Võtsin kodust kaasa kaks päris raamatut ja lugeri. Raamatuteks on Kaug-Ida reisikaaslase Aaro Toomela „Kultuur, kõne ja Minu Ise“ ning David Snellgrove’i „Himalayan Pilgrimage“. Ma ei oska valikut põhjendada. Arvasin, et Aaro raamat on üks neist, mida kindlasti peaksin lugema, sest just Aaro juhatas mind kunagi Lev Võgotski tööde juurde. Snellgrove’iga olen aga rännanud samades paikades, pealegi tundus Aaro lähenemine pealiskaudsel lehitsemisel natuke budistlik. Loomulikult on ta teadlane ja tema uurimismeetod teaduslik, kuid näiteks järgmine lõik kõlab kui tsitaat budistlikust traktaadist: „Tänapäeval otsitakse mõistust ajus – aju sees. See aga on otsimiseks väga veider koht. Kui bioloog hakkaks elu otsima elava keha seest, siis seda ta sealt ei leiaks: elu pole eraldi ei maksas, neerudes, lihastes ega isegi mitte ajus. Iga organ eraldi võib ju olla hea materjal prae tegemiseks, kuid elu me nendes ei leia. Samamoodi, kui elu pole mitte organismi sees, pole ka mõistus, Minu Ise, mitte aju sees.“ (lk. 24) Kopani kloostris räägiti mulle 2011. aastal aga nii: „Loome asjadest kujutlusi ja usume neisse. Analüüsima hakates ei leia me ennast kusagilt. Me pole samad oma kehaga tervikuna ega ühegi selle osaga eraldi. Me pole aju. Otsime, kus peidab ennast see „ise“. Mõnikord arvame, et oleme keha ja mõistuse kombinatsioon, osade summa. Ent seni, kui miski sõltub oma koostisosadest, ei saa see olla iseseisev entiteet. Ikkagi arvame, et kusagil on mingisugune „mina“, kes omab keha ja teadvust, kuid järele mõeldes leiame, et „mina“ sõltub küll nii kehast kui teadvusest, aga pole neist kumbki ega ka nende kombinatsioon. Isiksus on seotud sildiga, mis talle antakse – nimega. Sündides on keha ja teadvus, kuid pole isiksust, mille loob nimi.“
Päeva jooksul läks taevas selgeks. Ja ennäe – pool neli on umbes sama valge kui pool kümme. Käisin kõndimas piki järve kallast, õigemini – piki kalda lähedale tehtud jalgteed. Alustasin sellest, et ronisin Hikivouri otsa. Praegusel aastaajal ma seal miskit toredat ei leidnud, aga usun, et sumedatel suveõhtutel on seal mõnus istuda ja tulede süttimist vaadata. Talvel muidugi ei istu, hea, kui üldse üles pääseb ja pärast alla tulles lume alla peitunud juurtel ei libise. Ja ega ülevalt erilist vaadet ka ei avane. Puud on ees ja neist mööda pääsemist takistab libe järsu kaldega nõlv. Tulin sealt üsna kähku ära ja marssisin veidi aega mööda tänavat. Siis aga leidsin jalgtee jälle üles ning hakkasin seda mööda minema. Muidugi on see valgustusega, postid tee servas ja kaabel vaadet rikkumas. Aga kuidas teisiti saaksid tamperelased oma kepikõnnid ära teha, kui päev on nii lühike. Laupäeva puhul ei olnud küll kuigi palju kõndijaid näha. Ühes kohas õnnestus järve kaldale laskuda, mujal viisid sinna üle graniidirahnude vonklevad järsuvõitu rajad, mida mööda kingadega käia ei julge. Seega põrutasin muudkui edasi nii kaugele kui viitsisin. Ja enam ei viitsinud ma seepärast, et ühel hetkel hakkas rada kulgema piki kõrgepingeliini trassi. Igav. Pöörasin ringi ja tulin sama rada mööda tagasi, ainult mukke enam ei roninud. Kokku kõndisin vast seitse kilomeetrit. Vähevõitu.
Aadi: „Kehvaks oled jäänud, mees. Lakud muudkui õlut ja viskit, enam ei viitsi palju liikuda. Kaal muudkui kasvab.“ Jah, eks ta ole õige. Keegi vist ei lähe vananedes paremaks. Все мы хиреем, nagu ütlevad venelased. Tuleb rõõmu tunda sellest, et üldse veel mulla peal kõnnid. Ja kümme kilomeetrit käia pole suur probleem.
Kuuskedest müüri akna taga
lõhuvad mõned kasetüvede
sähvatused nagu tagurpidi välgud
taevas on lumest tumedam
kuni veel saab vahet teha musta
ja valge lõnga vahel siis
on juba ükskõik ja kõik üks
suur jõulude eelne pimedus
üleval samuti nagu all
kui just ei lähe nii selgeks
et madalal latvade kohal
hakkaks paistma see täht
Õhtu sissejuhatuseks kujunes eile Alkost ostetud Vakka-Suomen Panimo OÜ Juhla olut Suomi 100, maitsestatud kadakamarja ja tõrvaga. Hoopis imelik on aga see, et lugesin just uudist selle kohta, et tähtsa aastapäeva likööriks valiti Liviko Vana Tallinn tumma lakritsi Suomi 100.
Enam kui nelja aasta eest kevadises Mazzanos liikus mõte palju vilkamalt, kui siin. Seal võis ka igal pool istet võtta ja kirjutada, märtsis oli sooja enamasti kahekümne kraadi kanti või enamgi. Latiumi maastikud olid õhulised, muutsid olemise kergeks. Aga ma teadsin, kuhu seekord tulen, teadsin, et põhjamaa talve eest pole pääsu mujal, kui lõunas. Nüüd ongi boreaalne hägu mu ümber ja sees. Pikkadel pimedatel õhtutel pole muud teha kui juua. Kas juua sõnu raamatutest või sõnatuid jooke pudelitest, polegi väga suur vahe. Mõlemad tulevad su sisse ja asuvad rääkima. Ainult et jookide puhul kasutavad nad sinu mõtteid, raamatute puhul aga kellegi teise omi. Mis ei tähenda, et raamatust lähtuvad mõtted ei võiks ka sinu omad olla.
Aga kui ma mõtlen selle peale, et kõiki asju tuleks eristavalt määratleda selleks, et aru saada, kas nad üldse eksisteerivad, tuleb mulle hirm peale. Just sellist mõttekäiku järgib Aaro Toomela raamat. Ma pole filosoof ja mind ei koti ajugümnastika per se, mida tehakse lihtsalt seetõttu, et keegi on välja mõtelnud vastavad vahendid. Kui on olemas rööbaspuud ja kangid, ei tähenda see ometi, et igaüks peab ennast nende peal või abil rulli keerama. Jäägu selline asi väheste lõbuks. Lepime kokku, et tegelikult on jabur küsida, kas elu iseloomustab kogu mateeriat. Raud, raisk, pole ju kuigivõrd elus, sellest hoolimata võib nuga hinge kehast lahutada. Nii seostub elutu ja elus. Nüüd tuleks teha kindlaks, mis on keha ja mis hing. Ja kas hing, kui ta üldse eksisteerib, on omane vaid elusale ja on üldse konkreetse kehaga seotud. Ja mida tähendab eksisteerimine. Kas kivi siin Kaukajärve kaldal eksisteerib või lihtsalt on? Ja kas ta eksisteerib seetõttu, et mina temast mööda kõnnin? Või piisab, et koer ta juures jalga tõstab? Või pole vaja isegi koera, pole vaja ka teadmist sellest, et see kivi siin on, aga sellegi poolest ta on olemas. Kas tema naaber (kivi) saab sellest aru? Kas olemasolu on kellegi jaoks või millegi tõttu? Venedikt Jerofejevit parafraseerides võib öelda, et iga pioneer teab, kuidas polituurist joovastavat jooki teha, samas aga ei tea ta, kas purju joomine on iseloomulik vaid elule. Äkki on kividki mõnikord purjus? See on metafoorne mõtlemine, kuid mis sellist asja öelda võimaldab?
Eelnevaga ei taha ma alahinnata määraatlemise või defineerimise tähtsust teaduslikus mõtlemises. Aga mõtlemine ongi seepärast mõtlemine, et suudab opereerida ka sõnadega, et mitte öelda mõistetega, mille tähendus pole selge. Teadvus annab sellisele „udusele“ mõistele tähenduse, mis võib olla õige, ligilähedane, sinnapoole kalduv või hoopis metsa poole. Samas võimaldab selline huupi tähistamine meil mõtelda. Tuletage meelde, kuidas te lapsena raamatuid lugesite (kui ikka lugesite). Mida aru saite, mida aimasite ja mida mõtestasite fantaasia abil? Arvan, et teiegagi võis juhtuda nii, nagu minuga umbes nelja aastaselt. Et meil oli kodus teler juba 1958. aastast peale, olin üsna harjunud seda vaatama. Mäletan, ükskord oli otseülekanne (tookord päris haruldane) Estonia kontserdisaalist. Keegi, kas isa või ema, ütles muuseas, et nii palju publikut. Kus on publik, küsisin. Sõna oli mulle päris võõras ja ei seostunud teadlikult mitte millegagi. Järgmised kümme minutit püüdsin siis aru saada, mis see on. Vaata, see on publik, öeldi mulle. Kaamera libises üle pealtvaatajate, kelle taga seinal põlesid lambid. Kas need on publik? See pidi ju olema midagi erilist, mida sellise sõnaga tähistatakse, mitte lihtsalt inimesed saalis. Ma ei mäleta, kas sain tookord üldse aru, mida publik tähendab või jäi see sõna mind kummitama. Aga just – mõistus võtab omaks ja annab tähenduse. Publik, miks mitte seinalamp. Kusjuures, pange tähele, ei toimu see päris juhuslikult. Igaühele vastavalt tema võimetele, nii võiks kõlada printsiip, mille põhjal mõistus tähendusi omistab. Või igaühele tema rikutuse järgi? Hm. Igatahes tähendab publicus riigile, rahvale (avalikkusele) kuulumist. Aga see on ju osutamine, mida saab teha ka valgusvoo või prožektorikiirega. Ja just seda tehtigi tolle teleülekande ajal. Olgu kuidas oli, minu jaoks seostus publik tollal valguse ja fookuses olemisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar