ДЕНЬ ОЗОРНАЯ ДЕВОЧКА

Из зборника стихов ДЕНЬ ОЗОРНАЯ ДЕВОЧКА (Päev on ulakas plika, 2016)


Этот язык

Каждый раз когда
я читаю хорошее
стихотворение
мысли станут
стучать на дверь слов

какая радость
этот язык
еще жив
в которой я умел
заклинать дождь

перед чтением
танцующих строк
перед тем когда
я слыхал как нежно
жизнь уходит
со шелестом стихов

8
______________________


*

Когда ветер после обеда
несет порывами снег черемухи
сижу на скамейке под деревом
и покрываюсь хлопьями
поздноватое расцветание
или саван надежд

день теперь озорная девочка
убежит каждое утро
легконого за поворот
куда я раньше мог доходить
и не думать о вечере

когда я сейчас слышу
удаляющий шорох ее платья
чувствую что краски моих камлании
тускнеют вместе со взглядом
по той причине внимание
все больше обращается к тем тропам
которых можно развертывать
чтобы помнить о былом

16
________________________________


Ходит дождь

Где-то все-таки льётся
юбка дождя висит
над горизонтом но гром ходит
вокруг моего дома пустыня
в центре ливни око суши
высох источник мой и вылился
облачный войлок
надо наверно много пить
надо гораздо больше поднять
к небу жаждущие глаза
надо наверно отрекаться
от своего народа
тучи же не имеют
родину языка родного
не имеют поэзии
то что я завтра
вам исполняю станет дождем
молите бога что дело
ограничится с этом

18
______________________________


Te vahine no te pahi
(Женщина с борта большой лодки)

В детстве я мечтал еще
о далеких южных островах
Хуахине Ити Таити Раиатеа Тетиароа
скрытый в эти имена зов
до сих пор продолжается
обращение в языке
из которого я хватал слова
найденные в книгах
даже iti ore
значит маленькая крыса
зазвучало так ласково
не говоря о песнях

но никогда я не входил
утром в прозрачную
тепловатую воду лагуна
иначе как только во сне
я никогда не слышал
рокот далекого прибоя
даже во сне я не видел
женщину ту молодую
с борта лодки смотрящую
как я ловко плыву к нее
держа гроздь бананов
в поднятой над головой руке
глаза широко открытые

26
____________________________


Уход людей побережья

А тогда была еще зеленая волос камней
рыба была в воде и облако в небе
и разница между сушей и морем
они видели улетающих птиц и рассматривали горизонт
и пошли рубить большие деревья
чтобы выдалбливать длинные тела лодок
выгибать их на медленном огне
и поднять борта с пришитыми досками
до отплытия на открытое море
они изучали позвать ветров
каждого по характеру
и своему сторону света

тогда они воздвигали много ветвистых идолов
на берегу чтоб те наблюдали как исчезают
за островками паруса вязанные из крапивы
больше никто не видел на здешних низких берегах
этот смуглый низкорослый народ
только чайки большие сидящие на камнях
только волос камней качание
вместе с дремотными волнами где
по-прежнему плавает рыба но нет рыбаков
только лес как стена на берегу
и новые робкие дымки над верхушками сосен

30
______________________________


Камни не проклинают

Худшие сновидения
сбываются мы поем творение
не кончается но ложь
сотворяют как и стихи
те же слова в обоих

как рождается вера новой
эпохи когда мы усталые
рыбаки на берегу моря слов
сети тяжелые среди водорослей
сверкают редкие чешуи

день за днем вытаскивать грязную ткань
чистить чинить кидать обратно во волны
весь затхлый улов

песок не поет камни не проклинают
никто не приходит через волны
в длинной рубашке чтобы сказать
бросайте эту работу

35
_________________________


Слова моря

Несколько последних слов
в старом певучем языке
тогда в порт где корабль
ждет поднятия парусов
море звучит хорошо
везде как волны среди
камней по-домашнему плещут
meri meri meri

обрушатся об скалы
farraige farraige

со шипом утихнут в песке
sea sea sea

но далеко от берега
звуки совсем иные
вода скажет бортам
слова шумных согласных
от текучих говор
до осиплого хрипа
из глотка добавляя смычные

хотя в этой мокрой беседе
нет ни одного слога
страсти понятной для
человеческих душ
до вант иногда
дрожит мой корабль

36
________________________


Язык рыб

Ступаешь через ручье
обходя острые камни
а малявки
сегодня не толпятся
над пальцами
так как вечер уже
и медных туч отражение
в ряби от твоих шагов

где-то за лесами
солнце уже утопает
в большое море
будем очень тихо
смотреть как свет
вытекает из края
юбки вечера

наверно я видел
как капельки
цвета захода
разбились о воду
черневшую
наверно я услышал
как в этот же миг
в омуте пела
под течение старая
умная рыба

37
______________________


Язык черных дыр

Голос грави-
тационных волн
много веков короче
самого мелкого чирка
все-таки Творец знает
и этот язык

салафиты Ирака
в науку не верят
длинные ножа
режут головы
не смотря на то
что жертву и палача
трясет одна
и та же весть

зубы президентов
невольно вибрируют
в одном такте
с буроватыми комлями
бомжов всех континентов

