4. oktoober, Chhepka, 2670 m kõrgusel. Muidugi ei pääsenud me eile liikuma. Pärast lõunat ütles Karma, et kui tahame, võime jalutada Dunaisse. Me tahtsimegi. Aga juba enne sõjaväepostini jõudmist hakkas sadama. Karma oli just seletanud, et siinkandis on vihmad väga haruldased, seepärast ei võtnud keegi pilvisest taevast hoolimata kaasa keepi või vihmakindlat jopet. Algul varjasin ennast suure puu all, aga kui see hakkas läbi laskma, tulid meelde sõjaväeposti juures olevad ehitised. Jooksin sinna ja leidsin ülejäänud seltskonna tilkuva laega ruumist. Sees oli siiski parem kui väljas. Veerand tunni pärast vihm hõrenes ja me otsustasime edasi minna, kuigi pilv venis endiselt üle mäeharja ja oli kuulda piksemürinat. Jõe ääres tuli hulk lagedat maad, sadu aga võttis jälle tuure üles. Viimaks leidsime varjupaiga längus kaljuseina alt. Madis, Hanno ja Kaitti otsustasid siiski varsti edasi minna. Mul oli hirm fotokott läbi leotada, seepärast jäin koos Lainega vihmavarju. Otsustasime, et juhul, kui ilm ei parane, me Dunaisse ei lähe. Kalju varjus oli hea istuda ja juttu ajada, päikesesooja akumuleerinud kivi soojendas ahjuna selga. Umbes tunni pärast hakkas taevas jälle sinist värvi näitama ja Dunaisse jõudes oli ilm juba päris ilus. Nüüd oli päris hea meel, et viitsisime edasi kõndida, sest sellist pilti, mida pakkus Dunai, siinkandis palju ei näe. Majade müürid kerkisid otse jõest, mis selle koha peal oli päris lai. Rohekas vesi, hallikaskollased kivimüürid, tillukesed aknad, rohtukasvanud katused. Ja nende kohal uhke sinine rippsild palvelippudega. Taamal künkanõlval paistis gompa. „Ega sa ei viitsi ju sinna üles ronida,” küsisin Lainelt. „Looda sa, et ei viitsi,” vastas Laine. Nii me läksimegi, kõigepealt üle laia liivase platsi, mis vist kohaliku jalgpalliväljaku ülesandeid täidab, siis kaarega mööda neljas nurgas paiknevate vahitornidega väikesest vanglast. Ikkagi rajoonikeskus. Väljakul mängivad lapsed jooksid tervitama ja pastakaid lunima. Tõusime gompa taha künkale ja tegime mõned pildid.
Gompa oli suletud, pealegi pääses sinna üle platsi, mis näis kuuluvat kohalikule koolile. Igatahes tuli meie poole kaks väga otsusekindlate nägudega meest, ilmselt raha küsima. Me ei jäänud neid ootama, vaid laskusime tagasi jõe äärde ja läksime üle silla. Tagasi tulimegi teist kallast pidi, ületasime sõjaväebaasi juures rippsilla ja kõndisime juba tuttavat rada mööda laagrisse. Hakkas hämarduma. Parajasti püstitati köögitelki, see tähendab, et asjad olid kohale jõudnud. Piip pakkus Liivimaa balsamit. Enne sööki levis kuuldus, et sõjaväeposti lähedal jõe ääres on mobiililevi. Jooksime lampide valgel asja kontrollima, kuid isegi tükk maad Dunai poole kõndides ei õnnestunud kellelgi helistada.
Täna oli äratus juba enne kuut, kui telki serveeriti teed. Üsna meeldiv komme, mis edaspidi, ööde külmenedes, meile järjest rohkem meeldis. Öösel oli väike sabin vihma tulnud. Hommikusöögi ja laagri kokkupanemisega läks aega, liikuma hakkasime poole kaheksa paiku. Esialgu valitses mõnus jahedus, rada vonkles üles-alla jõe paremal kaldal. Pärast Kaganit (2272 m) ületasime jõe ja jõudsime pärast väikest kõndimist Jyalhasa (2420 m) tühjade kivimajadeni. Siia kolivad Ringmo küla inimesed talveks, kui kurud on läbipääsmatud. Kogu senise tee moto võiks olla: „Ma kõnnin ja kõnnin lõputa teel kesk laiuvaid kanepivälju.” Talveküla juures oli kanep eriti lopsakas.
