Ööl pärast iseseisvuspäeva pööras taas sulale. Laisklesin kogu päeva maha. Ka täna hommikul on kraad nulli juures. Kui köögis hommikust sõin, vaatas aknast sisse orav. Ilus ja koheva karvaga, suur pruun silm pärani. Nägi mind ja jooksis maja ees kasvava lehise otsa. Öösel nägin kummalisi unenägusid. Esimeses neist elas üks mu sõpru vanas puulaevas, mis ei asunud isegi mitte veekogu kalda lähedal, vaid suvalises kohas kuival maal. Laev oli selline robustne, natuke meenutas lotja, aga tekk oli rohekaks tõmbunud lõhestatud palkidest. Laevas olevasse elamisse pääses vahelduva eduga külje peal olevast uksest või tekilt. Tuba üsna räämas, krohv varisenud. Minu õhutusel hakkas sõber siis remonti tegema ja vist pani isegi kanalisatsiooni sisse. Vahepeal figureeris pildil ka paar tüdrukut, aga kes nad olid, ei tea. Teine unenägu oli otsekui esimese jätk, sest sõitsime (kellega?) paadiga kuhugi, kus meri või järv oli üsna madal ja lamedad kaljud kohati paistmas. Nende juures oli hulk teisi paate ja kaatreid. Ja siis varsti alanes vesi veel ja sai juba kuival maal kõndida. Sealsamas lähedal olid nagu mingid varemed, mille külge ehitatud tilluke õigeusu klooster, mille lõpetamata hoone nägi oma lameda katusega välja nagu tiibeti gompa. Seal oli toimetamas hulk rahvast, kõik abiks koristamas ja ehitamas. Teiste seas vilksatas mõni tuttav nägu. Kloostrihoonest veidi eemal Viljandi ordulossi meenutavates varemetes oli kiviraiduri töökoda, kus tehti hallist kivist jumalaema kujusid. Muidu tore, aga keegi oli müüri peale sinise värviga kirillitsas kirjutanud ваз või виз, mis pidi nagu käima selle töökoja kohta. Ütlesin, et mulle üldse ei meeldi, kui seina peale soditakse. Siis keedeti suppi ja hakati seda sööma, aga mina ütlesin – kellele? – et sööme supi ära ja läheme minema, liiga palju on siin juba neid vaimuinimesi.
Udune ja hall ilm ei meelita välja. Hikivuori kuuskede ladvad kaovad vinesse, kaskede okstel on tuhandeid veepiisku. Läksin siiski korraks Kaukajärve äärde, jalutasin kuni talisupluskohani. Pilved järvetaguse metsa kohal vajusid täitsa vett ligi. Pärast valisin maja juurest lõuna poole viiva tee ja sattusin nii Isolammi kaldale. Väike ümar järveke, mis võib suvel päris kena olla. Praegusel aastaajal püüavad pilku peamiselt madalal kaldal kasvavad kased.
Natuke kummaline on olla siin Haiharas ajal, kui kõik rabelevad jõuludeks valmistuda. Siin on hea, rahulik ja vaikne. Kui linna ei lähe, siis pole mingit aastalõpu kiire lähenemise tunnet. Keskkond on ikkagi see, mis surub oma rütmi peale. Kiiskavad vaateaknad, äraleierdatud jõulumuusika kauplustes, jõulureklaamid teleriekraanil – kõik see väsitab ja muudab närviliseks. Isegi siis, kui vaatad ainult uudiseid ja hoidud erakanalitest nagu katkust, jõuab pealetükkivalt vilkuv maailm sinuni. Kasvõi ajalehtede võrguväljaannete kaudu, kasvõi auto- või bussiaknast. Appi, jõul tuleb! Šoppa sajaga! Aga kui su ümber on magavad järved, uttu kaduvate latvadega kuused, pikkade rippuvate okstega jääd puudutavad kased, siis oled ise ka rahulikum. Kaua selline olek kesta ei saa, nädala pärast tuleb jälle argiellu sukelduda. Mõtlen küll praegu, et ehk on suurem kiire selleks ajaks juba möödas. Praegu on imelik mõelda sellele, kui vahva tundus kogu jõulumelu siis, kui esimest korda Soome pääsesin. Aasta oli 1991, meil tänavad porised-pimedad, Helsingi aga säras jõulutuledes kui muinasjutumaa. Ja oligi muinasjutumaa meile, kelle jaoks jõule alles hiljuti vaikselt ja vajaduse korral ka salaja kodus tähistati. Mäletan, kuidas ostsin Tiimarist odava jõululaterna, panin teeküünla sisse põlema ja jalutasin õndsalt õhtuses linnas ringi.
