laupäev, 3. detsember 2016

Haihara esimesed päevad


Üleeile pärastlõunal jõudsin Tampere külje alla Haihara mõisa, mille aednikumajas elan järgmised kaks nädalat. Päevad on nii lühikeseks kulunud, et selleks ajaks, kui olin jõudnud ennast enam-vähem sisse seada, polnud väljas enam midagi näha. Maja ise pole suur, kuid ühe inimese jaoks jääb ruumi üle – magamistuba, köök, elutuba ja kabinet-magamistuba. Käisin siis ühest toast teise, uurisin, kus on lülitid, kuidas radiaatoreid reguleerida ja muudki. Rongis sain Aapolt sõnumi: palus vaadata, kas tema hiireke on riiulis alles. Munakarbist tehtud hiir vaatas tõesti elutoa riiulist oma joonistatud silmadega mu poole. Mis ikka, sõin, jõin veidi viskit ja kirjutasin pärast ühe vemmalvärsi. Ilmselt hõljub Aapo vaim siin veel ringi.

Aga ükskord algab aega,
kui raketid põrgulaega
kohtuvad, siis tõuseb malev,
juhiks Suleiman bin Kalev,
kes, kui jumal sellest hoolib,
meist uskliku rahva voolib,
võidukalt et saatus keeraks tüüri,
Eesti piir käiks vastu Hiina müüri.

Peas keerles veel rütm bismillah ja jonkat-jonkat, aga selle jätsin kasutamata.

Nüüd on uus päev juba nii vana, et võib paigaga tutvuma minna. Taevas tundub küll paksus pilves peituvat ja ilm hämarapoolne. Kabineti aknast paistavad paremal pool kõrged ja tumedad kuused, vasakul künkanõlval kased. Natuke lund on ka maas. Kusagil kuuskede taga peaks olema Kaukajärvi.

Tegelikult kasvavad need aknast paistvad kuused hoopis järsul ja kaljusel nõlval, künka nimi on Hikivuori. Järv jääb veidi vasemale, ehk siis aknast vaadates päris otsesuunas. Käisin seal ära, kallas on kohati üsna madal ja rägune, aga paaris-kolmes kohas pääses jääni välja. Ilm oli udusevõitu, tuli peent lumepuru. Kallas puude ja paatidega nagu mustvalge foto. Kahjuks algab üsna järve kaldal korrusmajade piirkond, mis ei meelita kaugemale kõndima. Tagasi tulin tiiruga läbi mõisa, tõin fotokaamera tuppa ja läksin ise poodi. Lähim S-market ei ole siit kuigi kaugel, aeglaselt minnes kulub paarkümmend minutit sinna jõudmiseks. Ostsin hulga sööki ja mõned õlled. Paraku ei müü nad poes veel 4,7 kraadist kangemat õlut, aga see aeg saab peagi ümber. Riho helistas ja ütles, et nende fotograaf tuleb mind poole kahe paiku pildistama ja esitab ka mõned küsimused. Ma siis ootan seni, pärast ehk lähen linnaga tutvuma. Polegi Tamperes rohkem olnud, kui ühe öö kunagi üheksakümnendate alguses, kui käisin Tampere ülikooli puhkebaasis šamaanidest kõnelemas ja tagasiteel magasin öö kohe raudteejaama vastas olevas hotellis. Aga siis oli hoopis teine aeg, mil ma ei saanud oma kuupalga eest isegi rongipiletit osta. Nüüd ei tundu kahekümne ühe eurone pilet kuigi kallis.

