sellest teadlik. Kuna me ei mäleta eelmist elu, ei mõista me, et meie elu kulg pandi paika ammu, juba eelmises elus. See on nagu side seemne ja saagi vahel – mida külvad, seda lõikad. Meiega ei juhtu midagi ilma meie osavõtuta, just niisama. Positiivne karma jälg viib õnne, negatiivne kannatuse suunas. Tagajärg on alati ulatuslikum kui tegu. Negatiivsed karmaseemned ei kao iseenesest, need ootavad küpsemist. Kuid inimene saab ennast neist puhastada. Positiivne karma jälg aga kaob vihastades või halvasti käitudes. Ainult inimene saab kujundada oma elu nii, et pärast surma taas inimesena sündida. Loom ei saa, looma taassündi mõjutavad vanad karmajäljed. Karma ei seleta meile, kuidas asjad juhtuvad, vaid miks nad juhtuvad. Ja miks nad juhtuvad just minuga.

Lõunasöögiks paistab siin alati olevat dal bhat, kuid iga kord erinevate lisanditega. Täna anti lisaks mitmesugustele keedetud ja praetud juurikatele isegi korralikku maitsestatud salatit. Lasin ennast määrata venekeelsesse vestlusgruppi, et natuke puhata inglise keele rääkimisest ja kuulamisest. Öeldi, et kell kaks ootab meid künka otsas Kirill.

Järjekordne sub rosa olemine sai lõunaga läbi, aga ma ei tunne isegi nüüd vajadust kellegagi lobiseda. Karin rääkis täna mõne sõnaga, kuidas ta kloostrisse sattus. Nagu varem mainisin, tuli ta Kathmandusse 1974. aastal, oli siis kahekümne viiene ja elus paljusid asju proovinud. Poiss meelitas ta kursusele, ütles, et see on väga kasulik. Karinit hakkas õpetatav huvitama, ta tundis äkki, et see on just see asi, mida ta vajab. Poissi budism lähemal tutvumisel ei paelunud ja pärast kursuse lõppu läksid nad lahku.




Päris põnev on mõtelda, mis oleks juhtunud, kui oleksin ise sama vanana saanud võimaluse tulla Kopanisse. Aaastal 1981. Budismist olin ju üht-teist kuulnud, midagi ka lugenud. Aga oma tollase inglise keele oskusega oleksin muidugi algul näguripäevi näha saanud, sest suurem osa õpetusest oleks jäänud mõistmata. Paari nädala pärast ehk oleksin hakanud midagi taipama. Ent kas ma oleksin siis jõudnud järelduseni, et see paik peab saama mu koduks? Kahtlen väga. Oma tollase suure isekuse juures oleksin vast kõigepealt mõelnud sellele, kuidas koju tagasi lähen ja kõik oma jutuga pahviks löön. See oli just aeg, kui mulle hirmsasti meeldis olla tähelepanu keskpunktis, hoobelda oma teadmiste ja kogemustega. Ja tol ajal oleks selline ebatõenäoline asi nagu kuu aega elu nepaali kloostris andnud mulle võimaluse kaua oma uhkuse rasvas praadida. Kindlasti oleks see perspektiiv kaalunud üles igasuguse mõtte edasisele enesearendamisele kloostriseinte vahel. Aga praegu? Ütleme ausalt – mungaks hakkamise tarvis olen praegu juba natuke liiga vana. Tervis ei suudaks kohaneda pideva põrandal istumise ja tundide kaupa mediteerimisega. Talvel kannataksin ilmselt ka külma käes. Liigesevaludest poleks pääsu. Mõistuse võit keha üle oleks küll seda suurem , kuid väga raske saavutada.

Buddha ütles, et tema ei saa inimestest halbu tundeid välja pesta, nende kannatusi kaotada. Ta saab anda õpetuse, meetodi, kuidas saame ise oma olukorda parandada. Valgustatud teavad, millist õpetust keegi vajab, seepärast õpetas Buddha kõiki erinevalt, vastavalt nende mõistuse tasemele. Meie mõistus on selge, kuid seda katavad pettekujutuste pilved.

Õhtune pikem meditatsioon oli meenutamine – tuli mõelda tänasest tagasi kuni sünnini. Iga meenunud sündmust või olukorda või aega tuli hinnata skaalal hea, ükskõikseks jättev, halb. Noorematel polnud siin erilisi probleeme, kuid mina pidin selleks, et omadega valmis jõuda, kaaluma kaugemaid aegu aastakaupa. Eks see meeleharjutus mu jaoks natuke pealiskaudseks jäi, sest kui kujutada ette, et iga aasta peale kulutad mediteerides vaid ühe minuti, siis kuluks koos eelhäälestusega ikkagi terve tund oma elu läbikatsumiseks. Seda aega mul kahjuks täna polnud, sest Karin tahtis meditatsiooni laiendada Bardö’le ja mõtiskleda meiega koos sealt tagasi eelmise elu suunas.

Viimase meditatsiooni ajal pidime kujustama Šakjamunit. See ei tahtnud mul hästi õnnestuda, Buddha oli kuidagi liiga suur ja liiga lähedal. Nägin küll detaile, kuid tervikut ei suutnud pilguga haarata. Aga seda oli küll kerge ette kujutada, kuidas tema valgus minusse voolab. Tekkis isegi tunne, et sain üleni valgust täis ja hakkasin ise kiirgama.



