Mälu koore all üraskid

Nii ilus raamat
siidine nagu sõnad
mida ta minuga räägib
märtsõhtul kui kasvab
äsja sulanud muld jah
ma tunnen see ongi
kevade lõhn ja kiivitajate
hüüded tulevad alles pärast
kui tõuseb hommik mida
nimetame teise sõnaga
kui sellel päeval
alles on mälu ja kusagil
koore all teadmine
üraskid võrdsustavad
kõikide mõtted nad on
suurimad revolutsionäärid
ja teiseks selle maailma
liiv mis sahiseb
aega mõõtmata vangla
roiete vahele enne ärkamist
kui sünnib järgmine
luuletus otsekui
järgmine elu

Veidi eeposejuttu

Obinitsas peetud soomeugri eeposte päev pani mõtlema, kes ja miks vajavad eeposeid. 19. sajandil, rahvusromantilisel ärkamisajal, eepose mõttes vist ei kaheldud, vähemalt Soomes ja Eestis. Siis arvati, et kultuurrahvaks saamine käibki eeposekirjutamise vaevade kaudu. Muidugi pidi selline teos olema loodud seotud kõnes, mitte proosajutustusena. Ülelahe hõimuvendadel oli runolaulu kujul sobiv vorm olemas, sisugi sai suures osas sealtsamast ammutada. Tulemuseks teos, mida eheda rahvaluulega mitte kursis olev inimene võib vabalt – ja õigustatult, lisaksin ma – pidada otse rahva vaimse varaaida piimapüti pealt riibutuks. Meil oli küll regilaul, kuid paraku ei tuntud seda eepose kirjutamise ajal veel nii hästi, et punuda kõik jutustavamad laulud kokku, lisades ehk mõned läbivad tegelased ja arenguliinid. Rahvuse sünnivalud piirasid mõttelendu, keegi ei näinud isegi unes võimalust minna veel elavate lauluemade juurde lugulaulu tellima, nagu tegi Paulopriit Voolaine aastaid hiljem. Tulemus – hiiumuistendite regilaululaadsesse vormi luuletamine koos vürtsiks lisatud näputäie ehedate lauluridadega – andis küll vägeva tõuke rahvusliku eneseteadvuse tõusuks ja selle kaudu ka autentse folkloori laialdaseks kogumiseks, kuid jäi ja jääb siiski rahvapäraseks kirjatööks, sedagi mööndustega.

Kui vaadata ida poole, siis on pilt mingil määral sarnane eesti ja soome eeposekirjutamise looga. Need rahvad, kelle folklooris on palju jutustavaid laule, saavad oma eeposed nendest kokku panna, nagu seda on teinud erzad. Kellel sedasorti rahvaluulet napib või pole üldse, tuleb otsida sobivaid motiive muistendite maailmas ning need värsistada, soovitavalt rahvapäraseid väljendusvahendeid kasutades. Võimalik on luua midagi ka lüürikat, muistendeid ja muinasjutte kokku segades. Kõik sellised katsetused ei tekita küsimusi juhul, kui need tulevad seestpoolt, see tähendab kasvavad välja oma kultuurist. Siis peaks meie suhtumine sõltuma sellest, mida antud kultuuri kandjad ise arvavad. Aga mis teha selliste eepostega, mis on koostatud teise kultuuri esindaja poolt ja võõras keeles, kasutades rahvaluulet vaid moe pärast? Tundub, et sel juhul ei saa rääkida isegi rahvalikust tekstist. Ometi on selliseid eeposeid loodud.

Kui võrrelda omavahel Mihhail Hudjakovi „Kõldõsini aja“ ja Mihhail Plotnikovi „Jangal-maa“, ehk siis udmurdi ja mansi kunsteeposte sünnilugusid, hakkab kõigepealt silma ühine joon – mõlemad loodi keskmisest kõrgemal ühiskondlikul positsioonil olevate haritud venelaste poolt. Hudjakov sündis kaupmehe perekonnas (1894), Plotnikovi kohta (s 1892) aga rääkisid kolleegid ajakirjanikud, et tema isale kuulusid Siberi jõgedel liikunud parimad laevad. Hudjakov oli erialalt ajaloolane-arheoloog, Plotnikovi kohta teame, et tal oli kõrgharidus (mõnes kirjutises nimetatakse teda pedagoogiks ja folkloristiks) ning et ta käis välismaal (USAs, Inglismaal, Saksamaal). Mõlemad mehed hukkusid repressioonide käigus, Hudjakov lasti maha 1936. aastal, Plotnikovi jäljed kaovad aasta hiljem. Mõlemad väidavad, et nende lugulaulude aluseks on rahvapärimus. Hudjakov viitab käsikirjas isegi üheksa laulu allikatele (Pervuhhin, Potanin, Gavrilov, Munkácsi, Žakov, Kuznetsov, Tšainikov, Spitsõn). Enamus mainituist on tuntud-tunnustatud udmurdi usundi ja rahvaluule uurijad. Teine asi, mis kujul üsna napisõnalised muistendid eeposeks arendatakse. Plotnikov kirjutab eessõnas „Jangal-maale“, et tugineb mansi folkloorile, mida ta on paljude aastate jooksul kogunud. Mis kujul see kogumistöö toimus, võib poeemi põimitud rohkete „pärismaiste“ sõnade põhjal aimu saada. Laias laastus võib umbes pooltele neist tõesti mansi murretest vaste leida, ülejäänud on handi, neenetsi, permi (tõenäoliselt ižmakomi) ja ehk isegi sölkupi keeltest, kusjuures viiendiku osas napib mul päritolu väljaselgitamiseks teadmisi. Tõenäoliselt on Plotnikov saanud tuge Kai Donneri 1913. aastal kirjutatud artiklist „A Samoyede Epic“, mis oli talle venekeelses tõlkes (1915) kättesaadav ja mida ta eessõnas korduvalt mainib. See andis idee sölkupi jutukangelase Itša või Itte~Itje laadi tegelase loomiseks viitega Donnerile, kes tõesti mainib, et sölkupi uuemaid kangelaslugusid tunti ka Obi ääres. Mansi mütoloogiaga seostuvad mõned tegelaskujud – taevajumal Numi Torum (esineb Plotnikovil ka kui Torm ja Num, viimane on juba neenetsi nimi), kuri jumalus Meik (tegelikult mansi menkv – mesthiid, tegemist pole mitte ühe isendiga, vaid see on üht liiki üleloomulike olendite üldnimi), maa all elav mammut (Plotnikovil muhor ja ves, mansi mahar). Samuti teab ta obiugrilaste kombest karu nimel vandeid anda ning seda, et karu peeti taevajumala lapseks. Kahekümne ühe laulu kohta on seda vähevõitu.

Vormi osas kasutavad mõlemad autorid kalevalamõõdu sarnast värssi, mis udmurdi rahvaluulele päris võõras (sõnades on rõhk viimasel silbil), mansi laulude puhul aga mõeldav. Kuigi udmurdi ja mansi eepose sünnilugudes ilmneb teatud sünkroonsus, on lood kahe teose tagamaade osas erinevad. Udmurtidel polnud märkimisväärset eepilisi ega lüroeepilisigi laule, seega sai autor tõesti toetuda vaid proosale, mida tollaste uurijate venekeelsed tööd sisaldasid enamasti lühendatud kujul või sisu kokkuvõtetena. Manside 20. sajandi läveni või üle selle jõudnud eepiliste laulude hulga kohta annavad aimu Reguly, Munkácsi ja Kannisto kogud. Eepose looja oleks saanud liita müütilisi ja kangelaslaule, vahele põimida karupeo repertuaari lõbusamaid palasid, ehk mõne sobiva isikulaulugi. Autentses folklooris puudus vaid läbiv kangelane, muu kõik oli olemas. Paraku on lugu selline, et mainitud kogudest olid tolleks ajaks olemas vaid Reguli ja Munkácsi omad, kus teaduslikus transkriptsioonis kirja pandud mansikeelsele tekstile lisandusid ungarikeelsed tõlked. Neist köidetest, nagu hilisematest Kannisto – Liimola omadestki (veel täpsem transkriptsioon, saksakeelne tõlge) polnud erihariduseta inimeste jaoks mingit kasu. Seega pole ime, et Plotnikov ei aima mansi rahvaluulest kuigi palju. Ta ei tunne laulude peamisi vormivõtteid – parallelismi, algriimi, vormelkeelt. Ja kuigi ta ise kirjutab sissejuhatuses, et mansi uuem eepika on kõnekeelne ja napisõnaline, moodustavad päris suure osa ta lauludest lüürilised looduskirjeldused. Neid ei tunne mansi rahvaluule üldse.

Teatud sarnasust võib leida ka eeposte käekäigus. Hudjakovi lugulaul jäi kauaks käsikirja, leiti arhiivist 1966. aastal ning avaldati teaduslikus väljaandes 1986. aastal. Selle põhjal tehti kaks tõlget udmurdi keelde, esimene, 2004. aastal ilmunud Vassili Vanjuševi tekst loobus võõrapärasest värsimõõdust, samuti kohandati udmurdipärasemaks sõnastust. Tõlkija ise nimetab seda vabatõlkeks. Teine, Viktor Šibanovi tõlge, mis järgib Hudjakovi originaali, ilmus koos venekeelse paralleeltekstiga 2008. aastal. Nii on udmurdid saanud ootamatult Hudjakovi lugulaulu kaks versiooni. Plotnikovi „Jangal-maa“ ilmus 1933. aastal küllaltki suures tiraažis (10 800), ent pole ilmselt kuigi paljude mansideni jõudnud. Kirjastuse poolt lisatud eessõnas süüdistatakse autorit liigses venevastasuses ja panfinnistlikus natsionalismis. Kui lisada juurde, et poeemi ilmumisaasta detsembris kulmineerusid Kazõmi sõja sündmused venelastest agitaatorite brigaadi ohverdamisega Numto järve ääres, millele järgnesid põhjalikud repressioonid, pole Plotnikovi teose laiem levik eriti usutav. Ka pole seda kunagi mansi keelde tõlgitud. „Jangal-maaga“ samade kaante vahel ilmus luuletaja Sergei Klõtškovi loodud Plotnikovi poeemi vaba töötlus. Nii et mansidki oleksid võinud saada kaks eepost korraga.

Ma ei tea, kas Hudjakov ise pidas oma teost udmurdi eeposeks, kuid Plotnikov nimetab „Jangal-maad“ mansi poeemiks. Eessõnana kasutab ta 1924. aastal kirjutatud pikemat tööd „Mansi eepos“ (lk 9 – 46), kus üritab selgitada poeemi tagamaid. Selle lõpus tunnistab ta ise: „Meie poeem Jangal-maa, mida eespool tsiteeriti, pole mansi rahva vabastaja-vägimehe saaga täpne tõlge, see on kirjutatud hoopis teises värsimõõdus, mis pole omane ei mansi ega handi keelele, mitmed korduvad episoodid on välja jäetud. Üldse oli mansi saaga koos sellesse kuuluvate kihtide ja variantidega ainult poeemi koestikuks, kusjuures kõik lood kangelasest-vabastajast, mis meil õnnestus üles kirjutada, liideti sellega tegelase nimest hoolimata. Tahtsime peamiselt säilitada pärimuse vaimu ja originaalteksti võimalikult täpset edasiandmist ning taastada muistendi kangelasest-vabastajast sel kujul, nagu see oleks võinud eksisteerida kui mansi rahvusliku vabadusvõitluse eepose lõpetatud teos...“ (Lk 46).

Püstol paukus ja ohver langes

Vandenõuteooria põhiküsimus tundub olevat kasu – kellele ühe või teise sündmuse toimumine kasu toob. Kusjuures isegi vanade juhtumite puhul lähtutakse antud hetke teadmisest, mida oletatavatel teo toimepanijatel kuidagi olla ei saanud. Järjest rohkem tundub mulle, et kasulikkuse järele pärimine sünnitab küsija peas plaani, millel pole reaalsusega palju pistmist. Kasu järele pärides suuname mõtted stsenaariumis ette nähtud rajale, mis peab välja viima meie oma teooriani. See on loominguline lähenemine ja looming, eriti meie oma looming on meile armas. Isegi nii armas, et annab uue nägemise silmade sulgemise kaudu. Jah, oma loomingu nimel paneme silmad kinni ega vaata seda, mis toimub, vaid näeme asju, mis saavad teoks me mõtetes. Võiks isegi üldistada – vandenõuteooria varjab vandenõu, muidugi juhul, kui vandenõu üldse eksisteerib.