Tulin linnast, lumesadu. Just. Ja buss sõitis üpris aeglaselt. Kui teine omasugune vastu tuli, siis jäi seisma ja lasi mööda. Ometi polnud sadu tugev. Aga siin ei visata iga lumekübeme peale kohe soola, seepärast on teed libedamad. On ikka väga põhjamaa küll, kuigi linnulennult alla neljasaja kilomeetri põhja pool. Aga kell kolm, kui buss kesklinna jõudis, oli juba väga hämar. Kõndisin Hämeenkatu’t mööda toomkirikuni ja tagasi. No midagi huvitavat silma ei hakanud. Siis otsisin söögikohta ja jõudsin viimaks Finlaysonini. Käisin tiiru Siberis (Siperian keskus), ent sealsed söögikohad ei meelitanud. Itaalia, ameerika, india, tai. Siis avastasin Plevna õllerestorani. Uhh. Kesk-Euroopa (või saksa?) stiilis õllekas, aga hulk omapruulitud õllesorte. Jäin sinna ankrusse, laud oli küll veerand kuuest reserveeritud, aga sinna oli aega oma poolteist tundi. Tellisin nime poolest tamperelikku toitu, sain verivorsti kartulipudru, pohlamoosi ja salatiga. Igati sobilik roog jõulueelsel ajal. Õllest võtsin kõigepealt Plevna stouti (7%), see maitses väga hea. Pärast proovisin ka soome 2015. aasta parimaks nisuõlleks tunnistatud Weizenbock’i (7,5%). Hoolimata teatud bock-tüüpi õllega seotud kõhklustest oli seegi suurepärane. Kuna nii palju õllesorte jäi veel proovimata, tuleb kindlasti Plevnasse tagasi minna. Pärast kõndisin veel pisut ringi, käisin Alkos ja tegin mõned pildid. Kella kuueks jõudsin koju tagasi.

Hull on see põhjamaine pimedus. Heas seltskonnas olles pole pikk pime õhtu ehk nii depressiivne. Toredad inimesed ju helendavad ja aitavad pimedust peletada. Aga üksi siin võõramaa mõisa aedniku majas… Päris valget aega on kuus tundi ja kuusteist tundi on ikka päris pime, mis võiks küll meeldida moslemile ramadaani ajal, aga mind palju ei lohuta. Kabineti nurgas on paar molbertit, riiulis olid mõned värvid. Ehk leiaks paberit või lõuenditki, papist rääkimata. Maaliks endale talveõhtuteks intelligentse kaaslase. Aga ma ei oska. Seega jäävad üle arvuti, telefon ja teler – Att. Peaaegu nagu Ats. Aga kui kasutada sülearvuti kohta sõna läpakas ja lisada vokaale, siis Lätete on juba päris sõbralik nimi. Kolmainsus, sest kõigi ühine nimetaja on kommunikatsioon. See on nagu püha vaim, mis kõigist kolmest välja käib. Kristlik kolmainsus polegi seetõttu üldse päris, et isa ja poeg on olendid, kellest püha vaim lähtub. Arvuti on kolmest tehnikavidinast antud hetkel tähtsaim. Siin saab sellega vajaduse korral ka helistada ja telesaateid vaadata. Aga kui sul on usk, lootus ja armastus, siis on jälle armastus tähtsaim.

Paul Kuusberg kirjutas kord romaani „Enn Kalmu kaks mina“. Kuusberg pole tänapäeval kuigi populaarne. Teise maailmasõja temaatika samuti, kuid ikkagi seostub isiksuse olemus mu mõtteis Kuusbergiga, isegi sellest hoolimata, et Enn Kalmu kaks mina jäid piisaval määral eristamata. Romaanis toimus mina leebe lahknemine, mis kuulubki vist isiksuse olemusse, radikaalsemal juhul oleks tegemist vaimuhaigusega. Meil on võime ennast kõrvalt vaadata. Rasketes olukordades räägime sageli endaga, vast mitte sel moel, kui Guglunk või Gollum seda tegi, aga midagi sarnast. Praegugi, siin Haihara mõisa aednikumajas, istub mu kõrval keegi, kelle kohta võib öelda teine mina ja kes loeb, mida ma kirjutan ja muigab üleolevalt. Tema teab paremini. Teine mina teab ikka paremini, kui just pole tegemist kauboi ja tema sisemise häälega. Seepärast tuleb teda kuulata. Ent kuulamiseks on vaja kõigepealt anda oma teisele minale sõnaõigus. Ma teen nüüd seda. Lepime kokku, et nimetan teda Aadiks. Oma onu auks või mine tea, kui suur au siit välja kasvab.