Uus päev. Täna hommikul oli suur kiusatus Helsingisse sõita. Asja kaaludes jätsin selle plaani siiski katki, õigemini, lükkasin edasi. Ärkasin täna üpris hilja ega oleks kuidagi jõudnud varasema rongi peale kui 11:02. Mis omakorda tähendanuks kiiret bussi peale minemist. Aga ma ei viitsinud äkki kiirustama hakata. Las elu kulgeb rahulikus tempos nii kaua, kui võimalik. Pigem kondan siinsamas veidi ringi. Taevas on täna selgem, õhtul peaks hakkama külmenema. Kuiv õhk vaevab siin majas, öösiti on nina kinni, jalad hakkavad sügelema. Hommikustest uudistest lugesin, et täna tuleb Venemaa peaminister Oulusse. Lennukid mürisevad ka siin kuidagi tihedamini, kui tavaliselt. Saatsin kultuuriosakonda vastused neile standardküsimustele, mida nad residentsi asukatele esitavad. Aga kuidas sa vastad küsimusele „kes sa oled“ kui ei tea seda isegi?
Enne keskpäeva käisin poes. Valisin minekuks tee Isolammi kaudu, see oli palju mõnusam tänava ääres kõndimisest. Pärast poodi jõin ühe õlle ja läksin siis uuesti välja. Jätsin seekord kaamera maha, et mitte tegeleda kogu aeg vaadete otsimisega. Käisingi üsna pika tiiru, seekord tõesti ka sellistest paikadest läbi, mis eriti pildistama ei kutsu. Kusagil tegin pisikese navigatsioonivea, mille avastasin siis, kui kõndisin läbi kõrgepingeliini alt, mida mu teel ei oleks tohtinud olla. Mis siis ikka, mõni hetk mõtlemist ja oligi selge, kuhu pean tagasi kõndima. Ehk oleks ka otsemalt saanud, kuid ma ei hakanud siinses maastikus niisama huupi minema. Kaljused künkad vahelduvad madalamate aladega, mis alati ei pruugi läbitavad olla. Kokku kõndisin üle kuue kilomeetri.
Õhtul vaatasin Jaan Toomiku „Maastikku mitme kuuga“. Mulle, seitsmekümnendate eesti mängufilme näinud mehele, mõjus see kui käsperism kuubis, andku Veljo Käsperi talendi austajad siinkohal andeks. Kontekstist sõltumatu või sellega äärmiselt lõdvalt haakuva sümboli rõhutatud esitamist hakkasime kunagi Nõmme Kultuurimaja filmistuudio päevil just sel kombel nimetama. Taevas tiirutav lennuk ja sellest pudenevad langevarjurid tekitas just sellise déjà vu tunde. Mine tea, kas selline „sügavmõtteline lennuk“ tiirutaski Käsperi filmis, äkki jäi see meelde hoopis Kalju Komissarovi tööst, aga meie, noored filmihuvilised, nimetasime selliseid asju käsperismiks. Parem pole variant sümbol sümboli otsa nii, et üks tapab teise või pole üldse aru saada, miks neid niimoodi reastatakse. Toomiku film mõjus kui rida üksteise otsa liidetud performance’id. Et ta muud loomingut tundmata pole sellest võimalik aru saada, seda näitab Jan Kausi arvustus „Maastik allee ja võsaga“ (Sirp 17. 10. 