мир говорит
но никто не слушает

41
________________________


*

Черные дыры есть
по крайней мере в печи
или в трубе куда
иначе пропадает все
тепло когда я топлю и куда
уходят бесследно все
хорошие мысли
все погружается за горизонт
событий что значит
кто-то другой в какой-то
параллельной вселенной
дальше раздумывает мысли
которые я начинал
может быть он даже пишет
стихотворения которые я
до сих пор не написал
потому что не успел
захватить слов за хвост

47
_______________________


Язык птиц

Не ужели
уже решено
что на полпути
нельзя остановиться
всегда надо идти
сквозь слякоть
к звездам
пока ноги
еще сухие

горячий чай ждет
в одном и том же доме
после прихода
мыслей

коридор течет
медленно в зал
лунный свет сквозь
безжизненный занавесь
тяжесть чьих-то
пыльных крыльев

уже я пружиню
через скрипящий паркет
соломка для коктейля
подрагивает в зубах

53
_________________________


*

Снег тает и ночью
мы беседуем если как раз
уже не выспимся
из сновидений

если мы как раз молчим
тогда слышим как с крыши
плещет вода если сон
наступает тогда просыпаем

там такая страна где ночью
рассказывают былицы
о таявшем снеге и времени
куда мы когда-то проснемся

55
_________________________


Не я такой

Все сказанное
когти ангельские
уносят так молчи
чтоб с болью
не пропиться
зари последнего
тут лета так тихие
ночи уж не мешают
пробудиться

молчи душа
улавливай как льется
в сосудах жизни
олово горькое
чем может черт шутить
не удается
стих замысел судьба
все остальное

61
___________________________


Время туманов

Туманы еще не чернеют
слишком много и нет у меня желания
мыслить об уходе еще не
слишком темно и морозы
не обижают а вечера пока
дождливые как и мягкие ночи
хотя иногда порывается небо
где-то и кривая луна
между туч слюну выделяет
да я знаю когда во время рассвета
стекла машины вдруг покрываются
с льдом но земля не подмерзшая
да я видел и раньше как
в объятии ледяного света
деревья кричат как птицы
открывают свои немые клювы
как этот белый лист бумаги
выжигает дыру на столе если взгляд
слишком долго посмотрит но
ничто пока не додумано
хотя память помнит

65

Seitsmendast kümnendani

Ööl pärast iseseisvuspäeva pööras taas sulale. Laisklesin kogu päeva maha. Ka täna hommikul on kraad nulli juures. Kui köögis hommikust sõin, vaatas aknast sisse orav. Ilus ja koheva karvaga, suur pruun silm pärani. Nägi mind ja jooksis maja ees kasvava lehise otsa. Öösel nägin kummalisi unenägusid. Esimeses neist elas üks mu sõpru vanas puulaevas, mis ei asunud isegi mitte veekogu kalda lähedal, vaid suvalises kohas kuival maal. Laev oli selline robustne, natuke meenutas lotja, aga tekk oli rohekaks tõmbunud lõhestatud palkidest. Laevas olevasse elamisse pääses vahelduva eduga külje peal olevast uksest või tekilt. Tuba üsna räämas, krohv varisenud. Minu õhutusel hakkas sõber siis remonti tegema ja vist pani isegi kanalisatsiooni sisse. Vahepeal figureeris pildil ka paar tüdrukut, aga kes nad olid, ei tea. Teine unenägu oli otsekui esimese jätk, sest sõitsime (kellega?) paadiga kuhugi, kus meri või järv oli üsna madal ja lamedad kaljud kohati paistmas. Nende juures oli hulk teisi paate ja kaatreid. Ja siis varsti alanes vesi veel ja sai juba kuival maal kõndida. Sealsamas lähedal olid nagu mingid varemed, mille külge ehitatud tilluke õigeusu klooster, mille lõpetamata hoone nägi oma lameda katusega välja nagu tiibeti gompa. Seal oli toimetamas hulk rahvast, kõik abiks koristamas ja ehitamas. Teiste seas vilksatas mõni tuttav nägu. Kloostrihoonest veidi eemal Viljandi ordulossi meenutavates varemetes oli kiviraiduri töökoda, kus tehti hallist kivist jumalaema kujusid. Muidu tore, aga keegi oli müüri peale sinise värviga kirillitsas kirjutanud ваз või виз, mis pidi nagu käima selle töökoja kohta. Ütlesin, et mulle üldse ei meeldi, kui seina peale soditakse. Siis keedeti suppi ja hakati seda sööma, aga mina ütlesin – kellele? – et sööme supi ära ja läheme minema, liiga palju on siin juba neid vaimuinimesi.

Udune ja hall ilm ei meelita välja. Hikivuori kuuskede ladvad kaovad vinesse, kaskede okstel on tuhandeid veepiisku. Läksin siiski korraks Kaukajärve äärde, jalutasin kuni talisupluskohani. Pilved järvetaguse metsa kohal vajusid täitsa vett ligi. Pärast valisin maja juurest lõuna poole viiva tee ja sattusin nii Isolammi kaldale. Väike ümar järveke, mis võib suvel päris kena olla. Praegusel aastaajal püüavad pilku peamiselt madalal kaldal kasvavad kased.