Ja juba ta sekkubki. Aadi: „Kui sa ei kirjutaks päevas ühtki rida, kas siis oleks tegemist tühjalt elatud ajaga?“ Kindlasti mitte, vastan. Neid päevi, kui ma ei kirjuta ridagi, on seni ette tulnud rohkem, kui neid, mil ma kirjutan. Pole õige süüdistada mind põhimõtte „mitte päevagi reata“ elluviimises. Kui kirjutan kodunt eemal olles rohkem, ei tähenda see, et püüan oma olemasolu või kohalolu sel kombel õigustada. Igav on, härrased – nii lihtne see ongi. Kui sul pole päevade kaupa kellegagi kõnelda, siis hakkad tahes-tahtmata kirjutama. Minuga juhtus see esimest korda vene sõjaväes. Seal hakkasin üsna varsti pidama päevikut, mis oli tegelikult keelatud. Aga ma tahtsin rääkida ja parajasti polnud läheduses inimesi, kellega just neist asjadest oleks rääkida saanud.

reede, 18. november 2016

Palve



Teedel läigatab pori
vihmad viinud on lume
üle mustava välja
kaardub taevakumm tume

millesse uskuda kuni
päevad veel lühenevad
kuni piinavalt kaugel
tundub olevat kevad

selleks et hingetemplis
kestaks lampide valve
kordan valguseloitsu
või on see pigem palve

purjeta päikesekapten
üle põhjamaa taeva
ootame pikisilmi
sinu säravat laeva

ilma su helduseta
kängu jääb inimtaim
paista terveks me keha
paista terveks me vaim

reede, 7. oktoober 2016

Moodsad ajad

Tahaksite ju praegugi
pimedal ajal maale tulles
märgata sõbralikust aknast
tee poole kiirgavat valgust
tahaksite iga koputuse peale
pärani lahti tehtavat ust
avarat kööki ja praksuva tulega
küdevat ahju või pliiti
tiksuvat käokella seinal ja
küpseva leiva arhetüüpset lõhna
tahaksite et perenaine
ulataks higise kruusi
kaevust võetud piimaga
peremees et lauale kannaks
suitsusinki ja kärjemett
ning söögi kõrvale pajataks
kohavaimu tabada aitavaid
jutukildude

aga ma ütlen teile tutkit
meie majas on tubade seinad
külaliste jaoks tõrvatatud
meie majas on voodilinad
öömajaliste jaoks liivatatud
meil on ammuseks kombeks
mardisante peksta ja
kadridel rõivaid seljast rebida
pärast vermete hüübimist
antakse kõigile söögiks
vanaks läinud linnaleivast
lõhutud kuivikuid
joogiks tuuakse sogast
kõrbenud maitsega puskarit
kui keegi suudab enne südaööd
vedada oma haleda ihu
meie kõrge õuevärava taha
nii et lumme ei lange
mitte ainsatki verepiiska
siis on ta pääsenud
tuppajäänute ees seisvast valikust
aastane orjapõli
või kopsakas lunaraha

esmaspäev, 6. juuni 2016

Saadetis

Mispärast vaielda
kui su veri
kuulutab kogu elu
üht ja sama luuletust
lase sel sündida
igaüks võtab
värsid mis sobivad
tema rütmidega

minu sõnad pole ju
evangeelium aga isegi
öös on asju
mida võib kuulata
hingeline kes ootab
hommikut avasilmi
unetult asemel viseldes

mulle pole ju tähtis
unes ilmsi või riivamisi
iga sõna on laetud
pisimgi puudutus kindlustab
loitsu pärale jõudmise

kolmapäev, 13. aprill 2016

Öödest täna ei räägita

Kas on veel aega
vaadata kuidas tärkavad
krookused kuidas viskuvad
mullast valguse poole
tulpide lehed
alati kurgede ülestõusmise
kuulutust kuuldes mõtlen
saabuv kevad on viimane
nagu iga päikesetõus
või iga eha sest öödest
keegi täna ei räägi

neljapäev, 18. veebruar 2016

Mustade aukude keel

Gravitatsiooni-
lainete hääl
sajandeid lühem
kui lühim säuts
aga ometi
kõneleb
looja selleski keeles
võib-olla on see
ta emakeel

islami-
äärmuslane Iraagis
lääne teadust ei usu
suured noad
lõikavad päid
kuigi nii ohvrit
kui timukat
raputab sama sõnum