Boriss Nemtsovi tapmise puhul pakutakse meile samuti võimalusi oma teooria loomiseks. Tuhanded inimesed reastavad oma peas neid, kellele tegu otsest kasu võiks tuua. Aga kui eksisteerib tõeline vandenõu, mille osalised ei otsi hetkelist edu? Kui tuntud opositsioonijuhi mõrvamine otse Kremli müüri kõrval ei ole otsene kättemaks, vastureaktsioon paljastamishirmule või muu sarnane põhjuselt tagajärjeni viiv otseseos, vaid hoopis ülbe sõnum? Verekiri ilma otsese kasuta. Ja mitte mustsadalaste, putinjugendi, antimaidani ja mootorrattajõukude kirjust leerist, vaid sealtsamast Kremli müüride tagant. Sõnum, mille meieni mitte kunagi jõudvad seigad peavad ütlema tsaarile, kes isiklikult lubab „kätt juurdluse pulsil hoida“ – etskae, isake, jumal ei hoida isegi neid, kelle iga sammu jälgitakse. Kas arvad, et ta suudab hoida neid, kes ennast ise hoiavad?

On laialdaselt teada, et Venemaal leidub palju neid, kelle jaoks Putin on pehmo. Vaadake kasvõi Irboska klubi juhtivate ajude kirjutisi. Kindlasti on ka tsaari lähikonnas neid, kellele ei meeldi Ukrainas kehtima hakanud järjekordne relvarahu. Neid, kellel on kontroll jõustruktuuride üle. Neid, kes võivad oma läkitusi verega kirjutada. Sel juhul võib mõrv sillal tähendada Putinile märklaua kaela riputamist. Sel juhul saab Putin sellest varsti ka ise aru, aga kas on veel tema võimuses ära muuta või lükata edasi hetke, mil tal tuleb rögiseda: „Ka sina, Brutus.“

Neid ridu kirjutades tean, et samamoodi on tõesed Umberto Eco sõnad: „Aga kui sinu välja mõeldud Plaani teevad teoks teised, siis Plaan justkui oleks, või õigemini ongi olemas.“ Loodan väga, et see pole minu Plaan.

Mõte käis ringi

Millestki sündis teadmine, et istun ranna lähedal suurel lamedal kivil. Randa polnud näha, silmapiirgi sulas uttu, ainult vee vaevunähtav õõtsumine oli ümberringi. Ja piimjas valgus vee kohal. Vaatasin vett ja enese laialivalgunud peegeldust ja mõtlesin, et peaksin mõtlema millestki kaunist ja rahulikust. Aga mõtted pole kalad ja mina pole kalamees ega isegi inimhingede püüdja, tähelepanu hajus koos merega, olin ikka voodis, ikka kestis öö, ikka püsisin ärkvel.

Millest see tuleb, et ma ei oska mediteerida? Kehv enesedistsipliin, laisk teadvus ei taha pingutada? Või on öö lihtsalt selline aeg, kui mõte rändabki üsna kontrollimatult oma radu, nagu uneski. Ainult et ärkvel olles püüad teda asjatult sundida käima teatud kindlaid radu ja kui see ei õnnestu, tunned ennast petetuna. Nagu praegugi, kui tahaksin mõtiskleda päeval tõlgitud gnostilise teksti ainetel, kuid pähe tikuvad õhtul loetud mõtted retsensioonist, kus otsekui etteheitena öeldakse, et mu raamatus aeg seisab ja kulgeb üheaegselt. No seda ma ju tahtsin ja lõin selleks kõik need ajas edasi-tagasi liikuvad arutlused. Tore, kui mu kavatsus vilja kandis. Aeg pole ju midagi iseenesest mõistetavat, ütleb tänapäeva kvantfüüsika. Pole võimalik põhjendada, miks see kulgeb suunas, mida meie tulevikuks nimetame. Oletatakse Suure Paugu poolt antud impulssi. Aga kui Suurt Pauku polnudki, nagu mõned nüüd väidavad? Kuidas seletame universumit siis? Kas oleme jälle tagasi alguses?

Ainus – see on ainuvalitsus, mille üle pole midagi. See on tõeline jumal ja kõige isa, nähtamatu vaim, kes on üle kõigi, kes on rikkumatuses, kes on puhtas valguses – see, keda mitte mingi silmavalgus ei või vaadata. Ta on nähtamatu vaim. Pole õige mõelda temast kui jumalast või millestki sarnasest. Sest ta on rohkem kui jumal, sest pole kedagi tema üle, pole kedagi, kes oleks tema isand. Ta pole mitte mingisuguses alluvuses, sest kõik eksisteerib temas endas. Ta on igavene, sest ta ei vaja mitte midagi, kuna on täiuslik. Tal pole mitte midagi puudu, pole miskit, millega teda saaks täiustada, vaid ta on täiesti täiuslik oma valguses. Ta on piiritu, sest tema ees pole kedagi, kes teda piiraks. Ta on kättesaadamatu, sest pole kedagi ta ees, kes võiks teda kätte saada. Ta on mõõtmatu, sest pole olnud kedagi ta ees, kes mõõdaks teda. Ta on nähtamatu, sest keegi ei näe teda. Ta on igavene, sest ta eksisteerib igavesti. Ta on väljendamatu, sest keegi ei suuda teda hõlmata, et temast rääkida. Ta on nimetamatu, sest tema ees pole kedagi, kes teda nimetaks. Ta pole kehaline ega kehatu. Ta pole suur ega väike. Pole võimalik öelda, mis on ta hulk või mis on ta omadus, kuna keegi ei suuda teda tunda. Ta pole nende hulgast, kes on olemas, vaid on palju enamat. Mitte lihtsalt nii, et ta oleks teistega võrreldes ülim, vaid et tal pole osa ei aioonis ega ajas. Sest see, millel on osa aioonis, oli algselt loodud. Ta pole suletud aega, sest pole kedagi ta ees, kellelt ta midagi saaks. Sest ta vaatleb iseennast üha uuesti oma puhtas valguses.(Johannese apokrüüf)

Ennäe – jõudsin ikkagi oma Nag Hammadi tekstini. Ilma lõpu ja alguseta universumit võiks iseloomustada gnostikute püüdluste abil kirjeldada kirjeldamatut, seda, kes oli, on ja jääb, pealegi mitmel kujul. Androgüünsus Metropatori ja isesündimine Autogenese kujul – need on mõned Ainsa aspektid, mis pidid aitama mõistusel nii rasket ülesannet lahendada. Äkki hüppab mõte Buddhale, kelle kujutamisel (silmad ja nina) kasutatakse ka numbrit üks, sümboliseerimaks kõige ühtsust. Ja erinevad vaimolendid kui Buddha omaduste väljendused, just samuti nagu Barbelo on Ainsa naiselik alge ja tema esimene laiendus – aioon. Kõiksuse sopistus. Mustast august välja murdnud valgus. Olemise esimene väli? Või hoopis välu? Allapoole laskuva vaimsuse aste? Kus on üleval, kus all? Aioonid halgahtavad mõtte jõul olemisse.

Sest ta näeb ise ennast valguses, mis teda ümbritseb. See on eluvee allikas, ta annab kõigile aioonidele igal kujul. Ta tunneb oma kuju ära, kui näeb seda Vaimu allikas. Ta suunab soovi oma valgusvette, mis on puhta valgusvee allikas, mis teda ümbritseb. Ja tema mõte (ennoia) sooritas teo ja ta (f) ilmus ta ette ta valguse hiilguses. See on esimene vägi, mis oli olemas enne kõiki aioone ja mis avanes ta mõttest – kõige pronoia (ettenägevus), tema (f) valgus hiilgas ta oma valguse kombel, täiuslik vägi – see on nähtamatu täiuslik neitsilik vaim (pneuma). Ta (f) on vägi, auhiilgus, Barbelo, täiusliku kirkuse aioon, ilmutamise hiilgus, neitsiliku vaimu hiilgus. (Johannese apokrüüf)

Kohe ilmub silmade ette taevakehadest troonil mediteeriv Buddha. Ent tema pole looja. Kas oleme Ainsa meditatsiooni vili, kujustus,“sest tema sees elame ja liigume ja oleme meie“ (Ap 17: 28)? Kui oleks nii, peaksime in principio olema täiuslikud. Aga pole, sest pimedus segunes valgusega ja mateeria vaimuga. Mitme usundi üks põhiküsimusi on ju see, kuidas seletada, miks on täiusliku olendi looming ebatäiuslik.

Ent pimedas toas liigub mõte ikka omasoodu, mitte sirgjooneliselt nagu rong jaamast A jaama B, vaid sooritab kusagilt teadvuse sügavusest tõusvate impulsside tõukel ootamatuid jõnkse. Kokkuvõttes tiirutab see muidugi mingis ringis, mille kohta usun, et mõtleja huvides võiks see olla üsna avar. Taas tuleb meelde Loomingus ilmunud arvustus „Imelise koja“ kohta. Ka seal tõdeb arvustaja, et ringikujulist liikumist:

Või mine sa seda arenguvärki tea: folkloristina võib sellele „minale” olla külge hakanud ja jäänud nii antiikmaailmas kui ka barbarite (loodusrahvad, soomeugrilased Siberis, kus ta on korduvalt käinud) seas valitsev teistsugune maailmavaade ja ajatunnetus, kus aeg ei käi lineaarselt, vaid seisab (s. t. minevik, olevik ja tulevik on igas hetkes koos) või käib siis sõõrjalt. Sellele viitab asjaolu, et mõningates tekstiüksustes on autor suutnud aja seisma panna, selle tunneb lugedes ära. Ja kui siis aeg veel ka sõõrjalt käib, võib ju vabalt olla, et autor on selles raamatus mõeldud mõtteid ennegi mõelnud, samadele järeldustele varemgi jõudnud; samu tundmusi ja tundeid ka mujal läbi elanud, aga Mazzanos viibimine oli vajalik ehk selleks, et need selgineks ja kinnistuks. (R. Tootmaa. Mazzano-päevik: nulla dies sine linea. Looming 1, 2015)

Nii ongi, mitte ainult aeg ei liigu sõõrjalt, vaid sama mudelit kordab ka mõtlemine. Ma ei mäleta praegu, kas olen kusagil kirjutanud sellest, et siis, kui puutun kokku mõne keerulise küsimusega, näiteks teadusliku uurimistööd tehes, ei klammerdu ma sellesse kunagi paaniliselt. Ma ei suhtu asjasse nii, et enne vastuse leidmist ei tohi tegeleda ühegi muu asjaga, sest olen veendunud, et aju on liiga võimekas selleks, et ta ühe probleemi taha lukustada. Mõttel peab olema ruumi tulla, halgahtada olemisse. Seepärast käitun hoopis vastupidi, jätan asja sinnapaika ja otsin vaimule muud toitu, lootes, et kusagil teadvuse sügavustes jätkub informatsiooni sõelumine, võib-olla mitte väga intensiivselt, aga siiski. Intensiivne mõttetöö ühe küsimuse kallal on nagu kange hape, mis söövitab ajju sellised seosed, mille kütkeist on hiljem raske välja pääseda. Sellist mõtlemist võibki võrrelda rööbastel kindlaid teid pidi liikuva rongiga. Ent kui ma tahan avastada midagi uut, eeldab see ka uusi seoseid. Järelikult pean loobuma lineaarsest kindlapiirilisest mõtlemisest, minema rööbasteelt maastikule, kus võib liikuda eri suundades. See pole mingi šamaanikursusel õpitud tarkus, vaid elu jooksul läbi proovitud praktika. Ja tõsiasjas, et mõtlemine käib sõõrikujuliselt, võib veenduda igaüks unetul ööl voodis väherdes. Soovitan siis oma vaimu mitte liialt palju tagant sundida. Las ta käib ja toimetab oma tahtmist mööda. Kindlasti on selleks kaalukaid põhjuseid.