2014), kus on rohkesti juttu Toomiku videokunstist ja maalidest. Muidugi on paradigma võrreldes 1970-te aastatega muutunud, nüüd on iseenesest mõistetavad sellised kunstiteosed, mis koosnevad tsitaatidest või nö kaverdavad kellegi loomingut. Miks siis mitte iseenda oma. Ja miks mitte niimoodi, et teose (antud juhul filmi) detaile annab seostada millega iganes. Kriitik saab siis mõnusasti oma eruditsiooni näidata. Tegelikult ei saa ma arugi, mis pinnalt võrsub igasugune kriitika. Aaro Toomela teeb oma raamatus nö puust ja punaseks laadis selgeks, et pole stiimulit, mis mõjuks kõigile ühtmoodi. Kritiseerides psühholoogia eri valdkondades tehtavaid uuringuid, mille käigus erinevaid katseisikuid mõjutatakse näiliselt ühe ja sama stiimuliga ütleb ta: „Oluline on hoopis küsida, kas stiimul oli sama ka uuritava käitumiskeskkonnas, eelkõige aga selle kõige kitsamas vormis, hetkekeskkonnas. Ja siin võib garanteerida, et stiimulid olid erinevad.“ Stiimulile reageerimine sõltub indiviidi kogemustest, sest just need vormivad käitumiskeskkonda. Üks ja sama inimenegi võib üht ja sama stiimulit eri hetkedel väga erinevalt vastu võtta, erinevatest inimestest rääkimata. Seega sõltub näiteks see, kuidas reageerin higise õllepudeli pildile, väga paljudest asjadest alates sellest, milline on ilm või ümbritseva ruumi temperatuur, kas ja mida olen eelnevalt söönud, mida ja kui palju joonud, millised kogemused on mul näidatava õllemargiga jne. Kui soojal suvepäeval võib pilt tekitada janusel inimesel tohutu õlleisu, siis raske pohmelli puhul näiteks võib see hoopis iiveldama ajada. Kui juba nii lihtsale asjale saab reageerida väga paljudel eri viisidel, mis siis rääkida sellisest keerulisest nähtusest nagu kunstiteos. Aga „Maastiku kahe kuuga“ juurde tagasi tulles küsin hoopis, mis film see on, kui sellest rääkimiseks peab kogu aeg viitama autori muule loomingule, tuntud kirjandus- ja linateostele. Et see asi oli umbes nagu selles ja too asi nagu tolles filmis, seda stseeni seletab see maal ja toda too romaan. Olen kino pidanud iseseisvaks kunstiliigiks, aga paistab, et tänapäeval on võimalik teha filmi nii, et see filmina ei ütle suurt midagi. Tahaks küsida, kellele autor sel juhul filmi teeb? Kas on sihtgrupiks ta lähemad sõbrad, tema loomingu austajad? Teha mängufilmi mõnele kümnele või sajale inimesele on tohutu raiskamine. Kui Kaus saab pärast punase tantsija ilmumist luua seoseid David Lynchi loominguga, siis mulle mõjus see tants järjekordse käsperismina – kujundina kujundi enda pärast. Milleks see mannetu viide flamenkole? Filmis mingitki üldisemat mõtet aduda püüdes meenus mulle hoopis Max Frisch, eelkõige tema romaan „Stiller“. Selline seos iseloomustab siis minu kogemuste pagasit. Mõttetu ja mitte millegagi seostuv stseen, kus lapsed purustasid kividega linnupesa, mõjus lausa jälgilt. Ja lõpustseenina etendatud anekdoot, selle kohta ei osanud isegi Kaus muud öelda, kui et tore puänt. Mille puänt? Kas selle kokkuvõte, et täna juhtub see, mis eilegi? Et me ei pääse OMA olevikust välja? „Tomorrow never happens. It’s always the same fucking day,“ kui mälu järgi tsiteerida Janis Joplinit. Kokkuvõttes minu jaoks filmi kui sellist ei olnud, oli rida liikuvaid pilte kriipivate helide saatel.