Tagasivaade ka tänasele vestlusringile. Kõigepealt tabas mind üllatus – mees, keda seni miskipärast taanlaseks olin pidanud, osutus hoopis Londonis elavaks venelaseks. Viktori jutust kumas läbi keeruline ja võib-olla isegi kriminaalne minevik. Välismaal on ta elanud juba kaua ning otsinud ka esoteerilisi kogemusi. Samas tundus ta jutt kohati kummaline - elas hulga aega mingis aašramis ja praktiseeris meditatsiooni, kuid ei suuda hinduismil ja budismil vahet teha. Proovis peyotlit, ayahuascat, mingeid seeni. Nepaali tuli tegelikult šamaane otsima, kuid mingil kummalisel kombel sattus kloostrisse. Tema leivaisa on keegi Inglismaal elav vene rikkur, kes muuhulgas kogub ka kunsti. Viktor rääkis, kuidas ta pidi kord koju kaasa viima Ilja Repini maali „Zaporožje kasakad kirjutavad kirja türgi sultanile“, kuna bossil polnud seda kuhugi panna. See lugu tundus jälle kahtlane, sest minu teada asub maal Peterburis. Teine mees, Vitali, on eraviisiline reisijuht Indias, kus veedab igal aastal ligi kuus kuud gruppe oodates ja juhtides. Ka tema on elu mõtet otsides varem mitmeid gurusid külastanud. Anestesioloogina töötav Vadim oli erinevalt kahest eelmisest mehest üsna napisõnaline. Tema kloostrisviibimine tundus üsna juhusliku seigana – ja tõesti, Vadim lahkus paar päeva hiljem kärestikulistele mägijõgedele adrenaliini koguma. Veel oli meil kaks nooremat meest, Oleg ja Ivan. Oleg töötas samuti reisisaatjana Indias ja Nepaalis ning oli korra juba sarnasel kursusel käinud, Ivani kohta ei saanud ma suurt midagi teada. Gruppi kaunistas Kiievis elav Olga, kes teenib igapäevast leiba IT spetsialistina programmeerimisfirmas. Vestlusringi juhiks oli Moskva mees Kirill, kes just lõpetas pika kuus kuud kestnud retriidi, kuid kellele meie ohjamine üle jõu paistis käivat. Või ei hoolinud ta sellest, et arutlus etteantud teemadelt alatasa kõrvale põikas. Viktor kippus pidevalt oma kogemustest jutustama, viitas Jelena Blavatskaja raamatutele ega tahtnud kuuldagi sellest, et Blavatskaja polnud budist, vaid oma õpetuse rajanud müstik. Vitali argumenteeris isiklike kogemuste pinnalt ning tundus esialgu üsna küüniline, nimetades elu vaid lähetuseks. Kõigil paistis olevat väga isiklik huvi kursusel toimuva vastu, uute huvitavate elamuste kogumine sealhulgas. Etteantud teemadest käsitlesime pikemalt vaid esimest, valgustatust, seejärel valgus arutelu eri suundades laiali. Huvitaval kombel nägid kõik peale Olja valgustatust väga isikliku ja mööduva kogemusena, umbes nii, et teed täna midagi, saad sellest valgustatud, homme aga oled jälle tavaline inimene. Kirilliga koos tuli meid kuulama ja sõna sekka ütlema veel üks tütarlaps, samuti pika retriidi läbi teinud. Tema nime ma ei saanudki teada, kuid tagasihoidliku ja kaalutletud jutu ning headust kiirgava olekuga jättis ta väga sümpaatse mulje.

Pärast esimest koosistumist polnud ma sellest grupist kuigi kõrgel arvamusel. Siiski pean tunnistama, et kuigi me ei suutnud ka järgmistel päevadel jutul teemakohases sängis voolata lasta, pakkusid just Viktori, Vitali ja Olegi isiklikel kogemustel põhinevad arutlused üsna suurt huvi. Vitali muutus iga päevaga järjest avatumaks ega tundunud üldse kalgi inimesena. Lõpuks, enne meie kahepäevase eraldatuse algust oli mul juba kahjugi, et me enam künka otsa maailma asjade üle aru pidama ei kogune.

Kopan, 21. aprill

21. aprill. Kellaööja on oma ringi teinud, päev on alanud. Hommikusest meditatsioonitunnist kulus pool õige asendi ja keha tunnetamise peale. Tuli mõttes läbi käia kogu oma keha alates pealaest ja lõpetades varvastega, otsida pinges kohti ja lõdvestada lihaseid. Üsna sarnane tehnika sellele, mida olen kasutanud unetutel öödel magamajäämiseks. Seejärel keskendusime diafragma ja kõhu liikumise jälgimisele hingamise ajal ning lõpuks suunasime kogu tekkinud energia oma mõistuse parema kontrollimise teenistusse. Pärast keegi küsis, et mida teha siis, kui tunned jalgades valu. Õpetaja seletas, et meditatsiooni kestel peab teadvus olema virge ning on loomulik kui kusagil selle servas tunned valu või ebamugavust. Küsimus on, kas suudad jätkata keskendumist meditatsiooni objektile. Inimene on harjunud valu kartma, on harjunud sellega, et sageli annab valu märku keha tabanud kahjustusest. Selle teadmisega kaasneb hirm võimaliku halva tagajärje ees. Kui suudame olukorda kainelt analüüsida ja teha kindlaks, kas on põhjust karta, siis tuleb vastavalt käituda. Kui olukorra hindamine ütleb, et ohtu pole, võib rahulikult jätkata samas asendis. Kui aga hinnang on vastupidine, võib jalgu sirutada või asendit muuta. Meditatsiooniõpetaja palus kõigil päeva jooksul jälgida oma keha, et teada saada, kuidas astume, kui palju kära teeme liikudes jne. Mitte selleks, et midagi parandada, vaid selleks, et oma keha kohta rohkem teada saada. Enne meditatsiooni oli väike hommikuvõimlemine otse gompas. Avastasin üllatusega, et mul puudus tasakaal – ei suutnud ühel jalal seistes pöiaringe teha. Muidu olid harjutused üsna tavalised painutused ette, külgedele, käte- ja pearingid. Ainult kogu keha väristamine ja lõdva ülakehaga sooritatud paigaljooks olid mulle uudiseks.






On olnud mõnus vaikne hommik. Kell kuus oli päike juba mägede kohal, valgus õrn ja ebamaine. Suures gompas käis puudža. Praegu, veerand üheksa ajal, loevad poisid kusagil palveid. Hommikusöögiks anti vedelat putru, mille sisse sai soovi korral segada müslit, lisaks pakuti chapatit ja teed. Chapati peale võis määrida võid, mett, moosi või kloostris valmistatud pähklikreemi. Eile õhtul saime nuudleid juurvilja, mingi taimse kastme ja keedukartuliga. Toit on hea ja seda jätkub küllaga.

Päevakava tundub olevat hästi koostatud, pole tapvalt tihe ning jätab aega väikesteks omaette olemisteks ja mõtisklusteks. Kloostrimägi on mõtteliselt pooleks jaotatud, ühel pool on meie ööbimispaigad, teisel pool munkade omad. Keskele jääb suur gompa. Aga mingit piiramist pole, mungad liiguvad kõikjal ja meiegi võime igale poole minna. Köök on kõigile ühine, aga munkade söögisaal asub korruse võrra madalamal meie omast. Ani Karin rääkis eile, et klooster kasvas välja kahe laama, Tiibetist tulnud laama Thubten Yeshe ja Khumbus sündinud laama Zopa Rinpoche, kohtumisest vene vürstitariga. Laamad olid omavahel kohtunud tiibeti põgenikelaagris. 1969. aastal rajas Laama Yeshe sellele künkale, kus kunagi oli nepaali kuningliku astroloogi elupaik, lääne inimeste koolitamiseks väikese keskuse. Lama Zopa, kes oli eelmises elus lubanud rajada oma kodukandi lastele kooli, täitiski lubaduse, ent kolis 1971. aastal koos 25 munga ja õpilastega 4000 meetri kõrguselt karmist kliimast samuti Kopanisse. Nii saigi klooster alguse. Veel 1974. aastal, kui Karin ise Kopanisse tuli, olid tingimused üsna karmid, magati põrandal ja pesemas käidi mäe all oja ääres koos kohaliku külarahvaga. Ajapikku klooster laienes ja praegu on siin väga mugav elada. Kloostris on umbes 360 munka, kõrval asuvas Khachoe Ghakyil Ling’i nunnakloostris elab 380 nunna.