Mitu aastat tagasi sõnastasin oma esimese vandenõuteooria. Asi puudutas servapidi ka Andrea Rossi niinimetatud külma termotuumareaktsiooni, mille generaator on saanud nimeks e-cat või ecat. Kuigi sellest ajast on üsna palju vett merre voolanud, pole asi kuigivõrd reaalsem. Tõsi – on leitud teadlasi, kes on Rossi seadet uurinud ilma selle toimimisprintsiipe mõistmata. Sest neid peetakse ikka saladuses. On kirjutatud palju teaduslikke artikleid Rossi seadmes toimuva oletatava reaktsiooni kohta. Sest looja ei suvatse seda ise kommenteerida. Endiselt pakutakse müügiks 1 MW võimsusega jaama, ja ikka klausliga, et seeriatootmiseni on jäänud mõned kuud. Endiselt väidetakse, et kodutarbimiseks mõeldud 10 kW seade on katsetamisel. Milles siis asi? Näib, et inimkonna käsutuses on muinasjutuline energiaallikas, kuid keegi, isegi mitte selle loojad, ei kiirusta seda praktikasse juurutama. Näidatakse ühtainsat kuumusest hõõguvat silindrit, mõõdetakse seda ja nenditakse, et tõepoolest, tundmatut laadi reaktsioon annab energiat kaks kuni kümme korda rohkem, kui seadme töös hoidmiseks tarvis. Muidugi, kahekordne koefitsent on üsna vähe võrreldes kolm-neli aastat tagasi välja hõigatud tulemustega. Võib-olla ongi selles põhjus? Üle viie ulatuv COP saavutatakse tänapäeval ka tavaliste soojuspumpadega, milles ei kasutata mingit salapärast reaktsiooni. Milleks riskida Rossi sünteesiga, kui selle kasutegur on umbes sama, ent toimuv protsess arusaamatu ja loojate poolt salastatud? Ükskõik kuidas asi ka ei oleks, jään kindlaks oma varasemale seisukohale, et kõige lihtsam viis oma toodet müüa oleks see valmis teha ja toimivana ette näidata, mitte jääda laboritingimustes katsetama. Aga kui loojad ise ka aru ei saa, mille nad on välja mõelnud, siis peaksid nad leiutise ligi laskma teisi teadlasi, kes aitaksid neil selgusele jõuda. Seni on näidatud ainult hõõguvat silindrit ja lastud mõõta, kui palju energiat kulub ning kui palju seade ise kiirgab. Mis on silindri sees, see on ikka saladus. Nime järgi võib oletata, et toimub mingi katalüüs, on ka teada, et selles osaleb vesinik ning et radioaktiivsust ei teki. Aga kui loodetakse saladust hoides tulevikus tervet maailma kontrollima hakata, siis on see asjata lootus, varem või hiljem jõuab keegi samade tulemusteni. Kui on, milleni jõuda. Kui katalüüs ei kasuta üle mõistuse kalleid või haruldasi keemilisi elemente, mis toodetava energia hinna konkurentsivõimetuks muudavad. Kui pole tegemist bluffiga nafta hinna langetamiseks, nagu tookord oletasin.

Miks ma selliseid asju kirjutan? Kas on õigustust sellele, et püüan sõõrikmõtlemist sõnadesse panna? Ehk loodan, et keegi hakkab kunagi pärast mu surma arvutist faile otsima ja leiab need mõttekäigud? Miks üldse kirjutada eesti keeles? Kunagi oli mul mõte kirjutada raamat kassidele. Sest nad ei oska lugeda. Eesti keeles kirjutamine on umbes sama – saja aasta pärast pole vahet, kas kirjutasid inimestele või kassidele. Teeme näo, et meil on oma kirjandus, oma kultuur, mis kestab igavesti. Kulka jagab raha ja auhindu. Aga tõde on hoopis see, et Andrei Ivanov, kellele me kodakondsust anda ei taha, on rahva poolt loetav ka siis, kui valik meie vendade raamatuid on paigutatud igaks juhuks säilitamisele vanade raamatute ja käsikirjade juurde, lootuses, et mõni teadlaned tulevikus võtab vaevaks eesti keele ära õppida. Ma saan aru Kaur Kenderist, kes ropendab kogu südamest. Palju muud polegi ühe väikese väljasureva rahva kirjanikul teha. Valada kogu oma sapp ja põlgamine välja, kuni veel võimalik, kuni keegi saab veel aru, millest kirjutad. Kuni keegi veel viitsib lugeda. Sama kehtib Kivisildniku kohta. Masendav on olla kirjanik rahva seas, kes sind ei hinda ega loe, kes produtseerib riiulite kaupa mõttetuid raamatuid, kulutades oma niigi nappivat vaimujõudu. Ja pole loota, et aeg annab meelepärast arutust.

Äkki peaks eestluse muutma salaseltsiks, nagu on vabamüürlased, roosiristlased ja teised. Salapära aitaks meil kestma jääda. Ehk saaksime ennast okultsete teadmiste valdajatena isegi maailmas müüa? Mõtleks välja legendi sellest, kuidas templirüütlid tõid oma saladused Maarjamaale ja tegid meist nende pärijad. Hargla on sellest juba kirjutanud, tuleks rauda edasi taguda. Või rõhuks pigem ürgsele soomeugri tarkusele, mis igas emakeelses sõnas varjul. Telliks Mikitalt veel mõned raamatud meie unikaalsuse kinnituseks. Kas siis selle maa keel salakeelena ei või endale püsimist otsida? Austatud lauljast saaks veel austatum šamaan või preester ja Kristjan Jaagu saksa keeles kirja pandud sõnad osutuksid tõeks. Siiski – et asi muule maailmale korda läheks, tuleks põhjala pilvede alla tuua natuke idamaist müstikat. Kalevipoeg, kabala ja gnostikud, see juba läheks! Kalev kui disharmooniaks kehastunud mateeria, Jaldabaoth ise, ja tema poeg Sabaoth, kes sai sõõmu valgust Sophia valgusest (kas kusev Saarepiiga?) ja ühes sellega suure väe kaose jõudude üle. Oh jaa, enne Kalevipoega on meil ju veel ilmalind koos oma müstilise pesa ja munadest kooruvate taevakehadega. Millised interpretatsioonivõimalused!

Mis puudutab kiivust, siis on see leitud olevat nurisünnitus ilma ühegi vaimuta selle sees. Otsekui vari sai ta olevaks ääretus vesises aines. Seejärel visati sapp, mis sai olevaks varjust välja tulles, kaose ühte ossa. Sellest päevast peale on vesine substants ilmne. Ja mis uppus selle sisse, voolas ära, olles kaoses nähtav; nii on naisega, kes sünnitab lapse – kõik ta üliküllus voolab välja, just samamoodi tuli aine varjust väljudes olemisse ja heideti sellest lahku. (Nimetu Nag Hammadi käsikiri)

Ja Kalevipoja nimi annaks palju rohkem variante kui seitsesada kakskümmend erinevat Jehovah tähekombinatsiooni. Vaadake ise – 10 häälikut, neist kordub vaid kaks vokaali! Kui anda sümbolväärtus ka hääliku positsioonile, saab ainuüksi Kalevipoja nimega väljendada kogu maailma tarkust.

Istun jälle kivil keset laisalt õõtsuvat vett. Ent see pole vesivalgus, vaid päris tavaline merevesi, mis pilvise taeva all kummaliselt helendab. Minu peegelpilt loksub vees. Kui pilk seda tabab, ei juhtu midagi. Olen endast niivõrd teadlik, et ei suuda seda isegi unes unustada. Mõte liigub sama laisalt kui laine. Olgu ringikujuliselt või otsejoones silmapiiri poole. Vees on kive, silmapiiril ehk hakkavad paistma purjed. Sõnad halgahtavad olevaiks, sünnib tekst.

Kass Kardinal. Oktoobri algus 2006 - 7.02.2015

28. oktoobril 2006

Jõululaupäeval 2006

Linnakass. 16. märtsil 2007

Kodus käimas. 23. juuni 2007

Tagasi sünnikodus. 18. detsembril 2010

13. august 2012

9. juulil 2014

Vanad kirjad äratavad mälupilte

Imelik on tänavune talv. Heitlik nagu aegki, mis ei tea, kas tiksuda rahu või sõja poole. Pikemad sulaperioodid vahelduvad lühemate külmade päevadega. Päike paistab harva, haigused levivad nii inimeste kui loomade seas. Kuigi tuba on soe ja kuiv, vaevab öösiti kummaline valu vasakus küljes, eriti küünarnukis, puusas ja põlves. Ärkan kümneid kordi, vähkren, otsin paremat asendit. Rahutu uni on omamoodi hea, unenäod jäävad paremini meelde ja pimedas on sobiv mõtiskleda. Tihti küsin sellistel puhkudel endalt, miks ma ei küsinud asjade kohta siis, kui oli, kellelt küsida. Tuletan meelde paiku, kus lapsena sai suviti oldud, meenutan inimesi. Paraku kipuvad nii ühed kui teised ähmastuma, sest puuduvad neid mällu kinnistavad ankrud – nimed. Miks ei tea ma nende talude nimesid, kus elasin nädalaid, isegi kuid? Meil ju ometi nimetati neid kuidagi, aga ise kasutasin lapsena pigem külanimesid. Küsisin, millal Nabalasse läheme, mitte Pihlakale. Tean Hiiumaa suvedest Kaigutsit, Hellamaad, Värssut, Paladet. Aga mitte ühtki talu. Kas oli see kolhoosikorra mõju, kas räägiti taludest üldse vähe? Ei taha uskuda. Kuidagi pidi ju tollalgi ütlema, kui kuhugi mindi või millestki kõneldi. Kui olid juba Hellamaal, siis tuli kohti täpsemalt nimetada. Või kasutasime inimeste nimesid? Et olime Luise juures või Liidia man, mitte ühes või teises talus? Võib-olla. Ent needki nimed on ununemas. Nii tahakski järjest sagedamini mälu värskendamiseks küsida kõigi nende asjade kohta, mis kunagi tundusid ebaolulised. Oleks ainult vastajaid.

Suviti võttis vanaema lapselapsed ja viis Hiiumaale. Kaigutsis, vist 1962.

Ühel õhtul hämaras koju jõudes leidsin postkastist kollaka ümbriku templiga MAKSIKIRI. Kui selle lahti tegin, pudenes mullikile vahelt lauale kümme rohekat-pruunikat ümbrikku, pooltel peal margid kirjaga Ostland Deutsches Reich. Kahelt ümbrikult olid margid ära lõigatud, ülejäänud markideta. Postitemplid Tallinn Eesti ja Reval-Tallinn. Aastanumbrid 1943 ja 1944. Ema sõjaaegsed kirjad! Kui viimati Annele helistasin, et küsida, kas ta teab, millal meie emad Tallinna tulid, oli ta neid kirju maininud ja öelnud, et tahab need mulle anda. Ja nüüd ongi need mu ees. Võtan esimese ette juhtunud kirja ümbrikust välja ja loen:

"12. juuli öösel 1943. Tervitusi Tallinnast! Kell on praegu kolm öösi ja ma mõtlen mõnd rida paberile maalida, et aega kiiremini mööda saata. Arvad vist, et mull päeva aega ei ole ja siis töö juures kirjutan. Ei – esimeseks ma ei ole praegu tööl, vaid kodu laua ääres ja mis puutub ajasse, siis on seda minu vaesekese jaoks liiga palju. Arvan, et saan endale nüüd ühe puhkuse, kuid kui pika, seda ma ei tea. See oleneb minu kätest ja jalgadest ära. Ei tasu väga ehmatada, ega ma masina vahele ei ole jäänud, kondid on kõik terved, kuid siiski ka haiged, kuid mitte katki. Kui te mind praegu näeksite, siis kindlasti naeraksite, isegi Tiiu naeraks mind, sest naeran isegi ennast. Ma olen praegu väga armetumas seisukorras, nii kui kukk kammitsas, kes ei saa jalgu liigutada, ma olen samuti, jalad ja käed kanged, ei saa üht ega teist liigutada. --- Mull on vasaku jala põlv paistes ja kange, parem jalg on alt liikme juurest paistes ja kange ja vasak käsi õlast valutab terve pool eilest päeva ja öö lõhub takkaotsa, nii et magada ei saa silmatäitki."

See ema pilt peaks olema tehtud üsna pärast sõda.

Hakkan tahtmatult vasakut kätt masseerima ja mõtlen, et ema oli tollal kaheksateist, mina praegu viiskümmend kaheksa. Mul nagu võikski luud-liikmed rohkem valutada. Samas tuleb meelde, et jalavaluga sain tuttavaks samuti kaheksateistkümneselt, kui Pihkva lähistel jahedas kasarmus öösiti selle tõttu voodis vähkresin. Siis panin süü reformvoodile, mis mu kasvu jaoks lühikesevõitu, nüüd aga tean, et tegemist oli päriliku haigusega. Vot nüüd loengi sellest, kuidas ema noorpõlves sama tõve käes vaevles. Mis parata, me ei saa siia ilma sündides valida seda paketti, mille kaasa saame. Igal juhul sisaldab see nii head kui halba.

1943. aasta postitempliga kirjad olid saadetud Palade postkontori piirkonnas olevasse Hiiessaare külla. Neid sirvides sain aru, et olin ema ja tädi elu veidi liiga lihtsalt ette kujutanud – tulid enne sõda Hiiumaalt linna, leidsid tööd, seadsid ennast sisse ja kutsusid vanaema ka järele. Juba meenuski, et tädi abiellus juba enne sõda, ta mees aga küüditati 1941. aastal ja tädi jäi rahutusse aega väikese lapsega. Nüüd selgub, et nad läksid mingil ajal Hiiumaale tagasi. Vanaema oli ju ka 1942. aastal linnas ja sisse möllitud Kungla tänavale, kus tädi tollal elas. Ent temagi oli jälle maale läinud. Vist tundus elu maal veidi vähem ohtlik ja söögipoolist oli seal samuti rohkem. Sülelapsega oli mõistlikum linnast eemale hoida. Igatahes oli ema 1943. aasta suvel üksi.

"Käisin nüüd ka arsti juures ja sain alguses kümme päeva. Kui ei ole selleks ajaks veel terve, siis ehk saan veelgi. Arst ütles, et on liikmete põletik ja käskis hästi soojas oida ja sooja vee kombresse teha, kuid kuidas ma teen sooja vee kombresse, kui mull ei ole puu tikkugi üleval ja saagimise peale ma ei või mõeldagi. Ei aita muud kui mässin kõik haiged kohad kaltsude sisse ja peab sama hea olema kui kombressid. Kõige hullem on sellega, et söögiisu on hea, kuid peale võileiva ei ole midagi hamba alla panna, kalu on ka, kuid arst keelas soolase söömise ära. Piima oleks ka, kuid kes toob mul selle poest ära. Ise selga ei saa panna ja jalad on ka kanged, kuhu sa lähed. Nii et olen omadega päris pigis. Keegi siin linnas ei tea ka, et ma nii viletsas seisukorras olen, et tuleks vaatama ja keda sa kässidki, sest igaüks käib tööl ja kui koju tulevad, on väsinud."

Tädi. Tõenäoliselt on pilt tehtud 1940. aastal.

Ümbriku pöördel ülaservas seisis saatja aadress: Liivalaia 20 – 10. Ma ei teadnudki, et ema elas juba tollal samas korteris, kus minagi esimesed kümme eluaastat mööda saatsin. Jah, ta oli rääkinud sõjast ja märtsipommitamisest ja sellest, kuidas vastasmaja, Liivalaia ja Süda tänava nurgal asunud elamu, tabamuse sai ja ära põles, nii et minu lapsepõlves oli selle koha peal aed, kuhu merekooli kursandid tavatsesid mai- ja oktoobripühade rongkäigu ajal mõnd oma kaaslast visata. Üks asi on jutt, teine aga kirjutatud aadress. Oleme kirjarahvas, usume kirjutatud sõna suulisest rohkem. Hakkasin ette kujutama, kuidas see korter, õigemini üürimaja kööktuba, tollal võis välja näha. Vesi ja väljakäik olid koridoris, seal olid ka mõned kapid, mis minu lapsepõlves olid roheliseks võõbatud. Teine korrus, kaks akent vaatega tänavale. Lagi soonega laudadest. Kummiga pliit paremat kätt, vasemal ilmselt köögilaud. Hiljem, kapitaalremondi ajal, tehti pliit koos soemüüriga vasakule ning köök eraldati toast seintega. Vesi ja kanalisatsioon toodi ka kööki, aga WC jäi endiselt koridori. Tänava pool küljes kaheosaline mademega trepp, seal sai külmal ajal mängitud, hoovi pool keerdtrepp, millest oskasin korra alla kukkuda. Minu lapsepõlves käidi just hoovipoolsest uksest, mis avanes päris kõrgele paekivist õuetrepile. Trepi all oli luugiga suletud kast liiva jaoks, kõrvalt laskusid astmed keldriukseni. Et majal oli poolkorruse kõrgune paekivist vundament, oli keldergi kõrge. Hoovipoolsest küljest mäletan isegi keldrikorteri aknaid. Hoovis puukuurid ja pesuköök, tänava pool kõrge plank väravatega. Suurtest paekiviplaatidest tee nii hoovis kui maja ees tänaval.

Meie Liivalaia tänava nn hoovimaja. Foto Ivar Vilde 1970: Liivalaia tn. AM N 40811:3, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2080345.

Meie maja 1973. aastal, siis elasime juba ammu Mustamäel. Foto Ivar Vilde: Liivalaia tn. - Süda tn. ja Veerenni tn. kohal., AM N 40825:3, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2079671.

Kas oli seal toas ka mõni mu lapsepõlve jõudnud mööbliese? Kes olid naabrid, kas mõni neist elas samas korteris ka siis, kui ma koos vennaga õues või koridoris mängisin? Lapsepõlvest meelde jäänud nimed – Liivi Alma, Leeni-tädi, Marta. Mõni neist võis olla ema sõja-aastate tunnistajaks. Tollal töötas ema Arbas (Arba, OÜ Tilga ja Ko, elektri- ja metallitehas) millest sai Ilmarise laiatarbekaupade tsehh, mis omakorda liideti Elektrometalliga, see koos artell Prestoga aga tehti Estoplastiks. Ent olen kuulnud teda rääkivat ka Kunstsarve ajast (A/S Eesti Kunstsarvetehased O. Kerson ja Ko). Viimane natsionaliseeriti 1941. aastal. Kirjades mainitakse igatahes tehasetööd. Lõik samast 12. juuli öösel kirjutatud kirjast: "Ole pahane või ole mis tahad kuid tea ma ei ole veel kusagil käinud kuhu sa käskisid minna sest olin nüüd mitu nädalat homiku pool [tööl] ja üheksa tundi oli päev pikk kui koju sain oli kell pool viis vahest rohkemgi ja teiseks ma olin nii võrd väsinud et ei tahtnud ültse midagi liigutada, sest mull oli see haiguse järg juba ammu sees. Ja nüüd ma ei tea millal ma saan jälle liikuda võib olla et on väga tõsine viga ja võib olla et ühe kahe päeva pärast jääb üle. Igatahes praegu ma olen nii kui liinilt tulnud, vasak käsi on praegu omadega nii läbi et kui tahad teda kusagile tõsta siis pead seda teise käe abil tegema..."

Mu varasemas lapsepõlves oli hoov ümbritsetud kõrge planguga. Vanaema ja Pihlaka Anni, vankris peaks olema vend.

Hiiessaares, kuhu esimesed viis kirja saadeti, olen lapsena samuti käinud, aga ma ei tea, kas tädi elas 1943. aastal just selles paigas, millega haakuvad minu mälestused. Mäletan väikest maja üsna mere ääres, aeg õhtuselt hämar, peetakse videvikku ja räägitakse millestki. Vaatan aknast lagedat randa ja kive, jutt on selline veidi kõhedust tekitav, harmoneerub maastikuga, kus suuremad kivid – või äkki põõsad – tunduvad ligemale hiilivat kui saaki luuravad loomad. Kas käis tookord jutt sõjast? Või hoopis vene baasidest, mille alla jäi ka suur osa Hiiessaarest? Või räägiti juba sellest, et maja jääb rajatava Kärdla lennuvälja alale ja ees ootab kolimine uude kohta? Ei mäleta, meeles on vaid ähmane tunne. Hiiessaares Nigula talus elasid ka Vällikud, üks vanaema õdedest, 1884. aastal sündinud Mari, oli abielus Villem Vällikuga, nende lasteks olid August, Julita, Hilda, Leo ja Heini. Nigula talu peremehe nimeks annab Maa-ameti kaardiserveri pärandkultuuri objektide andmebaas August-Tinn Vällik. Hiiumaa konstaabel. Ent see on vist teine August. Villemi ja Mari poegade kohta peaks käima ema dateerimata kirjast see lõik: "Sain esimesel pühal Leo käest kirja. August on juba abielus ja elab õnnelikku elu. Leo peab aru, kas ka Augusti juurde minna või ei. Nüüd on Leo jälle rindelt ära, kolm kuud oli rindel, praegu on õppelaagris."

Niidi talu aknast pidi paistma ka Hiiessaare silmakivi, HKM Fp 934:3 F 7234, Hiiumaa Muuseumid SA, http://www.muis.ee/museaalview/2277631.

Ümbrikul on küll mark, kuid postitempel puudub. Kiri pärineb igatahes 1944. aastast ja on adresseeritud Nabalasse. Hildaga seostub mul lennuvälja alla jäänud maja, Leo oli aga sage külaline meie Liivalaia-Kingissepa tänava kodus. Heini ja Julita põgenesid üle mere Rootsi, Julitaga kohtumist mainin mõne sõnaga „Imelise koja“ 117 leheküljel. Talu kohta, kus 1943. aasta suvel elati, annab lahenduse vanaema Personalauswais, mille pöördelt leian sissekirjutuse 23. juulist – Hiiessaare küla, Niidi. Asja Maa-ameti kaardiserverist uurides selgub, et osa sõjaeelsel katastrikaardil olevast Niidi krundist jääb otse lennuvälja alla, sinna pole hooneid märgitud. Praegusel kaardil on Niidi kinnistu lennuvälja stardirajast läänes. Ka seal pole vanal katastrikaardil hooneid näha, kuid need on märgitud vene topograafilistele kaartidele. Ilmselt kuulus see kagupoolne, praeguseni säilinud hoonetega tükk suurema Niidi maatükiga kokku. Sel juhul on kaasaegsel kaardil olev Niidi seesama koht, kus tädi oli 1943. aasta suvel. Sealt on Silmakivini oma 700 meetrit, Kura järveni umbes sama palju. Põhimõtteliselt sobib paik mu mälestustega.

Sobitasin vana katastrikaardi praeguse aluskaardile.

Hilda kohta on arhiivis eriasumisele saadetu toimik. Ju ta oli üks nendest, kellel õnnestus tagasi kodupaika pääseda. Paljusid hiidlasi ja saarlasi ei lastudki pärast Siberit koju, nemad pidid mandril uue elamise leidma. Leo oli soomepoiss, eespool tsiteeritud kirjas on aadress: Finnische-Feldpost kpk. 2/7545 Suomi. Pärast sõda vireles ta vangilaagris, vabanedes alles 1955. või 1956. aastal. Ühe foto taha on ta kirjutanud: Mälestuseks täditütre Helgale, tädipoja Leolt, kes viibib vangilaagris. 21. V 55.