Sellel kaldal jäi rada päikese kätte, käies hakkas palav. Ent pärast üht järjekordset käänakut olime äkki metsas. Himaalaja kuused, tsuugad, seedrid, pisarmännid, rodod, kreekapähklid. Ilus mets mida ilmestavad üksikud kaljupaljandid ja oru keskel vahutav Suli jõgi, mis üha rohkem lahja türkiisi värvi näitab.
Lõunapeatuse tegime 2475 m kõrgusel lagendikul jõe ääres. Anti tiibeti leiba, tuunikala konservi ja salatit. Madis võttis ette särgipesu, teised kas lugesid või vedelesid niisama ja lasid leiba luusse. Kell kaksteist olime taas jalul ning jõudsime Chhepkasse 13.40. Vahepeal oli väike tõusuke, vast nii 200 meetri ligi, see isegi väsitas. Muidu on seni kõik suurepärane. Laagriplats otse küla kõrval jõe ääres, peldik lähedalasuva hoone juures. Karma tuleb õllega. Kui Sulighatis maksis pudel 400, siis siin juba 500 ruupiat.
Kell neli. Molutame. Ähvardab sadama hakata, ilm on jahedapoolne. Juba tekib kahtlus, et mullune ebaõnn tabab mind taas. Miskipärast arvan, et peaks olema mõnus ja soe, aga kui ei ole, hakkan kohe muretsema. Muidugi, oru kohal on vine ja mägedes sajab lund. Nelja silmaga kohalik peni, kes meie juures magab, on ennast kerra tõmmanud.
Enne üheksat lambivalgel telgis. Vihm, mis lõpuks saabus, polnudki kuigi tugev, aga tõi kaasa niiske külma õhu. Enne õhtusööki vedelesime telkides, ma isegi magasin veidi. Söögiks pakuti suppi nn seakõrvadega, kummaliste roosast vahust moodustistega, nuudleid, kartulit ja kastet. Alf, Kaitti, Hanno ja Piip hakkasid pärast söögitelgis kaarte mängima, Laine luges Harglat. Jõime veidi Laine gruusia konjakit, mispeale tekkis tunne, et peab ära telki kobima.
Kummaline – maksad ränka raha, et siia pääseda, aga siin tundub, eriti õhtuti, et elu on igav, väljas külm ja pime ning telgis vastik olla. Tegelikult pole häda midagi, tänaõhtune külmalaine ehmatas veidi ja tuletas möödunud aasta viletsaid ilmu meelde. Tänavu on mul kõvasti parem varustus, sulejope veel lisaks. Peaksin suutma vastu panna küll. Siiski oleks mõnusam, kui õhtuti ei kisuks vihmale, vaid päike paistaks kuni mägede taha vajumiseni selgest taevast.
5. oktoober, Chunuwar (3150 m). Täna möödus nädal kodust lahkumisest. Rutiin hakkab välja kujunema. Kell kuus äratus, siis tee, hommikusöök, asjade pakkimine ja teeleminek. Täna sõime lõunat jõe ääres suure kalju varjus. Enne käisin ja loputasin ennast veidi külmas vees. Üks kohalik läks mööda ja pildistas mind, ju olin siis nii vaatamisväärne. Kolmveerand kolmeks sai päevatöö tehtud ja asusime laagrisse, seekord otse külatänava äärde. Enne küla oli esimene sedalaadi tšörten nagu nad siin on – eemalt vaadates punaste mummudega, lähemalt uurides aga punase reljeefse ornamendi ja sümbolitega. Konkreetset tšörtenit kaunistasid ka haakristid, seepärast seostasin ta mõttes kohe bönpadega.
Oli kena jalutuskäik metsas, rajal olid ka mõned järsemad kohad, eriti ennelõunat. Rada käis tihti jõe ühelt kaldalt teisele, sildu, mis olid enamasti puust, ei jõudnud lõpuks kokku lugedagi. Org hargnes kaheks, meie valisime parema haru. Mets hõrenes, silm hakkas kaugemale seletama. Kui poleks olnud kive, mille otsa võib komistada, oleks saanud kõndimist täiel rinnal nautida. Aga mägedes ongi nii, et loodust saad enamasti imetleda vaid seistes või istudes. Kõndimise ajal võib liiga sage kõrvale vaatamine lõppeda üsna kurvalt.
