Besisahar

Saabusime siia mõned minutid pärast kolme, olles Kathmandust välja sõitnud 8.45. Tegelikult on sõidu algust raske kindlaks määrata, sest oma veerand tundi kulus bussijaama "väravani" jõudmiseks. Korjati peale veel sõitjaid, kelle makstud raha läks vist bussitiimi omatuluks. Tiimis tundus olevat kolm inimest - uksepoiss, kes koputustega märku andis ja paberitega kontrollpostide vahet jooksis, mees, kes jooksutas DVD-sid, võttis raha ja bussijuht, kelle ülesandeks oli vaid roolikeeramise raske töö. Isegi tankimine käis mitme mehega.

Tegelikult algas päev mulle halvaendeliselt, sest avastasin bussijaamas, et olin unustanud jope hotelli kappi. Tuli takso võtta ja kiiresti tagasi kimada. Hommikul, kui bussijaama sõitsime, oli liiklus veel üsna hõre, nüüd aga liikus juba rohkem autosid ja sõit lüks aeglasemalt. Sain siiski oma kehakatte kenasti kätte ja väikese närvikõdiga tagasi ka (paaril korral tuli ummikus seista). Muidugi vahetati meie roosal Tatal alles esimese ratta laagrit, nii et sain minagi bussijaamas oodata. Remondotööd teostas neljas mees, lisaks olid juures kiibitsejad. Vahepeal viidi neile kuus klaasi teed. See sai joodud ja rataski viimaks alla ning reisijad bussi. Sain koha kohe juhi selja taga, kus põlvedel oli küll lahedalt ruumi, kuid jalad pidid ikka kõveras olema. Kuus tundi kestnud reis pani need valutama. Ja rahvast laaditi peale nii palju, kui mahtus. Mingil hetkel lugesin, et koos bussijuhiga istus ees istmetel ja mootoril 10 inimest, neist osa naised (istekohti oli seal lisaks juhi omale üks). Vahekäigus väikestel tumbadel istuti samuti. Ja uksepoiss muudkui karjus käheda häälega: "Besisahar," et veel rohkem reisijaid ligi meelitada. Linnast saime probleemideta välja, edasi läks sõit mööda tuttavat Pokhara maanteed. Tundsin ära selle koha, kus kaks aastat tagasi peatuse tegime ja ma gurungi naist pildistasin. Ka meie buss tegi teel paar peatust, teise ajal sõime daal bhati. Enamus seltskonnast tarvitas seejuures sõrmi. Poisike käis laudade vahel ja kallas läätseleent lisaks, perenaine jagas muid lisandeid, riisi pakuti ka korduvalt juurde. Dumres keerasime Marsyangdi Khola orgu. Tee hakkas looklema mööda selle vasakpoolset nõlva, oli kitsas ja käänuline. Peatusi tehti ka sageli, sest oli mahaminejaid ja pealetulijaid. Viimase 36 kilomeetri läbimine oli üsna piinav. Aga siin me oleme ja kolmekesi kõrvuti interneeduses ka. Ühendus on imeaeglane, aga toimib siiski. Mobiili levi EMT kundede jaoks enam pole. Voodid Thrungla Guesthouse (vist Thorung La-st) nimelise asutuse kolmandal korrusel on talutavad, sooja vett oli ka. Isegi elekter jõudis meile varsti järele. Tore.

Eile kirjutasin sellise luuletuse alge:

Bakthapuri punastest tellistest
tänavail kõndides tõded -
oma teest pole pääsu
isegi mägede taga
ligineb tume mees
tõmbab tupest kõvera gurkha noa
"üks dollar, söör" nagu öeldes
noogutad hajameelselt
ja astud edasi
mõned nimetavad
et see on karma
mina ütlen
lahti ei pääse neist
unes kes ilmuvad ikka
kallid ja tuttavad näod
isegi siis kui kutsub
mind valge jumalanna
svaha

Teel Besisahari

Buss tihedalt täis, aga ilm mitte väga kuum.
Esimene peatus. Keskmine sõidukiirus ca 30 km/h.
Tata buss. (Kell on Eestis 7.42.)

Bakthapur ja muu

Sai "kiiresti" Bakthapuris ära käidud. Ummikute tõttu kulus sinna sõiduks oma kaks tundi (mälu järgi on kaugus 19 km). Taksojuhiga (imetilluke Suzuki Maruti, kuhu hädavaevu sisse mahtusime) sai hind lepitud 600 ruupia peale. Meiega koos tuli Kathmandus viimaseid päevi vabatahtlikuna töötav Triinu. Kaitti juhatas kõrvaltänavate kaudu piletiputkast mööda. Nii säästsime mitusada ruupiat. Praegusel aastaajal ei olnudki linnaväljakud ja tänavad riisivihkude või teradega kaetud (kerge pettumus). Siiski peksti paaris kohas keppidega väikest kogust vilja. Kaitti tuttava thankakunstniku maja asub üsna Kali templi kõrval. Sama väljaku ääres asub ka oru kõrgeim viie katusega tempel. Madhu Krishna Chitrakar võttis meid lahkesti vastu. Istusime tema maja teisel korrusel ja ajasime juttu. Jutu vahele näitas ta mitmeid Euriipas trükitud raamatuid, kus temast kirjutatud. Ent põhiline huviobjekt oli oma 160 aastat vana raamat, mis tundus omamoodi kunstniku käsiraamatuna thankade ja templipiltide maalimiseks. Seejärel tutvusime korrus kõrgemal Madhu loominguga. Thankad, osa neist kullaga maalitud, olid tõesti väga head. Kalle valis endale ühe newari stiilis pildi, mina küsisin Bhaishayaguru ehk Ravibuddha thankat. Neid oli mitu, lisaks üks suur "lahtijoonistatud" mandala, kus sümbolite asemel buddhade jt pildid. Valisin neist ühe, mis tuuakse hotelli päev enne ärasõitu ning läheb koos siidist raamiga maksma ligi 7500 Rs. Vahepeal pakkus kunstniku noorim, seni veel kodus elav tütar meile praemuna ja mingit jogurtisarnast toitu. Madhu ise vestles pikalt Triinuga tema karmast, sest Triinu väitis, et pole enda oma veel leidnud. Oma sõnu püüdis kunstnik illustreerida mitmete märkmikku tehtud skeemidega. Ta oli väga rõõmsameelne ja suhtlemisaldis, kurtis, et kui käis Saksamaal, kus ta teine tütar elab, nägi palju kurbi või süngeid inimesi. "Ei saa aru, miks nad on kurvad, ometi on neil nii hea elu, poodides on väga palju jäätist ja muid häid asju," imestas ta. Tegin hulga pilte, muuseas ka thankadest. Pärast jalutasime veel Bakthapuri mööda(ostsin endale uue thopi), siis sõitsime sama taksoga tagasi. Nüüd kauples Kaitti hinna 400 raha peale, kuid juht kihutas seepeale süngelt vaikides läbi kõigi aukude. Tagasi Thamelisse jõudsime poole tunniga. Sõime kõrvalasuvas momobaaris (plekkkatusega garaazh) kanalihaga momosid ja jõime Nepal Ice õlut. Siis käisime matkavarustust hankimas. 50 Rs eest päevas üürisid kõik peale Kalle endale soojad sulejoped (Kallel on oma ühes) ja mäkke minejad veel kirkad. Homme tullakse meile kella seitsme paiku hommikul järele ja algab pikk sõit Besisahari.

Pime linn

Õhtul oli pikk elektrikatkestus - kella neljast südaööni. Kõikjal mürisesid generaatorid, millest tsikaadid üritasid üle laulda. Unustasin eelmises postituses öelda, et Kathmandu lennujaam oli seekord väga rahulik, viisasaba lühike, pagasi ülesleidmine kerge. Enne Thamelisse jõudmist sõitsime mööda uuest kuningapaleest, mis nüüd on muuseum. Tänaval lookles pikk külastajate saba. Vahetasin 270 dollarit, mille eest sain 21140 ruupiat, enamus neist on veel kuninga pildiga. Söömas käisime tai restoranis Ying Yang, mis on üpris kallis, kuid väga hea. Võtsin mingit kana, pärast veel magustoitu. Ja loomulikult Everesti õlut. Arve tuli ligi 1500 raha. Pime Thamel on kummaline, valgustatud on vaid poed, mille ees või taga müriseb sageli generaator. Kohtades, kus kauplusi pole, on päris pime, näiteks hotell Vaishali juures oleva tänava tagumises otsas oleks tahtnud lampi kasutada.

Täna üritame käia Bakthapuris, läheme vist taksoga, tagasi tuleme bussiga. Muide, homme tuleb Besisahari sõita liinibussiga, mis saab olema üsna kannatusterohke ettevõtmine. Kaitti väitis, et mul saavad pärast nende grupist eraldumist olema oma giid ja kandja. Päris uhke tunne võib olla kahe saatjaga matkates. Hotelli lähedal sebib palju varblasi, kes on täpselt eesti suguvendade moodi.

Kathmandu, lõpuks

Delhist väljalendu lükati kaks korda edasi, öeldi, et Kathmandus on halb ilm. Tukkusime lennujaamas ja muretsesime, kas meid ikka märgatakse. Asi selles, et pidi antama uued boardingu kaardid ja pagasilipikud. Viimaks tuli keegi asjamees ja, ennäe imet, andiski mainitud paberid. Muuseas on Delhi lennujaam aastaga veelgi arenenud, kohati juba üsna talutav. Poode ja söögikohti ka rohkem, paraku alles pärast turvakontrolli, kuhu meie ilma vajalike paberiteta minna ei saanud. Lennu ajal istusin küll akna all, isegi Himaalaja pool küljes, aga ilm oli üsna vines. Siiski olid Dhaulagiri ja Annapurnad näha. Mõtlesin lennukis, kuidas nädala-paari pärast seal matkan. Milline võib siis olla ilm? Kathmandu võttis vastu ca 30 kraadi soojaga. Lennujaamas oldi meil kenasti vastas. Järgnes kiire meeldetuletus sellest, milline on siinne liiklus. Muidugi tuututatakse ka vabariigi ajal ja trügitakse ja mootorratturid sõidavad risti-põiki. Tolm, lärm, siin-seal mõned sinakate õitega puud kui tulnukad paremast maailmast. Lõpuks Thamel ja samanimeline hotell, meeldiv vastuvõtt. Praegu on kell siin veerand kaks, olen juba raha vahetanud ja dushi all käinud. Kaitti läks juba asju ajama, teised vist magavad. Peaks ise ka paariks tunniks silma looja laskma. Ikkagi kaks ööpäeva magamata. Siin-seal sai küll pisut tukutud, aga see pole õige uni. Hotellis on kolme arvutiga internetipunkt, tunni eest küsitakse 100 Rs.

Delhi kombed

Äärmiselt huvitav kord: transiittsooni uksel vehib püssimees käega, et kaugele siit. Lähed õnnetu näoga passikontrolli juurde, seal tuleb veidi aja pärast mingi kutt, vaatab sulle otsa ja kirjutab kõik andmed kortsus paberitükile, kusjuures Tallinnast antud boarding pass teda üldse ei huvita. Aga peamine - kuti saatel saab tõotatud maale, püssimees ei küsi passigi. Kell 23 oli sooja 30 kraadi. Üsna jahe siinse kliima kohta. Istume ja joome veini. (Kell on Eestis 21.09).

Ukraina kohal

KLMi tiivul ida poole. Head toidud-joogid. Aeg kaob, maakera keerab (mitte itta). Uuele hommikule vastu. Meie koos temaga ja samas omaette. Om.

Message sent on board KLM Royal Dutch Airlines. You can reply during the flight; this will be delivered directly to the sender's seat on board the aircraft

Limit your reply to 160 characters or message may be truncated.

Amsterdam

Esimene suurem hüpe sai tehtud. Paraku vales suunas. Siin on ilm jahe, tibutab vihma. Lennujaam kole suur, aga vajalikud kohad leiab kergesti. Vähem kui tunni pärast algab registreerimine Delhi lennule. (Kell on 10.27).

Juba teel

Tartu.
Tee, ükskõik kui pikk, koosneb lõikudest. Esimene, kõige väiksem, on juba selja taga. Jõudsin Kamsult Tartusse poole kaheksa paiku, siis tuli veel autot pesta jne. Selgunud on esimene mahaunustatud asi - kindad. Ei hakanud nende pärast tagasi ka sõitma, ostan mingisugused Kathmandus. Fotoseljakott kaalub umbes kuus kilo, suur kott ligi 14 kilo (ja seal on veel ruumi). Loodan, et midagi muud maha ei jäänud.

Buss väljub kell kolm, magama minna pole erilist mõtet. Eks ma pärast lennukis magan. Amsterdamist Delhisse lennatakse ju üle kaheksa tunni. Kunagi keegi kirjutas:

On öö ja purskavad kõik kaevud
ja minugi hing on purskav kaev...

Mida sa purskad, mu prints. Sõnu, sõnu, sõnu. Praegu pole Himaalajal ega Annapurnal mingit tähtsust. Oluline on vaid järgmine etapp. Niimoodi ükshaaval ma neid läbi elangi.

Nepaali lapitekk

Pärast 2007. aasta sügise Nepaali reisi panin enda jaoks kirja järgmised andmed.

Nepaal – elanikke 26,8 milj (2005), pindala 147 181 km2, inimarengu indeks 136 (177 riigi seas), keskmine eluiga 61 aastat, keskmine vanus 20, kirjaoskus 63% mehed ja 28% naised. Rahva hulk, kelle sissetulek jääb alla 2$ päevas on 82%.

Üle 1,5 miljoni inimese elab Kathmandu orus, neist 700 000 Kathmandus. 85% rahvastikust elab maal. Üle 50% rahvastikust asustab tasast Terai piirkonda, sealne elanikkond kasvab kiiresti. Nepaalis elab ka 130 000 põgenikku (peamiselt Tiibetist ja Bhutanist).