Esimeses õppetunnis räägiti kannatusest, palvetest ja mõistuse puhastamisest. Järgnevalt mõned mõtted neil teemadel.

Mõistust on raske kontrollida seepärast, et usume õnne ja õnnetuse tulevat väljastpoolt. Arvame, et ühed asjad, inimesed ja olukorrad teevad meid õnnelikuks, nende puudumine aga õnnetuks. Kuid me ei suuda kontrollida teisi inimesi enda ümber, meil pole piisavalt väge nende mõjutamiseks. Mida rohkem proovime inimesi ja ümbritsevat maailma muuta, seda õnnetumaks muutume. Arvame, et võime raha eest kõike osta ja rahuldada oma ihasid, kuid budistlikust seisukohast vaadates pole see võimalik, sest ihadel pole piire. Selline tee viib üürikese õnnetunde järel uue rahuldamatuseni. See on kasulik majandusele, mitte aga inimestele.

Oleme ise oma maailma loojad. Budistlikust seisukohast lähtudes pole välist loojat, ainujumalat. Me ise loome ja kujundame oma elusid ja maailma, kus elame. Ja maailma ei hävita vaenulikud tulnukad või loomad, vaid meie ise teeme seda. Me ei taha oma isekuse tõttu mitte millestki loobuda, kuigi näeme, et praegune tee viib hävinguni.

Kõik see on vale mõtlemise vili. Mõtlemist on kerge muuta, kui oleme sellest huvitatud. Kõik muutub. ka meie pole täna enam need, kes olime eile. Oleme juba muutunud. Meie mõistus on nagu sogane jõgi, aga isegi Gangest saab puhastada. Kui eemaldame muda, saame puhta vee. Kui puhastame mõistuse moonutustest ja väärarusaamadest, saame täiusliku teadvuse. Kõigil elusolenditel on mõistus ja kõigil on selle olemus puhas. Kõigis on olemas buddhasus.

Kõik pühapildid, thankad ja kujud väljendavad Buddha eri meeleseisundeid. Chenrezig kujutab Buddha kaastunnet, Mandžušri tema tarkust. Kahe teraga mõõk Mandžušri käes väljendab võimet läbi lõigata väärarusaamu, tungida näivuse pealispinna alla. Tara on Buddha naiselik aspekt.

Asi läheb karmimaks. Täna pärast tundi saime Ani Karinilt noomida selle eest, et istume valesti, ei tõuse püsti õpetaja sisenedes, paneme Dharmat sisaldavaid raamatuid põrandale.

Vaimupilguga
täna püüame mõõta
oma orgude sügavust
laskuda igivoolava
alateadvuse jõeni
pärast et tõusta
pilvede kohale
kirgaste tippude juurde

kuhu said kõik
minu mõistuse
hämarad koopad
näljased mõtted kus
otsisid endale toitu
mägede rütmis
tuksub praegu mu süda
avarad tuuled
hingavad minuga kaasa

Väljas on täna üsna kõva tuul ja minu ei tea kust saadud nohu ka tugevneb. Pärastlõunasel vabal ajal on enamus kursusekaaslasi kuhugi kadunud, vaid mõni üksik jalutab ringi või istub põõsa varjus murul või lehtlas või pingil ja loeb või kirjutab. Ja kõvast keelust hoolimata vedeles üks mees stuupa lähedal murul ka selili. Mõttes kajab ennelõunane sõnum: olge õnnelikud siin ja praegu, sest teile on antud nii palju vabadust. Vabadust reisida ja Dharmat õppida. Suuremal osal inimkonnast pole seda võimalust, loomadest ja putukatest rääkimata. Selles suhtes on budistlik mõtlemine küll hea, et aitab meelde tuletada elu ennast kui suurt aaret, mida tuleks teadlikult elada, mitte joosta ühe ajutise eesmärgi juurest teise juurde.



Meie õhtupoolne õpetaja, kloostri laulujuht (umdze) geše Lobsang Sherap rääkis meile üsna vaevalises inglise keeles enesetäiustamise teest (Lam-Rim) ja meetodist (Dharma). Tema juhtimisel retsiteerisime esimest korda tiibetikeelset palvet. Õhtuse analüütilise meditatsiooni käigus pidime vaagima küsimust, kas mõistus on püsiv või muutuv. Minus tekkis selle käigus sisemine dialoog, üks pool küsis: „Kas mõistus on nagu jõgi?“. Teine vastas, et mõnes mõttes küll. „Aga kas ta on nagu valgus, mis koosneb ainult liikumises püsivatest osakestest?“ – „On küll.“ Siis nägin ma mingit treppi või eskalaatorit, mis liikus ja mida mööda omakorda liikusid mingid eri värvi olendid üles ja alla. Küsisin, kas mõistus võiks olla ka midagi sarnast? Ja ei osanud vastata. Õhtu lõpetas meditatsioon Šakjamuni mantra retsiteerimisega: OM MUNI MUNI MAHA MUNIYE SVAHA. Tähendus – kontroll (kolme mürgi üle), kontroll (meelepette ja karma üle) ülim kontroll (dualistliku vaate ja enesearmastuse üle) SOHA (et see võiks minus areneda).

Päeva kokkuvõtteks võib nentida, et tervis on üsna vilets, kuid õnneks annavad nohi ja köha õppetundide ja meditatsiooni ajaks järele. Selg on veidi valus, jalad aga täiesti korras. Tundub, et minu jaoks on põrandal ristijalu istumise puhul suurimaks probleemiks selg, õigemini selle nõrkus.

Kathmandu - Kopan

20. aprill. Öö möödus üsna rahutult, kaamera kaotus pole meelest läinud. Nägin veidraid unenägusid ja ärgates polnud kindel selles, kus viibin.

Pakkisin asjad, lugesin kirju, käisin Gaias söömas. Nüüd pole muud kui oodata, umbes kaks ja pool tundi. Mu sees toimub kogu aeg mingi dialoog, üks osa minust räägib teise osaga. Üks ütleb: „Kui mägedes poleks olnud halb ilm, oleksid täna matka lõpetanud Kopanis ja fotokaamera oleks alles olnud. Vaata, milline ahel viib selle kaotsiminekuni.“ Teine vastab: “Oleks ei maksa midagi. Muidugi oleksin võinud oodata päeva Laurebinas (üks päev oli ette nähtud puhkuseks Gosainkunda järvede ääres) ja loota ilma paranemist. Aga külmaga valutama kippuv hammas ei lubanud.“ Esimene: „Ära aja midagi hamba süüks, ise oled rumal. Oleksid võinud ammu hambaarstil käia ja lasta selle tüüka välja tõmmata.“ Nii pikeneb põhjuste-tagajärgede ahel, jõudes otsapidi Tartusse ja mullusesse aastasse, kui otsustasin lennupiletid osta. Tühi töö ja vaimu närimine! Olnut ei tee olematuks, seega pole mõtet pidevalt juurelda selle üle, milline sündmus oli see kõige otsustavam, mis lõpuks viis õnnetu taksosõiduni. Loodan kloostris kõigist painajaist vabaneda.

Juba varahommikul
podiseb orus
suure linna katel
millist imerooga
see täna keedab

lapsed lähevad kooli
vormirõivad seljas
lipsud ees
kuidas küll tüdrukud
ära ei määri
heledaid sukki

pulstis karvaga koerad
magavad tänaval
autorattad riivamas
koone ja käppi

rikšamehed tukuvad
oma sõidukite
kulunud istmeil
tänavakaupmehed
laovad suurtest
plekiga kaetud kastidest
letile kirevat kaupa

osta müts
hüüab üks mulle järele
milleks mulle
su kirjute äärtega mütsid
ükski nendest ei suuda
ostjale tagasi anda
möödunud aega

Elu lihvib mind, oh milliseks? Kas ma ise üldse saan sellest aru? Millal saab inimene valmis? Kas alles surma hetkel või millalgi varem? Küsimuste labürint. Kui vaatan endasse, näen seal üksteise sees erinevaid minasid. Otsekui vene matrjoškad – Putini sees on Brežnev, tolle sees Stalin jne. Kõige sügavamal minus on koolieelikust mina, kodune, väga piiratud suhtlusringiga laps. Mängukaaslasteks peamiselt vaid oma vend ja esimesel korrusel elanud Tiia, minust aasta noorem tüdruk. Mäletan seda, kui meie maja taha hakati ehitama viiekorruselist uut elamut ning lõhuti õue piirav plank. Maailm laienes tohutult, ilmus palju uusi mängukaaslasi. Aga see toimus enam-vähem samal ajal kooliminekuga. Ja kool, olgugi tilluke Allika tänava kaheksaklassiline õppeasutus, see oli tõeline vapustus. Nii palju lapsi. Ja kõik nad polnud heatahtlikud, nagu olin kodus harjunud. Esimesed tüssatasaamised, esimesed kaklused. Sotsialiseerumine võttis aega ligi kolm aastat, seni kõndisin ringi kui ehmunud hiireke. Alles kolmandas klassis hakkasin ennast koolis hästi tundma, alles siis tekkisid tõelised sõbrad.

Paraku tuli just siis, kümneselt, kolimine Mustamäele. Algul üks lastest pungil kool, poole aasta pärast teine, veel suurem. Hoopis teistsugune keskkond, kus ma ei kohanenudki. Lapsed olid kokku tulnud eri piirkondadest, erineva tausta ja kogemustega. Avastasin, et olen kohmakas sportmängudes (mida vanas koolis veel ei mängitud), pealegi hakkasin kiiresti, liiga kiiresti kasvama ja tõmbasin endale sellega liigset tähelepanu. Kõige hullem oli aeg kuuendast kaheksanda klassini, siis tuli ennast iga päev sundida kooli minema. Kui ma poleks olnud nii kohusetundlik, kui poleks tahtnud kurvastada vanemaid, oleksin vist kätte võtnud ja põgenenud. Keskkoolis läks elu paremaks, hakkasin juba olukorraga leppima ega lugenudki enam kuid ja päevi kooli lõpemiseni. Pealegi tuli siis mu ellu Nõmme Kultuurimaja filmistuudio otsekui ime. Hoopis teised inimesed, teine suhtumine. Neis tillukestes ruumides kultuurimaja õuel hakkasin pikapeale kestast välja tulema, hakkasin kooruma uueks minaks, kes enam ei kartnud teisi inimesi ega oodanud neilt ainult halba. Äkki tundsin, et vajan seltsi, vajan tähelepanu. Seda kõike sain stuudiost, mille üks nimesid, muidugi mitteametlik, oli paradoksaalselt Diogenese Tünder. Lisaks filmihuvile hakkasid mind tol perioodil huvitama muudki vaimsemad asjad, kirjandus, kunst, klassikaline muusika. Kuna meie juhendaja Olav Neuland tegi parajasti filmi eesti organistidest, käisin näiteks usinalt kõigil orelikontsertidel. Hakkasin kirjutama luuletusi.

Aga siis tulid kroonuaastad. Mäletan, juba mitu nädalat enne tegelikku minekut käisin ringi otsekui elust lahkuja. Paljud asjad ei läinud enam korda, vaatasin neid juba eemalviibija pilguga. Ei, ma ei hakanud jooma ega meeletult pidutsema. Vaid mõned nukrad koosviibimised stuudios või Rein Kruusi pool, kes tollal elas Raekoja platsi juures raamatuantikvariaadi maja katusealuses korteris. Midagi tundus olevat valesti, sest paljud alles algusejärgus ettevõtmised olin mõttes juba tapnud. Kui ma oleksin teadnud, mis ees ootab, oleksin ehk pagenud hullumaja kaitsvate seinte vahele, nagu paljud tollal tegid. Esimesed pool aastat Pihkva õhudessantdiviisis olid kui painajalik uni, millest loodad igal hommikul ärgata, kuid pettud. Totaalne ajupesu, olematu võimalus üksi oma mõtteid mõelda või lugeda. Jooksuga mööda väeosa territooriumit, paraadsammul sööklasse, raske füüsiline treening vaheldumisi nüristavate poliitõppustega. Ja ohvitseride ning üleajateenijate väga halb suhtumine eestlastesse, lätlastesse ja leedulastesse. Talvised polügoonil käimised, ikka joostes, libeda tallaga kirsasaapad jalas, läbi külmumata ojade. Lõputud laskeharjutused ja roomamised, taktikalised õppused, tehnika ja varustuse dessandiks ettevalmistamise tunnid, langevarju pakkimised. Hüpped tornist ja trenažöörilt, tundide kaupa rakmetes kõlkumine jne. Külm, tühi kõht, magamatus – need olid peamised elu kujundavad tegurid. Õnneks pääsesin paaril korral medpunkti ja isegi diviisi sanitaarpataljoni, kus mu mädanevat jalga raviti. Aga tagasi rivvi minek oli veel kohutavam, sest roodukaaslased pidasid simulandiks. Oli suur vedamine, kui komisjon mind lõpuks erivägede jaoks kõlbmatuks tunnistas ja Vologdasse raudteevägedesse saatis. Sealne elu oli sanatoorium Pihkvaga võrreldes. Oli aega lugeda ja kirjutada ja mõtelda. Hakkasin kodust regulaarselt pakkidega raamatuid saama, lugesin läbi ja saatsin tagasi. Ja muutusin veidi ettevaatamatuks. Palusin Ahti Männil endale saata kodanlikul ajal ilmunud Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja tsuskasin selle pärast lugemist igaks juhuks lenkomnatas Lenini teoste vahele, kuna köide oli sarnane. Ja tuligi läbiotsimine ja pidin iga raamatu kohta seletama, mis see on. Õnneks oli kõigil uuematel väljaannetel taga venekeelne pealkiri. Nietzschet nad ei leidnud ja jäid rahule.

Kontrastiks sõjaväele tuli Tallinnfilmi aasta kui uus põnev algus. Siit sai tõuke minu neljas mina, kes tahtis, kuid ei suutnud leida endale kohta nõukogudeaegses filmimaailmas. Kõik see, mida kogesin „Linnutee tuulte“ ekspeditsioonidel osaledes, oli nii põnev ja uus, et pärast ei suutnud ma leida motivatsiooni jätkamiseks kroonikaosakonna igavana tundunud argipäevas.

Ja seejärel Tartu aeg, omamoodi pöörane algus, uued sihid. Nüüd tahtsin saada luuletajaks, mitte igavaks sõnaveeretajaks, vaid tõeliselt kirglikuks ja jõuliseks poeediks. Elu keerles ülikooli, selle vana kohviku, raamatukogu ja õllesaali ümber terve aasta. Selle ajaga jõudis palju muutuda. Lahkusin kodust, abiellusin, sündis poeg. Kuid Tartu keeris oli nii võimas, nii kaasahaarav, et perekonnaelu sündmused jäid selle äärealadele. Võib-olla oli see hea, mõtlen tagantjärele, muidu oleks kõik äkki saanud segi paisatud. Tollane mina oli küll suurte ambitsioonidega, kuid üsna vastutusvõimetu ja püsimatu. Suutsin välja mõelda suuri plaane, kuid polnud viitsimist ühegi asjaga natuke kauem tegeleda.

Sellele järgnes Eesti Rahva Muuseumi aeg ja uuesti filmitöö. Elu oli kulgenud liiga tormakas tempos, tuli seda veidi aeglustada. Siiski sattusin muuseumis töötades kohe uude rattasse – välitööd Eestis ja kaugemad ekspeditsioonid, igal aastal mitu, sageli just kaogõppijate sessi ajal. Kas oli see nüüd uus, viies või juba kuues mina, kes püüdis ennast kolmel rindel teostada? Ülikool, Noorte Autorite Koondis ja muuseum. Paraku polnud ka see mina küpsenud püsivuse suunas, pigem olid aastad lisanud ambitsioonikust. Kõik kokku viis teravate olukordadeni ja aastase katlakütjakarjäärini. Nõukogude lõpuaastate sumbunud atmosfääris tundus kõik mõttetu. Mõtlesin kaasa Astrid Reinlaga, kes ühes jutus arutles selle üle, mida saab tulevikus endale lubada oma tillukese kultuuritöötaja pensioniga – tuub hambapastat ja leiba ja tsipake juustu-vorsti ja heal juhul ühe raamatu. Umbes sellised tundusid väljavaated ka mulle. Ülikool jäi sagedaste ekspeditsioonide ja oma laiskuse tõttu pooleli, esimene luulekogu küll ilmus, kuid edasine kirjutamine ei edenenud. Hakkasin järjest rohkem viina jooma, see aitas masendusest ajutiselt üle saada.

Ärkamisajaga kaasnes minu jaoks ERMist lahkumine. Püüdsin kaasa lüüa muinsuskaitseliikumises, käisin Tallinnas koosolekutel, korraldasin ERMi ja Kirjandusmuuseumi ühise muinsuskaitseklubi tööd, kogusin allkirju ja raha, kuid tüdinesin varsti ka sellest. Sain aru, et mul pole annet iga päev suhelda väga erinevate inimestega, kuulata nende muresid, kaebusi, soove ja unistusi. Sees kripeldas ikka oma mina, mis ei lasknud teiste mõtetel vabalt pärale jõuda. Mu tookordne mina kulmineerus pika sõiduga Kaug-Itta ning mitme Siberiskäiguga.

Töö Eesti Keele Instituudis oli perspektiivitu ilma kõrghariduseta. 1993. aastal avanes ootamatult võimalus taastada ennast üliõpilaseks. Tollane mina oli vist juba veidi elukogemusi omandanud ning viitsis juba õppida. Poolteist aastat kulus diplomini ja veel nõni kuu magistrikraadi saamiseni. Siit kasvas välja mu uus mina – rahvaluuleteadlane. Ratas hakkas hooga pöörlema – doktoritöö, pärast seda projektid, aruanded, uued projektid, uued aruanded. Eestikeelsetest artiklitest ja monograafiatest oli äkki vähe, tuli hakata kirjutama inglise keeles, tuli otsida eesti teaduspoliitika süsteemiga sobivaid väljaandeid, kus oma töid avaldada. Aastad möödusid, raha oli ikka vähe, aega ei jätkunud isegi kolleegide tööde lugemiseks, sest pidevalt tuli tõestada oma õigust selles rattas ringelda, tuli publitseerida kohustuslikul arvul õige kategooriaga töid. Ja samas näha, kuidas kõik head kolleegid siplevad sellessamas süsteemis, mässides ennast järjest rohkem väikeste projektidega seotud suurte lubaduste võrku.

Tundsin, kuidas hakkab kaduma mu oma nägu, kuidas hakkan muutuma tõeliseks projektiinimeseks, kelle eksistents väljaspool bürokraatiamaailma on küsitav. Millega selle vastu sõdida? Kuidas vabastada vaim? Hakkasin uuesti luuletama, algul tasahaaval, hiljem üha rohkem. Püüdsin reisida, et rutiinist välja pääseda. Kõik algas, tõsi küll, konverentsisõitudega Šotimaale, Maltale ja Mongooliasse. Kuid maailma mööda ringikolamine hakkas meeldima. Nii tuli esimene Nepaali reis, tuli Ladakh oma vanade kloostritega, tuli matk ümber Annapurna. Pärast kümneaastast vaheaega avaldasin kolmanda luulekogu, aasta pärast neljanda. Setomaal Jane ja Kristjani pulma filmimas käies toimus veel üks nihe, mis päästis valla mu kõige värskema mina, kelle jaoks on oluline Setomaa ja seto meestelaul. Lisaks igapäevasele teadustööle, luuletamisele ja blogi pidamisele on tore laulda Liinats’urade seltsis. Olen endale tasahaaval muretsenud seto rõivad ning jalanõud, viimati ostsin isegi karmoška.

Jah, pillimäng ja selle õppimine vanas eas on saanud mu uue mina kindlaks koostisosaks. Kõik algas Taivelt laenatud torupillist, millega ma mõnenädalase proovimise järel esimesed lood mängitud sain. Seejärel oma pill ning see vägev tunne, kui puhud koti õhku täis ja sõrmiline hakkab näppude all vibreerima ja kogu pill ärkab ellu. Tegin ise lihtsakoelisi lugusid ja harjutasin neid. Aasta pärast julgesin juba rahva ees mängida. Käisin Viljandis parmupillikursusel, kus sain aimu, kuidas seda väliselt lihtsat, kuid väga nõudlikku instrumenti mängida. Ja nüüd siis karmoška. Enne Nepaali tulekut suutsin juba kolme tantsulugu kuidagiviisi esitada. Muidugi võidakse tänapäevases saavutustele ja edule orienteeritud ühiskonnas küsida, mis mõtet on praegu, vanas eas, hakata pillimängu õppima, sest heaks pillimeheks pole nagunii enam võimalik saada. Aga mina arvan, et on küll mõtet, eelkõige iseenda tunnetuse arendamiseks. Sest olen kindel, et pillimäng arendab inimest, muudab tema mõttemaailma. Teen seda päris iseenda jaoks, mitte millegi saavutamiseks või kellelegi näitamiseks. Ja mul on tunne, et seda tehes olen õigel teel, mis ei vii küll kuulsuse või populaarsuse poole, kuid aitab mul muutuda paremaks inimeseks. Selle nimel olen minemas kloostrissegi.

Kopani kloostris. Hea, et hotelli fuajees aega kirjutamise ja mõtisklemisega parajaks tegin, sest pool kaksteist helistas Ganesh ja ütles, et saadab mulle auto järele. Olin kohe päris liigutatud sellest hoolitsusest, mida First Environmental Trekking äkki üles näitas. Vähe sellest, nad olid minu eest ära maksnud ka 110 dollari suuruse kursuste tasu. Sõitsime autoga otse kloostriväravast sisse vastuvõtutoa ukse ette. Täitsin ankeedi, maksin lisaks veel 3400 ruupiat ja olengi nüüd mõnusas omaette toakeses, kus on voodi, laud ja madal kapp. Mungakongiks seda ei nimetakski. Mobiiltelefoni esialgu keegi ära võtma ei kippunud, ainult öeldi, et registreerimisnumbri alusel saab elektroonika ja väärtasjad registratuuri hoiule anda. Minu number on üks, olin vist varaseim kursustele kirjapanija. Asju pole küll vaja hoiule anda, sest akendel on trellid, uksel korralik tabalukk ees ja kappki käib eraldi lukku. Avatud galerii keskel on ühised vetsud, kraanikausid ja duširuum, kõik need näevad välja sama head või isegi paremad, kui hotellis. Siin tundub olevat üsna vaikne, linnud laulavad, tuul sahistab puuokstes, palvelipud plagisevad. Linn on siiski siinsamas künka jaalamil, aeg-ajalt kostab autopasuna hääli, kusagil kirevad kuked, taamal müriseb lennuväli.






Esimesel pilgul tundub Kopani klooster nagu suure linna kohal hõljuv paradiisiaed. Kõikjal õitsevad lilled, muru on hoolikalt niidetud, põõsad pügatud. Kõrgusemõõtja näitab 1500 m. Kahjuks lendavad otse üle kloostri lennukid.

Uitasin veidi ringi. Tundub tõesti kena paik olevat, võib-olla veidi läänelik, liiga klanitud, kuid pole minu asi selle üle nuriseda. Kloostriõues, otse üles gompadesse ja meie majade juurde viiva trepi ees on asfaldil kiri „Tere tulemast koju“. Müürilt võib lugeda suurte laamade tarku ütlemisi. Jalutada on mõnus, tunnen ennast üle hulga aja tõeliselt rahulikuna. Avastasin, et lisaks raamatukogule, raamatupoele ja tillukesele toidupoele on siin ka küberkohvik. See jääb minust küll külastamata. Tulin kloostrisse siiski endasse, mitte maailma vaataama.







Mõni aste
taevale lähemal
jälle ma tohin olla
rauast linnud
kuid õhku lõhkudes
lendavad madalalt üle
öösel loodetavasti
pakuvad kaitset
kloostrihoonete seinad
praegu aga
pean kannatama
nende kimedat kisa

mõtlikult astun
kaarduvaid radu
lillepuhmaste vahel
tarku sõnu jään lugema
teeäärselt müürilt
jalge ees lebavat
linna vaatan
puude sõrmede vahelt
tunnen kuis hinges
naeratab laps
kes aastaid tagasi
suurde maailma eksis

On selline tunne, et olen valmis vastu võtma seda, mida siin antakse. Õppetöö hakkab toimuma ühes gompadest, kus istume põrandale laotatud mattidel. Kursuste juhendaja Ani Karini õige nimi on Karin Valham, ta tuli 1974. aastal Stockholmist siia kursustele ja jäigi, pühitseti aasta pärast nunnaks. Täna oli palju juttu mõistusest ja sellest, miks on hea seda kontrollida. Ani La rääkis väga arusaadavalt, sugestiivselt, tundus, et ta sõnad jõuavad otse mu teadvusesse, muutuvad olemuslikeks kusagil mõistuse piirimail. Raske oli mitte nõustuda kuulduga – kõik meie ümber on pidevas muutumises, asjad ja inimelud pole püsivad, kuigi inimene kaldub elama nii, nagu oleks ta igavene. Mõistus, see on igavene, seda saab igavesti täiustada, ühest elust teise. Asjadel on piirid, kuid mõistusel pole. Kuid selleks, et mõistust kontrollida ja arendada, on vaja meditatsiooni. Juttu oli nii keskenduvast meditatsioonist, mille käigus, nagu nimigi ütleb, keskendutakse ainult ühele asjale ja vabastatakse selle abil mõistus segavatest teguritest, muudetakse see vahedaks, et saaks tungida näivuse pealispinna alla. Ja analüütiline meditatsioon, mille ajal keskendutakse mingile mõistele või olekule või nendevaheliste seoste selgitamisele. Juttu tuli ka õigest poosist – kõige tähtsam (ja minu jaoks kõige raskem) on sirge selg, jalad nii ristis, kui saab, lihased ei tohi olla pingul, õlad tuleb langetada, käed hoida süles, parem vasaku peal ja pöidlad kergelt koos. Siiski lubati asendit muuta, kui hakkab väga ebamugav või valus. Siis me istusimegi niimoodi umbes pool tundi ja jälgisime oma hingamist.





Ani Karin rõhutas seda, et meditatsiooni mõte ei ole pea mõtetest tühjendamine. Mõtlemine on mõistusele omane, see peab kogu aeg toimuma. Isegi keskendumine tühjusele või tühjale objektile toimub mõistuse abil ja kindla eesmärgiga. Meditatsioon peab aitama mõistusel sissepoole vaadata, selleks et jõuda selgusele oma meeleseisundis. Mantra on mõistuse kaitsja. Mantrate laulmine või retsiteerimine ühendab endas nii keskenduva kui analüütilise meditatsiooni. Edaspidi hakkamegi õhtuti mantraid laulma. Ja enne mediteerima või õppima asumist tuleb luua motivatsioon. Väga tähtis on teadvustada, miks me seda teeme, mida tahame saavutada. Otsustasin, et tahan õppida oma mõistust paremini kontrollima, et mitte teistele inimestele ning seega ka endale halba teha. Kannatuse õppimine on ka tähtis. Tänase päeva õpetussõna vastuvõtutoa ukse kõrval tahvlil oli – kannatus on sinu sõber, kärsitus suurim vaenlane.

Kathmandu, 19. aprill

19. aprill. Hommikul istusin oma tuttavas Gaias. Enne vaatasin kirjad üle. Meie hotellis on wifi, aga kuna mul oma arvutit pole, saan kasutada üht kahest külastajate jaoks lauale pandud läpakast. Selles suhtes areneb Nepaal kiiresti. Nelja aasta eest polnud juttugi tasuta internetist koos arvutiga, vaid mõnes söögikohas oli traadita interneti levi. Ka ühendused olid aeglased. Nüüd on vähemalt siin, kus tavaliselt käin nettimas, korralikud arvutid ja väga kiire ühendus, mis ei jää parimale kodusele palju alla. Kõik ümberringi puha peavad videokõnesid skaibi abil. Hind on ka hea - ainult 60 raha tunni eest (ca 70 eurosenti).

Olen hakanud mõtlema, et fotoka kadumise taga on kindel plaan. Olin nii õnnelik seal Shecheni kloostris munkadest uhkeid pilte tehes, kuid samas oli kogu aeg mõttes, kuidas ma pärast neid pilte näitan ja neist näituse teen. Uhkus ja edevus olid mul meeles, kuigi munkade mängud ütlesid selgelt, et kõik sellised asjad on tühised ja väljanaermist väärt. Ja kuna ma sellest piisavalt hästi aru ei saanud, anti mulle mõjus õppetund. Olin liiga uhke oma hea kaamera ja pildistamisoskuse üle. Kuid mis on üks pilt? Vilets peegeldus ajajõe vees, ei muud. Aga mina olin hakanud pilte eluga võrdseiks pidama.

Halb asi on see, et nüüd tunnen lausa haiglast hirmu veel millegi kaotamise ees. Kontrollin igal sammul, kas koti lukud ikka on kinni, ja igal võimalusel vaatan, kas kõik asjad on ikka alles. Imelik tunne on küll, aga ma ei saa selle vastu. Lisaks kummitab kogu aeg Ruja laul "Dokumentideta võõras linnas".

Otsustasin, et hirmust jagusaamiseks lähen pärast kümmet linna peale. Ja võtan videokaamera kotist välja. Ilm oli pilves. Läksin sika-saka kitsaid tänavaid ja väljakukesi pidi. Kõikjal poed - rõivapoed ja toidupoed ja vürtspoed ja vaibapoed ja karnid ja plekisseppade ärid. Viimaste uhked vasknõud meeldivad mulle väga. Traapetsikujuline väljak, ühes küljes tempel. Templi ees istuvad kartuli- ja sibulamüüjad, kaalud ootavalt valmis. Arbuusimees lükkab ratastel oma kaupa, puuviljamüüjad seisavad apelsini-, banaani- ja mangokuhjade taga, samas kõrval on virnade ja vihtade viisi maitserohelist. Taas kitsas kiviplaatidega kaetud tänav, karnid. Mitut masti liha otse tänaval, kõvera noaga poemees liha tükeldamas. Suvalise maja ees kõrge altaritaoline bambusraamis moodustis, tipus kunstlilled. Selle juures askeldavad inimesed, asetavad midagi altari alumisele korrusele. Kõrvalt kostab trummi- ja vasktaldrikute rütmilist mängu. Suurem plats templiga. Inimesed helistavad selle juures rippuvaid kelli, rasvaküünlad põlevad. Kõikjal sagib mootorrattaid ja rollereid. Mõned tänavad on nii kitsad, et autoga läbi ei pääse. Ja lõpuks Durbari väljak oma templite, tuviparvede ja vana kuningapaleega. Keegi ei küsigi piletit, astun uljalt edasi. Sadhud astuvad ligi, pakkudes raha eest oma õnnistusi. Rikshamehed tahavad sõidutada, muidumehed pakkuvad ennast giidiks. Ei jõua veel mõelda, kuhu minna, kui hakkab sadama. Mis muud, kui ronida kõrget treppi mööda üles templi varjava katuse alla. Istuda seal ja kõlgutada jalgu.












Mu kõrval istuv naine uuris hoolega reisijuhti. Küsisin, kas ta on esimest korda Nepaalis. Selgus, et ongi, eile alles saabus Inglismaalt, aga kavatseb paari-kolme päeva pärast Annapurna ringile minna. Rääkisin veidi oma paari aasta taguseid muljeid. Hea on, kui saab rääkida, kasvõi võõrkeeles, siis ei metsistu ära. Kloostris nagunii kehtib vähemalt poole päeva ulatuses nn õilis vaikus. Aga vihma muudkui sadas, ka kõu kõmises korduvalt katuste kohal ja tugevad tuuleiilid lennutasid prügi. Kõik see on kunagi olnud, mõtlesin. Kõik see tuleb kunagi jälle. Vaatasin Kumari Devi maja ja mõtlesin, et ma ei teagi midagi eelmise, käitumise pärast tagandatud elava jumala saatusest. Ja kes on uus? Lumelõvid ja garudad all tundusid nii kodused. Templiastegi oli koduselt soe. Mõned kerjused tulid raha küsima, kuid püüdsin neist mitte välja teha. Kui hakkad siin maal kõigile küsijatele raha jagama, võid varsti ise tänavanurgal või templitrepil kätt väristada. Viimaks sai kõle tuul must jagu, tegin tiiru ümber templi ja kobisin trepist alla. Läbi vihma tagasi hotelli.

Vihm ladiseb
vana templi katusele
istun astmel
kõlgutan jalgu
mida muud
saaksingi teha

aastad mööduvad
sajud uhuvad
vagusid kividesse
kuningad surevad
troonile tõusevad uued
ikka rahutu tuviparv
katmas on platsi
ja katuseid
ikka noruspäi kõnnivad
jumalatele määratud kitsed
mina istun
ikka kõlgutan jalgu

Nüüd on kell juba pool üks ja päike väljas. Õhk sai mõnusalt värskeks. Mõtisklen selle üle, mis sundis mind üksinda Nepaali tulema. Mitte, et see kuidagi halb oleks, vaid lihtsalt sellepärast, et tahaksin ennast paremini mõista. Praegu ei oska ma sellele küsimusele vastata, võib-olla kunagi hiljem jõuan arusaamiseni. Küsisin vastuvõtust, kas võin pärast kloostrit tagasi siis hotelli tulla. Öeldi, et muidugi võin. Nii teengi, jätan enamuse asju suure kotiga hotelli hoiule, siin on igas hotellis suur hoiuruum, kuhu matkama mineb rahvas saab ülearuse pagasi panna. Kloostrisse võtan kaasa vaid hädavajalikud asjad.

Vahepeal käisin garaažis nälga kustutamas. Vestlesin perenaisega elu veidruste üle. Tema mõte oli – kuni elame, peame olema õnnelikud. Ma püüangi. Ja loodan, et õpin veel paremini õnnelik olema. Veerand nelja paiku oli Pasang käinud mind hotellis otsimas. Ehk näen teda veel. Jälle sajab.

Õhtu. Toas on niiske ja lämbe, väljas mürisevad generaatorid. Tegin akna lahti lootes, et läheb veidi jahedamaks. Päris huvitav on mõelda, mis toimub Kathmandu öös. Kus on selle linna kõht, kui Victor Hugo’d meelde tuletada. Mõned vanemad kvartalid oma kitsaste tänavatega annavad küll peaaegu kunagise Pariisi kõhu mõõdu välja. Muidugi ei voola siin sitt otse tänavale. Kuigi prügi loobitakse maha küll. Ja mõni kaupmees põletab õhtul poe ees väikest lõket, et paber- ja plastpakendist lahti saada. Prügimajandus on Kathmandus üldse kummaline. Kaupluste ja majade esised on suhteliselt puhtad, aga kohtadesse, kui on jupike müüri või veidi hoonestamata maad, kipuvad kohe tekkima prügimäed. Paar aastat tagasi oli selliseid isegi Thameli väljakute servis, kus õnnetud lehmad prügi seest midagi söödavat leida püüdsid. Tänavu ma sellist pilti siin ei märganud, küll aga mõnel pool kaugemal. Teatud liiki praht loobiti otse tänavale, et autorattad selle tasapisi laiali kannaksid. Täna nägin teele heidetud kotte mingi ollusega, mis nägi välja nagu tuhk või muda.

Teel turistide politseisse möödusin eile Durbar Margil päris korralikust bussijaamast. Linna laiade tänavate ületamisel tuleb olla väga ettevaatlik, liikuda aeglaselt ja äkilisi sööste ette võtmata. Siis on lootust, et pääsed eluga üle tänava. Muidugi ei taha keeg jalakäijat meelega alla ajada, aga kui too siinse hullumeelse liikluse tingimustes äkilisi haake ja sööste tegema hakkab, võib kõike juhtuda. Kantipathile on ehitatud mitmeid jalakäijaate estakaade, kuid need on üsna ebamugavad kasutada, pealegi ummistab neid tihti rahvahulk. Kusagil Durbar Margil on suur paleemõõtu maja kirjaga Nepal Tourism Board. Selle esimese korruse vasakus tiivas saab vormistada TIMS-kaarte ja eri piirkondade matkalubasid. Ja väljas nurga taga on turistide politsei, väike ruum kahe korrapidajaga, kus käisin kaamera kaotamise kohta avaldust kirjutamas. Politseinikud olid viisakad ja asjalikud ega kulutanud üleliia sõnu. Palees endas viibati mu küsimuse peale vaid käega, viitsmata suud avada.

Thameli lõunapiirilt leidsin toreda stuupa – Kathesimbu. Selle ümbrus oli mõnus, rahulik ja puhas, nagu enamasti budistlike pühapaikaade lähedal. Kaupmehed ei tülitanud, kostis vaid mõni üksik „Namaste, söör.“ Koolipoisid mängisid stuupa taga palli. Sealsamas kõrval oli ka kool ja poistega tundus kaasas olevat noorepoolne mees. Hakkasin mõtlema, et äkki on tegemist võimlemistunniga, sest mees seletas poistele, kus keegi peab seisma ja mida tegema. Stuupa ümbruses hakkas rohkem silma ka tiibeti triibulisi põllesid. Kõige suurem tiibetlaste ja budistide piirkond Kathmandus on Bodnath-Boudha, kus ka Pasang elab.

Kodus on vaikne nädal, siin kostab kella kümne ajal väljast päris kõva tümakat. Oleks huvitav teada saada, kui palju tonne diiselkütust ja bensiini siin kohaliku elektri tootmiseks ööpäevas vastu taevast köetakse. Kathmandu elektrimajandus on äärmuslik õhukese riigi näide – vastutus elementaarsete kommunikatsioonide eest veeretatakse ettevõtjate õlgadele. Kui tahad kaubelda või restorani pidada, osta generaator ja tooda selle tarvis ka elektrit. Või aja asju küünlavalgel, nagu täna hommikul väljaspool Thamelit nägin. Poeaknal suurt akumulaatorit silmates võib keegi arvata, et tegemist on autokaupade äriga. Ent selgub, et on tavaline rõivapood, aku aitab õhtul veidi aega kaupu valgustada. See, mis Kathmandus energiavallas sünnib, on muidugi ime, kuid väga kahjulik ime. Palju mõttekam, puhtam ja odavam oleks rajada üks suur elektrijaam lisaks, mis ei oleks seotud kohustusega enamust energiat välismaale müüa. Kuid riigil pole selle tarvis raha. Nii peabki hotellipidaja õuenurka väikese elektrijaama rajama, muidu jääb ta ilma klientideta. Keegi ei taha ju suurt osa õhtust ja ööst pimedas hotellitoas istuda. Sama lugu on restoranide ja kohvikutega. Mõned väikesed kohad, nagu mu armas garaaž, ajavad läbi gaasilampidega, kuid üldise praktikana pole see linnas mõeldav. Seepärast müdisebki Kathmandu mõnel õhtul nagu põrgukatel.