Natuke kummaline on olla siin Haiharas ajal, kui kõik rabelevad jõuludeks valmistuda. Siin on hea, rahulik ja vaikne. Kui linna ei lähe, siis pole mingit aastalõpu kiire lähenemise tunnet. Keskkond on ikkagi see, mis surub oma rütmi peale. Kiiskavad vaateaknad, äraleierdatud jõulumuusika kauplustes, jõulureklaamid teleriekraanil – kõik see väsitab ja muudab närviliseks. Isegi siis, kui vaatad ainult uudiseid ja hoidud erakanalitest nagu katkust, jõuab pealetükkivalt vilkuv maailm sinuni. Kasvõi ajalehtede võrguväljaannete kaudu, kasvõi auto- või bussiaknast. Appi, jõul tuleb! Šoppa sajaga! Aga kui su ümber on magavad järved, uttu kaduvate latvadega kuused, pikkade rippuvate okstega jääd puudutavad kased, siis oled ise ka rahulikum. Kaua selline olek kesta ei saa, nädala pärast tuleb jälle argiellu sukelduda. Mõtlen küll praegu, et ehk on suurem kiire selleks ajaks juba möödas. Praegu on imelik mõelda sellele, kui vahva tundus kogu jõulumelu siis, kui esimest korda Soome pääsesin. Aasta oli 1991, meil tänavad porised-pimedad, Helsingi aga säras jõulutuledes kui muinasjutumaa. Ja oligi muinasjutumaa meile, kelle jaoks jõule alles hiljuti vaikselt ja vajaduse korral ka salaja kodus tähistati. Mäletan, kuidas ostsin Tiimarist odava jõululaterna, panin teeküünla sisse põlema ja jalutasin õndsalt õhtuses linnas ringi.

Uus päev. Täna hommikul oli suur kiusatus Helsingisse sõita. Asja kaaludes jätsin selle plaani siiski katki, õigemini, lükkasin edasi. Ärkasin täna üpris hilja ega oleks kuidagi jõudnud varasema rongi peale kui 11:02. Mis omakorda tähendanuks kiiret bussi peale minemist. Aga ma ei viitsinud äkki kiirustama hakata. Las elu kulgeb rahulikus tempos nii kaua, kui võimalik. Pigem kondan siinsamas veidi ringi. Taevas on täna selgem, õhtul peaks hakkama külmenema. Kuiv õhk vaevab siin majas, öösiti on nina kinni, jalad hakkavad sügelema. Hommikustest uudistest lugesin, et täna tuleb Venemaa peaminister Oulusse. Lennukid mürisevad ka siin kuidagi tihedamini, kui tavaliselt. Saatsin kultuuriosakonda vastused neile standardküsimustele, mida nad residentsi asukatele esitavad. Aga kuidas sa vastad küsimusele „kes sa oled“ kui ei tea seda isegi?

Enne keskpäeva käisin poes. Valisin minekuks tee Isolammi kaudu, see oli palju mõnusam tänava ääres kõndimisest. Pärast poodi jõin ühe õlle ja läksin siis uuesti välja. Jätsin seekord kaamera maha, et mitte tegeleda kogu aeg vaadete otsimisega. Käisingi üsna pika tiiru, seekord tõesti ka sellistest paikadest läbi, mis eriti pildistama ei kutsu. Kusagil tegin pisikese navigatsioonivea, mille avastasin siis, kui kõndisin läbi kõrgepingeliini alt, mida mu teel ei oleks tohtinud olla. Mis siis ikka, mõni hetk mõtlemist ja oligi selge, kuhu pean tagasi kõndima. Ehk oleks ka otsemalt saanud, kuid ma ei hakanud siinses maastikus niisama huupi minema. Kaljused künkad vahelduvad madalamate aladega, mis alati ei pruugi läbitavad olla. Kokku kõndisin üle kuue kilomeetri.

Õhtul vaatasin Jaan Toomiku „Maastikku mitme kuuga“. Mulle, seitsmekümnendate eesti mängufilme näinud mehele, mõjus see kui käsperism kuubis, andku Veljo Käsperi talendi austajad siinkohal andeks. Kontekstist sõltumatu või sellega äärmiselt lõdvalt haakuva sümboli rõhutatud esitamist hakkasime kunagi Nõmme Kultuurimaja filmistuudio päevil just sel kombel nimetama. Taevas tiirutav lennuk ja sellest pudenevad langevarjurid tekitas just sellise déjà vu tunde. Mine tea, kas selline „sügavmõtteline lennuk“ tiirutaski Käsperi filmis, äkki jäi see meelde hoopis Kalju Komissarovi tööst, aga meie, noored filmihuvilised, nimetasime selliseid asju käsperismiks. Parem pole variant sümbol sümboli otsa nii, et üks tapab teise või pole üldse aru saada, miks neid niimoodi reastatakse. Toomiku film mõjus kui rida üksteise otsa liidetud performance’id. Et ta muud loomingut tundmata pole sellest võimalik aru saada, seda näitab Jan Kausi arvustus „Maastik allee ja võsaga“ (Sirp 17. 10. 2014), kus on rohkesti juttu Toomiku videokunstist ja maalidest. Muidugi on paradigma võrreldes 1970-te aastatega muutunud, nüüd on iseenesest mõistetavad sellised kunstiteosed, mis koosnevad tsitaatidest või nö kaverdavad kellegi loomingut. Miks siis mitte iseenda oma. Ja miks mitte niimoodi, et teose (antud juhul filmi) detaile annab seostada millega iganes. Kriitik saab siis mõnusasti oma eruditsiooni näidata. Tegelikult ei saa ma arugi, mis pinnalt võrsub igasugune kriitika. Aaro Toomela teeb oma raamatus nö puust ja punaseks laadis selgeks, et pole stiimulit, mis mõjuks kõigile ühtmoodi. Kritiseerides psühholoogia eri valdkondades tehtavaid uuringuid, mille käigus erinevaid katseisikuid mõjutatakse näiliselt ühe ja sama stiimuliga ütleb ta: „Oluline on hoopis küsida, kas stiimul oli sama ka uuritava käitumiskeskkonnas, eelkõige aga selle kõige kitsamas vormis, hetkekeskkonnas. Ja siin võib garanteerida, et stiimulid olid erinevad.“ Stiimulile reageerimine sõltub indiviidi kogemustest, sest just need vormivad käitumiskeskkonda. Üks ja sama inimenegi võib üht ja sama stiimulit eri hetkedel väga erinevalt vastu võtta, erinevatest inimestest rääkimata. Seega sõltub näiteks see, kuidas reageerin higise õllepudeli pildile, väga paljudest asjadest alates sellest, milline on ilm või ümbritseva ruumi temperatuur, kas ja mida olen eelnevalt söönud, mida ja kui palju joonud, millised kogemused on mul näidatava õllemargiga jne. Kui soojal suvepäeval võib pilt tekitada janusel inimesel tohutu õlleisu, siis raske pohmelli puhul näiteks võib see hoopis iiveldama ajada. Kui juba nii lihtsale asjale saab reageerida väga paljudel eri viisidel, mis siis rääkida sellisest keerulisest nähtusest nagu kunstiteos. Aga „Maastiku kahe kuuga“ juurde tagasi tulles küsin hoopis, mis film see on, kui sellest rääkimiseks peab kogu aeg viitama autori muule loomingule, tuntud kirjandus- ja linateostele. Et see asi oli umbes nagu selles ja too asi nagu tolles filmis, seda stseeni seletab see maal ja toda too romaan. Olen kino pidanud iseseisvaks kunstiliigiks, aga paistab, et tänapäeval on võimalik teha filmi nii, et see filmina ei ütle suurt midagi. Tahaks küsida, kellele autor sel juhul filmi teeb? Kas on sihtgrupiks ta lähemad sõbrad, tema loomingu austajad? Teha mängufilmi mõnele kümnele või sajale inimesele on tohutu raiskamine. Kui Kaus saab pärast punase tantsija ilmumist luua seoseid David Lynchi loominguga, siis mulle mõjus see tants järjekordse käsperismina – kujundina kujundi enda pärast. Milleks see mannetu viide flamenkole? Filmis mingitki üldisemat mõtet aduda püüdes meenus mulle hoopis Max Frisch, eelkõige tema romaan „Stiller“. Selline seos iseloomustab siis minu kogemuste pagasit. Mõttetu ja mitte millegagi seostuv stseen, kus lapsed purustasid kividega linnupesa, mõjus lausa jälgilt. Ja lõpustseenina etendatud anekdoot, selle kohta ei osanud isegi Kaus muud öelda, kui et tore puänt. Mille puänt? Kas selle kokkuvõte, et täna juhtub see, mis eilegi? Et me ei pääse OMA olevikust välja? „Tomorrow never happens. It’s always the same fucking day,“ kui mälu järgi tsiteerida Janis Joplinit. Kokkuvõttes minu jaoks filmi kui sellist ei olnud, oli rida liikuvaid pilte kriipivate helide saatel.

Hommik taas kord karge ja selge, kraad näitab -9. Kui köögis sõin, tiirutas lehisetüvel kaks oravat. Paistis, et üks ajab teist taga. Täna otsustasin kohe pärast ärkamist, et ei sõida kuhugi. Miks peaksin kuhugi kippuma, kui siin hea mõtiskleda ja kirjutada? Maailm on nagunii täis kohti, kuhu ma ei jõua ja sündmusi, millest pole mingil kombel võimalik osa võtta. Pole mõtet püüda nina ette riputatud porgandit, nagunii põgeneb see eest ära sama kiiresti, kui ise liigun. Imetlen inimesi, kes jooksevad kui rattaoravad ühelt sündmuselt teisele. Täna konverents siin, homme seal, siis seminar, siis kunstinäitus, siis kordumatu teatritükk ja nii edasi. Siis kähku paariks päevaks kuhugi puhkama või talgutele või kursustele. Millal nad mõtlevad? Millal loevad? Näen teadlasi, kes ettekannete kuulamise asemel klõbistavad saalis sülearvuti klahve, sest neil pole muul ajal mahti oma mõtteid kirja panna. Miks siis üldse saalis istuda? Kabinetis laua taga edeneks töö palju paremini. Võib-olla johtuvad kõik sarnased mõtted sellest, et nõukaajal oli igasuguseid kultuuri- ja teadussündmusi palju vähem. Konverentse toimus harva, muid teadusüritusi polnud ka kuigi palju, sest seltsitegevus loid või olematu. Polnud projekte ja projektikesi, mis sünnitanuks sellist lavastuste, kontsertide, konverentside, seminaride ja muude sündmuste rohkust. Polnud võimalust sõita üle lahe näitusi vaatama või Lapimaale kalale või muud sarnast. Valikuid tuli teha palju vähem, ja nagu tollal tihti naljatati, oli valida halva või veel halvema vahel. Nüüd aga oleme segaduses. Äkki juhtub kusagil, kuhu ma minemata jätan, midagi kordumatut. Äkki sünnib kusagil osalemise ime, mis muudab kogu edaspidist elu. Äkki kriipsutan ma minemata jätmisega maha võimaluse tõusta karjääriredelil. Äkki mind pole olemaski, kui istun väga oluliseks kuulutatud kontserdi ajal kodus. Reklaamid ju kisendavad: „Kui sind pole siin, siis pole sind olemas!“ Om mani padme hum.