Nepaalis elab umbes 35 etnilist gruppi. Ca 55% elanikest nimetab ennast nepaallasteks, peamiselt hindud (kastidest bahunid = brahmiinid ja chhetrid = kšatrija sõdalased, kokku üle 30% rahvastikust), kes elavad keskmäestikus. Nende keelest sai Nepaali riigikeel. Kuigi kastisüsteem hüljati ametlikult 1963, domineerivad nad ikka riigiteenistuses (ca 80%).

Asustuse võib jagada kolmeks tsooniks.

1. Kõrgtsoon. Himaalaja mäestiku kõrgemad orud

Mongoliidsed, tiibeti keele lähedasi keeli kõnelevad bhotijad – sherpad (idapoolsed) ja lhopad (lõunapoolsed).

Thakalid – Kali Gandaki org, ettevõtjad ja ärimehed. Paljud thakalid on praktilistel kaalutlustel budistidest hinduistideks saanud.

Tamangid (ca 5,5% rahvastikust) – elavad mägedes Kathmandust põhja pool. Tugev tiibeti mõju. Külasid iseloomustavad mani-müürid. Käsitöölised, kandjad, talupojad. Budistid, šamanistid.

Tiibetlased – ca 12 000 ehk üks kümnendik 120 000 tiibeti põgenikust elab Nepaalis, peamiselt Kathmandus ja Pokharas. Mängivad olulist rolli turismiäris – paljud Kathmandu hotellid kuuluvad neile. Käsitöös on olulisel kohal vaibakudumine.

Vaibakuduja tiibeti põgenike laagris Pokhara lähedal. Foto Aado Lintrop 2007.

2. Kesktsoon, Himaalaja mäestiku madalamad orud, eelmäestikud

Kiratid – raid ja limbud, mongoliidsed, budistid või hinduistid. Oletatavasti Nepaali varasemate elanike järeltulijad (valitsesid Kathmandu orgu 700 e.Kr – 300 p.Kr). Himaalaja kütid-sõdalased, kellest paljud teenivad tänapäevalgi gurkha rügementides. Mehed kannavad nepaali kõveraid nugasid (khukri) ja nepaali mütse (thopi).

Nepaali mees thopiga. Foto Aado Lintrop 2007.

Newarid (6% rahvastikust) – kokku 1.1 miljonit, elavad Kathmandu orus, kus moodustavad suure enamuse. Nende keel, mis olevat üks maailma raskemaid, erineb nii tiibeti, nepaali ja hindi keeltest. Päritolu selgusetu, mongoliidsed ja kaukasuse jooned. Elava jumala Kumari kultus. Newari kastide hulgas olid sakya (preestrid), tamrakar (metallivalajad), jyapu (talupojad). Newarite arhitektuuri parimad näited on Kathmandu oru vanade pealinnade punastest tellistest ehitatud templid.

Patani tseremooniaväljaku (Durbar) newari stiilis templid. Foto Aado Lintrop 2007.

Gurungid – (omanimetus tamu – mägilased) tiibeti-birma rahvas, elavad peamiselt keskmäestikus Annapurna ja Pokhara piirkonnas. Gurungi mehed moodustavad nimetamisväärse osa gurkha rügementidest. Naised kannavad ninarõngaid phuli. Tulid Tiibetist ja tõid kaasa oma animistliku usundi bön (mis tänapäaeval on budismist niivõrd mõjutatud, et seda loetakse lausa üheks budismi koolkonnaks).

Gurungi elamu Kali Gandaki orus. Foto Aado Lintrop 2007.

Magarid (8 % rahvastikust) – tiibeti-birma rahvas, elab Nepaali lääne- ja keskosas. Mehed moodustavad suurima osa gurkhadest. Hinduistid, kes on usundi, elatusalade ja materiaalse kultuuri poolest chhetritest raskesti eraldatavad.

3. Tasandik – Terai.

Seda piirkonda asustasid kaua rahvad, kes olid immuunsed malaaria vastu. Pärast džunglite hävitamist DTT-ga 1950-tel ja malaaria kontrolli alla saamist on piirkonda asunud arvukalt muid rahvaid.

Maithilid (11% kogu rahvastikust)

Bhojpurid (7,6%)

Tharud (3,6%) –umbes 1 miljon. Päritolu ebaselge, oletatavalt tulid praeguse Rajastani aladelt. Animistlik usund, hinduismi järjest suurenev mõju.

Riisi rabamine Terai tasandikul tharu külas. Foto Aado Lintrop 2007.

Jüriöö

jüriööl ei põle jürituli
sest meie kuningad tapeti
kõigepealt meis endis
seejärel ordulossis
sest lohe elab
kõigepealt meis endis
seejärel maailmas
sest vahid on väsinud
ja templipasunad katki
sest ei ole seda kes astuks
kahe tule vahelt õue
püha laegas käes
sest aare võeti meilt ära
kõigepealt vaimus
seejärel ilmsi
milleks siis toota sütt
sütele lisaks
siia maale

Inimea taguseid kirjeldusi Annapurna kandist

1950. aasta prantslaste võiduka Annapurna ekspeditsiooni juht Maurice Herzog kirjeldas ka mõnesid minu matkateele jäävaid asustatud punkte (Annapurna. Esimene kaheksatuhandeline. Tallinn „Eesti Raamat” 1980). Järjestan need selliselt, nagu kulgeb minu marsruut.

Manang (Manangbhot)
Linn paikneb kaljutipul, nagu vanaaegsed Tiibeti linnad ikka. Siit ei paista muud kui müürid ja meil on tunne, et läheme linnusesse. Üle oja astetatud laud tunnistab, et oleme nüüd tsiviliseeritud maal. Tõuseme mäkke. Rida tänavaid viivad linna keskele, kus seisab umbes viiekümne meetri pikkune palvemüür. Pärismaalased tõttavad igalt poolt meie ümber kokku: lapsed, kes on siingi niisama armetu väljanägemisega, vanaeit huvitava portatiivse palveveskiga, mida ta vahetpidamata keerutab, noored ja üldiselt kena välimusega noormehed, kes on teist nägu kui Tukucha omad. Siin on kõik budistid. (Lk. 77-78.)


Naine palveveskiga Pokhara lähedal tiibeti põgenike laagris. Aado Lintropi foto 2007.

Muktinath
Lähenedes sellele imelisele linnale, näeme, et hooned seal on räpased ja korrast ära. Küla ääres on mõned kirevad tšörtenid. Kus on siis templid, kloostrid ja sajad laamad? Ida pool näeb Marcel Ichac paari uuemat plekk-katusega hoonet. Ta küsb järele ja saab viimaks aru, et Muktinath polegi midagi rohkemat kui need viis või kuus ehitist ja et praegu asuvad nad Chaharis. Niisiis jääb palverännak järgmiseks hommikuks... Järgmisel päeval lähevad nad juba aoaegu pühapaigale. Jätnud hobused esimese maja ukse juurde, mööduvad nad kivist, millel on midagi inimese jalajälje taolist. „Buddha, sahib!” hüüab Ang-Tharkey, heites kummuli maha. Nad mööduvad esimesest templist, mis on samasugune kui Tukuchas, ja jõuavad pühade allikate juurde. Vesi voolab horisontaalsesse kanalisse ja väljub sealt umbes kuuekümne lehma- ja lohekuju suu kaudu. Keset nelinurka seisab nepaali pagood. Palverändurid täidavad oma astjad ja joovad. --- Lõuna poole jääb teine tempel, mida valvab umbes tosin noort neidu. Neil on seljas kirevad riided. Tõstetakse üles kivi ning Ichac ja Oudot näevad kat kitsast ava, kust kostab allikavulin ja kus alati põleb loodusliku gaasi leek. „Vestaalid” laulavad ja tantsivad. Sahibid teevad oma annetused, Ang-Tharkey jagab heldelt ekspeditsiooni raha. (Lk. 109-110.)

Marpha
Tiibeti kaudu rändab mitmeid soola- ja riisikaravane. Läbime võidukalt väikese Marpha linnakese, mis on täis palvelippe. Pärismaalased piiravad meid rõõmsa summana. Tiibetlasi on siin veel rohkem kui Tukuchas. Jagame kõik ekspeditsiooni kommid poistejõugule, mis meid piirab. Marphale jääb meist hea mälestus. Hiljem saame selle eest hüvitusegi, sest siit mehi tuleb meile kulideks, kui tarvis. Tihti kohtame palvemüüre, millele on kinnitatud kiviplaadid kuulsa lausega: Om mani padme om. (Lk. 68.)


Tukuche (Herzogil Tukucha)
Üldiselt on siin vähem elanikke, kui arvasime. Kari räpaseid lapsi piirab meid, uudistades igat meie liigutust. Nad sulistavad kraavis, kus naised pesevad nõusid ja võtavad teevett. Ätid istuvad majade lävedel, vaadates umbusklikult valgeid mehi, kes on tulnud siia väga kahtlastel eesmärkidel. Läbime mõne minutiga küla – ning jõuame suurele väljakule. Roosade seintega buda-templil lakerdavad tuules lipud. See pole eriti külalislahke paik, kuid siiski ainuke, mis kõlbab meile laagripaigaks. Taimestikuta hall kalju kerkib meie kohal ja annab kõigele nukra ilme. (37.)
Tukucha on väikeste tänavakeste labürint. Linnaelu on siit raske leida. Majad on lausa kantsid. Enamasti on nad karavanseraid, kus rändur leiab öömaja. Enamik viiesajast elanikust on budistid. Viiekümne meetri pikkune palveveskitega müür tunnistab nende usutõsidust. --- Haisvatel ja hämaratel õuedel või madalais hurtsikutes võib näha primitiivseid kangaspuid. Nendel kootakse jaki- või lambavillast hämmastavvalt tugevaid riideid. Mehed ketravad nagu meil kunagi karjatüdrukud. (Lk. 38.)

2004. aastal on lood hoopis teised. Neeme Katt kirjeldab oma matkapäevikus Manangi:

Viimaks jõuama Manangi lähistele. Küla paikneb kõrgel konglomeraadist jõekaldal, mida jõgi alt pidevalt uhab. Kui püsiv see kallas on? --- Mitmel pool kutsuvad reklaamid kinno (tegelikult pigem videosalongidesse), kus näidatakse mägedega seotud filme. Ikka nii, et esmaspäeviti "Seitse aastat Tiibetis", teisipäeviti "Everest" jne. Kui Maurice Herzog 1950. aastal Manangi jõudis, ei suutnud ta oma grupile toiduks ühte kanagi leida - küla oli mahajäänud ja vaene. Praegu on aga tegu kihava turismikeskusega. Peagi leiame Internetipunkti. Side käib küll üle satelliidi ja on suhteliselt aeglane, kuid siiski. Hind on ka suhteliselt soolane - 10 minuti eest tuleb välja käia 300 Rs. Mõned hinnad Manangis: Yak steak 450 Rs, tass teed 20 Rs, pannkoogid 100 Rs, supp 60 Rs, õlu 230 Rs.

Aga see oli siis, kui Nepaalis valitses veel kuningas ja maoistid kogusid Marsyangdi Khola orus (kus ka Manang asub) turistidelt sunniviisilisi "annetusi". Nüüd on vabariik ja endised mässajad ise võimul. Eks me näe, millised on hinnad praegu. Muidugi on natuke kahju, et neist Maurice Herzogi ajal äärmiselt eksootilistest paikadest on saanud tuhandete valgete meeste matkarada. Ent mööda samu mägiteid liiguti ka enne eurooplaste saabumist, karavanid vedasid kaupu, teemajad pakkusid kandjatele ja muulaajajatele kõhutäidet ja peavarju. Kui asja selle nurga alt vaadata, polegi muutused ehk väga suured.

Veel infot Nepaali reisi kohta

Lisainfot reisi kohta. Väljalend Tallinnast 26. aprillil 7.15, saabumine Amsterdami 8.55. Amsterdam - Delhi samal päeval 11.15 - 22.50. 27. aprillil Delhi - Kathmandu 6.30 - 8.15. Kõik ajad on kohalikud. 29. aprillil sõidame Kathmandust Besisahari ja 30. algab matk, mis peaks lõppema Pokharas 15. mail. 16. mai otsustati samuti Pokharas mööda saata, 17. mail sõidame tagasi Kathmandusse. 18. mail Kathmandu - Delhi 15.45 - 17.15, 19. mai Delhi - Amsterdam 00.50 - 5.50, Amsterdam Stockholm 9.25 - 11.25 ja Stockholm - Tallinn 13.40 - 15.50.

Igaks juhuks võtan ümber Annapurna matkale kaasa väikese käsiraamatu. Minul olev neljas trükk on ilmunud küll juba 2005. aastal, kuid mõnikord võib sellest siiski kasu olla.



Raamatus on päris head radade skeemid, näevad välja niimoodi (näiteks matka algus Besisaharis):



Tõus Ledtarist Thorong La kurule. Rajale joonistatud noolekesed märgivad kallaku iseloomu: < on suhteliselt laugelt tõusev või laskuv nõlv, << suhteliselt järsk ja <<< väga järsk.

Koidiku kuldsed mäed

kirgas hommik kui võlukristall
tuulehobude seljas
miks küll on külm
sinu hingus
sirutan lapsena käe
et kingitust vastu võtta
kõrvetan sõrmed
põhjast lõunasse lehvivad ratsud
säravad jäiselt
seitsmete maade taga
alles on veel
koidiku kuldsed mäetipud

Vaimuhaige või prohvet?

Taas maadlen Jelena Roerichi päevikutega. Seekord huvitab mind Dardžilingis ja Sikkimis viibimise aeg, sest tundub, et paljud niidid hakkavad hargnema just 1923. aasta lõpus või 1924. aasta alguses. Tuleb öelda, et Jelena Roerichi päeviku 19. vihik on veidi ebaühtlane, sisaldades nii mahatma juhtnööre kui ka Jelena enese nägemuste nappe kirjeldusi ja kuuldud sõnu. Viimaste näiteks alljärgnev tsitaat:

Ööl vastu 13. veebr(uari) toimus M(ahatma) M(oriaga) vestlus päikeselisest teadvusest. Oli nägemus (-) M(ahatma) M(oria) astumas otse südamesse - Päikese keskele. Minu palvele ennast paremini ilmutada kuulsin (vastuseks): "Kardan ära põletada neid, kellel on määratud meie juurde tulla." Näidati tumedat arstirohtu - nimetus “Hypessil”.

See pole vist esimene ja kindlasti mitte viimane kord, kui vaimne õpetaja tegeleb Jelena tervisehädadega ning osutab konkreetseid ravimeid. Laseme nüüd taas kõnelda Mahatma Morial ja püüame oma tänapäevaste teadmistega vastata pealkirjas esitatud küsimusele. Igaüks ise. Mitte, et ma kardaksin vastutust, vaid seepärast, et sageli on tõdesid rohkem kui üks.

29. 01. 1924. Nii nagu ma eksisteerin mägede juures, nii toimub ka teiega see, mis on määratud. Ja Mina ilmutan andisid Vaimu peole. Õpetus ilmutati enne Kr(istuse) sünd(imist) – määrati kindlaks, millal uue, ilmutatud Õpetaja käed toovad valguskiire, et magajaid äratada. „Õpetus kindlustub mäel, kus varem pole olnud templeid. Viljad ei suuda valmida juhtmõtte mäel. Jalamil näidati vett, kuid ilma laevadeta. Keskosas on valge metalli maardla. Tipus valge valgus.” Tunnen, et mõistate iidset ettekuulutust. Näitan ringile – 27. n(ovembril) rajatakse aktsiaselts „B(eluhha)” hõbedamaagi kaevandamiseks ja põllumajanduses radioaktiivsuse kasutamise katsetamiseks. Ilmutatakse erilised finantseerimise allikad. Viimase saadetisega tuleb Am(eerikast) tõend aktsiaseltsi juhataja nimele - N. B. sõiduks tööde piirkonda. Üksikasjad ilmutan omal ajal. Tõend on dateeritud 24. märtsiga (19)27. Udr(aja) võib tähtaega teada.

"Iidne ettekuulutus" puudutab Beluhha mäge Altais ning sinna kavandatavat Uue Maa keskust - Zvenigorodi linna. Tuletan meelde, et ametlikult rajati AS "Beluhha" New Yorgis 1924. aasta 17. novembril. N. B. ei tähista siin ilmselt mitte tulevase juhataja nime, vaid on kasutatud tähenduses nota bene. Vastav tõend väljastati "Beluhha" esindajatele tegelikult 7. juulil 1926.

3. 02. 1924. Ma määran teid nägema seda imet, mida on tarvis rahvastele. Saate teada, kuidas pääseda inimeste südameteni. Käsi võib ainult õlast liikuda, nagu teadvus ajust. Tuleb aju õhku lasta, siis paiskub teadvus ettepoole nagu kahurist lastud. Õpetus lendab sündmuste tiivul. Määrata võib saatuse parimad sammud. On ilmutatud uus Venemaa ja selle piirid. Talle on määratud pühkida ära paljud Aasia piirid.

See on üks esimesi Uue Maaga (siin tegelikult uue Venemaaga) seotud ilmutus, mille olen leidnud J. R. päevikutest. Kuid olen neid veel nii vähe lugenud. Aga inimeste südamesse paistis Roerichitel olevat otsetee. Ka rahakottide rauad avanesid.

10. 02. 1924. Ur(usvati) kuuleb mõtteid, mis Meie tornist lähtuvad. Ära mõtle, see kõik pole juhuslik. Kui tähtajad mõnikord kaugenevad, siis mõnikord need ka lähenevad. Kirjutage Am(eerikasse) – võib legendi ära trükkida. Las valmistavad ette ja lisavad Minu Määruse Tiib(eti) kohta – Tiib(et) ja Uus Maa lähevad seitsmele tähele vastu maailmale kivi saatnud kolme tähe märgi all. Aare on valmis ja vaenlane ei purusta kullaga kaetud kilpi. Oodake kivi! – Trükkida ajakirjades kui huvitav ennustus viies keeles – inglise, vene, juudi, itaalia ja tšehhoslovakkia. Ärga kaotage aega.

Tõeline prohveteering! Ja pange tähele - tähtajad võivad muutuda (käib eriti eelmise tsitaadi ja selle kommentaari kohta). Seitse tähte on ju Suur Vanker, paljudel rahvastel karu või põdraga seotud tähtkuju. Just sellist sünnimärki kandis Nikolai Roerich. Kolm tähte on Orion, täpsemalt Orioni vöö, mongolitel taevane marall. Kivi, millest nüüd ja edaspidi juttu tuleb, on müütiline tšintamani, soove täitev kalliskivi, mida hoidmas on kujutatud bodhisattvaid Avalokitešvarat ja Ksithigarbhat. Sama kivi võib näha ka Tuulehobu lung ta seljas. Aga Tuulehobu on ka palvelipp... Pärimuse kohaselt langes tšintamani koos laekaga alla taevast. Roerichid ühendavad selle kivi Püha Graaliga. Kahjuks ma veel ei tea, millise legendi trükkimisest ja levitamisest räägitakse. Võib ainult oletada, et see on seotud Roerichite tulevase missiooniga.



11. 02. 1924. Ur(usvati), las (see) kiri läheb. Muretsen parema lahenduse. Vaata, õpetan, kuidas sul on parem kirja lõpetada. „Õpetaja tagatis lubab meil minna kõige järsemat teed mööda. Meie mõtted on teie juures. Saadame Õpetuse, kuidas minna püstloodis kaljut pidi, muutes selle imeilusaks oruks. Inimkond tunneb, kuidas mõõga järel (minnes) pole teed ja viimane võimalus saadetakse värava osutamisega. Edu on vaid õige suuna märk. Kordaminek on vaid hetke mõistmine. Õpetus on vaid teatri eesriide avanemine. Kui imeline on olla osatäitja maailma müsteeriumis! Minge helgelt!” Nõnda kirjuta minu poolt. Terviklikul ketil on hind. Minu käsi ilmutab mäe kiiri. Alustame viivitamatult uut ajastut. Õpetan mitte unistama, vaid sündmuste käiku kuulama. Ur(usvatil) on õigus saata legend V(enemaale). Ur(usvatil) on õigus siin tõlkida. Hakake tõlkima homme õhtul.

Koos eelmise tsitaadiga on see müdiloome musternäidis. Aga kui asjalikult korraldatakse jutu levitamist! Õige on, et folklooriga juhitakse maailma.

24. 02. 1924. Kirjutage kiri, mille Laama tõlgib T. – ”T(iibeti) ja M(ongoolia) kuulsus läheneb. Läänest tuleb tagasi aare. Mägede harjadel süttivad rõõmutuled. Vaadake teele, tulevad need, kes kannavad kivi. Laeka peal Maitreja märgid. Pühast Riigist on antud aeg, millal laotada laiali ootuste vaip. Värava avab Seitsme tähe märk. Tulega ilmutan Minu poolt läkitatuid. Koguge oma õnne ettekuulutusi.” – Saatke kiri Tš.-le, las leiab võimaluse selle edastamiseks Ur(gaasse) Hut(uhta) St. Las Laama annab teile kirja tulede nägemise kohta. Ur(usvati) U(ue) Rel(igiooni) Tara too vundamendikivi.

Ka see tsitaat kuulub samasse ritta. Nikolai Roerichi jaoks see ongi iidne ettekuulutus. "Šambhalas" kordab ta alapealkirja all "ETTEKUULUTUSED ŠAMBHALAST JA MAITREJAST" Jelena sõnu veidi muudetud kujul: "Aarded tulevad Läänest tagasi. Mägedel süttivad rõõmutuled. Vaadake teele - kivikandjad tulevad. Laeka peal on Maitreja märgid." (Lk. 302.) Muidugi ei viita ta sellele, et tegemist on uue ettekuulutusega. Mäeharjadelt paistvad tuled on seotud Roerichite Sikkimis käiguga. Seal langesid Tašidingi kloostri aastapidustused (20. veebruaril 1924) kokku täieliku kuuvarjutusega, kuid kloostri vanemlaama nägi järgmise päeva päikesetõusul mäetippudel süttinud tuledevanikuid ("Altai-Himaalaja" lk. 36). Mõned lühendid selles tsitaadis jäid esialgu arusaamatuks. Svjatoslav Roerich on Nikolaid kujutanud ilmselt just selle kuulutuse vaimus.



28. 02. 1924. Ur(usvati) tunneb ka kiirt, vereoja jõuab lõppemiseni. Tuleb viia normaalsesse tasakaalu. Kiire ilmumine on kiirem kui püramidon. Kiirendan nii palju, kui organism lubab.

Kiir (mõnikord vene keeles ka Мой луч lähtub salapärasest Šambhalas asuvast tornist, on ühtaegu nii side- kui psüühilise mõjutamise vahend. Nagu näeme, on sellel ka ravivõime.

29. 02. 1924. Eriti tuleb hoida närve sel ajal, kui käib sõda verega. Täna puudutades näitas vere ookeani. Tuleb teada, et mitte piinelda nägemuste käes. Ei tohi närve kõrvale juhtida võitluselt verega. Kasulik oleks toitu vähendada.
Pärast verd võib edukalt anda närvidele tööd. Aga parem mitte forseerida ravi, kuna kõik vägivaldne on kahjulik. --- Kui märkad, et nägemused algavad, ära ütle – nii vähe, vaid ütle – juba jälle.

Üsna segane lõik, ent annab tunnistust Jelena Roerichi vaimse ja füüsilise tervise probleemidest. Käimas on salapärane närvide võitlus verega. Ilmselt oli kiir see, mis Jelenat puudutas.

5. 03. 1924. Meie laboratooriumi õied ja instrumendid. Meie elu killud mähkuvad kui kanganiidid ümber närvide, harjutades Meie Maja vibratsioonidega. Kas pole mu nägemused jäljendid? Ma ei näinud Meie instrumente, kuid nende kuju annab edasi osa Meie katsete aurast.

Siit edaspidi räägitakse sageli Šambhala laboratooriumist ja Jelenaga sooritatavatest katsetest.

7. 03. 1924. Minu Kiir tungis läbi teie hingest, seepärast tunneb F(ujama) südant ja Ur(usvati) tunneb organismi vapustust. Ur(usvati) on nagu üleskeeratud kell. Nii palju ladestub selle aja jooksul. Kõik on imeväärne, seepärast palun tervist hoida. Kui väsite, siis puhake. Laske mõtetel ilma pingutuseta hulkuda.

8. 03. 1924. Kuulsin (fem.) M(ahatma) M(oria) sõnu kivi kohta – „Selles peitub kübeke suurest hingamisest – osake Orioni vaimust. – Päeval – nägin (fem.) vikerkaareaurat ja M(ahatma) M(oria) käsi, mis ulatasid mulle tumeda eseme. Õhtu – ilmutas kivi mõtte. Osutas suure Vaimu aardele. Ur(usvati), kivi tuleb lisada teie olemusele. Asudes öösel teie vahel assimileerub kivi teie rütmiga ning kinnitab Orioni tähtkuju kaudu sidet oma määratud teega. Teadke, kivi oli saadetud Napoleonile. Kivi võeti ära, kui (ta) kaldus kõrvale ühendusest naisega. Ur(usvati), ütlen siiralt, kui väljendad oma tundeid otseselt, ütled paremaid ennustusi. Ilma kaalutlemata, kuid nii, nagu mõistab hing.--- Orioni osake läheb koos teiega nagu teed näitav täht. Niimoodi kirjutagi täna - võid ennustada palju rohkem, kui sulle tundub. Kunagi ei tohi annet vähendada. See kasvab seaduspäraselt, kuid seda tuleb meeles pidada.

Noh, tšintamani on nüüd vähemalt vaimselt Roerichitele üle antud. Kusagilt pärineb jutt, et see kalliskivi on vaid killuke suurema taevast langenud (ja Orioniga ühenduses oleva) kivi küljest, mis asub Šambhalas. Väike kivi on suurega pidevalt salapärases ühenduses. Lisaks paljudele teistele ajaloo suurkujudele (nagu Timur ja Makedoonia Aleksander) kuulus kivi kord ka Napoleonile. M. M. julgustab Jelenat üha rohkem ennustama ja uskuma enda võimeid.

1. 04. 1924. Seda uudist tuleb teile teatada - Ur(usvati) viib läbi eriti tähtsat katset. Üle anda V(ennaskonna) juhe inimesele, kes viibib elus, see on uus samm. Üks asi on ühe Õpetaja juhtimine, teine aga näidata üles usaldust Vennaskonna elu vastu. Juhe annab ukse Vennaskonna elu juurde. Lakkamatu tööelu võib olla usaldatud sellele, kes leiab tõelise kartmatuse jõu. Selle katse teeme esmakordselt.

Ei oska kuidagi teisiti tõlkida vene sõna провод. See, keda nähtamatu juhtme abil Himaalaja Vennaskonnaga ühendatakse, on muidugi Urusvati ehk Jelena ise.

2. 04. 1924. Jätkame katsest. See aitab kaasa uute keskuste teravdamisele. See aitab läheneda esmaste tajude kaosele. Mitte nalja pärast ei meenutatud Uraani taga asuvaid planeete, sageli ei suuda kosmilise vihuri poolt tabatud vaim kohaneda ning jälgida, kuid see on vaid aja ja tehnika küsimus. Meie kauakestev katse valmistab paljuks ette. Ka kestvaks tööks. Paljud Meie katsed kestavad sajandeid.

Saame teada, milleks katse hea on. Uuemal ajal on John Lilly oma töös “Inimese biokompuutri programmeerimine ja metaprogrammeerimine” (Programming and Metaprogramming the Human Biocomputer) sama ülesannet püüdnud lahendada droogide abil.

6. 04. 1924. On vaja, et Maailma Ema pilt õnnestuks. Taevas olgu parem türkiissinine ja puid pole tarvis. Võib maalida kuumuse-valguse otsijate tuleku. Tuleb pingutada jõudu (et) Maailma Ema lõpetada. Meil on see pilt – Ur(usvati) ulatab laeka. M.-i... pole vaja maalida. Targem on võimalikult üldiselt. Laeka juures võib helendust näidata.

Mahatma Moria sekkub jõuliselt kunstniku töösse. Väidetavalt on kogu pilt maalitud Jelena Roerichi nägemuse põhjal, kuid ma pole vastavat kohta ta päevikutset ja kirjadest veel leidnud.

10. 04. 1924. Ühte imestan – mis segab F(ujamal) Maailma Ema ilmutada? Tuleb ära mahutada. Minu märkuse peale, et F(ujamal) on liiga palju toimetusi ja muresid. Räägin, et on vaja üldiselt, muidugi paraneb (asi) suurte sammudega, kuid miks peab nädala värve rikkuma, kui võib tund aega mõelda. Ur(usvati) nägi pilti meie juures. Ütlen, et kollane tuleb ära koristada. Nüüd on parem, aga ajast on kahju. Kui M(ahatma) M(oria) pole rahul F(ujamaga), mis siis veel minu kohta öelda?

Fujama oli teatavasti Nikolai Roerichi hüüdnimi Jelena märkmetes. Tulemus igatahes vastab Mahatma Moria ettekirjutustele. Ja all vasakus nurgas on Urusvati püha laekaga. Ainult sinakat aurat pole selle kohal näha.



2. 05. 1924. Näiteks Bonapart’ile rajatud plaan. Revolutsiooni juhtis niinimetatud St. Germain, et selle abil mitte ainult ajusid uuendada, vaid luua ka Euroopa ühinemine. Te teate, mis suuna see revolutsioon võttis. Siis loodi plaan sümboliseerida ühinemine ühes inimeses. Napoleon on tervikuna St. Germaini leid. Täht, millest ta armastas rääkida, tõi talle ootamatud võimalused. Tõsi küll, paljud Vennaskonna liikmed ei uskunud, et sõjaga võib ühinemist ellu viia, kuid Me kõik pidime tunnistama, et kiviga tugevdatud Napoleoni isiksus kehastas endas kõigi detailide allaneelamist. Te teate juba, et kivi ilmumine on alati seostatud naiseliku Algega. Napoleon kustutas kurjade jõudude nõuandel ise oma tähe. Kivi oli jälle jesuiitide valduses, kuna ühine ülesanne takerdus. Kivi tõi Napoleonile Marseille’isse tundmatu isik, kuid tema kinkis selle Josephinele. Plaan purunes juba siis, kui Napoleon tormas meeletuna Venemaale, sest ta ei tohtinud Aasiat puutuda.

No comments.

9. 06. 1924. Kolm aastat tagasi ülendas Minu käsi katse algust. Lauakesel külastajate vahel oli sinine valgus ja mustal pingil kirjutas Käsi samamoodi, kui nüüd kirjutad. Tulemuse ilmumine on hea, sest juba võib anda märke ka muul ajal kui öösel. Asi pole pikkuses, vaid elulises kontaktis. Tuleb püüelda lihtsa ühenduse poole elu kõigil juhtumeil. Kordan, tulemus meeldib meile, sest juba mitu häält on juurde lülitunud ilma vapustuseta. Nüüd võib öelda, kuidas hakatakse Tara Ur(usvatit) nimetama tulevikus.

Ilmne tagasivaade Londonis toimunud spiritistlikele seanssidele. Kui Nikolai Roerich oli "kõigest" suure 5. dalai-laama taaskehastus, siis Jelena tõstetakse lausa bodhisattva seisusesse.

Mida öelda lõpetuseks? Kõik me teame, kuidas üldiselt suhtutakse neisse, kes kuulevad hääli või kelle mõtteid mõjutavad nähtamatud kiired. Mitte, et neid kiiri poleks. Tänapäeva inimene elab ju mitmesuguse sagedusega tugevate võnkumiste mõjuväljas. Ent üldiselt ei põhjenda me nendega oma tegemisi või tegematajätmisi. Mitte mingid võnked ei too meieni käsku hakata maailma valitsejaks, Rootsi kuningaks või dalai laamaks. Võib-olla on asi selles, et Eesti on väike, meil pole kunagi olnud ettekujutust meie riigi erilisest missioonist maailma ajaloos. Ent Poolamaa kuningaid on meil ikkagi olnud.

Enne Himaalaja (ja oletatava Šambhala) poole teele asumist tahaksin veel kord anda sõna Nikolai Roerichile, kelle väidete tagant paistab ka nüüd Jelena prohvetlik pilk:

Veedade traditsioon viitab, et lähedal on aeg, mil uued energiad, ennekõike agni - kosmilise tule - energiad lähenevad meie tasandile ning loovad uued elutingimused. Nende energiate lähemale tulemise algust paigutatakse meie sajandi neljakümnendatesse aastatesse (Aasia süda, lk. 325).

Tuumaenergia meil on, termotuumareaktsiooni taltsutatakse. Kus on uued elutingimused?

Sammud

Eesti kevad astub tasase sammuga. Mõnikord tundub meile, et need sammud on liiga lühikesed, ent kevadet ei mõjuta meie arvamused. Teda ei kõiguta ükski reklaam, odavmüük ega lõunamaa film, mida eeskujuks võttes meilgi kiputakse liiga vara õue vaid t-särgi ja lühikeste pükste väel. Kevadet ei huvita isegi meteoroloogide arvamused, kes just kevadeti kipuvad optimistlikke prognoose tegema. Ent kevade sammud on reaalsed, tuleb osata ja tahta näha ka siis, kui ulub vinge tuul ning sooja vaid mõni kraad. Ja mitte kõik need sammud pole meeldivad. Näiteks tegelesime täna igakevadise uputuse likvideerimisega ja pumpasime vett keldrist välja. Mõnel aastal on seda keldri põrandal vaid paarkümmend sentimeetrit, kuid tänavu oma meeter ja kakskümmend. Kuigi lasin uue veepumba kõrgele alusele paigutada, ulatus vesi siiski selleni. Alloleva pildi tegemise ajaks oli vesi juba oma 15 cm alanenud.



Keldri enam-vähem tühjaks pumpamine võttis mitu tundi, kogu see aeg kaardus saunatiigi kohal uhke veejuga.



Muidugi ei pidanud kogu pumpamise aja jälgima, kuidas vesi pikkamööda alaneb. Sel ajal sai õues lehti riisuda, mutimullahunnikuid laiali ajada ja muud vajalikku teha. Pärast oli aega vaadata ka kevade edenemist.



Värdenelas on igal aastal esimene, kes riskib lehed pungadest välja saata. Siiski teeb ta seda ettevaatlikult, sest hiirekõrvad püsivad mitu nädalat. Muidu tore põõsas, aga ajab hirmsasti juurevõsusid ning võib paari aasta jooksul madalaks tihnikuks muuta kogu aia.



Hüatsindid sirutuvad kindlameelselt oma priskeid kehi päikese poole. Juba on lehtede kaisus märgata õisikuid.



Häbelikud kevadkrookused kasvavad otse keset muru. Eile neid veel polnud, täna aga tervitavad maailma oma siniste õitega.



Tsillad, mis Tartu kalmistud ja Toomemäe nõlvad sinetama panevad, polegi Kamsul väga laialt levinud. Siin-seal peenarde servis võib neid siiski leida.



Tulbid, kuigi peent välismaist päritolu, on varases kasvujärgus nagu toekad talumehed, kes ilma trotsides kambakesi põllul seisavad.



Nartsissid tõusevad tiheda rindena, nii on vist julgem.



See kokku ongi kevad, mis üha edeneb. Ole vaid mees ning jõua oma tööde-toimetustega talle järele!

Päev

päeval on paluja nägu
ootus on tema tuhandeis silmis
vaatamas meid
rohketest hetkede akendest
kellel on meeles mis märgi
kirjutab aeg kõigi silmade alla
läheb ja annab end temale
naerdes

Eesti Rahva Muuseumi piduõhtu

Tore oli kohata palju vanu tuttavaid, kellega koos töötatud, ekspeditsioonidel käidud, matkatud ja pidutsetud. Teid kõiki eile vaadates tundus ajarataski nagu tagasi pöörduvat - olite kõik endiselt noored ja ilusad. Ehk siis minagi koos teiega. Loodan. Eile õhtul ma pilti ei teinud, aga olgu teile tervituseks 2007. aastal tehtud ülesvõte ülikooli 375. aastapäeva ilutulestikust. Küll jõuab ka Eesti Rahva Muuseum kunagi selle tähtpäevani.

Künnipäeva salm

sada kaheksa korda
lugeda mantrat
lootes et aitab
ja samas kaheldes
seepeale heliseb telefon
müügimees ennäe
pakub paremat elu
mõne tuhande krooni eest
soovide täitumist
ütled viisakalt ei
tänad ning jätkad
bekandze bekandze
maha bekandze
siis sõlmid lipsu ette
kiirustad peole
mõttes igaks juhuks
valu varesele saates

Luuledialoog

Vanu ajalehti on huvitav lapata. 1985. aasta 3. augusti "Edasis" avaldas Ain Kaalep glossi minu värssidele:

Öö ennetav öö lahkumist.
Pilt noorkuust raamis hõbehallis
kesk kauget järve nüüd on vist.
Mis maiseist ja mis taevasist
meil kiirist silmavalgus, kallis?
Neist tumedatest akendest
eks näe me läbi öögi, sest
ka meist ju pilt jäi järvevette.
Oh, õhimatki kattekest
ma palun, ära tõmba ette!

Öö õrna sära tulvil tuba.
On ainult seinad. Pole ust,
veel väljuda kust oleks luba
sel, kellele on antud juba
hetk helendavat ajatust.
Ei enam seinugi. Kes maata
ja taevata ent saaks küll saata
öö teetusesse nägijaid!
Nad näevad pilvi! Kallis, vaata
neid pakse halle kardinaid!

Sest sina minust rohkem näed.
Sa näed, et sära varju heidab.
Et kuu on järv. Et pilv on mäed.
Et maas on peidus taevaväed,
et enda sees maa taevast peidab.
Et ruum on aeg. Et aeg on kiir.
Et teetuski ei ole piir.
Näed läbi kõik. Ka piiripette.
Ja oled ise vait kui hiir,
vaid ümisedes omaette.

Ei, tänasesse kõik ei mahu,
mis liitnud-lahutand meid kaht.
Jääb õnne valutavat rahu
nii palju üle kesköö lahu,
kus ees on homse mõõt ja maht.
Ja homne vaikus. Juba jaole
ma tõttan, et ei mõistaks kaole
sa selle nägemusi vaid!
Kõik jäta alles! Ning siis aole
sa ava aknaid tumedaid!

Ma palun, ära tõmba ette
neid pakse halle kardinaid,
vaid ümisedes omaette
sa ava aknaid tumedaid...

Luuletus, mis Ain Kaalepile inspiratsiooni andis, oli ilmunud mu luulekogus "Asuja" ja on tervikuna järgmine:

Gerontoloogiline mõtisklus II

Ma palun, ära tõmba ette
neid pakse halle kardinaid,
vaid ümisedes omaette
sa ava aknaid tumedaid

ja lase tuppa sammulaja,
mis kostab öiselt tänavalt,
et tunda, selle vastukaja
kuis tuikab kõrvus valusalt.

Siis iga sinu veretukse
on noor, sind tahab viia siit.
Kuid hilja, ükskord avad ukse,
läed, silmad kustund, nägu kriit.

Ent seni lükka aknad valla,
kui loojumas on jälle päev.
Veel korra sinu akna alla
ma tulen. Igaveseks jään.

Inimene, kellele mõeldes see luuletus sündis, lahkus aasta eest. Siis otsisin välja ka Ain Kaalepi glossi ning lugesin mõlemat teksti hoopis uue pilguga. Kuidas elu muudab asjade tähendust! Nüüd avastasin sama glossi Kaalepi paksust luulekogust "Muusad ja maastikud". Ja kuna tundsin ennast natuke võlglasena, kirjutasin vastuse tema luuleridadele. Tõsi küll, see ei saanud nii reeglipärane, kuid selles luuletuses leidsid kajastuse ka eelpool mainitud tähenduslikud nihked, ehk siis - aeg kirjutas teksti sisse omad korrektiivid.

Kes teab, kas tulevikus veel on antud
mul mõista seda, kes on ikka kantud
ka tänagi kui muiste laulu tiivust,
kes suudab rõõmu tunda igast viivust,
mis talle osaks allpool taevast halli,
kes suudab võtta selle anni kalli
ja uskuda, et elu ongi ime.
Me tee viib üles. Millal algasime,
sa küsid ehk, kui hetkeks valgus hajub.
Ent vaata – päike tõuseb, udu vajub,
maailm on jälle noor ning järvepeeglist
end imetleb. Kuid mina pole see vist,
kes julgeks saata sind. Nüüd üksi lähed,
et loomine ei kaoks, et jääksid tähed.
Et hing võiks endistviisi olla hell.
Kui siis. Ju vist neil kaugeil aegadel.

Sa astud, juba lehti langeb puudelt.
Kaob ajastaegu, liha kukub luudelt.
Mis teeb see lauljale, kes kannab hoolt,
et maailm toimuks, et ei lõppeks loolt
me kaugeid järelpõlvi vormiv sisu.
Võib-olla kunagi ehk tuleb isu
sul meenutada, kuidas vestlesime,
kui polnud aastail, kuil ja päevil nime.

Küll valge oli siis, küll oli pime.
Kas mäletad, me tihti uskusime
et küünlapaiste uue päeva läidab,
me ilmsi nähtav uni selle täidab
ja laul, mis võimendatud puude mühast?
Kuis unistused pikast tormipühast
meid köitsid, lumeootus kuidas kestis
ning uuest algusest arglikult vestis?
Kõik täna toimuv sündis aja kevadel
me sees, kuid tunde siis ei mõõtnud kell.

Matkavarustusest

Kaitti saatis eile soovitused matkavarustuse kohta. Nalja on ka sekka põimitud. Mõtlesin, et raske jope asemel soetan parem veel ühe fliisi (ehk õnnestub saada sobiv mikrofiiberkangast asi) ja vana õhukese ning kerge North Face tuulejaki, mis küll eriti hästi vett ei pea, aga peaks natuke hingav olema küll. Noh, sulejopet mulle tarvis ei lähe, selle ühe -10 öö elan ehk niisama üle. Parem võtan Brynje võrksärgi ja -püksid, need peaks magades kõvasti soojendama. Keebi võib ju ka kotti pista, see ei kaalu midagi. Aga ma tegelikult ei usu, et palju vihma kaela saame. Kõige suurem jama on matkasaabastega, sest talvel soetatud Timberlandi omad hakkasid pikematel (üle 15 km) käikudel ootamatult varvaste peale käima. Mägedes, eriti laskudes, on väga oluline, et varbad vastu kõvasid saapaninasid hellaks või valusaks ei muutuks, seepärast tuleb uued jalavarjud hankida. Lisaks peaks vist ostma ühe suure spordikoti, millega on hea kogu kraam kohale vedada. Kandja nagunii seljakotti lääne kombel ei kasuta, pigem seob sellele laia lindi külge ja kannab ikka traditsioonilisel viisil. Olgu siis juba parem spordikott, see on kergem ja vähem rihmu ka küljes, ei jää kuhugi kinni. Magamiskotiks tuleb vana hea Wigwam, kuigi selle silt lubab mugavalt ööbida kuni -6 juures ja kaalub 2,1 kg. Aga kergemad soojad kotid on pagana kallid. Ehk saab kusagilt kotilina, see hoiab ka sooja. Muid probleeme ei tohiks olla. Sandaalideks võtan vanad head Timberlandi omad, mis juba Nepaali ja Ladakhi mägedega tuttavad. Kell, kompass ja kõrgusmõõtja on kõik ühes kestas. Ja muu on juba maitse asi. Minu jaoks on peamine muidugi fotokola. Kaasa võtan Nikon D80 (668 g) vähemalt kahe akuga, objektiivid Nikkor AF-S DX 17-55mm F2.8 (755 g)ja Sigma AF 70-200mm F2.8 II EX DG MACRO HSM (1345 g). Lisaks Sigma APO telekonverter 2x (234 g) ja filtrid ning mälukaardid (2x4, 2x8 ja 16 GB). Kogu fotovarustus kaalub koos pudinatega oma 4 kg. Fotoseljakotiks on kombineeritud Kata GDC Rucksack-101 (kaal 1,5 kg) + selle alla kinnitatav Kata W 92 (670 g).

Kaitti soovitused:

Mida kõike võiks kaasa võtta Nepal 2009, kevad

* vee-ja tuulekindel jope v. jakk (hea kui on läbihingav, võimalikult kerge)
kui on korralik keep, ei ole veekindlus niiväga oluline. Kui on sulejope kaasas, siis piisab
kergest jakist.
• (vee-)tuulekindlad püksid (hea kui on läbihingav, võimalikult kerge)
• sulevest, sulejope vms. sooja (saab sealt kas laenuks või osta)
• soe kampsun (või fleece… )
• dressipüksid (või fleece… )
• vihmakeep
• kerged matkasaapad (soovitavalt läbihingavad, saabas võiks toetada hüppeliigest ning olema jäiga tallaga, sobib ka nn trekinguking ), soovitatavalt sissetöötatud
• paar-kolm vahetust sokke saabastesse + varu. Mõnusad on öösel õhukesed villased või mikrofliisist sokid (mägedes).
• soe müts, päikesemüts – nokats, lötu, rätik, buff
• kindad – kes kõrgele lähevad, neil ka soojad kindad
• paar T särki – aga sealt saab ka osta
• aluspesu, soe pesu
• lühikesed püksid (võimalikult kerged)
• seljakott päeval vajalike asjade tassimiseks( 10-50L)
• kott, millega saab asju hotelli jätta (võib koopereeruda)
• kott ülesõitudeks, millega asju pagasisse saaks anda (tugevam, loopimiskindel)
• joogipudel (saab osta kohapeal plastikpudeliga vee…)
• prillid (muidugi neil kes kannavad, kui on väga tugevad, siis kindlasti ka varuprillid ja kindlasti tugeva toosiga)
• päikeseprillid
• taskulamp (võimalusel otsmikulamp) , varupatareid
• kerged jalanõud õhtuks, linnas käimisteks näiteks sandaalid
• magamiskott (ööbimisel võib olla u.-10 külma)
• matkakepp, käimiskepp(id) (saab vabalt ka ilma võib osta Nepaalist)
• pikkade varrukatega särk (fakultatiivne)
* kotikesi asjade pakkimiseks, mis kandjatele antakse ( nt. riidest kotike(sed)kombineeritud
prügikotiga veekindluse tagamiseks).

Hügieen ja apteek (omad haigused, omad rohud…, üldapteek sisaldab vaid hädavajalikku )

• kempsupaber (saab ka sealt osta)
• (niisked salfad), plaastreid.
• Päikesekaitse kreem (võib kamba peale) kaitsefaktorist 20-30 piisab lahedalt.
• hügieeniline huulepulk , ei oleks paha kui UV kaitsega.
• hambahari
• hambapasta
• seebitükike karbiga (aitab kui kamba peale on mõned)
• rätik .
• Shampoon väikeses pudelikeses (kes vajab)
• Pabertaskurätikud (saab ka sealt osta)

Muu varustus

• matkanuga (igal matsil pole vaja kaasa tarida, kamba peale paar kolm)
• tikud, -mihkel
• naps (kerges plastikust pudelis, kange jook 2x0,5 L per kurjus, soovitavalt mõni pruun jook, brändi viski, rumm ja 80% viin
• Pokaalid – valgele ja punasele veinile eraldi (irw)
• Natuke magusat ja mingi kerge üllatus – kilud, must leib vms
• kompass (paar tükki kamba peale)
• veidi raha
NB!, kes soovib rentida sulejopet = u. 20-30 USD (hetkel käivad läbirääkimised, ehk same hinna sees!).
+ kulud linnades (söök, jook, meened, piletid vaatamisväärsuste juurde jne..)
Lisaks kulub veidi ka jookidele, kes soovib õlut vms. treki ajal osta. On kombeks “tunde järgi” ka kandjatele treki lõpus pisut jootraha anda.
• fotokas
• pass, raha, rahakaardid (kaardid peaksid suuremates kohtades kenasti toimima ja sellega ostmise puhul ei tule lisakulusid) - mõned pildid visa jaoks.
Sealmail on parim raha USD, ka EUR täitsa OK. Linnades, suuremates hotellides
rahavahetus olemas. Matkal kehtib nepaali ruupia. Kathmandus saab ka automaadist
pangakaardiga raha võtta
• riided linnas kondamiseks (sobivad hästi ka trekiriided)

+ Ronijatele ronimisvarustus – ehk on targem sealt laenutada või osta.

Kahe nädala pärast (matka kava ja kaart)

Kaks nädalat (juba vähemgi) on jäänud Nepaali lendamiseni. Praeguste andmete kohaselt on tipugrupis kolm meest koos kandjatega, matkagrupis vaid mina üksi (ja loodetavasti ka kandja). Koostasin täna etteantud graafikut järgides matkaplaani, et teada, mis ees ootab. Päevateekonna kestuse arvestamisel kasutasin Bryn Thomas'i raamatut "Trekking in Annapurna Region", võtsin arvesse pikimad etapiajad ja ümardasin neid veel ülespoole. Kilomeetrid Besisaharist Jomsomini on võetud National Geographicu kaardilt, aga tegelikult pole neil mägedes erilist tähendust. Sulgudes on antud paiga kõrgus merepinnast meetrites.




Annapurna ring ja Chulu West (6419 m) 30. aprill – 15. mai 2008. Matka plaan.

Esimene nädal
1. Neljapäev 30.04. Matk Bahundanda’sse 16 km (ca 6,5-7 h). Besisahar (820) – Khudi (790) – Bhulebhule (840) – Ngadi (930) – Usta – Bahundanda (1310).

2. Reede 01.05. Matk Chamje’sse 11 km (ca 5-6 h). Bahundanda (1310) – Ghermu - Syanje (1100) – Jagat (1300) – Chamje (1430).

3. Laupäev 02. 05. Matk Dharapani’sse 13 km (ca 5–6 h). Chamje (1430) – Tal (1700) – Karte (1850) – Dharapani (1900).

4. Pühapäev 03.05. Matk Chame’sse 12 km (5,5-6,5 h). Dharapani (1900) – Bagarchap (2160) – Danagyu (2300) – Timang Besi (2270) – Latamrang (2400) – Koto Qupar (2600) - Chame (2670).

5. Esmaspäev 04.05. Matk Pisang’i 16 km (5-6 h). Chame (2670) – Thaleku (Keleku) (2720) – Bhratang (2850) – Upper Pisang (3300) – Lower Pisang (3200).

6. Teisipäev 05.05. Matk Manang’i 15 km. Kõrgem marsruut (6,5-7,5 h): Lower Pisang (3200) – Ghyaru (3670) – Ngawal/Bangpa (3657) – Mungji - Braga/Drakar (3450) - Manang (3540). Madalam marsruut (6-6,5 h): Lower Pisang (3200) – Humde/Ongre (3330) – Braga/Drakar (3450) – Manang (3540).

7. Kolmapäev 06.05. Manang, puhkepäev. Aklimatiseerumiseks tuleb sooritada vähemalt 6 tundi kestev matk.

Teine nädal
8. Neljapäev 07.05. Matk Letdar’isse 11 km (5-6 h). Manang (3540) – Tengi (3650) - Gunsang (3900) – Yak Kharka (4018) – Letdar (4200).

9. Reede 08.05. Matkagrupp Thorang Phedi’sse (4450m) 8 km (3-5 h). Tipugrupp matkab Kharka laagrikohta, edasi neil ööbimine telkides.

10. Laupäev 09. 05. Matkagrupp ületab Thorang La kuru (5416m) ja laskub Muktinath’i (3800m) 13-14 km (8-9 h). Tipugrupp matkab Chulu West baaslaagrisse.

11. Pühapäev 10.05. Matkagrupp laskub Marpha’sse 21 km (8,2-9,5 h). Muktinath (3800) – Jharkot (3550) – Kagbeni (2800) – Jomsom 2710 – Syang (2701) – Marpha (2670). Tipugrupp matkab Chulu West kõrglaagrisse.

12. Esmaspäev 11.05. Matkagrupp laskub Lete’sse (5-6 h). Marpha (2670) – Tukuche (2590) – Khobang (2560) – Larjung (2550) – Kokhethanti (2560) - Kalopani (2530) – Lete (2480). Tipugrupp ronib Chulu West mäetippu (6419 m) ja laskub baaslaagrisse.

13. Teisipäev 12.05. Matkagrupp laskub Tatopani’sse, kus on soojaveeallikad (ca 7-8 h). Lete (2480) – Ghasa (2010) – Rupse Chhahara (1630) – Dana (1400) – Guithe (1630) – Tatopani (1190). Tipugrupp laskub Thorang Phedi’sse.

14. Kolmapäev 13.05. Matkagrupp matkab ülesmäge (pikk päev – 8-9 h) Ghorepani’sse. Tatopani (1190) – Ghara (1700) – Sikha (1935) – Phalate (2270) – Chitre (2390) – Ghorepani (2750). Tipugrupp ületab Thorang La kuru (5416 m) ja laskub Muktinath’i (3800 m).

Kolmas nädal
15. Neljapäev 14.05. Matkagrupp ronib varahommikul panoraampunkti Poon Hill’il (3100m) ja laskub Hille’sse (3 h + 2,5h Poon Hill). Ghorepani (2750) – Poon Hill (3185) – Banthanti (2300) – (Ulleri (1960) – Hille (1475). Tipugrupp Laskub Jomsom’i (2710m).

16. Reede 15.05. Matkagrupp matkab Nayapul’i ja sõidab Pokharasse. Ööbimine hotellis. Hille (1475) – Sudame (1340) – Matathanti – Birethanti (1050) – Naya Pul (1070) (ca 2,5 h). Tipugrupp lendab Pokharasse.

Selline kena plaan. Siiski on väikeseid kõhklusi, sest räägitakse, et tavaline aeg selle marsruudi jaoks on 17 päeva. Aga eks pärast ole näha, kuidas liikumine sujub. Lausa ummisjalu tormama ka ei tahaks hakata. Kaardil märkisin punaste täppidega planeeritavad ööbimiskohad. Matkan vastupäeva nagu enamus Annapurna ringi sooritajaid, sest nii on kergem kuru ületada.

Puka ja Kuutsemägi

Huvitav on see, et enamasti eksivad meteoroloogid ilma ennustamisel enamasti ni, et prognoos on parem tegelikust ilmast. Ka tänaseks ülestõusmispühaks lubati sooja 8 - 14 kraadi, paraku näitab termomeeter meil poole kolme ajal vaid 4 pügalat. Põhjarannikul olevat veelgi külmem. Aga eile oli kene kevadilm. Õhtupoolikul käisimePuka ümbruses koos Edithi ja Annesega veidi matkamas. Järgnevalt mõned pildid sellest ilusast retkest.


Sooja oli oma 14 kraadi, aeg-ajalt piilus päike pilvede vahelt, ent paar korda sabistas ka kerget vihma. Vindid laulsid lausa kõrvulukustavalt. Annes esines parimas pooljuhi rollis ja juhatas meid vajalikust teeotsast hooga mööda. Käia oli üsna palav, peagi olin sunnitud fliisi seljast võtma ja jope otse särgi peale tõmbama. Hõlmad jäid sellegipoolest lahti. Päikesepoolsetes kõrgemates teeveertes õitsesid sinililled ja näsiniined.



Pika marssimise peale hakkas mulle tunduma, et Põhja-Läti on juba päris lähedal, sest järjest rohkem oli metsa all ja kraavides lund. Umbes poolteist tundi pärast matka algust leidsime ennast Kuutsemäelt.



Nojah, siin saaks veel suusatada. Kõvasti kokku pressitud lumi sulab visalt. Mäealused heinamaad olid sulaveest märjad. Kuuldavasti olevat eile-täna mäel tähistatud hooaja lõppu, aga pärast kella seitset oli kõik juba vaikne. Ei ühtki suusatajat. Tõstukid seisid.



Kuutsemäelt suundusime Annese juhtimisel otse üle heinamaa Puka suunas. Peagi jõudsime maratonirajale. Nüüd leidsin, et meie retke võiks nimetada "Hüvasti talv". Kuna tänavu jäi taas Tartu maratonil käimata, korvasime selle mööda maratonirada marssides. Siis veel paar lõiget ja viimaks jõudsime veidi enne päikeseloojangut ka sinna, kuhu olime tegelikult tahtnud jõuda - Saunamäe lagunenud hüppetorni juurde, kust avanesid vapustavad vaated.





Ilu ja avaruse nautimiseks polnud kuigi palju aega, sest kell hakkas üheksale lähenema, kuid juba kell seitse pidime olema Udernas Jaani ja Elleni juures saunas. Nii kujuneski edasine tee üsna kiireks astumiseks. Google Earth annab mõõtes marsruudi pikkuseks 18-19 kilomeetrit, usun ets see viimane number on õige. Lisaks tuli sageli üles- või allamäge minna. Kaks korda vajus parem jalg läbi lume hästivarjatud veeauku. Tuli välja päris paras treening enne Nepaali.



Sauna jõudsime kella kümne paiku, õnneks oli kuumust veel piisavalt. Koju tagasi saabusime kell üks öösel.

Päevikud, päevikud

Leidsin internetist ka Pavel Portnjagini ja Konstantin Rjabinini päevikud. Loen neid vaheldumisi, lisaks otsin samade kuupäevadega sissekandeid Jelena Roerichi päevikust. Hämmastav, kui vastuvaidlemata täitsid missiooni liikmed Jelena Roerichilt saadud korraldusi. Ma pole varem kordagi kokku puutunud sellise fenomeniga, mille puhul seltskond haritud intelligentseid inimesi järgneb kõhklematult "häälte" poolt antud nõuannetele, viies need ellu pisiasjadeni. Tegelikult on ju kogu missioon esile kutsutud Jelena Roerichi poolt vastu võetud õpetussõnadest. Aga päevikupidamise kohta, tänu millele on meil nüüd nii rikkalikult materjali ühe teekonna uurimiseks, kirjutab Jelena Roerich 12. juunil 1927:

Öelge Ljudm(illale), et ainult Minu nimega võib ülenduda. Ainult Minu õpetus võib tugevdada nende elu. Ainult soov olla kasulik Minu asjades viib nad kindla kaldani. Puhas maailmakorraldus jõuab nendeni Ur(usvati) kaudu. Järgides Ur(usvatit) järgivad nad Mind. Öelge doktorile: Roerichi Muuseumi Sõprade Ühing soovib saada avaldamiseks tema päevikuid. Võib oodata suurt edu. Elu iga joont õpitakse tundma ja see kinnistatakse elukirjeldusse. Samuti on vaja teatada Portn(jaginile). Muuseum omandab kõik teie üleskirjutused, mis võivad avada teil ukse Ameerikasse. Palk ei välista teenimist märkmetega. Uue ehituse ilmnemine annab teile materiaalse baasi. Eredalt võite edasi anda teekonna ebatavalisust.

Tuleb imetleda, kui osavalt manipuleerib Jelena Roerich inimestega. Ühele tõotatakse kuulsust ja au, teisele materiaalset kasu ning võimalikku pääsu Ameerikasse.

Juba järgmisel päeval (13. juunil) kirjutaski Pavel Portnjagin:

Täna luges J. I. mulle ja doktorile oma vihikust Õpetaja sõnu, millega soovitatakse meil pidada meie Missiooni teekonna päevikut. Enne proovisin mitu korda päevikut kirjutada, kuid kaotasin varsti huvi selle tegevuse vastu; nüüd alustan uuesti (Ариаварта. 1998. № 2, c. 14).

Kohusetundlikult alustab Portnjagin kirjutamist ning annab tagasivaate missiooni senisele teele alates Ulaanbaatarist lahkumisest 13. aprillil. Kuna Portnjagin oli missiooni transpordiülem, leiame tema päevikust väärtuslikke kirjeldusi just edasiliikumise viiside kohta, näiteks:

Meie karavan oli jagatud kolmeks ešeloniks – esimesena läks koormaešelon, selle järel Missiooni liikmed koos relvastatud valvega ja seejärel taas koormad. Relvastus koosnes 8 Mauseri karabiinist, kahest vene vintpüssist, ühest Mauseri automaatpüstolist J(uri)N(ikolajevitšil) ja mitmest eri süsteemi revolvrist (lk 16).

Doktor Rjabinin on aga ennegi päevikut pidanud. Tema pühendab oma märkmetes palju ruumi arutluse üle Himaalaja Vennaskonna või Himaalaja Õpetlaste Kogukonna kohta, keda siiralt usub eksisteerivat. Nikolai Roerichi "Aasia südamest" leidsin ka selle usu aluse:

"Shanghai Timesis", hiljem ka paljudes teistes ajalehtedes ilmus pikk artikkel dr. Laojini allkirjaga tema käigust Šambhala orgu. Dr. Laojin jutustab palju üksikasju oma teekonnast Nepaali joogi saatel läbi Mongoolia kõrbete ja kaunite mägismaade orgu, kus ta leidis suurepärase kõrgemat tarkust uurivate joogide asunduse. Ta kirjeldab raamatukogusid, laboratooriume, hoidlaid ning ka torni. Need kirjeldused langevad hämmastavalt kokku selle tähelepanuväärse paiga kirjeldustega teistest, raskesti kättesaadavatest allikatest. Dr. Laojin kirjeldas suurejoonelisi teaduslikke katseid tahtelevi, pika maa taha telepaatia, magnetvoolude ja mitmesuguste kiirguste kasutamise kohta. Oli huvitav näha, kui suurt huvi need teated paljudes maades äratasid. (Lk. 296.)

Nüüd on selge, kust pärinevad Jelena Roerichi Vennaskonna tegevuse kirjeldused ning tema päevikus sageli mainitud torn. Ilmselgelt pidi viidatud kirjatükk olema ilmunud vähemalt enne ekspeditsiooni teeleasumist Mongoolia pealinnast, sest vaevalt Roerichil õnnestus kõrbes lugeda "paljude maade" ajakirjandust.

Paar huvitavat tsitaati Rjabinini päeviku algusosast:

9. V. (1927) Pikapeale selguvad meie teekaaslaste tunnusjooned. Näiteks mongoli laama Lamadžan. Selgub, et varem oli ta röövel, seejärel salakaubavedaja, sõdur, nüüd kahetses pattu ja läheb laama haridustee lõpetamiseks Lhasasse. Teine – Dava Tseremnilov on endine salakaubavedaja, Suhe-Batori partisan, pärast punaväelane, kes laulab Šambhalast. Mõlemaid soovitati väga teatud tuntud isikute poolt. (Ариаварта 1996. Начальный выпуск, c. 45.)

Selgub, et mitmel missiooniga liitunud laamal või mungal on selja taga kirju ja üldsegi mitte budistlik minevik.

18. VI. Palav päev, öö oli soe. J.I. sai Õpetajalt teate, et kätte jõuavad tähtsad maailmasündmused. Oma tavalises vastuvõtmise olekus nägi ta lühikeste juuste ja teraselt suunatud pilguga võõra inimese laia nägu, kelle kohta oli öeldud, et see on B., kes meie peale mõtleb ja meid huviga jälgib ning kellel on suured võimalused presidendiks saada, kui ta ei anna alla püüdlemise survele. --- Teele asume õhtul mitte enne kella viit pärastlõunal, et olla vähem päikesekiirte käes, mis on ülimalt ohtlikud J.I.-le, kes tegeleb psüühiliste katsetega (50).

Väga huvitav sissekanne, kus esimest korda viidatakse Jelena Roerichi olekule õpetajaga suheldes. Lisaks selgub siit ja ka teistest kirjutistest, et kogu missioon suhtub Jelena Roerichisse kui äärmiselt hinnalisse instrumenti, kohandades tema järgi kogu liikumise. Ka Jelena enda päevikus on sel ajal läbivaks teemaks kuumus ning nõuandja soovitused varjata ennast päikesekiirte eest.

3. IX. Eile tuli kaks laamat kuue hobusega – ühinevad meie suure karavaniga Tiibetisse, hakkavad meid aitama teel loomi valvates. Sel kombel on tänasest päevast karavanis 29 inimest ja 101 koormalooma, peale selle on veel 16 lammast ja kaks koera (lk 61).

Viimase sündmuse kohta kirjutab ka Nikolai Kordaševski:

3. IX. Päeval tuleb laama, üleni kollases. Ta toob vältimatu kollase räti – khatagi ja kotikese rosinaid kingiks. Palub luba koos meiega Tiibetisse minna. Luba on antud ja meie laagrisse lisandub veel üks telk. Kaks püssi, kaks inimest ja viis hobust. Mida suuremad on karavanid sellistel rännakutel, seda parem. Inimesi loetakse püsside arvu järgi.

Huvitav on kõrvutada ka 5. augusti (1927) ufovaatluse kirjeldusi, mille kohta kirjutasin juba natuke 5. aprilli postituses.

Rjabinin:

5. VIII. Umbes pool üksteist hommikul märkasime suurt musta kotkast, kes lendas läänest itta – nii suured linnud on siin haruldased; seejärel nägime, et burjaat Tsultim vaatab kirde suunas. Tema juurde jõudes märkasime väga suures kõrguses erksalt helkivat eset, mis kiiresti ja sujuvalt liikus lõunakaarde Humboldti aheliku suunas. Jõudsime tuua kolm binoklit ning kõik selle grupi siin viibinud seitse inimest vaatlesid hoolikalt seda nähtust. Kuigi ese juba kaugenes, paistis see binoklis heleda ümara pikliku kujuga kehana, mille üks külg oli valgustatud ja mis pikkamööda eemaldus ja äkki, samuti seda vaadelnud N. V. sõnade järgi pöördus nurga all kindlalt lõuna suunas. (Lk. 57.)

Portnjagin:

6. augustil. Eile hobuste rautamise ajal kell 10.30 hommikul märgati kõrgel õhus mingit kummalist valget laiku, mis liikus kiiresti kirdest edelasse. Binoklist võis vaadelda selle värtnakujulist vormi. Tehti oletusi, et see on mänguõhupall, mis on lendu pääsenud lähimast hiina linnast, kuid täna selgus, et see oli Vennaskonna lennuaparaat, millega üks Vennaskonna liikmetest pöördus Tiibetisse tagasi pärast Taši-Laama külastamist, kes teatavasti on Mukdenis. See aparaat liigub „segajõu A” abil. (Lk 27.)

Samasuguse kirjelduse leiame ka Kordaševski päevikust. Vaatlema õppinud sõjaväelase ja missiooni konvoiülemana annab ta kõige ulatuslikuma pildi nähtust:

5. VIII. Täna toimus laagri kohal kummaline nähtus. Seisime koos J(uri) N(ikolajevitšiga) lasipuu juures ja rääkisime Tiibetist ning selle vaimsetest õpetajatest. J. N. on suurepärane Aasia ning selle maa asjatundja – Harvardi ülikooli ida keelte magister. Äkki hüütakse: „Kotkas!” – „Kus on kotkas? Must kotkas on laagri kohal!” kostsid erinevad hääled. Vaatasin tõstetud peade suunas , kuid ei näinud kotkast, vaid hiigelsuurt kollakasvalget päikese käes helkivat kera. „Mis kotkas see on, see on ju õhupall,” ütlesin lähenevale N(ikolai) K(onstantinovitš) R(oerichile) ja tormasin telki binoklit tooma. Sellega leidsin varsti jälle üles õhus lendava kummalise eseme. Täiesti selgelt, umbes poole kilomeetri kõrgusel meie kohal liikus taevas kera. Välisküljel polnud näha ei nööre ega gondlit. N.K.R., J.N., mitu mongolit ja mina jälgime ebaharilikku nähtust. Kera liigub mööda sirgjoont idast läände ja äkki , pöördunud täisnurga all lõunasse, kaob üha vähenedes lähima mäeaheliku taha. Burjaadid kinnitavad, et algul lendas kera ja maapinna vahel hiigelsuur must kotkas, kuid teda ma enam ei näinud. Pudeneb oletusi alates sellest, et see oli Suzhoust lendu läinud laste õhupall ning lõpetades sellega, et üle meie lendas hiina lennuväe aeroplaan – muuseas, olematu. Kuid esiteks oli täiesti selge, et see, mida ma ei saa nimetada kuidagi teisiti kui sfääriline aerostaat, muutis kurssi, kuuletudes rooli täpsele pöördele, ja teiseks – kogu oma ehituse poolest ei sarnanenud ühegi mulle teadaoleva õhulaevaga. Ei saa oletada ka seda, et tegemist oli euroopa aeroplaaniga. Mida oleks see teinud tuhat versta võimalikust baasist eemal ja Himaalaja suunal, millest ülelend on õhusügavike tõttu täiesti võimatu. Alles hiljem saime teada, mis see tähelepanuväärne nähtus tegelikult oli.

Nagu näeme, aktsepteerisid Portnjagin ja Kordaševski Jelena Roerichi tõlgendust, et tegemist oli Vennaskonna poolt pantšen-laama juurde saadetud lennuaparaadiga.

Tänase postituse lõpetuseks tahaksin esitada lõigu veel ühest Kordaševski sissekandest:

19. VIII. (1927) Pärast lõunat läheme N.K.R.-ga laagrist kaugele. Küll siin, küll seal on laiali paisatud kivilammaste hiigelsarved – just nagu mööda raugenud lahinguvälja laiali puistatud sõjasarved. N.K.R. osutab neile sarvedele, looduse töö peensusele. „Me läheme mööda erilist teed,” ütleb mulle N.K.R., „kui Blavatskaja pidi kunagi minema salaja ning tungima Tiibetisse põhukoormasse peidetult, - siis meie läheme avalikult ja pidulikult, lehvivate lippudega. Iga meie samm saab osaks legendidest, mida luuakse meie retkest. Ja kes teab, milliseid. Kuuenda rassi lävepakul peavad ka sündmused olema erilised.”

Minu jaoks pole siin oluline mitte legend Blavatskaja Tiibetis käigust, vaid suhtumine käesolevasse missiooni. Kuuenda rassi kohta kirjutab Kordaševski järgmisel päeval:

20. VIII. Edasi räägib N.K.R. kuuenda rassi ilmumisaja lähenemisest. See peab välja vahetama meie, viienda, intellektuaalse rassi. Kuues saab olema vaimse kultuuri kandja ning selle ees avanevad hoopis uued võimalused.

Uus mees võitlusväljal

Leidsin internetist Roerichi missiooni konvoiülema tsaariarmee polkovniku Nikolai Kordaševski reisipäeviku. Nikolai Kordaševski oli äärmiselt huvitav tegelane, pärines sõjaväelase perekonnast, sündis kas Peterburis või Kaunase lähedal mõisas, kus elas ka pärast Leetu tagasipöördumist. Õppis kadetikorpuses, teenis keisrinna ratsavalve ülema asetäitjana. Sideohvitserina saadeti mais 1917 sõjaväeatašeeks Teherani, sealt sattus inglise sõjalise missiooniga India kaudu Siberisse, 1918 liitus Valge kaardiväega. 1919. aasta jaanuarist alates elas Pekingis (võib-olla ka Harbiinis), sattus Mongooliasse (võib-olla isegi koos Roman Ungern-Sternbergi vägedega, tuleb kontrollida), kohtus mongoli pealaama 8. Jebtsundamba Hutuhta ehk Bogt-khaaniga, sai temalt kaitsekirja ning Rohelise Tara tanka. Pöördus 1922. aastal tagasi Leetu, elas Raudonesi lossis Kaunase lähedal. Nikolai Roerichiga kohtus Kordaševski esmakordselt 1923. aasta augustis Pariisis okultismiga tegeldes. Roerichite poolt omistati talle nimi Tšahenbula - väidetavasti nägi kohtumist ette Ameerikas elanud Sofie Shafran, kes teadis ka, et tegemist on Tamerlani väeülema taaskehastusega. Puutus Roerichiga kokku veel kord järgmisel aastal Berliinis, seejärel pöördus tagasi Leetu, kus töötas Roerichite organisatsioonis World Service - Mirovaja Sluzhba. Juunis 1925 saatis Nikolai Roerich talle õpilase sõrmuse (nn Allal-Mingi sõrmus) ning Juri Roerich adgaani mõõga, mis olevat kunagi (ilmselt eelmises elus) temale kuulunud. Siit siis eelmises blogis mainitud sõrmus ja mõõk. 1926. aasta detsembris sai ta Roerichilt kutse osaleda Tiibeti-retkel konvoiülemana ning asus teele 17. veebruaril 1927.

Raudonesi loss

Eelmis(te) postitustega seoses tahan ära tuua ka tsitaadi Nikolai Kordaševski päeviku algusest, kirja pandud kusagil Egiptuse ranniku lähedal enne Suessi kanalit:
9. III. "Tihti," ütles N. K. R. "ei sepista tagajärgede ahelat mitte niivõrd teod, kuivõrd mõtted. Kõige võimsam jõud - see on mõtte jõud. Aga kuna see ilmutab ennast väljaspool kehaliste silmade vaatevälja, ei taha inimesed seda jõudu uskuda."

Seega osutus õigeks mu oletus (vt. 25. märtsi sissekannet), et Roerichid üritasid muu hulgas mõtte ja sõna abil tulevikku kujundada, kujutades ette ja pannes kirja asju, mis pidid tulevikus nende plaani kohaselt juhtuma.

Veel üks retk Roerichitega, mis ei lõpe Lhasas

Nikolai Roerich näitab oma reisipäeviku lõpuosas välja selget pettumist Tiibetis. Maitreja lippu all Ulaanbaatarist teele asunud salka ei võetudki Tiibetis austusavaldustega vastu, vaid tõkestati neil tee Lhasasse ning lasti viis kuud külmetada ja nälgida 4500 meetri kõrgusel Changtangi platool. Seejärel lubati ellujäänutel Tiibetist lahkuda 6000 meetri kõrguste mäekurude kaudu. Seepärast on arusaadav, kui päeviku viimased leheküljed on pühendatud sellele, et näidata, kuidas Tiibet käib alla 13. dalai laama valitsemise ajal. Mõningaid iseloomulikke tsitaate sel teemal esitasin juba varem. Praegu huvitab mind hoopis see, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid. Miks vene reisijatel ei lubatud Lhasasse marssida? Mis mängu mängis üks või teine pool. Roerich kirjutab pärast Sikkimisse jõudmist:

„Meie sõbrad Sikkimis räägivad meile, et juba talvel kuulsid nad, et Nagtšu ees seisavad tugevad Vene ratsaväe üksused. Niisugused teated tekitasid palju ärevust. Muide, see oli üks järjekordsetest totratest legendidest meie kohta. Nende aastate jooksul tuli mul olla vahel Prantsuse ja Ameerika kuningas ja Vene korpuse komandör ja kõikide budistide kuningas.“ (Lk. 237.)

Tekib kahtlus, kas ei püüa Roerich pärast oma Suure Plaani läbikukkumist näidata, et mingit plaani polnudki. Et oli lihtsalt õpetlastest koosnev ekspeditsioon, mille eesmärkideks peale puht kunstialaste oli „tutvuda Sise-Aasia muististe olukorraga, vaadelda religiooni tänapäevast seisundit ning kombeid ja märkida suure rahvasterändamise jälgi“, nagu kirjutab Nikolai Roerich laiale avalikkusele mõeldud raamatus „Aasia süda“ (lk. 251). Et see, mis toimus, oli ajaloolis-etnograafiline uurimisretk, mitte religioosne missioon.

Ent kui loeme kasvõi põgusalt Jelena Roerichi tolle perioodi päevikuid, saame asjast hoopis teise pildi. Muidugi, alati võib küsida, kuidas suhtuda neisse n.ö. kõrgemalt poolt tulnud juhtnööridesse, mida Jelena väidetavasti vaid kirja pani ja adressaatidele edastas. Kas pole need lihtsalt haige inimese sonimised? Kas keegi üldse kunagi võttis neid tõsiselt?

Viimasele küsimusele on üsna lihtne vastata. Näiteks 13. septembril 1926 on Jelena Roerich muude suuniste hulgas kirja pannud järgmise: „Võin soovitada maalida mongoolia muuseumi jaoks pannoo „Maitreja ilmumine pilvedes“. Ja 1927. aasta 18. märtsi Ulaanbaatari „Izvestia“ trükib artikli, kus kirjeldatakse maali „Suur Ratsanik“ üle andmist Mongoolia valitsusele. Tõsi küll, see pole soovitatud Maitreja, kuid ühe sarnase Šambhala valitsejat kujutava maali oli kunstnik juba Maitreja tsükliga liitnud. Pildi üleandmise tseremoonial peetud kõne lõpetab Roerich sõnadega: „Levigu meie ühise õpetaja Lenini idee kogu maailmas nagu leek, mida on sellel pildil kujutatud, ning las mehed, kes seda õpetust järgivad, jätkavad oma tööd samasuguse otsustavusega, kui kappab sellel pildil kujutatud Suur Ratsanik.“




Teine näide: 25. juunil 1927 ütleb üleloomulik nõuandja: „Jagage antav kolme raamatu vahel – Ida nõuanded, Püüdluste raamat ja Ääretus.“ 23. juulil ta lisab: „Võib kõik kolm raamatut liita üheks pealkirjaga „Ida hea nõu.“ Sees võib säilitada kolm osa.“ 5. juulil 1927. kirjutab Nikolai Roerich oma päevikus: „Koostatakse kolme uut raamatut.“ (Lk. 218.) Ja need näited on leitud üsna pealiskaudsel materjaliga tutvumisel! Usun, et kui asjasse tõeliselt süveneda, ilmneb, et paljud Roerichi(te) raamatutes olevad read pärinevad otse Jelena nõuandja suust. Vähemalt päevikute 22. vihikus on peaaegu iga päeva sissekannete hulgas jutumärkides lõik või lause, millele eelneb sõna raamat. Näiteks 21. septembril 1926. „Raamat: „ Et mõista tegevuste liikuvust, tuleb basseini pind sogaseks muuta ning jälgida alumiste kihtide liikumatust.““

Mida võib siis leida Jelena Roerichi 1926. ja 1927. aasta päevikutest sellist, mis heidaks valgust sel ajal toimunud sündmustele? Tuleb öelda, et need vihikud erinevad suuresti esimestest päevikutest – teksti on rohkem, see ei meenuta enam luulet, vaid tundub tavalise proosatekstina, ent mõistmist raskendavad sedapuhku paljud lühendid, mida järjekindlalt kasutatakse. Üleloomuliku nõustaja nime neis vihikutes ei avalikustata, kuid kontekst annab mõista, et tegemist on kellegagi, kes kuulub salapärasesse Vennaskonda. Ta jälgib, sooritab vaatlusi ja võib-olla isegi katseid. Talle pole võõras ei keemia, füüsika ega astronoomia. Sageli lõpetab ta oma juhised sõnadega ”lähen torni” või ”tuleb minna torni”. Ja tema kõrval eksisteerib veel keegi Õpetaja. Esitan järgnevalt väikese valiku väljavõtteid päevikute 22. ja 23. vihikust. Lugemise lihtsustamiseks kirjutan lühendid lahti. Kui oskan, siis lisan ka kommentaari.

16.IX 1926. Garanteerin edu. Õpetaja saadab löögi siis, kui tarvis. Minu käsi võib osutada T(iibetit), seepärast seadke tiibetlastega sisse paremad suhted.
18. IX. Naerge totruse üle. Kes julgeb teid pärast Lenini ülistamist süüdistada.

Näeme, et nõuandja julgeb olla arvestavalt küüniline. Lenini ülistamine on vahend selleks, et saavutada tegevusvabadus.

23. IX. Näidake õhust tulnud kirja, mis kutsub üles koos töötama Uue Ilma ja ennustuse loomisel. Näidake, kuidas tajute Maitreja aega. Peab teie siinviibimist kaunistama. Parem mitte äratada tähelepanu. Parem varastest eemale hoida. Parem mõelda T(iibeti)sse minekule, külvanud siin enne suured terad. Parem alustada T(iibeti)st, Šamb(hala) pildist. Nagu Me oleme korduvalt öelnud, lähete vaid Minu nimel. Möire ei kohuta, kui lähete Meie teed mööda.

Kirjutatud tõenäoliselt Ulaanbaataris.

29. IX. Garanteerin edu. Peab keskenduma tiib(et)lastele. Oskus budismi triumfi ilmutada peab teid eristama. Nimelt seda pole keegi veel teinud. Miks mitte varuda endale Venemaalt välispassi. Suvel sõidavad kõik laiali, seepärast parem praegu. Uued inimesed ei pruugi teid teada. Ärasõidu puhuks. Arvan, et tähelepanelikult tuleb koguda kõiki kuuldusi.

Jälle hea näide sellest, kuidas hoolitsetakse ka materiaalsete asjade eest. Miks mitte soetada Vene välispassi, et saaks vajaduse korral sealtkaudu põgeneda. Müstilise Vennaskonna liige on hästi informeeritud isegi vene bürokraatia iseärasustest.



16. X. Minu Kiir on väga pahane kodumaa käitumise üle. Otsime uusi võimalusi. Korjame lahinguväljalt relvad kokku. Sõidame hobusekronudega. Seame ennast ise sisse. Vajalik on löök T(iibeti)sse. T(iibeti)st tuleb teha maailma uus faktor. Kodumaal pole jõudu maailmale vastata. Las ütlevad inimeste asemel oma sõna mäed.

Ilmselgelt väljendub siin pettumus Nõukogude Venemaa Aasia-poliitikas. Kahjuks pole selge ajend. Kas oli põhjuseks liiga vähene toetud Roerichite ettevõtmisele või miski muu, tuleb veel välja selgitada.

17. X. Edu tuleb. Sillutame uue tee. Kui kerge oleks kodumaal olnud korraldada asju Aasias! Muidugi, väga palju on käest lastud, kuid sündmused ootavad V(enemaa)d.
24 XI. Nüüd tuleb suunata tähelepanu T(iibeti)le. Näen hästi teie võimalusi T(iibeti)s. Võib anda tõlgi. Kuid ta oskab halvasti v(ene) k(eelt). Mitte väga halvasti.
18. XII Läheme T(iibeti)sse, ainus tee on T(iibet). Kiidan heaks liikumise T(iibeti)sse. Suunake oma mõtted T(iibeti)le. Edu ootab teid T(iibeti)s. Tuleb oodata teateid Tiib(etist).

Järjekindlalt taotakse Tiibeti trummi. Kas oli tarvis vaimu teekonnaks valmistada või oli kõhklusi sihtpunkti osas?

7. I 1927. Minge lõvidena. Purustage takistused. Suunduge läbi vaenlaste hulkade. Osake liigutada rahvaid. Leidke T(iibeti) uus sõna. Näen teed T(iibeti)sse. Näen Meie kohtumist. Näen sõjalist teed. Näen uue ehitaja kangelastegu. Näen juubeldamist T(iibeti)s. Näen võidukat lahingut. Näen eitajate tasumistundi. On tähtsaid uudiseid.

Taas räägitakse sõjalise sekkumise võimalikkusest.

8. I. Maailma raskus süveneb. Uus kokkupõrge on vältimatu. Hiina lõõmab. Ootan uusi teateid. T(iibet) kogub vaikides jõudu. Minge kui lõvid, ees ootab palju lahinguid.
22. I. Peab olema märk D(alai) L(aama) jaoks, tema peal on peamine mõju.

Võib-olla peeti märgi all silmas Roerichi poolt kujundatud „Kõikevõitva Buddha ordenit“. 28. novembril 1926 oli Jelena Roerich tellinud Ameerikast kolm sellist märki (Rosov 2002).




12. II. Minge kui lõvid. Takistused ei kohuta. Tee on kaitstud. Tulen koos teiega, purustan vaenlase liikumised. Minge kui lõvid. Näen seitset T(iibeti)s. Õpetaja käsi teab, kus on maailma mõtted.

Seitse on muidugi ekspeditsiooni või missiooni seitse vene rahvusest liiget.

19. III. Valmistage tee ette. Aeg on end valmis seada. Meie läkitatu saabus Lhasasse. --- Venel(ased) võivad koputada. Soovitan luua vanausulistest Serg(iuse) sotnja. Olgu Minu kujutis D(alai) L(aama) jaoks pandiks. Tuleb siin leida veel üks vanausuliste piltide seast. Korralduse teadaandmine vapustab kas. väga. Osutage D(alai) L(aamal)e selgesti, kuidas on valmis ratsapolk. V(ene) kõrvad võivad kuulda tiibeti armee võimsusest. Soovitan nimetada kas. kalmõkkideks.

Üks võimalus, kust pärinesid kuulujutud Vene ratsaväest – neid levitasid missiooni liikmed ise. Siin räägib nõuandja ratsaväe loomisest ja sellest, kuidas juttudega dalai-laamat hirmutada. Sajaprotsendilise kindlusega ei julge kas. kasakateks pidada. Püha Sergius Radonežist, vene munk, kes elas 14. sajandil, oli Nikolai Roerichi ja tema sõbra Georgi Grebenštšikovi lemmikpühak.

24. IV. Peab minema Tiib(etit) mööda kiirustamata ja saatma kuuldusi budistlikust saatkonnast. Buda lipu all oleva saatkonna ilmumine on esmakordne inimkonna ajaloos. Sellega avate lukud. Maitreja kogukonna nimel tuleb põrmustada väärad Õpetused.

Veelkordne kinnitus sellele, et missiooni edu pidi osaliselt põhinema kuulduste levitamisel.

5. V. Minu käsi tegeleb laimuga, mis pesitseb Lond(onis) Scotl(and) Yardis. Venelasi, kes on Scotland Yardi teenistuses (minu poolt kuuldud vestlused). Vene aristokraadid on sündinud spioonid.
9. Olen öelnud tähtsa teadaande Scotl(and) Yardist. Teie side Vennaskonnaga hirmutab I(nglismaad), kuna te kuulutate seda, millest elab maailm. Pange need teadaanded kuupäevade kaupa kirja, muidu pole pärast võimalik meelde tuletada. Õige on minna vaoshoitult. Muretsege vähem asjade pärast. T(iibeti)s koostame täpse nimekirja lubatavast.

Tõenäoliselt tähendab eelnev lõik, et üht või mitut missioonil osalejat kahtlustati spionaažis inglaste heaks. Huvitav on nõudmine kõik ilmutused täpselt kirja panna, nagu oleks seda hiljem tarvis millegi tõestamiseks.

15. V. Õpetaja käsib minna võimalikult kiiresti. Pärast T(iibeti) piiri võib aeglasemalt.
21. V. Tahan, et võtaksite seda reisi kui imelist sõitu. Kinnitan, mitte väsida ja mitte ärrituda. Võite minna ükskõik kui aeglaselt. Las kuulduste linnud jõuavad teist ette.

Taas kord rõhutatakse kuulduste olulisust.

24. V. Üritage jõuda Lh(asa)sse enne kahekümne esimest sept(embrit), seepärast näete, kui palju aega teil ees on. Hiina käed juba lõppesid, sest Kukunori piirkond on juba Tiib(et).
3. VI. Väikeste ümberjaotajate rakuke, kes ennast kommunistideks nimetab, mõtleb teie peale. Venel(ased) ei suuda mõista teie teed. Ärme ootame neilt seda. Ehitame oma liikumistee nii, et iga faas kujutaks endast legendi. Olete juba inimliku mõistmise alt väljunud.

Ja Nikolai Roerich pahandab hiljem päevikus, et nende kohta räägiti igasuguseid legende!

23. VI. Võib teravalt rõhuda lääne D(alai) L(aama)le. Seni olete ida D(alai) L(aama) pooldajad, kuid Lääne rikkus ja jõud võivad valida oma D(alai) L(aama).

Ühel hetkel soovitas nõuandja koguda andmeid lääne budistide kohta, isegi väga konkreetselt, nii et Ameerikas võiks aidata andmetega see ja Prantsusmaal too ning Saksamaal keegi kolmas. Ilmselt kavatseti andmeid kasutada missiooni kaalukuse suurendamiseks.

27. VII. Nimele Rita Rigden luban lisada Tšomdende. Näidake saatkonna nimekirjas – lääne budistide suursaadik. Ur(usvati) – lääne budistide naiskogukondade esindaja. U(draja) – budismi ja sanskriti suurte teaduste doktor, saatkonna teaduslik sekretär. Doktor – arst-teadlane, Lääne Tantra asjatundja.

Nonii. Veel üks aunimi „suurele õpetajale Roerichile, kes kannab tiitlit Kõikevõitev“. Just sellise nimega tutvustati Nikolai Roerichit 1935. aastal Mongoolias ilmunud biograafias (Rosov 2002). Urusvati on teatavasti Jelena Roerich ise, Udraja aga Juri Roerich. Rita Rigden on Nikolai Roerichi nimi Tiibeti missiooni ajal, hiljem laienes see tervele missioonile (vt Rosov 2002). Nimi viitab seotusele müütiliste Šambhala kuningatega (Rigden).

5. VIII. Luban pidulikult kõigile kuulutada anda, et Meie lennumasin teavitas Taši Laamat teie tulekust ja vajadusest, et Mong(oolia) jaoks oleks eraldi Gegen. Kõik nägid (masinat). Muidugi, teie saite seda teada Šambhalast. Koguge kõik kokku ja öelge. Samuti kutsuda enda juurde Gegen ja anda talle sõrmus tema ja Taši Laama jaoks. Samuti andke talle ennustus ja sada jantšani. Ilmutused võivad teel esineda kõige argisemas vormis. Õpetaja soovitab kõigil omada teravat nägemist ning märgata iga detaili. Pole vaja oodata vikerkaart ja ingleid, aga Šambhala tolm võib paista.

See lõik vajab pikemat kommentaari. 1924. aastal suri Mongoolia peavaimulik 8. Jebtsundamba ehk Bogd Gegen ehk Bogdo-khaan. Mongoolia valitsus keelas tema reinkarnatsiooni otsimise. Seega jäi Mongoolia ilma pealaamata. See on üks aspekt. Teiseks on kummaline lennumasin. Nikolai Roerich kirjutab „Altai-Himaalajas“: „5. august. Midagi väga tähelepanuväärset. Pool üksteist hommikul lendas üle leeri selges sinises taevas erevalge, päikese käes sätendav kerakujuline aparaat. Laagris vaatasid seitse inimest seda ebatavalist nähtust. Suund oli kirdest lõunasse.“ (Lk. 220.) Jantšan oli üks tollastest hiina rahadest. Sõrmuse kohta aga käib võib-olla mõistatuslik lause Roerichi päevikus: „Kahekümne kaheksanda õhtuks ratsutas kohale Tš. mõõga ja sõrmusega.“ (Lk. 219.) Asja uurides selgub, et salapärane Tš. on Tšahenbula ehk polkovnik Nikolai Kordaševski, missiooni relvastatud kaitsesalga juht. See salk ühines Roerichitega 28. juulil 1927. Sõrmus oli nn Allal-Mingi sõrmus, mille ta sai oma vaimselt õpetajalt Nikolai Roerichilt. Ilmselt saadeti (vähemalt mõttes) ka pantšen-laamale märgiks selline Allal-Mingi sõrmus.

24. VIII. Nüüd m(uu). Kui tahate Lh(asani) jõuda, peate täitma Minu käske. Ei tohi öelda sõnu "bolševikud", "Moskva" ja mitte mainida midagi lääne pool Uuraleid. Mitte kanda v(ene) vormimütse, nimetada ennast lääne budistideks. Seitsme päeva pärast kanda lahtirullitud lippu.
26. VIII. Rõõmustasin vormimütside hävitamise üle, lõpetage see homme. Pole kohane kanda Akdordžet sõjaväe vormimütsil. Pimeduse kõrvad sagivad, seepärast ärge rääkige üleliigsetest sõjalistest asjadest. Staabiülem muidugi on seotud U(draja)ga, kuid sõjajutud algavad Lh(asa)s alles pärast Minu Käsku.

Algab "vaimne eraldumine" Venemaast, Venemaa mainimine keelatakse varsti sootuks. Miks? Vastust teab vaid müstiline Õpetaja. Lipu kohta käiv korraldus täideti - Portnjagin kirjutab oma päevikus: "30. august. Täna läksime esimest päeva ameerika lipu all. Meie väikese karavani eesotsas ratsutav laama kandis piigi küljes väikest tähelippu." Mütsidest. Mäletatavasti ehtisid missiooni liikmed ennast juba Ulaanbaataris akdordžega kaunistatud (vormi)mütsidega. Nüüd siis käskis üleloomulik nõuandja need hävitada. Ja hästi tegi, kuigi viitab samas taas sõjale. Tundub, et Jelena Roerich oli väga sõjakas naine.

7. IX. Kiirustame plaaniga kindlustada (sanktsioneerida) teid Himaalajas, et jääda pühade mägede keskele ja valitseda sealt Zv(enigorodi). Veel ei garanteeri, kuid loodan, et plaani selline ülendamine on võimalik. Ütlen õigel ajal. Asjaolude kulgemine võib plaanile anda uued horisondid – Al(tai) kõrgus korvatakse Him(aalaja) kõrgusega. Sealjuures kõlab käsk Him(aalaja)st vääramatult. Zv(enigorodi) asukohta võib külastada liivasid mööda kõndimata. Veel ei garanteeri, kuid Valitsejatel on hea meel lisada plaanile erakordsust. Võib õppida tiib(eti) keelt või saada tõlgi. Kiirustame kohale tooma Belovodjesse valitud venel(asi) ja ameerikl(asi). Võite osata keelt või kasutada Meie tõlki. Vaimu keskus Himaalajas, Valitsuse keskus Al(tai)s. Raskem, kuid kõige ebaharilikum plaani lahendus.

Suur Plaan hakkab hapuks minema. Ilmselt pole Lhasast saabunud teated soodsad, Tiibet ei taha oma heategijaid tunda. Ja juba hakataksegi kõrva sosistama variante võimaliku läbikukkumise puhuks. Uue Maa võimukese hakkab Altaisse nihkuma, kuigi vaimne jääb esialgu Himaalajasse.

11. IX. Käsin, et venel(ased) ei mainiks midagi V(enemaa). kohta. Käsin pidada ennast am(eerika) teenistuses olijaiks.

Ju siis oli niimoodi kasulikum.

24. IX. Nüüd m(uust). Lisage D(alai) L(aama) kingitustele tšekk kahele tuhandele dollarile. Lääs mõistab õpetatust kirjakonksudest, aga mitte puudadest, Am(eerika)s kasutatakse tšekke.
26. IX. Pidage meeles vanal ajal tehtud ettekuulutust: „Uue ajastu aastal tõuseb lossis, kus viibis Õnnistatud Õpetuse Pea, Šambhala lipp ja ustavad Õpetajad ilmutavad seda Šambhala ümber. Nad viivad selle ringiga läbi hukkamõistetud linna, määratud linna aseme ja lõpetavad Maitreja ajastu saabumise ringi pühas linnas.“ – Nüüd teate, miks kandsite Minu kujutist.

Keeruline lugu. Losse, kus viibis Buddha, võib olla õige mitu. Hukka või süüdi mõistetud linn võib olla Lhasa, kuid Lhasa võib sama hästi olla ka püha linn. Määratud linna ase on muidugi tulevase Zvenigorodi paik Beluhha mäe jalamil. Tuleb välja, et Roerichi pikk retk oli ring ümber Šambhala.

22. X. Rääkisin juba uutest teedest Meie juurde ja võin eraldada Tiibeti Meie kaitse alt. Meil on ka teisi võimalusi. Kui võib ära visata tüki kõdu, võib rõõmu tunda uue kivi üle. Just nii hästi korraldubki kõik, et aganad eraldusid teradest.

Oktoobri lõpus algas viis kuud kestnud tiibeti vangipõlv, siin näeme ilmselt reaktsiooni sellele, et missiooni tee tõkestati.

24. X. Kinnitan A. M.-i pidulikult lääne D(alai) L(aamaks), sellega täitub vana ettekuulutus. Nüüd võib Aarde Hoidja ise määrata suhted Tiib(eti) Laamaga või ajutiselt teda tunnistada või alustada iseseisvalt religiooni puhastamist. Samuti teen A. M.-ile ülesandeks välja kuulutada rahuarmastavad A(aasia) R(iigid). Saagu teoks viienda D(alai) L(aama) mõte! D(alai) L(aama) määramine pidi toimuma koha peal Tiib(etis) mitte kaugel Vennaskonna kolmandast tsoonist. Niisiis, tingimused on täidetud. Selles paigas jättis viies D(alai) L(aama) saatjatega hüvasti ning seda hakati nimetama „Valge Tšörten“. Ja see juhtus sel päeval, seepärast peamegi kahekümne neljandat oktoobrit A(asia) R(iikide) päevaks.

Kahtlesin kõvasti, kas A. M. –i taga võiks olla Nikolai Roerich, kuid vist asjata. Akdordže Mahatma. Rosov mõistab asja samuti. Oletan, et viies dalai-laama jättis saatjatega hüvasti siis, kui ta hiina vangipõlve viidi. Aasia riigid dešifreerisin ka õigesti, tore.

29. X. Jaapan on paljus teie sõber, seepärast ärge teda laitke, kuna T(iibeti)s on palju jaapani kõrvu.

Küll on ettenägelik vaim! Roerich hakkabki varsti Jaapani suunas vaatama.

Usun, et toodud näidetest piisab esialgse mulje loomiseks. Raske on pärast kõike loetut uskuda, et Roerichite kuus aastat (1923 -1928, tõsi küll, väikeste haakidega algul Berliini ja Pariisi, seejärel Moskvasse) kestnud reis oli vaid tuntud kunstniku kultuurilooline ekspeditsioon.