Hommik taas kord karge ja selge, kraad näitab -9. Kui köögis sõin, tiirutas lehisetüvel kaks oravat. Paistis, et üks ajab teist taga. Täna otsustasin kohe pärast ärkamist, et ei sõida kuhugi. Miks peaksin kuhugi kippuma, kui siin hea mõtiskleda ja kirjutada? Maailm on nagunii täis kohti, kuhu ma ei jõua ja sündmusi, millest pole mingil kombel võimalik osa võtta. Pole mõtet püüda nina ette riputatud porgandit, nagunii põgeneb see eest ära sama kiiresti, kui ise liigun. Imetlen inimesi, kes jooksevad kui rattaoravad ühelt sündmuselt teisele. Täna konverents siin, homme seal, siis seminar, siis kunstinäitus, siis kordumatu teatritükk ja nii edasi. Siis kähku paariks päevaks kuhugi puhkama või talgutele või kursustele. Millal nad mõtlevad? Millal loevad? Näen teadlasi, kes ettekannete kuulamise asemel klõbistavad saalis sülearvuti klahve, sest neil pole muul ajal mahti oma mõtteid kirja panna. Miks siis üldse saalis istuda? Kabinetis laua taga edeneks töö palju paremini. Võib-olla johtuvad kõik sarnased mõtted sellest, et nõukaajal oli igasuguseid kultuuri- ja teadussündmusi palju vähem. Konverentse toimus harva, muid teadusüritusi polnud ka kuigi palju, sest seltsitegevus loid või olematu. Polnud projekte ja projektikesi, mis sünnitanuks sellist lavastuste, kontsertide, konverentside, seminaride ja muude sündmuste rohkust. Polnud võimalust sõita üle lahe näitusi vaatama või Lapimaale kalale või muud sarnast. Valikuid tuli teha palju vähem, ja nagu tollal tihti naljatati, oli valida halva või veel halvema vahel. Nüüd aga oleme segaduses. Äkki juhtub kusagil, kuhu ma minemata jätan, midagi kordumatut. Äkki sünnib kusagil osalemise ime, mis muudab kogu edaspidist elu. Äkki kriipsutan ma minemata jätmisega maha võimaluse tõusta karjääriredelil. Äkki mind pole olemaski, kui istun väga oluliseks kuulutatud kontserdi ajal kodus. Reklaamid ju kisendavad: „Kui sind pole siin, siis pole sind olemas!“ Om mani padme hum.
Käisin järveäärset teed pidi kuni Pitkajärvi alguseni. Kohati oli väga libe ja laskumine järsupoolne. Paaril korral pääsesin maaühendusest päris napilt. Kaukajärve tagumise otsa, Sillansalmi nime kandva sopi ääres oli hulk mökke, nii saunakesi kui suuremaid suvemaju. Tegin mõned pildid ja isegi mõtlesin, kas peaks edasi salapärase Kisapirti poole kõndima, kuid tee läikis metsa vahel väga jäiselt. Pöörasin siis sealtsamast tagasi. Kokku sai käidud oma 6,6 km. Kisapirtti või Vehmaisten uloilumaja on enne Talvesõda (1938 aastal) Tampere Suusaseltsi poolt ehitatud täispalkhoone. Miskipärast lugesin nime kogu aeg valesti ja mõtlesin, et Kissanpirtti peaks olema üks salapärane koht. Aga selgub, et on hoopis suusabaas. Ei tea, kas seal tantsupidusid peetakse?
Väljas on endiselt selge. Üsna ümar kuu vaatab aknast sisse, aga täiskuuni on veel viis päeva aega.
Udune ja hall ilm ei meelita välja. Hikivuori kuuskede ladvad kaovad vinesse, kaskede okstel on tuhandeid veepiisku. Läksin siiski korraks Kaukajärve äärde, jalutasin kuni talisupluskohani. Pilved järvetaguse metsa kohal vajusid täitsa vett ligi. Pärast valisin maja juurest lõuna poole viiva tee ja sattusin nii Isolammi kaldale. Väike ümar järveke, mis võib suvel päris kena olla. Praegusel aastaajal püüavad pilku peamiselt madalal kaldal kasvavad kased.
Natuke kummaline on olla siin Haiharas ajal, kui kõik rabelevad jõuludeks valmistuda. Siin on hea, rahulik ja vaikne. Kui linna ei lähe, siis pole mingit aastalõpu kiire lähenemise tunnet. Keskkond on ikkagi see, mis surub oma rütmi peale. Kiiskavad vaateaknad, äraleierdatud jõulumuusika kauplustes, jõulureklaamid teleriekraanil – kõik see väsitab ja muudab närviliseks. Isegi siis, kui vaatad ainult uudiseid ja hoidud erakanalitest nagu katkust, jõuab pealetükkivalt vilkuv maailm sinuni. Kasvõi ajalehtede võrguväljaannete kaudu, kasvõi auto- või bussiaknast. Appi, jõul tuleb! Šoppa sajaga! Aga kui su ümber on magavad järved, uttu kaduvate latvadega kuused, pikkade rippuvate okstega jääd puudutavad kased, siis oled ise ka rahulikum. Kaua selline olek kesta ei saa, nädala pärast tuleb jälle argiellu sukelduda. Mõtlen küll praegu, et ehk on suurem kiire selleks ajaks juba möödas. Praegu on imelik mõelda sellele, kui vahva tundus kogu jõulumelu siis, kui esimest korda Soome pääsesin. Aasta oli 1991, meil tänavad porised-pimedad, Helsingi aga säras jõulutuledes kui muinasjutumaa. Ja oligi muinasjutumaa meile, kelle jaoks jõule alles hiljuti vaikselt ja vajaduse korral ka salaja kodus tähistati. Mäletan, kuidas ostsin Tiimarist odava jõululaterna, panin teeküünla sisse põlema ja jalutasin õndsalt õhtuses linnas ringi.
Uus päev. Täna hommikul oli suur kiusatus Helsingisse sõita. Asja kaaludes jätsin selle plaani siiski katki, õigemini, lükkasin edasi. Ärkasin täna üpris hilja ega oleks kuidagi jõudnud varasema rongi peale kui 11:02. Mis omakorda tähendanuks kiiret bussi peale minemist. Aga ma ei viitsinud äkki kiirustama hakata. Las elu kulgeb rahulikus tempos nii kaua, kui võimalik. Pigem kondan siinsamas veidi ringi. Taevas on täna selgem, õhtul peaks hakkama külmenema. Kuiv õhk vaevab siin majas, öösiti on nina kinni, jalad hakkavad sügelema. Hommikustest uudistest lugesin, et täna tuleb Venemaa peaminister Oulusse. Lennukid mürisevad ka siin kuidagi tihedamini, kui tavaliselt. Saatsin kultuuriosakonda vastused neile standardküsimustele, mida nad residentsi asukatele esitavad. Aga kuidas sa vastad küsimusele „kes sa oled“ kui ei tea seda isegi?
Enne keskpäeva käisin poes. Valisin minekuks tee Isolammi kaudu, see oli palju mõnusam tänava ääres kõndimisest. Pärast poodi jõin ühe õlle ja läksin siis uuesti välja. Jätsin seekord kaamera maha, et mitte tegeleda kogu aeg vaadete otsimisega. Käisingi üsna pika tiiru, seekord tõesti ka sellistest paikadest läbi, mis eriti pildistama ei kutsu. Kusagil tegin pisikese navigatsioonivea, mille avastasin siis, kui kõndisin läbi kõrgepingeliini alt, mida mu teel ei oleks tohtinud olla. Mis siis ikka, mõni hetk mõtlemist ja oligi selge, kuhu pean tagasi kõndima. Ehk oleks ka otsemalt saanud, kuid ma ei hakanud siinses maastikus niisama huupi minema. Kaljused künkad vahelduvad madalamate aladega, mis alati ei pruugi läbitavad olla. Kokku kõndisin üle kuue kilomeetri.
Õhtul vaatasin Jaan Toomiku „Maastikku mitme kuuga“. Mulle, seitsmekümnendate eesti mängufilme näinud mehele, mõjus see kui käsperism kuubis, andku Veljo Käsperi talendi austajad siinkohal andeks. Kontekstist sõltumatu või sellega äärmiselt lõdvalt haakuva sümboli rõhutatud esitamist hakkasime kunagi Nõmme Kultuurimaja filmistuudio päevil just sel kombel nimetama. Taevas tiirutav lennuk ja sellest pudenevad langevarjurid tekitas just sellise déjà vu tunde. Mine tea, kas selline „sügavmõtteline lennuk“ tiirutaski Käsperi filmis, äkki jäi see meelde hoopis Kalju Komissarovi tööst, aga meie, noored filmihuvilised, nimetasime selliseid asju käsperismiks. Parem pole variant sümbol sümboli otsa nii, et üks tapab teise või pole üldse aru saada, miks neid niimoodi reastatakse. Toomiku film mõjus kui rida üksteise otsa liidetud performance’id. Et ta muud loomingut tundmata pole sellest võimalik aru saada, seda näitab Jan Kausi arvustus „Maastik allee ja võsaga“ (Sirp 17. 10. 2014), kus on rohkesti juttu Toomiku videokunstist ja maalidest. Muidugi on paradigma võrreldes 1970-te aastatega muutunud, nüüd on iseenesest mõistetavad sellised kunstiteosed, mis koosnevad tsitaatidest või nö kaverdavad kellegi loomingut. Miks siis mitte iseenda oma. Ja miks mitte niimoodi, et teose (antud juhul filmi) detaile annab seostada millega iganes. Kriitik saab siis mõnusasti oma eruditsiooni näidata. Tegelikult ei saa ma arugi, mis pinnalt võrsub igasugune kriitika. Aaro Toomela teeb oma raamatus nö puust ja punaseks laadis selgeks, et pole stiimulit, mis mõjuks kõigile ühtmoodi. Kritiseerides psühholoogia eri valdkondades tehtavaid uuringuid, mille käigus erinevaid katseisikuid mõjutatakse näiliselt ühe ja sama stiimuliga ütleb ta: „Oluline on hoopis küsida, kas stiimul oli sama ka uuritava käitumiskeskkonnas, eelkõige aga selle kõige kitsamas vormis, hetkekeskkonnas. Ja siin võib garanteerida, et stiimulid olid erinevad.“ Stiimulile reageerimine sõltub indiviidi kogemustest, sest just need vormivad käitumiskeskkonda. Üks ja sama inimenegi võib üht ja sama stiimulit eri hetkedel väga erinevalt vastu võtta, erinevatest inimestest rääkimata. Seega sõltub näiteks see, kuidas reageerin higise õllepudeli pildile, väga paljudest asjadest alates sellest, milline on ilm või ümbritseva ruumi temperatuur, kas ja mida olen eelnevalt söönud, mida ja kui palju joonud, millised kogemused on mul näidatava õllemargiga jne. Kui soojal suvepäeval võib pilt tekitada janusel inimesel tohutu õlleisu, siis raske pohmelli puhul näiteks võib see hoopis iiveldama ajada. Kui juba nii lihtsale asjale saab reageerida väga paljudel eri viisidel, mis siis rääkida sellisest keerulisest nähtusest nagu kunstiteos. Aga „Maastiku kahe kuuga“ juurde tagasi tulles küsin hoopis, mis film see on, kui sellest rääkimiseks peab kogu aeg viitama autori muule loomingule, tuntud kirjandus- ja linateostele. Et see asi oli umbes nagu selles ja too asi nagu tolles filmis, seda stseeni seletab see maal ja toda too romaan. Olen kino pidanud iseseisvaks kunstiliigiks, aga paistab, et tänapäeval on võimalik teha filmi nii, et see filmina ei ütle suurt midagi. Tahaks küsida, kellele autor sel juhul filmi teeb? Kas on sihtgrupiks ta lähemad sõbrad, tema loomingu austajad? Teha mängufilmi mõnele kümnele või sajale inimesele on tohutu raiskamine. Kui Kaus saab pärast punase tantsija ilmumist luua seoseid David Lynchi loominguga, siis mulle mõjus see tants järjekordse käsperismina – kujundina kujundi enda pärast. Milleks see mannetu viide flamenkole? Filmis mingitki üldisemat mõtet aduda püüdes meenus mulle hoopis Max Frisch, eelkõige tema romaan „Stiller“. Selline seos iseloomustab siis minu kogemuste pagasit. Mõttetu ja mitte millegagi seostuv stseen, kus lapsed purustasid kividega linnupesa, mõjus lausa jälgilt. Ja lõpustseenina etendatud anekdoot, selle kohta ei osanud isegi Kaus muud öelda, kui et tore puänt. Mille puänt? Kas selle kokkuvõte, et täna juhtub see, mis eilegi? Et me ei pääse OMA olevikust välja? „Tomorrow never happens. It’s always the same fucking day,“ kui mälu järgi tsiteerida Janis Joplinit. Kokkuvõttes minu jaoks filmi kui sellist ei olnud, oli rida liikuvaid pilte kriipivate helide saatel.