Käisin järveäärset teed pidi kuni Pitkajärvi alguseni. Kohati oli väga libe ja laskumine järsupoolne. Paaril korral pääsesin maaühendusest päris napilt. Kaukajärve tagumise otsa, Sillansalmi nime kandva sopi ääres oli hulk mökke, nii saunakesi kui suuremaid suvemaju. Tegin mõned pildid ja isegi mõtlesin, kas peaks edasi salapärase Kisapirti poole kõndima, kuid tee läikis metsa vahel väga jäiselt. Pöörasin siis sealtsamast tagasi. Kokku sai käidud oma 6,6 km. Kisapirtti või Vehmaisten uloilumaja on enne Talvesõda (1938 aastal) Tampere Suusaseltsi poolt ehitatud täispalkhoone. Miskipärast lugesin nime kogu aeg valesti ja mõtlesin, et Kissanpirtti peaks olema üks salapärane koht. Aga selgub, et on hoopis suusabaas. Ei tea, kas seal tantsupidusid peetakse?

Väljas on endiselt selge. Üsna ümar kuu vaatab aknast sisse, aga täiskuuni on veel viis päeva aega.

Poolpüha mõtted

Pikkamisi venitab valgus ennast puude kohale. Kell üheksa on väljas juba nii valge, et silm seletab kõike. Aga seda päevaks nimetada veel ei saa. Siiski näen juba, et sajab lund. Või mine tea, mõne hetke eest nagu veel ei sadanud, nüüd aga tuleb seda alla päris märgatavalt. Taevas pole ka enam ühtlaselt hall. Mõni koht on heledam, mõni tumedam. Tumedat on rohkem ja see liigub. Küllap on need madalad pilved, mis lund puistavad. Mõtlesin täna ümbruskonnas ringi hulkuda, aga kaarti uurides on raske leida selliseid teid, mis ei viiks läbi elamualade. Siin on ikka üsna asustatud kant.

Võtsin kodust kaasa kaks päris raamatut ja lugeri. Raamatuteks on Kaug-Ida reisikaaslase Aaro Toomela „Kultuur, kõne ja Minu Ise“ ning David Snellgrove’i „Himalayan Pilgrimage“. Ma ei oska valikut põhjendada. Arvasin, et Aaro raamat on üks neist, mida kindlasti peaksin lugema, sest just Aaro juhatas mind kunagi Lev Võgotski tööde juurde. Snellgrove’iga olen aga rännanud samades paikades, pealegi tundus Aaro lähenemine pealiskaudsel lehitsemisel natuke budistlik. Loomulikult on ta teadlane ja tema uurimismeetod teaduslik, kuid näiteks järgmine lõik kõlab kui tsitaat budistlikust traktaadist: „Tänapäeval otsitakse mõistust ajus – aju sees. See aga on otsimiseks väga veider koht. Kui bioloog hakkaks elu otsima elava keha seest, siis seda ta sealt ei leiaks: elu pole eraldi ei maksas, neerudes, lihastes ega isegi mitte ajus. Iga organ eraldi võib ju olla hea materjal prae tegemiseks, kuid elu me nendes ei leia. Samamoodi, kui elu pole mitte organismi sees, pole ka mõistus, Minu Ise, mitte aju sees.“ (lk. 24) Kopani kloostris räägiti mulle 2011. aastal aga nii: „Loome asjadest kujutlusi ja usume neisse. Analüüsima hakates ei leia me ennast kusagilt. Me pole samad oma kehaga tervikuna ega ühegi selle osaga eraldi. Me pole aju. Otsime, kus peidab ennast see „ise“. Mõnikord arvame, et oleme keha ja mõistuse kombinatsioon, osade summa. Ent seni, kui miski sõltub oma koostisosadest, ei saa see olla iseseisev entiteet. Ikkagi arvame, et kusagil on mingisugune „mina“, kes omab keha ja teadvust, kuid järele mõeldes leiame, et „mina“ sõltub küll nii kehast kui teadvusest, aga pole neist kumbki ega ka nende kombinatsioon. Isiksus on seotud sildiga, mis talle antakse – nimega. Sündides on keha ja teadvus, kuid pole isiksust, mille loob nimi.“

Päeva jooksul läks taevas selgeks. Ja ennäe – pool neli on umbes sama valge kui pool kümme. Käisin kõndimas piki järve kallast, õigemini – piki kalda lähedale tehtud jalgteed. Alustasin sellest, et ronisin Hikivouri otsa. Praegusel aastaajal ma seal miskit toredat ei leidnud, aga usun, et sumedatel suveõhtutel on seal mõnus istuda ja tulede süttimist vaadata. Talvel muidugi ei istu, hea, kui üldse üles pääseb ja pärast alla tulles lume alla peitunud juurtel ei libise. Ja ega ülevalt erilist vaadet ka ei avane. Puud on ees ja neist mööda pääsemist takistab libe järsu kaldega nõlv. Tulin sealt üsna kähku ära ja marssisin veidi aega mööda tänavat. Siis aga leidsin jalgtee jälle üles ning hakkasin seda mööda minema. Muidugi on see valgustusega, postid tee servas ja kaabel vaadet rikkumas. Aga kuidas teisiti saaksid tamperelased oma kepikõnnid ära teha, kui päev on nii lühike. Laupäeva puhul ei olnud küll kuigi palju kõndijaid näha. Ühes kohas õnnestus järve kaldale laskuda, mujal viisid sinna üle graniidirahnude vonklevad järsuvõitu rajad, mida mööda kingadega käia ei julge. Seega põrutasin muudkui edasi nii kaugele kui viitsisin. Ja enam ei viitsinud ma seepärast, et ühel hetkel hakkas rada kulgema piki kõrgepingeliini trassi. Igav. Pöörasin ringi ja tulin sama rada mööda tagasi, ainult mukke enam ei roninud. Kokku kõndisin vast seitse kilomeetrit. Vähevõitu.

Aadi: „Kehvaks oled jäänud, mees. Lakud muudkui õlut ja viskit, enam ei viitsi palju liikuda. Kaal muudkui kasvab.“ Jah, eks ta ole õige. Keegi vist ei lähe vananedes paremaks. Все мы хиреем, nagu ütlevad venelased. Tuleb rõõmu tunda sellest, et üldse veel mulla peal kõnnid. Ja kümme kilomeetrit käia pole suur probleem.

Kuuskedest müüri akna taga
lõhuvad mõned kasetüvede
sähvatused nagu tagurpidi välgud
taevas on lumest tumedam
kuni veel saab vahet teha musta
ja valge lõnga vahel siis
on juba ükskõik ja kõik üks
suur jõulude eelne pimedus
üleval samuti nagu all
kui just ei lähe nii selgeks
et madalal latvade kohal
hakkaks paistma see täht

Õhtu sissejuhatuseks kujunes eile Alkost ostetud Vakka-Suomen Panimo OÜ Juhla olut Suomi 100, maitsestatud kadakamarja ja tõrvaga. Hoopis imelik on aga see, et lugesin just uudist selle kohta, et tähtsa aastapäeva likööriks valiti Liviko Vana Tallinn tumma lakritsi Suomi 100.

Enam kui nelja aasta eest kevadises Mazzanos liikus mõte palju vilkamalt, kui siin. Seal võis ka igal pool istet võtta ja kirjutada, märtsis oli sooja enamasti kahekümne kraadi kanti või enamgi. Latiumi maastikud olid õhulised, muutsid olemise kergeks. Aga ma teadsin, kuhu seekord tulen, teadsin, et põhjamaa talve eest pole pääsu mujal, kui lõunas. Nüüd ongi boreaalne hägu mu ümber ja sees. Pikkadel pimedatel õhtutel pole muud teha kui juua. Kas juua sõnu raamatutest või sõnatuid jooke pudelitest, polegi väga suur vahe. Mõlemad tulevad su sisse ja asuvad rääkima. Ainult et jookide puhul kasutavad nad sinu mõtteid, raamatute puhul aga kellegi teise omi. Mis ei tähenda, et raamatust lähtuvad mõtted ei võiks ka sinu omad olla.

Aga kui ma mõtlen selle peale, et kõiki asju tuleks eristavalt määratleda selleks, et aru saada, kas nad üldse eksisteerivad, tuleb mulle hirm peale. Just sellist mõttekäiku järgib Aaro Toomela raamat. Ma pole filosoof ja mind ei koti ajugümnastika per se, mida tehakse lihtsalt seetõttu, et keegi on välja mõtelnud vastavad vahendid. Kui on olemas rööbaspuud ja kangid, ei tähenda see ometi, et igaüks peab ennast nende peal või abil rulli keerama. Jäägu selline asi väheste lõbuks. Lepime kokku, et tegelikult on jabur küsida, kas elu iseloomustab kogu mateeriat. Raud, raisk, pole ju kuigivõrd elus, sellest hoolimata võib nuga hinge kehast lahutada. Nii seostub elutu ja elus. Nüüd tuleks teha kindlaks, mis on keha ja mis hing. Ja kas hing, kui ta üldse eksisteerib, on omane vaid elusale ja on üldse konkreetse kehaga seotud. Ja mida tähendab eksisteerimine. Kas kivi siin Kaukajärve kaldal eksisteerib või lihtsalt on? Ja kas ta eksisteerib seetõttu, et mina temast mööda kõnnin? Või piisab, et koer ta juures jalga tõstab? Või pole vaja isegi koera, pole vaja ka teadmist sellest, et see kivi siin on, aga sellegi poolest ta on olemas. Kas tema naaber (kivi) saab sellest aru? Kas olemasolu on kellegi jaoks või millegi tõttu? Venedikt Jerofejevit parafraseerides võib öelda, et iga pioneer teab, kuidas polituurist joovastavat jooki teha, samas aga ei tea ta, kas purju joomine on iseloomulik vaid elule. Äkki on kividki mõnikord purjus? See on metafoorne mõtlemine, kuid mis sellist asja öelda võimaldab?

Eelnevaga ei taha ma alahinnata määraatlemise või defineerimise tähtsust teaduslikus mõtlemises. Aga mõtlemine ongi seepärast mõtlemine, et suudab opereerida ka sõnadega, et mitte öelda mõistetega, mille tähendus pole selge. Teadvus annab sellisele „udusele“ mõistele tähenduse, mis võib olla õige, ligilähedane, sinnapoole kalduv või hoopis metsa poole. Samas võimaldab selline huupi tähistamine meil mõtelda. Tuletage meelde, kuidas te lapsena raamatuid lugesite (kui ikka lugesite). Mida aru saite, mida aimasite ja mida mõtestasite fantaasia abil? Arvan, et teiegagi võis juhtuda nii, nagu minuga umbes nelja aastaselt. Et meil oli kodus teler juba 1958. aastast peale, olin üsna harjunud seda vaatama. Mäletan, ükskord oli otseülekanne (tookord päris haruldane) Estonia kontserdisaalist. Keegi, kas isa või ema, ütles muuseas, et nii palju publikut. Kus on publik, küsisin. Sõna oli mulle päris võõras ja ei seostunud teadlikult mitte millegagi. Järgmised kümme minutit püüdsin siis aru saada, mis see on. Vaata, see on publik, öeldi mulle. Kaamera libises üle pealtvaatajate, kelle taga seinal põlesid lambid. Kas need on publik? See pidi ju olema midagi erilist, mida sellise sõnaga tähistatakse, mitte lihtsalt inimesed saalis. Ma ei mäleta, kas sain tookord üldse aru, mida publik tähendab või jäi see sõna mind kummitama. Aga just – mõistus võtab omaks ja annab tähenduse. Publik, miks mitte seinalamp. Kusjuures, pange tähele, ei toimu see päris juhuslikult. Igaühele vastavalt tema võimetele, nii võiks kõlada printsiip, mille põhjal mõistus tähendusi omistab. Või igaühele tema rikutuse järgi? Hm. Igatahes tähendab publicus riigile, rahvale (avalikkusele) kuulumist. Aga see on ju osutamine, mida saab teha ka valgusvoo või prožektorikiirega. Ja just seda tehtigi tolle teleülekande ajal. Olgu kuidas oli, minu jaoks seostus publik tollal valguse ja fookuses olemisega.

Haihara esimesed päevad

Üleeile pärastlõunal jõudsin Tampere külje alla Haihara mõisa, mille aednikumajas elan järgmised kaks nädalat. Päevad on nii lühikeseks kulunud, et selleks ajaks, kui olin jõudnud ennast enam-vähem sisse seada, polnud väljas enam midagi näha. Maja ise pole suur, kuid ühe inimese jaoks jääb ruumi üle – magamistuba, köök, elutuba ja kabinet-magamistuba. Käisin siis ühest toast teise, uurisin, kus on lülitid, kuidas radiaatoreid reguleerida ja muudki. Rongis sain Aapolt sõnumi: palus vaadata, kas tema hiireke on riiulis alles. Munakarbist tehtud hiir vaatas tõesti elutoa riiulist oma joonistatud silmadega mu poole. Mis ikka, sõin, jõin veidi viskit ja kirjutasin pärast ühe vemmalvärsi. Ilmselt hõljub Aapo vaim siin veel ringi.

Aga ükskord algab aega,
kui raketid põrgulaega
kohtuvad, siis tõuseb malev,
juhiks Suleiman bin Kalev,
kes, kui jumal sellest hoolib,
meist uskliku rahva voolib,
võidukalt et saatus keeraks tüüri,
Eesti piir käiks vastu Hiina müüri.

Peas keerles veel rütm bismillah ja jonkat-jonkat, aga selle jätsin kasutamata.

Nüüd on uus päev juba nii vana, et võib paigaga tutvuma minna. Taevas tundub küll paksus pilves peituvat ja ilm hämarapoolne. Kabineti aknast paistavad paremal pool kõrged ja tumedad kuused, vasakul künkanõlval kased. Natuke lund on ka maas. Kusagil kuuskede taga peaks olema Kaukajärvi.

Tegelikult kasvavad need aknast paistvad kuused hoopis järsul ja kaljusel nõlval, künka nimi on Hikivuori. Järv jääb veidi vasemale, ehk siis aknast vaadates päris otsesuunas. Käisin seal ära, kallas on kohati üsna madal ja rägune, aga paaris-kolmes kohas pääses jääni välja. Ilm oli udusevõitu, tuli peent lumepuru. Kallas puude ja paatidega nagu mustvalge foto. Kahjuks algab üsna järve kaldal korrusmajade piirkond, mis ei meelita kaugemale kõndima. Tagasi tulin tiiruga läbi mõisa, tõin fotokaamera tuppa ja läksin ise poodi. Lähim S-market ei ole siit kuigi kaugel, aeglaselt minnes kulub paarkümmend minutit sinna jõudmiseks. Ostsin hulga sööki ja mõned õlled. Paraku ei müü nad poes veel 4,7 kraadist kangemat õlut, aga see aeg saab peagi ümber. Riho helistas ja ütles, et nende fotograaf tuleb mind poole kahe paiku pildistama ja esitab ka mõned küsimused. Ma siis ootan seni, pärast ehk lähen linnaga tutvuma. Polegi Tamperes rohkem olnud, kui ühe öö kunagi üheksakümnendate alguses, kui käisin Tampere ülikooli puhkebaasis šamaanidest kõnelemas ja tagasiteel magasin öö kohe raudteejaama vastas olevas hotellis. Aga siis oli hoopis teine aeg, mil ma ei saanud oma kuupalga eest isegi rongipiletit osta. Nüüd ei tundu kahekümne ühe eurone pilet kuigi kallis.

Tulin linnast, lumesadu. Just. Ja buss sõitis üpris aeglaselt. Kui teine omasugune vastu tuli, siis jäi seisma ja lasi mööda. Ometi polnud sadu tugev. Aga siin ei visata iga lumekübeme peale kohe soola, seepärast on teed libedamad. On ikka väga põhjamaa küll, kuigi linnulennult alla neljasaja kilomeetri põhja pool. Aga kell kolm, kui buss kesklinna jõudis, oli juba väga hämar. Kõndisin Hämeenkatu’t mööda toomkirikuni ja tagasi. No midagi huvitavat silma ei hakanud. Siis otsisin söögikohta ja jõudsin viimaks Finlaysonini. Käisin tiiru Siberis (Siperian keskus), ent sealsed söögikohad ei meelitanud. Itaalia, ameerika, india, tai. Siis avastasin Plevna õllerestorani. Uhh. Kesk-Euroopa (või saksa?) stiilis õllekas, aga hulk omapruulitud õllesorte. Jäin sinna ankrusse, laud oli küll veerand kuuest reserveeritud, aga sinna oli aega oma poolteist tundi. Tellisin nime poolest tamperelikku toitu, sain verivorsti kartulipudru, pohlamoosi ja salatiga. Igati sobilik roog jõulueelsel ajal. Õllest võtsin kõigepealt Plevna stouti (7%), see maitses väga hea. Pärast proovisin ka soome 2015. aasta parimaks nisuõlleks tunnistatud Weizenbock’i (7,5%). Hoolimata teatud bock-tüüpi õllega seotud kõhklustest oli seegi suurepärane. Kuna nii palju õllesorte jäi veel proovimata, tuleb kindlasti Plevnasse tagasi minna. Pärast kõndisin veel pisut ringi, käisin Alkos ja tegin mõned pildid. Kella kuueks jõudsin koju tagasi.

Hull on see põhjamaine pimedus. Heas seltskonnas olles pole pikk pime õhtu ehk nii depressiivne. Toredad inimesed ju helendavad ja aitavad pimedust peletada. Aga üksi siin võõramaa mõisa aedniku majas… Päris valget aega on kuus tundi ja kuusteist tundi on ikka päris pime, mis võiks küll meeldida moslemile ramadaani ajal, aga mind palju ei lohuta. Kabineti nurgas on paar molbertit, riiulis olid mõned värvid. Ehk leiaks paberit või lõuenditki, papist rääkimata. Maaliks endale talveõhtuteks intelligentse kaaslase. Aga ma ei oska. Seega jäävad üle arvuti, telefon ja teler – Att. Peaaegu nagu Ats. Aga kui kasutada sülearvuti kohta sõna läpakas ja lisada vokaale, siis Lätete on juba päris sõbralik nimi. Kolmainsus, sest kõigi ühine nimetaja on kommunikatsioon. See on nagu püha vaim, mis kõigist kolmest välja käib. Kristlik kolmainsus polegi seetõttu üldse päris, et isa ja poeg on olendid, kellest püha vaim lähtub. Arvuti on kolmest tehnikavidinast antud hetkel tähtsaim. Siin saab sellega vajaduse korral ka helistada ja telesaateid vaadata. Aga kui sul on usk, lootus ja armastus, siis on jälle armastus tähtsaim.

Paul Kuusberg kirjutas kord romaani „Enn Kalmu kaks mina“. Kuusberg pole tänapäeval kuigi populaarne. Teise maailmasõja temaatika samuti, kuid ikkagi seostub isiksuse olemus mu mõtteis Kuusbergiga, isegi sellest hoolimata, et Enn Kalmu kaks mina jäid piisaval määral eristamata. Romaanis toimus mina leebe lahknemine, mis kuulubki vist isiksuse olemusse, radikaalsemal juhul oleks tegemist vaimuhaigusega. Meil on võime ennast kõrvalt vaadata. Rasketes olukordades räägime sageli endaga, vast mitte sel moel, kui Guglunk või Gollum seda tegi, aga midagi sarnast. Praegugi, siin Haihara mõisa aednikumajas, istub mu kõrval keegi, kelle kohta võib öelda teine mina ja kes loeb, mida ma kirjutan ja muigab üleolevalt. Tema teab paremini. Teine mina teab ikka paremini, kui just pole tegemist kauboi ja tema sisemise häälega. Seepärast tuleb teda kuulata. Ent kuulamiseks on vaja kõigepealt anda oma teisele minale sõnaõigus. Ma teen nüüd seda. Lepime kokku, et nimetan teda Aadiks. Oma onu auks või mine tea, kui suur au siit välja kasvab.

Ja juba ta sekkubki. Aadi: „Kui sa ei kirjutaks päevas ühtki rida, kas siis oleks tegemist tühjalt elatud ajaga?“ Kindlasti mitte, vastan. Neid päevi, kui ma ei kirjuta ridagi, on seni ette tulnud rohkem, kui neid, mil ma kirjutan. Pole õige süüdistada mind põhimõtte „mitte päevagi reata“ elluviimises. Kui kirjutan kodunt eemal olles rohkem, ei tähenda see, et püüan oma olemasolu või kohalolu sel kombel õigustada. Igav on, härrased – nii lihtne see ongi. Kui sul pole päevade kaupa kellegagi kõnelda, siis hakkad tahes-tahtmata kirjutama. Minuga juhtus see esimest korda vene sõjaväes. Seal hakkasin üsna varsti pidama päevikut, mis oli tegelikult keelatud. Aga ma tahtsin rääkida ja parajasti polnud läheduses inimesi, kellega just neist asjadest oleks rääkida saanud.