Sunnin mõtted taas linnaradadele ja imestan, et mäletan nii vähe sellest, mis ema saksaaegsete olude kohta rääkis. Ega ta polnudki suur jutustaja, poetas argieluga seonduvaid mälestuskilde üsna juhuslikult. Ometi lehitsesin temaga koos pildialbumeid ja kuulasin seletusi, kes on sugulane, kes niisama tuttav või töökaaslane. Aga see oli ammu, tõenäoliselt ajavahemikus 1966 – 1972. Keskkooli viimastel aastatel huvitasid mind hoopis teised asjad, pärast sõjaväge aga algas iseseisev elu. Ometi elasime 1984. aasta lõpust kuni 1997. aasta septembrini jälle koos. Aga siis tõmbas ema rohkem Kolgata palvemajja. Mingi osa oma paberitest viskas ta minema, tean seda, kuna ta üllatas mind ükskord küsimusega, kas peaks säilitama minu saadetud kirju. Kehitasin tookord õlgu, vist ütlesin midagi sarnast: „Eks sa ise tead. Saatsin need ju sulle.“ Ja läinud olidki. Kui vaatan praegu vanu albumeid, märkan neis palju tühje lehti, vaid fotonurgad või liimijäljed tunnistamas kunagiste fotode kohti. Mõned pildid olen ise skaneerimiseks välja võtnud, mõned leidnud lahtiselt albumi vahelt või karbist. Ent pildid ei kõnele ilma andmeteta. Mõne foto tagant leiab nime, mõne tagant aastaarvu. Matusepiltide kohta saab teavet pärjalintidel ja ristidel olevate kirjade abil. Paraku on suur hulk fotosid tummad. Seda toredam, et nüüd on mul need kirjad, mis annavad aimu ema ühest eluperioodist. 21. juulil 1943 kirjutab ta Hiiessaarde: "Sa kässid kingi parandada viia, kuid ei tea kuhu ja kust mina selle raha võtan, et ma teile kingi lasen parandada? Ise kõmbin siin palja jalu. Mull on präegu kingad kõik läbi, käisin ükskord täikal puu kingi vaatamas, oli küll ja isegi väga ilusaid oli kuid ind oli nii tugev, et ma ei julgenud enam mõeldagi kingadele. Puu kingad maksavad 55 rmk ja ma saan kuus 48 – 50 rmk ja kust ma pean võtma siis selle parandamise raha, et teile kingi parandada, tseki leivast ei ole juttugi ja kortri üür, need jäägu kohe mängust välja."

Mis ajal meil puukingad uuesti moes olid? Vist seitsmekümnendate lõpus. Vat siis mainis ema möödaminnes ka sõjaaegseid olusid ja puukingi. Lisaks majanduslikele probleemidele leiab ema Hiiessaarde läkitatud kirjadest nappe vihjeid ka muule. 12. juuliga dateeritud kirjast: "Uudisi linnast ma ei tea midagi, Juksit ega kedagi teisi ma ei ole näinud. Ah soo, see on kõige suurem uudis, et olen nüüd lesk – Einrih sõitis ära. Pilt on lehes ka, kus politseid peal on, kuid teda ei ole, sest pildil on vaid üks väike osakene nendest meestest."

Vanaema Auswais. Sissekirjutused.

21. juuli kiri laiendab teemat: "Sa arvad, et ma kolistan nüüd mööda linna ega ole aega midagi teha ega kusagil käia, kuid ütlen ausalt, ma olen nüüd iga õhtu kodus, mõni arv juhus, kui väljas käin ja meil ei ole keegi võeraid käinud, kes oleks minu aega viitnud. Kuid ma ise olen niivõrd laisk, et ei taha midagi teha ega kusagil käia. Kõige parem, istu toas ja siis on rahu majas. Ah soo, sa küsisid seda politseid, see läks juba ära, nüüd laupäeval saab kaks nädalat juba, siis läksid kõik need, kes seal Vabriku tän. koolimajas olid. Sa küsisid ka nime, kuid teist nime ma ei mäleta, sest ma ei pidanudki seda nii meeles, kuid eesnimi on Heinrich."

Olme koha pealt on ka mõned read lisatud: "Küsid, kas ma tulen normiga välja? Jah, kuid ega palju üle ka jäämas ei ole. Võid olen nüüd tarvitanud praadimiseks kookide juurde, muidu seda oleks rohkem järgi jäänud, kuid siiski natuke ikka jääb. Leiva olen ära müünud, muidu mull oleks raha kriis kätte tulnud, sest meil tööga on lood nii kehvad, et tükitööd enam teha ei ole saanud ja päevatööga ei teeni mitte midagi. Kuidas sull raadio maksuga on, kas pean seda ka minema maksma või on juba makstud?"

29. oktoobriga dateeritud kirjast: "Kuidas sul siis läheb nüüd, kas mõtled varsti tagasi tulla või tahad talveks sinna jääda! Mull igatahes oleks kasulikum kui üks linna tuleks sest pean metsatöödele minema ja siis oleks parem kui üks koju jääks. Ma veel kindlasti ei tea millal see minek tuleb kuid tagasi sellest ei saa muidu kui arst ei vabasta. Tule kordki linna kui sa ei taha siia jääda, siis sa saad omad asjad ära õiendada. Tead üks mees käis siin ja küsis kuidas on kas sa tahad neid jahi purjesi veel müia, kord sa oled rääkinud seda see on ennem ka käinud küsimas... Kui te tulete siis teatage mulle ennem muidu ma ei tea, võib-olla olen tööl ja te ei saa sissegi. Haapsalu vastu tulla ma ei saa sest mull ei ole raha, praegu mull on nii suur raha puudus et ei saa isegi leiba poest välja tuua. See pakk mis sain läks nii kui tuul, saime töö juurest juurvilja selle maksin välja üle kahekümne marga... Puu kingade ostu luba jääb ka sisse varsti on aeg ümber kuid midagi pole parata. Laenada ma ka ei taha sest siis kui ükskord raha saan siis maksa võlgasi ja muud midagi ei saa. Kuid natukene ma pean siiski võtma et normi toidu välja tuua saan. Kui poiss tuleb, siis küsin tema käest, ta võib anda küll."

Millist poissi on silmas peetud? Jahi purjede kohta tean niipalju, et tädi esimene mees Voldemar oli nii heal järjel mööblimeister, et tal oli auto ja purjejaht. Võiks öelda, et tädi tegi hea partii, paraku toimusid pulmad valel ajal – piltidel on näha ruumi, mille üht seina katab dekoratsioon Lenini ja Stalini piltide, viisnurga ja pritsimeeste vappi meenutava kompositsiooniga, mille all tähed ENSV. Voldemar viidigi 1941. aastal Venemaa avarustesse, kaua aastaid elas ta Norilskis ja saabus kodumaale tagasi alles perestroika ajal.

Tädi pulmapilt. Pärast juunipööret 1940.

-----

Paar külmemat päeva said mööda. Eile paistis veel päike, täna on taevas tume ja tusane. Valutav käsi ajas üles juba nelja ajal. Pärast väikest liigutamist leidsin parema asendi, aga und enam ei tulnud. Mõtted liikusid jälle Liivalaia tänaval elatud aja peale. Kuigi korter oli vaid neliteist ruutmeetrit suur, mahtusime sinna viiekesi ära. Mahtus öömajalisigi – soodne asukoht meelitas meile sugulasi, kes maalt linna tulid. Bussijaam üsna lähedal, raudtee ka mitte ülearu kaugel. Mööbli paigutust toas ma ei mäleta, tean, et oli diivan (seda on fotodel näha) kaks tugitooli, aaderdatud riidekapp, ümmargune laud. Vanaema voodi seisis köögis, kuhu palju peale selle ei mahtunudki. Üksvahe kasutati tugitoolide kateteks lippe. Üht tooli ehtisid merelained, teist kaunistasid sirp ja vasar. Kõik, kes meil käisid, imestasid, miks selline punanurk. Ema pidi seletama, et juveelitehases jagati neile poleerimisseibide tegemiseks kangast, muu hulgas ka defektseid riigilippe, temal oli kahju head riiet niisama tükkideks lõigata ja toolidele oli just katet vaja. Meil oli ka televiisor, see ilmus majja juba 1958. aastal, nii et mäletan isegi seda aega, mil püüdsin lastevoodi võrele riputatud riiet vargsi kõrvale lükata, et õhtuseid saateid piiluda. Selles metallist titevoodis magasin veel üsna suure jõmpsikana, sest suurema voodi jaoks toas ruumi polnud. Vend magas vist kokkulükatud tugitoolide peal. Aga kõigest hoolimata mahtus meile rahvast ööbima. Siis oli lastel muidugi lõbus, sest mööblit nihutati ja tehti põrandale ruumi. Kuidas see kõik sõja aastatel välja nägi, pole mul aimugi. Aprillis 1944 kirjutab ema: "Elan vana viisi ja käin tööl nüüd vahetustega. Praegu on kaks vahetust, hommiku kella viiest kuni kella üheni ja teine kella ühest kuni üheksani. See nädal käin hommikul, kuid täna jäin koju, sest ei teadnud kella ajast midagi ja teiseks tulid need Narva pataljoni poisid öösi meile. Olid just sõidust ja kusagile minna ei olnud. Tead küll, samad, kes siis meil olid, kui sa linna tulid."

Koduhoovis. Umbes 1959.

Adressaadiks on ikka tädi, kes nüüd elab Nabala kandis Pihlaka talus. Ka vanaema on seal. Võib-olla oldi talvel linnas, võib-olla mindi maale alles pärast märtsipommitamist. Igatahes kirjades on vahe 1943. aasta novembrist kuni järgmise aasta aprillini. Äsja tsiteeritud kiri on tegelikult dateerimata, kuid selle algusosas öeldakse, et pärast suurt reedet pole häiret enam olnud. Tol aastal langes suur reede 7. aprillile. Muust jutust võib järeldada, et Pihlaka talu söögikraam on hakanud sagedamini linna jõudma, mune tuuakse ka müügiks. Ema palub ka sinist kleidiriiet, niiti ja sitsikleiti, lisades salapäraselt: "Praegu kindlat veel ei ole kuid loodan siiski." Veel lisab ta kirja lõppu: "Tiiule ma pean pettumuse valmistama, sest tema ootus on asjata, vorsti ega liha ei olnud täna karnis. Nüüd tuli, kuid nii pikk saba on, ei saa kindlasti kätte, sest varsti pannakse poe uksed kinni."

Koos täditütardega Pihlakal. 1958. aasta suvi.

Pihlaka talu on minu jaks väga reaalselt olemas. Ma ei mäleta aega, kui seal oma esimesed iseseisvad sammud tegin, küll aga tuleb meelde hulgaliselt hilisemaid asju. Siin-seal olen mõnda mälestust ka kirja pannud. Esimesed suved veetsingi koos vanaema ja nooremate täditütardega Pihlakal, sest üldise veendumuse kohaselt pidid lapsed suvel linnast ära saama. Meie õu oli enne naabermaja (praegugi püsti seisva Veerenni 1) ehitamist kõrge aiaga ümbritsetud ja mänguruum kasin. Kaua sa ikka liivakastis mängid või kiigud, varsti hakkab igav. Mänguseltsilisteks oma vend ja esimese korruse Tiia, minust veidi noorem tüdruk.

Kui oli aega, see tähendab pühapäeviti, käisime isaga Tiigiveski pargis või Poolamäel, mida isekeskis Tagametsaks kutsusime. Staadion oli seal olemas, spordihalli hakati ehitama. Tavaliselt läksime Herne tänavat mööda, Siselinna kalmistu väravast mööda. Seal oli otse haudade naabruses üks maja, mis oma roheliste varisenud krohvi laikudest kirjute seintega õudust äratas. Ja Poolamäel kõrgusid kabeli varemed, keskel suur auk kui põrgusuu. Mõnikord käisime kaugemal – Kadriorus ja Hundikuristiku kandis. Aga suveks saadet meid ikka sugulaste juurde maale. Seni, kui meid Hiiumaale sõiduks liiga väikesteks arvati või ei tahtnud vanaema lastekarjaga nii kaugele sõita, olime Pihlakal. Pihlaka omad – Eedi, vähem, Anni, Elvi ja Edgar rohkem – käisid meilt Liivalaiast ka läbi, kui linna tulid. Selle kombe algus on sõjaajas. 12. mai postitemplit kandvas kirjas on read: "Kui Eedi linna tuleb, siis saada mune umbes kakskümmend paari. Parem oleks, kui ma saaksin need kätte juba tuleva nädala alul, kuid eks sa näe ise, kuidas saad saata." Sama kirja lõpus märgib ta: "Viin kirja posti ja lähen täna töö juurde öövalvesse. Väga ilus ilm on mulle juhtunud küll. Päris selge ja valge, kindlasti kord äire tuleb, kui mitte rohkem."

Pihlaka rahvas koos külalistega. Vist on tegemist Elvi ja Edgari leeripildiga.

Paar nädalat hiljem on Eedi taas linnas käinud, sest ema kirjutab: "Ära ole pahane, et ma ei olnud eile kodus, kui Eedi käis. Läksin eile natuke varem tööle, sest käisin mõnest toiduainete kauplusest läbi ja tõin sinu sõrmuse ära. Sinu teise kirja sain alles eile kätte ja saadan tsekid ära, kuid hiljaks jäävad need kindlasti väga palju. Oleks mull aimu olnud, siis ma oleksin võtme koju jätnud ja asjad oleksid korras olnud." Küllap oli tegemist toidutalongidega. Kodus mitteolemine paistab muutuvat tavaliseks, 28. juulil võetakse see teema jälle üles: "Andestust palun kõige pealt, et ma kunagi kodus ei ole, kuid täna oli mull tõesti põhjusi, sest Iris sõitis maale ja ma pidin seal olema, sest seal juhtub alati siis midagi, kui kedagi kodus ei ole. Nii mitugi korda on seal sisse murtud. Võib-olla Eedi käis ka seal, ma ei tea seda, sest kella kolmest viieni ma olin kusagil mujal."

Mälusopist kerkib pilt – värav, kitsas õu, äkki isegi käigulauad poris, kuurid, maja tänava ääres, hoovipoolne uks. Esimesel korrusel elab ema sõbranna, kellel on umbes minuvanune tütar. Naise nimi oleks nagu Iris. Käisime seal koos emaga päris mitmel korral. Kõik muu on ununenud, mälestus nii habras, et kahtlen. Võib-olla polnudki Iris, oli mõni töökaaslane Juveelitehasest.

Suurema osa 28. juuli kirjast pühendab ema kuulujutule: "Meil majas on jutt lahti, et Tiiu on minu, mitte sinu laps. Ja täna me läksime ühe mehega nii vaidlema selle üle. Ma ütlesin, et mull ei ole last ja ma ei ole kihlatud. Kuid tema ütles, et on meie majast küsimas käinud ja siit on öeldud, et mina olen kihlatud, kuid seda ei teata, kus mees on ja Tiiu olla minu laps. --- Tore oleks tõesti, kui sa tuleksid Tiiuga linna, ma läheksin tähtsa näoga selle poisi poole oma tütart näitama, sest ta palus, et ma talle näitaksin enda tütart. See on lahutatud mees ja tal on ka tütar."

Vanaema, tädi ja Tiiu Tallinnas 16. mail 1948.

Kirjaridade põhjal on raske oletada, kas nii emotsionaalselt esitatud jutu taga oli ka midagi muud, ega sedagi, kas mulle salapärastena tunduvad laused käisid isikliku elu kohta või kajastasid üldist muutuste atmosfääri. Viimane minuni jõudnud, 4. augusti kuupäeva kandev kiri lõppeb sõnadega: "Eks näeme, mis sellest elust tuleb. Eks varsti kindlasti midagi muudatust tuleb. Sellest on siiski vara veel rääkida." Ümbrikul on saatja aadressiks harjumuspärase Liivalaia 20 – 10 asemel märgitud Liivalaia 83 – 9. Miks äkki selline aadress? 1937. aastal asus Liivalaia 83 – 3 üks linna haruraamatukogusid. Igatahes jõudis septembri lõpus linna Eesti Laskurkorpus, mille ridades sõdis ka mees, kellest sai mu isa. Aga sellist asjade käiku ema tollal vaevalt ette oskas näha.

Veel üks mälestus Liivalaia päevilt. On talv. Vaatan aknast välja. Teisel pool teed, Süda tänava nurgast pahemat kätt, on kõrge okastraataed, nurkades vahitornid. Mööda lumist tänavat marsib vangide kolonn, väravad avanevad, kolonn siseneb aiaga piiratud alale. Vahimehed asuvad tornidesse, vangid tööle. Ma ei mäleta, kas vangid ainult koristasid märtsipommitamisest jäänud alusmüüre ja kaevasid vundamendiauku, või ladusid ka müüri. Praegu kannab see 1961. aastal valminud maja numbrit seitse. Minu lapsepõlve Vilniuse poe maja. Tomatimahl, kakaokuubikud, komeedi kommid ja dropsid. Kui ema lubas üle tänava minna ja andis raha.

Isa tehtud kiik meie hoovis. Olen sel pildil väga Oti moodi.

Vassilissa kevad 2014

Unest ja pärimusest

Unenägu sarnaneb pärimusega – tarvitseb hakata seda meelde tuletama, kui iga teadvuse pinnale kerkinud detail saab õngeks uuele. Üks motiiv hargneb teisest ning peagi avastad üllatusega, et mäletad asju, millest sul enda arvates aimugi polnud. Sama juhtub pikka laulu või lugu jutustades. Kui algus tehtud, tulevad sõnad otsekui iseenesest, kuigi alles hetk tagasi kahtlesid, kas mäletad neid. Pealegi on unenägu pärimuse sugulane selles mõttes, et meenutamise käigus, mis toimub jutustades, omandavad varem üsna hajusad nägemused konkreetsed piirjooned. Pange tähele – kui te ka valjusti ei räägi, jutustate pärast ärkamist unenägu endale mõttes, vormides sellest traditsioonilise narratiivi.

Alles eile olin veendunud, et ei näe unes metsa. Viimased linnades ja nende äärealadel seiklemised sulatasid lahti tee varasemate samalaadsete unenäokildude juurde, moodustades koos nendega kireva, kuid ühest keskkonnast võrsunud mosaiigi. Kohe tuli meelde Tallinna vanalinn, mille tänavad moodustavad unes kummalise võlvidega kaetud labürindi keskpunktiga kusagil Raekoja lähistel ning mille väravatornide trepid võimaldavad ronida kõrgemal korrusel asuvate tänavateni. Majad on täis kummalisi poode ja kohvikuid, mõni varjab endas hiigelsuurt teatri- või kontserdisaali, mille vestibüülides võib lootusetult ära eksida. Ja need võõrad linnad, näiteks unenägude Norilsk, kus on alati teatud hiigelsuur hotell, mille ähmased tuled valgustavad lumist väljakut, tänavail aga liiguvad vaevaliselt jäätunud akendega bussid. Kuigi ma pole seal tegelikult talvel olnud. Üks pseudomälestus kutsub esile teise, teadvuses toimub otsekui mingi ahelreaktsioon. Eile ei jõudnud see metsani, aga täna öösel tuli äkki meelde, et mõnikord olen unes ka metsa näinud.

Täpsemalt öeldes pole oluline mitte mets ise, vaid tee, mis sinna suundub. Päike paistab, puude lehed helendavad selles valguses, tee on kitsas, rohtu kasvanud, selle kõrval, alati vasemal, voolab oja või jõgi, mis on metsast olulisem. Vesi liigub vaevumärgatavalt üle samblasse kasvanud kivide, voolu reedavad rohelised vesikasvud, mis kergelt liiguvad. Kusagil on koolmekoht, alati pööran teelt ära ja ületan selle kaudu jõe ning jõuan välja avarale lagendikule, kus mõnikord ööbin telgis, mõnikord aga elan väikeses majakeses. Oluline on lagendik ise, mõnikord ka järv selle taga, majagi tundub tähtis, aga mets mitte, sest on ainult taustaks. Samuti on mets fooniks unenägudes, kus kõnnin korrapärase asetusega tiikide kaldail. Kusagil on vist häärber, mis pole oluline, peamised on tiigid koos neid ühendavate kanalitega ning kallastel pargipuude all kulgevad rajad. Tean, et veekogude süsteem lõpeb lüüsiga, mille taga kukub kosk metsikusse maastikku, olen seal mõnel korral käinud ja vaadanud metsa kaduvat kiirevoolulist jõge.

Veel olen näinud kummalisi unenägusid lodja või suurema paadiga Peterburi sõitmisest. Tartust saab sinna lüüsidega varustatud kanaleid mööda, vahepeal veidi ka Peipsit mööda liikudes. Kummaline korrastatud ideaalmaastik selgevormiliste puude, valgete majade ja kirikutornidega. Ometi pole ma ilmsi ühtki sellist kanalit mööda sõitnud! Mererand, see on tavaliselt kõrgete düünidega ja sopiline, miskipärast on alati palju rahvast ujumas. Otsin rahulikumat kohta ja leian selle ühe kaugemale ulatava neeme luidete tagant. Vesi on soe, ujumiseks tuleb veidi kaldast eemale sumada.

Mitte iga kord ei anna unenägude detailid ennast kätte. Soodsaim aeg nende püüdmiseks tundub olevat üsna varsti pärast ärkamist, kui on kindel teadmine, et nägid just midagi unes. Kui siis õnnestub see miski konkretiseerida, võib sellega hakata haakuma teisi, ka ammu nähtud unenägude osi. Hargnevate unenägude aed, milles kõndides võib reaalsuse unustada ja jõuda viimaks üsna ootamatusse paika. Ent selline uitamine ei aita tavaliselt kaasa viimase unenäo looks vormimisele. Püüdes haarata üha uusi ja uusi ahvatlevaid vilju, pudeneb enamus nendest viimaks käest. Algpunkti tagasi jõudes avastad, et oled viimase unenäo detailid kaotanud assotsiatsioonide tihnikusse, mis nüüd, kui oled sellest väljas, moodustab ühtlase läbitungimatu seina.

Värske kogemus – varahommikul rääkisin poolunes mehega, kelle nägu oli tuttav, kuid ma ei suutnud otsustada, kas tegemist on kunagise kolleegiga X või Y. Kui seda taipasin, märkasin, et mehe nägu oli kui süntees mõlemast näost: isegi mootorratturi kiiver, mis oleks võinud saada otsustavaks atribuudiks, kuulus tegelikus elus mingil perioodil mõlema juurde. Olin kimbatuses, ja ennäe – mu vestluspartner reageeris sellele, võttes kiivri peast. Kuigi ta nägu oli ikka segadusse ajavalt indiferentne, veendusin nüüd, et tegemist on Y-ga.

Kui tulla tagasi pärimuse juurde, siis pole selle puhul enamasti tegemist metsiku mõtlemisega. Neis kultuurides, kus domineerib suuline pärimus, kasutavad jutustajad ja laulikud pikkade lugude esitamisel pärimuses ootevalmis olevaid elemente, millest suuremaid nimetavad teadlased motiivideks, lühemaid aga vormeliteks. Esituse käigus kutsub üks motiiv esile teise, see tähendab – motiveerib teist – üsna sarnaselt unenäo meenutamisele. Iga motiiv omakorda aktualiseerib kindlad vormelid, mille abil see jutuks tehakse. Meie regilaul sisaldab palju selliseid üsna vabalt kombineeritavaid elemente, mille edukaks liitmiseks oleks vaja vaid nii-öelda kriitilist massi, mis ahelreaktsiooni esile kutsuks. Tänapäeval pole me üldjuhul varustatud vastava hulga pärimuslike ehituskividega. Pealegi oleme harjunud informatsiooni teadlikult ammutama väljast, mitte eneste seest, mistõttu kiirustame vajaduse korral arhiivitekstide manu või haarame riiulist sobiva tekstikogumiku. Küsimus pole mu arvates perifeerses või tsentristlikus mõtlemises, vaid selles, mis laadi teadmisi oleme elu jooksul kogunud. Isegi surm ei võta sealt, kust pole midagi võtta, perifeersest mõtlemisest rääkimata.

Tagametsa jutt

Kui seda metsa ees ei oleks. Juhan Liiv

Võime öelda ka märksa lihtsamalt: mets säilitab ja konserveerib kultuuris maagilise mõtlemise praktikat, kuna rahvastel, kellel on rohkem metsa, saavutab animism teatud mõttes surematuse – see võtab lihtsalt teistsuguseid vorme. Valdur Mikita

Lapsepõlves kutsusime kohta, kus sageli isaga jalutamas käisime, Tagametsaks. Sinna ehitati Kalevi spordihall.

Ärkan keset ööd, akna taga kohiseb tuul. Pilv on vajunud metsaserva ligi, vana kuu kaame valgus langeb mu peale. Püüan meelde tuletada, mida unes nägin, teadvus kuvab kummalisi pilte – rohtukasvanud raudteeveer, taamal roostes vagunid, kolm meest astumas linna poole. Üks neist on tegelikult surnud, meenub äkki. Tapetud nimetus väikeses kohvikus. Miks? Oli vist mingi mõttetu kättemaks mulle tundmatute inimeste poolt. Julm ja jabur surm. Ma ei imesta, et ta praegu koos meiega kõnnib, unes pole ajal kindlat suunda, püüan ainult meelde tuletada, kuhu parkisin auto. Mäletan, et sõitsin linna autoga, sealt lendasin kuhugi, kus pärast toimus kuritöö. Ja uuesti tagasi, nüüd vist rongiga, kartus hinges, et samad mehed varitsevad mindki. Siis see raudtee mahajäetud vagunitega. Miks peab inimene selliseid asju unes nägema? Tegelikult oleme ju metsarahvas, kes elab oma maal juba kümme tuhat aastat, väidab Mikita. Sellest ei jõua miskit mu unedesse, kus on jõgesid, merd ja mägesid, aga mitte metsa. Veel on palju asjade pakkimist, rongile või lennujaama kiirustamist, hiljaksjäämist – seda näidatakse. Võõraid linnu ja maastikke samuti. Ent aastatuhandete geneetiline kaja, kuhu see jääb? Olen küll toolilt toolile ronides vältinud põrandal roomavaid madusid või püüdnud väljuda vee poolt üle ujutatud majast, kuid pole ühtki hirmuunenägu metsa eksimisest. Võib-olla see ongi geenidest tulenev, ma lihtsalt ei eksi metsas ära ega oska seda isegi unes karta. Tegelikult pole ma ka võõras linnas kunagi ära eksinud, aga sellist asja tuleb unes ette. Paigad muudavad ennast ootamatult: oli vaksal, kuid sisenedes leiad ennast hoopis rahvast tulvil postkontorist. Mida nad kõik siin teevad ja kus, pagan võtaks, on väljapääs perroonile? Üks viimasel ajal sageli esinevaid hirmumotiive on auto kaotamine. Alati juhtub olema talv, alati on kõikjal hullupööra autosid, mille vahelt püüan asjata leida enda oma. Tean, et parkisin selle mingi jabura metallist angaari seina äärde. Aga pole, seal õue peal on küll töökoda, kuid isegi sealt ei leia ma oma sõiduriista. Ilma mingi üleminekuta seisan äkki Tallinnas nõukaaegsel Võidu väljakul ja ootan bussi – Tartusse sõitmiseks. Või asun teele jalgratta sadulas, peas mõte, et kaks otsa ühe päevaga on liig mis liig.

Kuhu jääb mets? Miks ma kunagi seda unes ei näe, miks ei vii nägemused mind seenemetsade sekka kui musulmani Mekka? Olen ma siis elu jooksul vähe seenel käinud? Vähe metsi mööda hulkunud? Kas minu perifeeria, mis endale unedes ligineda laseb, pole äkki linn? Tundratki olen ma näinud nii unes kui ilmsi, keskööpäikest ja laiskade jõgede lookeid. Loitsu alustades tuli just hõre metsatundra esimesena silmade ette. Madala päikese kiirtes helkiv vesi ja püstkoda kõrgel kaldal. Kas see on teine paralleelmaailm, linnadžungli vastand? Miks ei võiks see nii olla? Minu jaoks on soome-ugri juur ikka olulisem olnud kui eesti talupojakultuur. Linnalapsena sain viimasest osa vaid maal sugulaste pool käies ega osanud tähelepanu pöörata paljudele maaelu seikadele. Võtsin iseenesest mõistetava asjana seda, et maal on tumedate palkseinte ja muldpõrandaga köök, mille nurgas pirakas ahi, et loomulikult avaneb uks köögist rehe alla, kus on seintele riputatud mitmesuguseid suuremaid tööriistu ning kus seisab lisaks vankrile paar jalgratast ja sääreväristajat ning kust pääseb edasi lehmalauta ja seasulgu. Maal pidigi elamine teistmoodi välja nägema kui linnas. Õues mängides ei imestanud ma selle üle, et tare ees kase otsas rippusid vikatid ega juurelnud, miks rootsi päritolu looreha ja niidumasin roostetasid aia veeres kuuskede all. Võib-olla isegi teadsin, et kolhoosiajal ei tohtinud talus hobuseid olla, seepärast jäid kallid masinad lastele mängida. Mulle meeldis küll niidumasina sadulas istudes ja kange kiskudes ette kujutada, et sõidan kuhugi. Seda teadsin üsna varakult, et kahte lehma ei tohi laudas olla ja mullikas tuleb sellepärast kombinaati viia. Tagantjärele ei julgeks ma seda köndistatud maaelu küll eesti talupojakultuuriks nimetada. Kas me peaksime vangi, kes oma kongis on sunnitud putru sõrmedega sööma, traditsioonilise kultuuri elushoidjaks?

Äkki on minu maailmapilti mõjutanud viimased kaheksateist maal elatud aastat? See aeg pole möödunud mitte maakodu ja linnakodu vahel ränneldes, vaid maal elades ja linnas tööl käies. Tunnistan ausalt, maale elama asumine muutus minu jaoks võimalikuks alles pärast kolhoosiaja pärisorjuse lõppu. Ma ei osanud ennast uneski mõelda kolhoosnikuks, aga muud moodi tollal maal elada õieti ei saanud. Ehk oli võimalik mingi kavala sehvtiga soetada talumaja majandi maadele ka nii, et ise jäid kolhoosielust kõrvale. Mina seda ei osanud. Ma ei töötanud linnaski sedasorti ametis, mis võimaldanuks karbikest aianduskooperatiivis või seitsmekümnendate eestlase unistuste tippu – saunsuvilat järvekese kaldal.

Seega võisin vanavanemate kombel oma kohast ainult unistada. Sest nii, nagu praegu ei ole igal eesti perel maakodu, polnud paljudel maainimestel oma kohta ka pärast pärisorjuse kaotamist. Teame kõik, et talupojad vabastati maata. Kes suutsid, need hakkasid talusid päriseks ostma, kes ei, jäid endiselt rentnikeks. Viimaste käsi ei käinud kõige paremini, sest mingist ajapunktist peale muutus talude ostmine valdavaks. Osteti enamasti võlgu, mis tähendas, et kohta polnud võimalik poegade vahel jagada enne võlgade tasumist. Tavaliselt aga ei suutnudki see, kes oli suure vaevaga oma koha päikese all välja võidelnud, kujutada ette selle väiksemateks osadeks lagundamist. Koht pidi kujutlustes vaid edenema. Seetõttu jäid need, kes talu ei pärinud, mingis mõttes üle. Ja kui nad olid juba perekonna loonud ega sobinud seetõttu sulasteks-tüdrukuteks, tuli neil kaupa teha järjest kokku kuivaval renditalude põllul. Või jääda võimaluse korral isamajja tasuta tööjõuks. Minu isapoolne vanaisa Andres otsis kohta Simuna ja Kadrina kihelkonna mõisates ja otsustas viimaks koos perega 1898. aastal Kaukaasiasse õnne otsima minna. Tema poeg Kaarel, mu vanaisa, täitis küll vajalikud paberid ja tunnistati 1920. aastal Eesti Vabariigi kodanikuks, ent ei jõudnud kunagi Eestisse, vaid lasti koos vanema poja Adolfiga 1938. aasta 1. novembril Krasnodaris maha kui eesti kontrrevolutsioonilise natsionalistliku diversiooni- ja spionaažigrupi liige. Vanaisalt ei saanud ma kohta, sinna kerkis 21. sajandi algul hoopis olümpiaküla. Onu Adolfilt sain nime.

Mu emapoolne vanaema Olga oli tõeliselt paljulapselise pere kümnes, eelviimane laps, kes Hiiumaal oma kohta otsides leidis küll niipalju armastust, et eri meestega kahte last saada, kuid kes langes vallasemana tollase ühiskonna kõige madalamale astmele, nii et pidi noorema tütre suvedeks rikkamate sugulaste juurde tööle ja kostile saatma. Õnneks oli vanem tütar niivõrd tragi, et tuli juba kuueteistaastaselt Tallinna lapsehoidjaks. Võib arvata, et ta ei läinud päris võõraste juurde, sest tollal oli Tallinnas üsna märkimisväärne hiidlaste kogukond. Pealinna elu oli niivõrd palju parem, et varsti pärast kooli lõpetamist sai sinna kolida ka noorem õde, hiljem võeti emagi enda juurde elama. Nii leidis mu vanaema viimaks oma koha Tallinna üürikorteris. Tõsi küll, pärast esimese lapselapse sündi koliti sõjaaegsest linnast suviti Hiiumaale ja Nabalasse, aga pärast olukorra rahunemist tuldi taas linna. Linnas sai vanaema lõpuks võrdseks paljude teiste üürilistega, sõjajärgne aeg tõi neid suurtes hulkades juurde. Mõistan nüüd, miks mu tädi oli emast hakkajam ja enesekindlam. Süüdi polnud ainult jõukast peremehest isa, vaid pigem lapseeas linnatulek ja oma lähedaste paremale järjele aitamine. Vanaema pere kohta veel niipalju, et üheteistkümnest lapsest neli olid poisid, et kaks last (Kusti ja Liisa) surid juba neljakuuselt, Jonas aga kolmeaastaselt.

Nii ei olegi mul ette näidata oma põlist talukohta, mis oleks vanem kui Rooma riik, aga tahan sellest hoolimata uskuda, et olen esivanemate püüdlused mingil määral ellu viinud. Nagu vendki, kes elab oma väikeses majas Neeme mändide all. Muuseas märkis vanaisa optandi ankeeti tulevaseks elukohaks Liivimaa, kuigi pärines ise Eestimaa kubermangust. Ehk oli tal plaanis kusagil Tartumaal ankrusse heita?

Ma ei tea, kas Krimmi, Siberisse või Kaukaasiasse elama asunud inimesed kannatasid kuidagi selle all, et ei tundnud varasemat kohapärimust. Tean, et tulevased Eesti Aiakese elanikud hakkasid eestlaste jaoks võõrast keskkonda kodustama juba üle mägede Punaselageda poole rännates. August Ingermaa kirjutab oma mälestustes: „Teel pandi puhkamisleeridele eestipärased nimed: Küünarnukk, Arakalage, Männiorg, Hirmus org, Tangusori, Lambauputussori, Käärkamber, Karuvärav jne. Sõna „sori” tähendab kõigis Kaukaasia eesti külades vähemat mägede jõge või oja.“ Kusagil seal Mzõmta oru kaldal oli ka Lintropi lage koos Lintropi soriga. Varsti ei mäleta neid nimesid enam keegi. Kui toponüümidest polnud ümberasujatel puudust, siis võõramaa tavade ja taimede mittetundmine põhjustas õnnetusi. Eesti Aiakese asunikud on rääkinud mägilaste poolt röövitud tüdrukust ja perekonnast, kes suri pärast tundmatutest seentest tehtud sousti söömist, aga ükski paik ei jäänud nimetamata ega vajunud olematusesse sel põhjusel, et orust lahkuma sunnitud tšerkessid viisid oma pärimuse kaasa. Pärimus, kaasa arvatud paikadega seotud teadmised, pole ju asi iseeneses ega lähtu ka maast, veest, kividest ja puudest, vaid meie suhtest nendesse. Sellepärast on loomulik, et uus asustus loob uue pärimuse. Vana kadumisega kaob paratamatult ka eelnenud asurkonna suhe kõigesse ümbritsevasse. See elab edasi vaid lahkuma sunnitud inimeste mälestustes.

Kui tahaksime taga nutta kogu maailmas unustatud pärimust, peaksime sellele pühendama kogu kujuteldava tuleviku. Pealegi on pärimus kogu aeg muutuv. Pole kunagi nii olnud, et isad ja pojad mäletavad täpipealt ühtesid ja samu asju ning räägivad samu lugusid. Kuigi on jutte, laule, mälestusi ja muid traditsioonilisi teadmisi, mida antakse põlvest põlve edasi, on see muutumatu vaid ses mõttes, et nimetame kõike kokku pärimuseks või traditsiooniks. Peaksime leppima tõsiasjaga, et pärimus on nii hõlmamatu, et seda pole võimalik kunagi tervikuna teada, talletamisest rääkimata. Enne kui hakkame esitama üleskutseid kogu niiöelda kiiresti hääbuva pärimuse totaalseks kogumiseks, võiksime heita pilgu oma vanemate ja iseenda fotoalbumidesse ja küsida, kas mäletame kõiki piltidel olevaid inimesi, paiku ja sündmusi. Kes meie seast on unustamise patuta, see visaku esimene kivi.

Võib-olla olen mõistetud unedes mööda võõraid linnu ekslema just seepärast, et ei taibanud omal ajal vanematelt küsida asjade kohta, mida nüüd enam küsida ei saa. Ehk ma isegi küsisin, kuid olen unustanud vastused. Ehk mäletan midagi, ent kahtlen, kas see, mida tean, pole mitte mu oma väljamõeldis. Müüdid-muistendid elavad ju eeskätt meis endis. Mälestused segunevad pärimusliku häguga ja moodustavad sel kombel uut pärimust, mis ei pruugi tõene olla. Tõde pole pärimuse kriteerium, seda ajab taga meie teadvuse ratsionaalne pool. Oleme kirjaoskuse üleüldise omandamise ja omaks muutmise jaoks ohvriks toonud oma esmasünniõiguse – suulise pärimuse ega julge enam jutustada lugusid, sest kardame eksida. Kirjasõna on vahimees, kes käib meie kannul ja kuulutab – samm vasakule või samm paremale on põgenemine! Ent isegi siis, kui tahaksime põgeneda, ei tea me, kuhu. Kas peaksime pagema metsa või otsima pelgupaika perifeersest teadvusest? Siis ohverdaksime kogu loodud kirjakultuuri, mis juba niigi vangub võõra keele surve ees. Kas see, kui Eesti keelest saaks jälle köögikeel ja meist poolekeelsed, annaks meile tagasi kaotatud pärimuse? Kardan et mitte, pigem kaob siis eesti kultuur tervikuna.

Ent ikkagi, eksisteerib mingi ebakindlus, mis ei lase mul lugusid jutustada. Kohe, kui meenub, kuidas istusin lapsena suurena tundunud talutoas, mille tähelepanuväärseimaks esemeks oli must isesorti kiiktool, selline, mis kiikus põrandale asetatud kaartel, turgatab kusagilt meelde, nagu oleks see paik kuidagi seotud mu Hiiumaa vanaisaga, kelle nime ma ei tea. Ent kartus eksida ei lase mul seda lugu rääkida vihjamisest rohkem. Võib-olla näitas ema mulle kord, kui jälle vanaisa kohta pärisin, üht matusepilti lahtise kirstuga esiplaanil ja ütles – sinu vanaisa. Kuid taas tundub tegemist olevat pärimusliku häguga. Matusepilte leidub ema ja vanaema albumites suurel hulgal, olen neid mõnikord vaadanud ja püüdnud mõistatada, kas selline küsimine ja vastamine tõepoolest aset leidsid.

Ehk meeldib mulle, väljarändajate lapselapsele ja sisserändaja pojale just seepärast elada paigas, mis ei ahista oma pärimusliku koormaga. Majas, mida ligi kakskümmend aastat omaks pean, oli kolhoosiajal viis korterit, kus elasid mitte peremehed või nende järeltulijad, vaid palgatöölised. Ma ei tea nendest midagi, kuid võin fantaseerida, et nad töötasid lähedal asuvas Villemi sovhoosi karjalaudas ja töökojas või olid majandi traktoristid ja autojuhid. Ustele jäänud jäljed võivad tunnistada nii peretülidest kui joomingu ajal puhkenud kaklustest. Ükskõik, mis olnud, see olnud. Koht asub keset maaparandaja tugevat kätt näinud põlde, läheduses pole tähelepanuväärseid puid, kive ega allikaid. Maja on ehitatud 1932. aastal, laut pole õnneks säilinud. Võin siin vabalt toimetada oma isiklikku pärimust kujundades. Tagantjärele on imelik mõelda, et kuigi unistasin majakesest metsaserval või väikesel lagendikul, sattusin elama keset põlde. Üks mu tuttav imestas mind esmakordselt külastades: „Sul on siin lage nagu Kasahstani stepis!“ Oligi üsna lage, vähemalt idakaares ei peatunud pilk enne üsna kauget metsaviirgu. Lääne pool oli küll kunagisest hekist suureks sirgunud kuuski ja nende taha istutatud põõsaid, ümber maja ka õunapuid, kuid üldmulje oli avar. Kaheksateistkümne aastaga oleme jõudnud istutada üsna palju puid-põõsaid lisaks, nüüd oleks juba vaja metsikumalt vohavaid liike piirata.

Kuigi mulle meeldib metsi mööda hulkuda, olen hingelt ehk pigem aednik. Vaid oma kätega loodud keskkonnas tulevad mulle pähe head mõtted, metsik loodus ei peluta, kuid ei inspireeri ka. Metsa asemel mõjub mulle ehk rohkem meri, kuna veetsin suure osa lapsepõlvest ja noorusest mere lähedal, sageli otse kaldal. Kui vanaema veel elas, kogus ta lapselapsed punti ja viis Hiiumaale, pärast ta surma võttis isa meid suvistel koolivaheaegadel kaasa paikadesse, kus väikesadamaid ehitas. Nii veetsime ühe suve Kaberneemes, teise Neemes, kolmanda Ruhnu saarel. Põhjaranniku kalurikülad on jätnud minusse tugeva jälje. Päevade kaupa ronisime mööda väikeseid traalereid ja kakuaame, ootasime koos külapoistega kalurite tulekut, mängisime sadamas, võrgukuurides, rannas, isegi saepurukihi alla peidetud jäävarude juures. Otsisime veepiirilt aardeid, mida meri sinna mõnikord uhtus – välismaa pudeleid, värvilisi pakendeid. Viimastel kooliaastatel töötasin suviti koos isaga Keila jõesuhu ja Piritale muule ehitades ning Pirita jahisadama kaisid remontides.

Tartusse kolimise järel jäi meri kaugeks, tõmbama hakkasid hoopis Lõuna-Eesti metsad ja järved. Nüüd õppisin tundma seeni ja nende kasvupaiku. Meie peres polnud seened eriti populaarsed, hiidlased neist suurt ei pidanud, isa aga vist ei tundnud kuigivõrd siinseid seeni. Männiriisikaid ta ikka korjas ja neid me marineeritult sõima ka. Hoopis teine lugu oli marjadega. Mustikal ja pohlal käidi suure hoolega. Ema rääkis, kuidas neil oli lapsepõlves olnud köögis suur suhkruta tehtud pohla toormoosi tünn, kust seda alati sai leiva peale määrida. Ja huvitav, et niimoodi tehtud moos ei läinud halvaks. Pohlamoosi, eriti aga pohla-õunamoosi oli meil kodus küll alati. Aga lastele teadagi marjakorjamine ei meeldi. Meiegi polnud erandid, suure hädaga jõudsime kruusitäie marju korjata sel ajal, kui täiskasvanud täitsid ämbreid. Paraku kuulus marjakorjamine lahutamatult Hiiumaa suvede juurde. Marjad, mida meile meeldis korjata, tõsi küll, mitte massiliselt, olid metsmaasikad. Neid ajasime kõrre otsa ja pärast sõime piima kõrvale juues.

Kes ma siis olen? Korilane, metsa- või mererahva hulka kuuluja, põliselanik või juurteta asunik, pärimuse kandja, koguja või mõtestaja? Elasin kaua inimese kombel, kes „ei leia tänapäeval taevast üles Odamust, ei tee vahet taara- ja maausul ega oska nimetada ühtegi pühapaika“, kui Mikitat tsiteerida. Enne kodumaiste looduslike pühapaikadeni jõudmist pidin neid nägema hõimurahvaste juures, enne regilaulu ja seto meestelaulu laulmist pidin kuulama nganassaani loitse ja mansi isikulaule. Enne tõsisemat tutvust seenemetsade Mekaga tuli tallata Kaukasuse mägiradu. Sarnast loetelu võiks veel jätkatagi, kuid vastusele lähemale see ei vii. Tuleb leppida sellega, et inimene on üsna sarnane oma pärimusega, olles samamoodi hõlmamatu. Selleks et teada saada, kes oled, pead elu lõpuni elama, ja kui lõpeb elu, saab otsa ka sinu pärimus, kõik selle hetkeni avastamata müüdid ja muistendid pääsevad äkki vabaks ning igaüks võib neid enda omaks pidama hakata. Selle nimel tasub vist elada.

Kiuslikud mõtted

Mõnikord valimiseelsel ajal, tüdinult kõikjalt peale pressivaist kõlavatest lubadustest, tulevad pähe kiuslikud mõtted. Täna hommikul hakkas kummitama mu oma partei loosung kaheksasaja eurosest alampalgast. Sotsid pole ainsad, kes näivad just enne valimisi taipavat, et võrreldes mitmete naabritega on eestlaste palganumbrid naeruväärsed, hinnad paraku aga väga tõsiselt võetavad. Järelikult suudetakse mõista, et praegune üliliberaalne majandusmudel pole jätkusuutlik. Saadakse aru, et tulumaksu võrdne vähenemine ei aita vaesemaid, kes võidavad kuus vorstijupi või viinapudeli raha, samal ajal kui kümneid tuhandeid teenivad kaasmaalased saavad riigile maksmata jätta sadu eurosid. Lähenevad valimised otsekui annaksid poliitikutele mõtlemisvõime tagasi. Mõneks ajaks, kuni koalitsioonikaubad tehtud ja avansina väljakäidud ideed, mille turjal võimule tõusti, taas prügikasti visatud. Mis teha, sellised on olud, vabandatakse siis. Tahtsime parimat, aga välja tuli jälle harju keskmine. Oleme sellise asjade käiguga üsna harjunud, sest selline on demokraatia.

Ent kuidas elada teadmisega, et töötasu, mida saan oma ala juhtiva teadlasena, kvalifitseerub valimiseelsete mõttelendude valguses kuhugi alampalga kanti? Sellest kiuslikust mõttest hargneb teisi. Miks on nii, et sõnades ülistatakse teadmisi, praktikas aga ei too nende omamine peagi sisse niipalju, et inimväärselt elada, normaalses rahvusvahelises teaduselus osalemisest rääkimata? Miks armastatakse rääkida hõimurahvastest, kuid nende kultuure uurivaid teadlasi nagu poleks olemaski? Kas teadus polegi kultuuri osa? Kas kultuur on vaid teater, etnofutu, rahva- ja folkmuusika? Kas kultuur on ainult taust, mille ees poliitikud saavad poseerida ja ärimehed oma tooteid müüa? Minusuguse tööd ja tegemised lähevad korda vaid niivõrd, kuivõrd aitavad seda tausta luua. Eksootilised fotod välitöödelt, need kõlbavad seintele küll, kui on tasuta saadaval. Filmid lähevad samuti, kui pole liiga pikad ja spetsiifilised. Uurimuste seisukohad kõlbavad erandkorras, kui rõhutavad populaarseid arusaamu või suundumusi, mida saab kasutada oma ideede toetamiseks. Muul juhul need ainult segavad. Pealegi on oma erialal tõsiselt võetavad kirjatööd üsna raske lugemine neile, kes enam päevalehtigi lugeda ei viitsi, populaarteaduslikud väljaanded aga on edukalt surmanud käibiv teaduspoliitika.

Kuidas müüa usundi-alaseid uurimusi ajal, kui internet kubiseb kõikvõimalikust esoteerikast? Kes ostab rahvalaulu- ja muusika kohta kirjutatud artikleid, kui saab tasuta või sümboolse raha eest kasutada ja ise tõlgendada arhiivides leiduvat materjali? Pealegi arvatakse, et rahva vaimuvara peab olema tasuta kättesaadav ka juhul, kui see sisaldab lisandväärtusi, olgu need loodud materjali säilitamise ja korrastamise või interpreteerimisega. Miskipärast aga ei kipu seesama kultuurilooja, kes meie poolt vahendatu ja tõlgendatu oma loomingusse paneb, seda tasuta jagama. Kaverite ajastul, näe, on tema loodud lisaväärtus kordades hinnalisem, sellised on turu reeglid. Tundub ka, et Eestile on kombeks üks teadlane korraga, olgu selleks X, Y või Z, sest mingil etapil tunneb meedia huvi vaid vaid ühe inimese arvamuste kohta, mida siis serveeritakse kogu teadusharu seisukohtadena. Aga keda see huvitab. Teadlane, eriti humanitaarteadlane olla pole uhke ja hea. Samuti pole hea olla kirjanik. Koos teadlasega paikneb viimane praeguses ühiskonnas redeli alumistel pulkadel, või kui soovite võrdlust loomariigist – mõlemad on toitumisahela alumised lülid, kes süüakse kindla peale ära. Aga siis tuleb ikka keegi, kes korjab luud kokku ja viib metsa kännu peale. Seepärast ei saa meie sugu kunagi otsa, olgu ühiskonnakord milline tahes.