Hommik taas kord karge ja selge, kraad näitab -9. Kui köögis sõin, tiirutas lehisetüvel kaks oravat. Paistis, et üks ajab teist taga. Täna otsustasin kohe pärast ärkamist, et ei sõida kuhugi. Miks peaksin kuhugi kippuma, kui siin hea mõtiskleda ja kirjutada? Maailm on nagunii täis kohti, kuhu ma ei jõua ja sündmusi, millest pole mingil kombel võimalik osa võtta. Pole mõtet püüda nina ette riputatud porgandit, nagunii põgeneb see eest ära sama kiiresti, kui ise liigun. Imetlen inimesi, kes jooksevad kui rattaoravad ühelt sündmuselt teisele. Täna konverents siin, homme seal, siis seminar, siis kunstinäitus, siis kordumatu teatritükk ja nii edasi. Siis kähku paariks päevaks kuhugi puhkama või talgutele või kursustele. Millal nad mõtlevad? Millal loevad? Näen teadlasi, kes ettekannete kuulamise asemel klõbistavad saalis sülearvuti klahve, sest neil pole muul ajal mahti oma mõtteid kirja panna. Miks siis üldse saalis istuda? Kabinetis laua taga edeneks töö palju paremini. Võib-olla johtuvad kõik sarnased mõtted sellest, et nõukaajal oli igasuguseid kultuuri- ja teadussündmusi palju vähem. Konverentse toimus harva, muid teadusüritusi polnud ka kuigi palju, sest seltsitegevus loid või olematu. Polnud projekte ja projektikesi, mis sünnitanuks sellist lavastuste, kontsertide, konverentside, seminaride ja muude sündmuste rohkust. Polnud võimalust sõita üle lahe näitusi vaatama või Lapimaale kalale või muud sarnast. Valikuid tuli teha palju vähem, ja nagu tollal tihti naljatati, oli valida halva või veel halvema vahel. Nüüd aga oleme segaduses. Äkki juhtub kusagil, kuhu ma minemata jätan, midagi kordumatut. Äkki sünnib kusagil osalemise ime, mis muudab kogu edaspidist elu. Äkki kriipsutan ma minemata jätmisega maha võimaluse tõusta karjääriredelil. Äkki mind pole olemaski, kui istun väga oluliseks kuulutatud kontserdi ajal kodus. Reklaamid ju kisendavad: „Kui sind pole siin, siis pole sind olemas!“ Om mani padme hum.
Käisin järveäärset teed pidi kuni Pitkajärvi alguseni. Kohati oli väga libe ja laskumine järsupoolne. Paaril korral pääsesin maaühendusest päris napilt. Kaukajärve tagumise otsa, Sillansalmi nime kandva sopi ääres oli hulk mökke, nii saunakesi kui suuremaid suvemaju. Tegin mõned pildid ja isegi mõtlesin, kas peaks edasi salapärase Kisapirti poole kõndima, kuid tee läikis metsa vahel väga jäiselt. Pöörasin siis sealtsamast tagasi. Kokku sai käidud oma 6,6 km. Kisapirtti või Vehmaisten uloilumaja on enne Talvesõda (1938 aastal) Tampere Suusaseltsi poolt ehitatud täispalkhoone. Miskipärast lugesin nime kogu aeg valesti ja mõtlesin, et Kissanpirtti peaks olema üks salapärane koht. Aga selgub, et on hoopis suusabaas. Ei tea, kas seal tantsupidusid peetakse?
Väljas on endiselt selge. Üsna ümar kuu vaatab aknast sisse, aga täiskuuni on veel viis päeva aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar