Saabusime siia mõned minutid pärast kolme, olles Kathmandust välja sõitnud 8.45. Tegelikult on sõidu algust raske kindlaks määrata, sest oma veerand tundi kulus bussijaama "väravani" jõudmiseks. Korjati peale veel sõitjaid, kelle makstud raha läks vist bussitiimi omatuluks. Tiimis tundus olevat kolm inimest - uksepoiss, kes koputustega märku andis ja paberitega kontrollpostide vahet jooksis, mees, kes jooksutas DVD-sid, võttis raha ja bussijuht, kelle ülesandeks oli vaid roolikeeramise raske töö. Isegi tankimine käis mitme mehega.
Tegelikult algas päev mulle halvaendeliselt, sest avastasin bussijaamas, et olin unustanud jope hotelli kappi. Tuli takso võtta ja kiiresti tagasi kimada. Hommikul, kui bussijaama sõitsime, oli liiklus veel üsna hõre, nüüd aga liikus juba rohkem autosid ja sõit lüks aeglasemalt. Sain siiski oma kehakatte kenasti kätte ja väikese närvikõdiga tagasi ka (paaril korral tuli ummikus seista). Muidugi vahetati meie roosal Tatal alles esimese ratta laagrit, nii et sain minagi bussijaamas oodata. Remondotööd teostas neljas mees, lisaks olid juures kiibitsejad. Vahepeal viidi neile kuus klaasi teed. See sai joodud ja rataski viimaks alla ning reisijad bussi. Sain koha kohe juhi selja taga, kus põlvedel oli küll lahedalt ruumi, kuid jalad pidid ikka kõveras olema. Kuus tundi kestnud reis pani need valutama. Ja rahvast laaditi peale nii palju, kui mahtus. Mingil hetkel lugesin, et koos bussijuhiga istus ees istmetel ja mootoril 10 inimest, neist osa naised (istekohti oli seal lisaks juhi omale üks). Vahekäigus väikestel tumbadel istuti samuti. Ja uksepoiss muudkui karjus käheda häälega: "Besisahar," et veel rohkem reisijaid ligi meelitada. Linnast saime probleemideta välja, edasi läks sõit mööda tuttavat Pokhara maanteed. Tundsin ära selle koha, kus kaks aastat tagasi peatuse tegime ja ma gurungi naist pildistasin. Ka meie buss tegi teel paar peatust, teise ajal sõime daal bhati. Enamus seltskonnast tarvitas seejuures sõrmi. Poisike käis laudade vahel ja kallas läätseleent lisaks, perenaine jagas muid lisandeid, riisi pakuti ka korduvalt juurde. Dumres keerasime Marsyangdi Khola orgu. Tee hakkas looklema mööda selle vasakpoolset nõlva, oli kitsas ja käänuline. Peatusi tehti ka sageli, sest oli mahaminejaid ja pealetulijaid. Viimase 36 kilomeetri läbimine oli üsna piinav. Aga siin me oleme ja kolmekesi kõrvuti interneeduses ka. Ühendus on imeaeglane, aga toimib siiski. Mobiili levi EMT kundede jaoks enam pole. Voodid Thrungla Guesthouse (vist Thorung La-st) nimelise asutuse kolmandal korrusel on talutavad, sooja vett oli ka. Isegi elekter jõudis meile varsti järele. Tore.
Tegelikult algas päev mulle halvaendeliselt, sest avastasin bussijaamas, et olin unustanud jope hotelli kappi. Tuli takso võtta ja kiiresti tagasi kimada. Hommikul, kui bussijaama sõitsime, oli liiklus veel üsna hõre, nüüd aga liikus juba rohkem autosid ja sõit lüks aeglasemalt. Sain siiski oma kehakatte kenasti kätte ja väikese närvikõdiga tagasi ka (paaril korral tuli ummikus seista). Muidugi vahetati meie roosal Tatal alles esimese ratta laagrit, nii et sain minagi bussijaamas oodata. Remondotööd teostas neljas mees, lisaks olid juures kiibitsejad. Vahepeal viidi neile kuus klaasi teed. See sai joodud ja rataski viimaks alla ning reisijad bussi. Sain koha kohe juhi selja taga, kus põlvedel oli küll lahedalt ruumi, kuid jalad pidid ikka kõveras olema. Kuus tundi kestnud reis pani need valutama. Ja rahvast laaditi peale nii palju, kui mahtus. Mingil hetkel lugesin, et koos bussijuhiga istus ees istmetel ja mootoril 10 inimest, neist osa naised (istekohti oli seal lisaks juhi omale üks). Vahekäigus väikestel tumbadel istuti samuti. Ja uksepoiss muudkui karjus käheda häälega: "Besisahar," et veel rohkem reisijaid ligi meelitada. Linnast saime probleemideta välja, edasi läks sõit mööda tuttavat Pokhara maanteed. Tundsin ära selle koha, kus kaks aastat tagasi peatuse tegime ja ma gurungi naist pildistasin. Ka meie buss tegi teel paar peatust, teise ajal sõime daal bhati. Enamus seltskonnast tarvitas seejuures sõrmi. Poisike käis laudade vahel ja kallas läätseleent lisaks, perenaine jagas muid lisandeid, riisi pakuti ka korduvalt juurde. Dumres keerasime Marsyangdi Khola orgu. Tee hakkas looklema mööda selle vasakpoolset nõlva, oli kitsas ja käänuline. Peatusi tehti ka sageli, sest oli mahaminejaid ja pealetulijaid. Viimase 36 kilomeetri läbimine oli üsna piinav. Aga siin me oleme ja kolmekesi kõrvuti interneeduses ka. Ühendus on imeaeglane, aga toimib siiski. Mobiili levi EMT kundede jaoks enam pole. Voodid Thrungla Guesthouse (vist Thorung La-st) nimelise asutuse kolmandal korrusel on talutavad, sooja vett oli ka. Isegi elekter jõudis meile varsti järele. Tore.
Eile kirjutasin sellise luuletuse alge:
Bakthapuri punastest tellistest
tänavail kõndides tõded -
oma teest pole pääsu
isegi mägede taga
ligineb tume mees
tõmbab tupest kõvera gurkha noa
"üks dollar, söör" nagu öeldes
noogutad hajameelselt
ja astud edasi
mõned nimetavad
et see on karma
mina ütlen
lahti ei pääse neist
unes kes ilmuvad ikka
kallid ja tuttavad näod
isegi siis kui kutsub
mind valge jumalanna
svaha
Selle lugemine kergitab maast lahti ja viib kaugele :)) Jõudu kogu retkeks!
VastaKustuta