Suurest kirjutamisest, nagu unistasin, ei paista sel retkel küll midagi välja tulevat. Esiteks oled õhtuks liiga väsinud, teiseks on telgis ebamugav kirjutada, väljas aga läheb kiiresti jahedaks ja kell kuus õhtul on juba täitsa pime. Teemajades ööbides, nagu varasematel kordadel, siis võis küll istuda kas oma ubrikus või söögitoas laua taga ja rahulikult märkmeid teha. Osa ajast kulub praegu ka lihtsalt suhtlusele. Ja mida sa siin nii väga kirjutadki muud, kui seda, mida nägid. Mägede ilu ja orgude omapära on üsna raske sõnadega edasi anda, kuigi naudid käies kõiki neid loendamatuid vaateid. Suuri ja sügavaid mõtteid ei tule matkates aga pähe, selleks on liiga palju tegemist iseenda liikumas hoidmisega. Homme ootab ees oma 800 meetrit tõusu esimesele väiksele kurule 4000 meetri piiril. Sokid haisevad, pesta pole neid praegu võimalik, tuleks suurest kotist uued otsida, aga laiskus ei lase.
6. oktoober, Phoksundo järve ääres (3650 m). Öö oli suhteliselt unetu, algul tundus telgis liiga soe, pärast aga jahe. Sisemine uks oli ka üsna lahti ja õhk liikus vabalt. Äratus tavalisel ajal, seejärel kiire söök, asjade pakkimine ja 7.25 olime juba liikvel. Tõus hakkas kohe pihta, esialgu mitte kuigi järsk. Umbes poole tunni pärast jõudsime karjakasvatajate telgini, saime teed jakipiima ja võiga. See maitses erakordselt hästi.
Varsti läks rada järsemaks ja kui Karma näitas, kuhu veel ronida tuleb, tundus see uskumatu, sest eemalt paistis vaid järsk kaljusein. Aga rada keerutas ja keerutas siksakis mööda kaljunukke, kus lähedalt vaadates oli selleks ruumi täitsa piisavalt. Ja meie, ähkisime mis me ähkisime ning ajasime tolmu üles, lõpuks olime ikkagi palvelippude ja väikese rotundi juures mäenukil. Kui sealt alla vaatasime, nägime 200 meetri kõrgust juga, mis pidi olema Nepaali suurim, aga ülevalt vaadates ei tundunudki eriti võimas. Filmisime ja pildistasime ja igaüks sai poseerida jalge ees vahutava joa taustal. Pärast ronisime veel veidi ülespoole, nukile, mille kõrguseks oli märgitud lausa 3780 meetrit. Sealt algas kena laskumine läbi sügiseselt raagus kasemetsa, kollased lehed jalge all kahisemas. Ole ainult mees ja ära nendel libastu. Edasi tuli järveäärse valli tagune laugem maastik, kus kasvas kadakaid ja mitmesuguseid muid okaspuid ning põõsaid. Koos jõega, sellesamaga, mis järvest välja voolab ja veidi aja pärast kose moodustab, moodustusid kaunid vaated.
Viimaks keerasime koos jõega vasakule, ronisime üle moreenivalli nurga ja veel natuke ülesmäge ning olime tšörtenite juures. Kohe seejärel sammusime läbi üsna maalilise Ringmo küla, sellesama, mille elanikud talveks allapoole kolivad. Majaseinad olid traditsioonilises kivi-puu-kivi tehnikas laotud, kuid tugeva pruunika tooniga, kõikjal lehvis palvelippe. Et Karmat polnud kusagil näha, marssisime huupi läbi küla. Märkasime hiljuti rajatud veevärki tänaval asuvate kraanidega, mis alles läikisid. Siin tervitasin kõiki juba tiibetipäraselt tashi delek öeldes. Kui hakkasime türkiisi karva veege järveni jõudma, märkasime Karmat kaugel teisel pool jõge. Õnneks oli mitte kaugel jõe järvest väljavoolamise kohast sild. Ületasime selle ja olime juba kolmveerand üksteist laagripaigas. Kokad askeldasid priimustega, aga muulasid veel polnud.
Poolteist tundi hiljem. Muulad jõudsid kohale, vabastati koormatest ja sadulatest, mispeale nad hoolega püherdasid, et kandami all sügelema hakanud selga sügada. Püstitatakse telke. Taevas on täiesti pilvitu. Vaadates homme ees ootavat rada, mis paistab teisel pool järve kõigepealt kaljusse uuristatud kriipsuna, seejärel aga põiki üle mäenuki mitmesaja meetri kõrgusel järve kohal kulgeva järsu joonena, tulevad judinad ihule. Ma ei karda seda paarikümne meetri kõrguse püstloodse kalju serval kulgevat kitsukest rajaosa, mis on piltide pealt tuttav, vaid just seda üle vastas oleva mäeribi minevat teed, mida mööda tuleb väga järsku üle kolmesaja meerti tõusta. Selleks, et viimaks jääda laagrisse sama kõrgel kui täna.
Järve ääres on eri paikades laagris viis gruppi. Šveitslased, kellega eile laagriplatsi jagasime, on eemal, meie lähedal on prantsuse keelt kõnelevad mees ja naine koos oma saatjatega. Keegi ei viitsi kellegagi suhelda, hoitakse omaette. Meie kamp on väga mõnus, hea ja julge tunne on käia nii kogenud matkajatega. Samas pole keegi meist ka ülearu tugev. Kui näed, et kõigil on raske, aitab see sul endal paremini vastu pidada. Lohutan ennast mõttega, et eemalt vaadates oli ka tänane tõus peadpööritav, ligidalt aga mitte kuigi hull. Ronides vaatad jalgade ette, kõik muu ei huvita.
Imeline org, igast küljest mägede müüriga piiratud, kuid avar. Kagus paistavad lumised tipud, põhjas on rada, mida homme ronime. Edelas on mägede sein kõige madalam. Sealtpoolt tulime. Muistendi järgi tekkis Phoksundo järv nii. Kui Padmasambhava oli teel Tiibetisse, et sinna õpetust viia, alistas ta kõik ette jäänud mäe- ja muud vaimud ning muutis nad seadmuse kaitsjateks. Sealkandis aga põgenes ta eest üks naisdeemon, kes kuidagi ei tahtnud alistuda. Praeguse järve kohal oli küla. Deemon jooksis sealt läbi ja palus külarahvast, et need ei ütleks jälitajale, mis suunas ta läks. Tasuks vaikimise eest jättis ta maha ilusa türkiisi. Padmasambhava jõudis külla, nägi türkiisi ja sai aru, et külarahvas on deemoniga mestis. Ta muutis kivi sama värvi järveks, mille lainetesse uppus küla. Tegelikult on järv tekkinud kolmkümmend kuni nelikümmend tuhat aastat tagasi, kui hiiglaslik maalihe sulges otsekui tammiga väljapääsu orust. Nii et vall, mille nurgast me üle ronisime polegi liustikulise tekkega moreen, vaid maalihke tulemus.
Kella kolme paiku käisime Ringmo Gompas. Tegelikult kannab see böni klooster nime Thasung Tsholing Gompa, sinna viib piki järve kallast ilus rada. Metsaalune kiskus kollaseks, samuti järve veeres kasvavad üksikud lehtpuud. Kuldsed lehed moodustasid türkiissinise järvega vahva kontrasti. Klooster paiknes ilusal neemikul. Kunagi olevat see olnud jahimeeste lemmikpaik, kuhu aeti lõksu ning tapeti hulgaliselt loomi. Laama Treton Tshewang Tshultrim olevatki rajanud kloostri selleks, et lõpetada tapmine ja kaitsta seda kohta. Mõnedel andmetel juhtus see juba kuuskümmend inimpõlve tagasi, kuid praegune suur tempel ehitati alles 1996. aastal ning selle seinad maaliti veel neli aastat hiljem. Kahjuks ei osanud munk, kes suure saali ukse avas, kuigi hästi inglise keelt ja Karma ei võtnud mu küsimusi kuigi meelsasti tõlkida. Kui uurisin, keda kujutab altari peamine skulptuur, sain vastuseks, et see on Buddha. Kui küsisin, milline neist, ütles ta nime, mis mulle ühe pauguga meelde ei jäänud. Nüüd tean, et see oli buddha Tönpo Shenrab Miwoche, legendaarne böni rajaja, kes olevat elanud kaua-kaua enne buddha Šakjamunit. Mõlemal pool keskset kuju olid raamaturiiulid, mis sisaldasid böni kaanoni umbes kahtsadat raamatut. Tiirutasin kloostri hoonete ümber veel tükk aega pärast seda, kui kaaslased olid lahkunud. Pildistasin ja filmisin ja mõtlesin sellele, kui tore oleks mõne mungaga pikemalt jutule saada. Aga kedagi ei tulnud ja viimaks lonkisin minagi tagasi meie järve-äärsesse laagrisse.
Thuli Bheri jõgi.
Dunai vanad majad.
Gompa juures.
Gompa oli suletud, pealegi pääses sinna üle platsi, mis näis kuuluvat kohalikule koolile. Igatahes tuli meie poole kaks väga otsusekindlate nägudega meest, ilmselt raha küsima. Me ei jäänud neid ootama, vaid laskusime tagasi jõe äärde ja läksime üle silla. Tagasi tulimegi teist kallast pidi, ületasime sõjaväebaasi juures rippsilla ja kõndisime juba tuttavat rada mööda laagrisse. Hakkas hämarduma. Parajasti püstitati köögitelki, see tähendab, et asjad olid kohale jõudnud. Piip pakkus Liivimaa balsamit. Enne sööki levis kuuldus, et sõjaväeposti lähedal jõe ääres on mobiililevi. Jooksime lampide valgel asja kontrollima, kuid isegi tükk maad Dunai poole kõndides ei õnnestunud kellelgi helistada.
Täna oli äratus juba enne kuut, kui telki serveeriti teed. Üsna meeldiv komme, mis edaspidi, ööde külmenedes, meile järjest rohkem meeldis. Öösel oli väike sabin vihma tulnud. Hommikusöögi ja laagri kokkupanemisega läks aega, liikuma hakkasime poole kaheksa paiku. Esialgu valitses mõnus jahedus, rada vonkles üles-alla jõe paremal kaldal. Pärast Kaganit (2272 m) ületasime jõe ja jõudsime pärast väikest kõndimist Jyalhasa (2420 m) tühjade kivimajadeni. Siia kolivad Ringmo küla inimesed talveks, kui kurud on läbipääsmatud. Kogu senise tee moto võiks olla: „Ma kõnnin ja kõnnin lõputa teel kesk laiuvaid kanepivälju.” Talveküla juures oli kanep eriti lopsakas.
Rada kanepisel nõlval.
Talveküla majad ootavad asukaid.
Sellel kaldal jäi rada päikese kätte, käies hakkas palav. Ent pärast üht järjekordset käänakut olime äkki metsas. Himaalaja kuused, tsuugad, seedrid, pisarmännid, rodod, kreekapähklid. Ilus mets mida ilmestavad üksikud kaljupaljandid ja oru keskel vahutav Suli jõgi, mis üha rohkem lahja türkiisi värvi näitab.
Lõunapeatuse tegime 2475 m kõrgusel lagendikul jõe ääres. Anti tiibeti leiba, tuunikala konservi ja salatit. Madis võttis ette särgipesu, teised kas lugesid või vedelesid niisama ja lasid leiba luusse. Kell kaksteist olime taas jalul ning jõudsime Chhepkasse 13.40. Vahepeal oli väike tõusuke, vast nii 200 meetri ligi, see isegi väsitas. Muidu on seni kõik suurepärane. Laagriplats otse küla kõrval jõe ääres, peldik lähedalasuva hoone juures. Karma tuleb õllega. Kui Sulighatis maksis pudel 400, siis siin juba 500 ruupiat.
Kell neli. Molutame. Ähvardab sadama hakata, ilm on jahedapoolne. Juba tekib kahtlus, et mullune ebaõnn tabab mind taas. Miskipärast arvan, et peaks olema mõnus ja soe, aga kui ei ole, hakkan kohe muretsema. Muidugi, oru kohal on vine ja mägedes sajab lund. Nelja silmaga kohalik peni, kes meie juures magab, on ennast kerra tõmmanud.
Jõuame Chhepkasse.
Laager.
Enne üheksat lambivalgel telgis. Vihm, mis lõpuks saabus, polnudki kuigi tugev, aga tõi kaasa niiske külma õhu. Enne õhtusööki vedelesime telkides, ma isegi magasin veidi. Söögiks pakuti suppi nn seakõrvadega, kummaliste roosast vahust moodustistega, nuudleid, kartulit ja kastet. Alf, Kaitti, Hanno ja Piip hakkasid pärast söögitelgis kaarte mängima, Laine luges Harglat. Jõime veidi Laine gruusia konjakit, mispeale tekkis tunne, et peab ära telki kobima.
Kummaline – maksad ränka raha, et siia pääseda, aga siin tundub, eriti õhtuti, et elu on igav, väljas külm ja pime ning telgis vastik olla. Tegelikult pole häda midagi, tänaõhtune külmalaine ehmatas veidi ja tuletas möödunud aasta viletsaid ilmu meelde. Tänavu on mul kõvasti parem varustus, sulejope veel lisaks. Peaksin suutma vastu panna küll. Siiski oleks mõnusam, kui õhtuti ei kisuks vihmale, vaid päike paistaks kuni mägede taha vajumiseni selgest taevast.
5. oktoober, Chunuwar (3150 m). Täna möödus nädal kodust lahkumisest. Rutiin hakkab välja kujunema. Kell kuus äratus, siis tee, hommikusöök, asjade pakkimine ja teeleminek. Täna sõime lõunat jõe ääres suure kalju varjus. Enne käisin ja loputasin ennast veidi külmas vees. Üks kohalik läks mööda ja pildistas mind, ju olin siis nii vaatamisväärne. Kolmveerand kolmeks sai päevatöö tehtud ja asusime laagrisse, seekord otse külatänava äärde. Enne küla oli esimene sedalaadi tšörten nagu nad siin on – eemalt vaadates punaste mummudega, lähemalt uurides aga punase reljeefse ornamendi ja sümbolitega. Konkreetset tšörtenit kaunistasid ka haakristid, seepärast seostasin ta mõttes kohe bönpadega.
Oli kena jalutuskäik metsas, rajal olid ka mõned järsemad kohad, eriti ennelõunat. Rada käis tihti jõe ühelt kaldalt teisele, sildu, mis olid enamasti puust, ei jõudnud lõpuks kokku lugedagi. Org hargnes kaheks, meie valisime parema haru. Mets hõrenes, silm hakkas kaugemale seletama. Kui poleks olnud kive, mille otsa võib komistada, oleks saanud kõndimist täiel rinnal nautida. Aga mägedes ongi nii, et loodust saad enamasti imetleda vaid seistes või istudes. Kõndimise ajal võib liiga sage kõrvale vaatamine lõppeda üsna kurvalt.
Jõeäärne rada.
Kena metsatee.
Silla konstruktsioon.
Siin kannab Suli Khola juba Phoksundo nime.
Chunuwar paistab.
Suurest kirjutamisest, nagu unistasin, ei paista sel retkel küll midagi välja tulevat. Esiteks oled õhtuks liiga väsinud, teiseks on telgis ebamugav kirjutada, väljas aga läheb kiiresti jahedaks ja kell kuus õhtul on juba täitsa pime. Teemajades ööbides, nagu varasematel kordadel, siis võis küll istuda kas oma ubrikus või söögitoas laua taga ja rahulikult märkmeid teha. Osa ajast kulub praegu ka lihtsalt suhtlusele. Ja mida sa siin nii väga kirjutadki muud, kui seda, mida nägid. Mägede ilu ja orgude omapära on üsna raske sõnadega edasi anda, kuigi naudid käies kõiki neid loendamatuid vaateid. Suuri ja sügavaid mõtteid ei tule matkates aga pähe, selleks on liiga palju tegemist iseenda liikumas hoidmisega. Homme ootab ees oma 800 meetrit tõusu esimesele väiksele kurule 4000 meetri piiril. Sokid haisevad, pesta pole neid praegu võimalik, tuleks suurest kotist uued otsida, aga laiskus ei lase.
Varahommik Chunuwaris.
6. oktoober, Phoksundo järve ääres (3650 m). Öö oli suhteliselt unetu, algul tundus telgis liiga soe, pärast aga jahe. Sisemine uks oli ka üsna lahti ja õhk liikus vabalt. Äratus tavalisel ajal, seejärel kiire söök, asjade pakkimine ja 7.25 olime juba liikvel. Tõus hakkas kohe pihta, esialgu mitte kuigi järsk. Umbes poole tunni pärast jõudsime karjakasvatajate telgini, saime teed jakipiima ja võiga. See maitses erakordselt hästi.
Karjakasvatajate telgi juures.
Varsti läks rada järsemaks ja kui Karma näitas, kuhu veel ronida tuleb, tundus see uskumatu, sest eemalt paistis vaid järsk kaljusein. Aga rada keerutas ja keerutas siksakis mööda kaljunukke, kus lähedalt vaadates oli selleks ruumi täitsa piisavalt. Ja meie, ähkisime mis me ähkisime ning ajasime tolmu üles, lõpuks olime ikkagi palvelippude ja väikese rotundi juures mäenukil. Kui sealt alla vaatasime, nägime 200 meetri kõrgust juga, mis pidi olema Nepaali suurim, aga ülevalt vaadates ei tundunudki eriti võimas. Filmisime ja pildistasime ja igaüks sai poseerida jalge ees vahutava joa taustal. Pärast ronisime veel veidi ülespoole, nukile, mille kõrguseks oli märgitud lausa 3780 meetrit. Sealt algas kena laskumine läbi sügiseselt raagus kasemetsa, kollased lehed jalge all kahisemas. Ole ainult mees ja ära nendel libastu. Edasi tuli järveäärse valli tagune laugem maastik, kus kasvas kadakaid ja mitmesuguseid muid okaspuid ning põõsaid. Koos jõega, sellesamaga, mis järvest välja voolab ja veidi aja pärast kose moodustab, moodustusid kaunid vaated.
Tõsisem ronimine.
Raske uskuda, et see on Nepaali kõrgeim juga.
Järv paistab.
Päeva kõrgeim mäenukk 3780 m.
Viimaks keerasime koos jõega vasakule, ronisime üle moreenivalli nurga ja veel natuke ülesmäge ning olime tšörtenite juures. Kohe seejärel sammusime läbi üsna maalilise Ringmo küla, sellesama, mille elanikud talveks allapoole kolivad. Majaseinad olid traditsioonilises kivi-puu-kivi tehnikas laotud, kuid tugeva pruunika tooniga, kõikjal lehvis palvelippe. Et Karmat polnud kusagil näha, marssisime huupi läbi küla. Märkasime hiljuti rajatud veevärki tänaval asuvate kraanidega, mis alles läikisid. Siin tervitasin kõiki juba tiibetipäraselt tashi delek öeldes. Kui hakkasime türkiisi karva veege järveni jõudma, märkasime Karmat kaugel teisel pool jõge. Õnneks oli mitte kaugel jõe järvest väljavoolamise kohast sild. Ületasime selle ja olime juba kolmveerand üksteist laagripaigas. Kokad askeldasid priimustega, aga muulasid veel polnud.
Läbi kaasiku.
Tšörten Ringmo küla alguses.
Läbi Ringmo küla.
Siin voolab Phoksundo Khola järvest välja.
Poolteist tundi hiljem. Muulad jõudsid kohale, vabastati koormatest ja sadulatest, mispeale nad hoolega püherdasid, et kandami all sügelema hakanud selga sügada. Püstitatakse telke. Taevas on täiesti pilvitu. Vaadates homme ees ootavat rada, mis paistab teisel pool järve kõigepealt kaljusse uuristatud kriipsuna, seejärel aga põiki üle mäenuki mitmesaja meetri kõrgusel järve kohal kulgeva järsu joonena, tulevad judinad ihule. Ma ei karda seda paarikümne meetri kõrguse püstloodse kalju serval kulgevat kitsukest rajaosa, mis on piltide pealt tuttav, vaid just seda üle vastas oleva mäeribi minevat teed, mida mööda tuleb väga järsku üle kolmesaja meerti tõusta. Selleks, et viimaks jääda laagrisse sama kõrgel kui täna.
Phoksundo järv. Vasakul mäenukil on aimatav järgmise päeva rada.
Järve ääres on eri paikades laagris viis gruppi. Šveitslased, kellega eile laagriplatsi jagasime, on eemal, meie lähedal on prantsuse keelt kõnelevad mees ja naine koos oma saatjatega. Keegi ei viitsi kellegagi suhelda, hoitakse omaette. Meie kamp on väga mõnus, hea ja julge tunne on käia nii kogenud matkajatega. Samas pole keegi meist ka ülearu tugev. Kui näed, et kõigil on raske, aitab see sul endal paremini vastu pidada. Lohutan ennast mõttega, et eemalt vaadates oli ka tänane tõus peadpööritav, ligidalt aga mitte kuigi hull. Ronides vaatad jalgade ette, kõik muu ei huvita.
Imeline org, igast küljest mägede müüriga piiratud, kuid avar. Kagus paistavad lumised tipud, põhjas on rada, mida homme ronime. Edelas on mägede sein kõige madalam. Sealtpoolt tulime. Muistendi järgi tekkis Phoksundo järv nii. Kui Padmasambhava oli teel Tiibetisse, et sinna õpetust viia, alistas ta kõik ette jäänud mäe- ja muud vaimud ning muutis nad seadmuse kaitsjateks. Sealkandis aga põgenes ta eest üks naisdeemon, kes kuidagi ei tahtnud alistuda. Praeguse järve kohal oli küla. Deemon jooksis sealt läbi ja palus külarahvast, et need ei ütleks jälitajale, mis suunas ta läks. Tasuks vaikimise eest jättis ta maha ilusa türkiisi. Padmasambhava jõudis külla, nägi türkiisi ja sai aru, et külarahvas on deemoniga mestis. Ta muutis kivi sama värvi järveks, mille lainetesse uppus küla. Tegelikult on järv tekkinud kolmkümmend kuni nelikümmend tuhat aastat tagasi, kui hiiglaslik maalihe sulges otsekui tammiga väljapääsu orust. Nii et vall, mille nurgast me üle ronisime polegi liustikulise tekkega moreen, vaid maalihke tulemus.
Kella kolme paiku käisime Ringmo Gompas. Tegelikult kannab see böni klooster nime Thasung Tsholing Gompa, sinna viib piki järve kallast ilus rada. Metsaalune kiskus kollaseks, samuti järve veeres kasvavad üksikud lehtpuud. Kuldsed lehed moodustasid türkiissinise järvega vahva kontrasti. Klooster paiknes ilusal neemikul. Kunagi olevat see olnud jahimeeste lemmikpaik, kuhu aeti lõksu ning tapeti hulgaliselt loomi. Laama Treton Tshewang Tshultrim olevatki rajanud kloostri selleks, et lõpetada tapmine ja kaitsta seda kohta. Mõnedel andmetel juhtus see juba kuuskümmend inimpõlve tagasi, kuid praegune suur tempel ehitati alles 1996. aastal ning selle seinad maaliti veel neli aastat hiljem. Kahjuks ei osanud munk, kes suure saali ukse avas, kuigi hästi inglise keelt ja Karma ei võtnud mu küsimusi kuigi meelsasti tõlkida. Kui uurisin, keda kujutab altari peamine skulptuur, sain vastuseks, et see on Buddha. Kui küsisin, milline neist, ütles ta nime, mis mulle ühe pauguga meelde ei jäänud. Nüüd tean, et see oli buddha Tönpo Shenrab Miwoche, legendaarne böni rajaja, kes olevat elanud kaua-kaua enne buddha Šakjamunit. Mõlemal pool keskset kuju olid raamaturiiulid, mis sisaldasid böni kaanoni umbes kahtsadat raamatut. Tiirutasin kloostri hoonete ümber veel tükk aega pärast seda, kui kaaslased olid lahkunud. Pildistasin ja filmisin ja mõtlesin sellele, kui tore oleks mõne mungaga pikemalt jutule saada. Aga kedagi ei tulnud ja viimaks lonkisin minagi tagasi meie järve-äärsesse laagrisse.
Thasung Tsholing Gompa juures.
Buddha Tönpo Shenrab. Altar ja raamaturiiul valmisid aastal 2000.
Vanemad kloostrihooned.
Akna vahele pistetud kadakaoks aitab peletada kurja nii udmurdi külas kui dolpa böni kloostris.
Klooster järve taustal.