Putini hambad
tahtmatult võnguvad
ühes taktis
kõigi kontinentide
koduta meeste ja naiste
pruunide tüügastega

maailm kõneleb
aga keegi ei kuula

kolmapäev, 17. veebruar 2016

Kalade keel

Astud teravaid
kive vältides
läbi oja
kalamaimud
ei hõlju täna
su varvaste kohal
sest on õhtu
ja vasksete pilvede
sammulainetes
virvendav peegeldus

oleme tasa
kusagil metsade taga
päike on uppumas
suurde merre
oleme tasa
vaatame kuidas
õhtu seelikuservast
niriseb valgust

ma vist nägin
loojanguvärvi piiskade
purunemist vastu
mustavat vett
ma vist kuulsin
kuidas selsamal ajal
laulsid võrendikus
hääletu voolu saatel
vanad ja targad kalad

teisipäev, 16. veebruar 2016

Lindude keel

Kas ongi
otsustatud et
poolele teele
ei tohi jääda
alati tuleb minna
läbi lobjaka
tähtede poole
kuni jalad
on kuivad

kuum tee ootamas
ühes ja samas majas
pärast mõtete
pärale jõudmist

koridor voolab
aeglaselt saali
kuuvalgus läbi
elutu kardina
kellegi tolmulõhnaste
tiibade raskus

juba ma nõtkun
üle krägiseva parketi
kokteilikõrreke
võbeleb hambus

neljapäev, 11. veebruar 2016

See keel

Iga kord lugedes
head luuletust
hakkavad mõtted
koputama
sõnade uksele

milline rõõm
see keel on
õnneks veel elus
milles oskasin
loitsida vihma

enne kui lugesin
tantsivaid ridu
enne kui kuulsin
värsside sahinal
hellalt lahkuvat elu

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Ei taha hapuks minna

Pole mul võitlusvaimu
ega julgust enesetapuks
seepärast jäängi vanaks
ja mõtted lähevad hapuks

eks proovi elada hästi
oma hapude mõtetega
isegi siis kui samme
liigesevalu ei sega

läppunud mõtted aga
kardavad merelaineid
sest nad on liiga umbsed
sest nad on sapiselt kained

tuleb heisata purjed
otsad kai küljest paati
tõmmata siis on tuuli
maailma servast saati

pühapäev, 3. jaanuar 2016

Hääled


Mida need härmas oksad
rasked jäised tiivad
mu akende taga
aeg kõliseb
täna
värv on surilina pehme
puudutus kaelal
nagu mu enese
hääl ütleb
kuklas
tule
siis kui õhtul ootab
põllu kohal suur
näritud kuu
olen veel
siin

neljapäev, 22. oktoober 2015

Merevaigus


Päike upitab ennast pikkamisi
vahipostile kaugete puude latvade otsa
üle väljade voolab raske
haiglane punetus milles tardun
otsekui kärbes kissellis
üksik kaaren laperdab hääletult
üle pea sest temagi enam
hüüda ei taha hommikusse
uppuja nime

mõned avavad silmad
mõtlevad järgmine päev on alanud
mõned magavad ennast alles
eelmisest välja
mina seisan künkal ja tunnen
kuidas üks ja seesama hetk
mida olen terve elu endaga
läbi igasuguste aegade kandnud
tiheneb kuni valgus murdub
läbi merevaiguse silmapilgu

kolmapäev, 21. oktoober 2015

Niiditõmbaja

Olen kui hall hiilin kutsumata
õue kui autoaknad on hommikul
jääs siis kirud ju mind aga
endal on soojad kindad käes
ja südames lumehirm
mina ei karda isegi
luikede minekut ega öiseid
valusaid tähti kui eemal
hauguvad koerad ja hingeõhk
kerkib tuhande niidina üles
sest need liigutavadki mind
aga niiditõmbaja peidab
ennast kui olen teel ja kruus
krudiseb nagu vaieldes taldadega
mis tahaksid salaja käia
muidu on vaikne vaid enne koitu
kukub taeva serva pealt tähekild
reetlikult ühele katusele

neljapäev, 8. oktoober 2015

Väljas ja sees

Hall astus õue
rohi kahvatas
tema tuleku eel
aga vesiroos
õitseb ikka

vana kask sadas
lehtedest tühjaks
virmalised nüüd
tulevad tuppa

lähen hommikul
üle kahuse muru
järel tumedad
sulanud jäljed

ümber pöörata
neid ma ei oska
ega tagasi
kutsuda suve

-----

Hommikuti
kohiseb kõrvus
enam ja enam
silmad tunduvad
ärgates kaugel
nagu suure saali
väikesed aknad
aga ma näen

jalad jätavad
hallamurule ikka
auravaid jälgi

aga ma kuulen
härmas õunapuu lehed
tinisevad kui
kuljused

reede, 18. september 2015

Libamaine

Suviselt soe septembriõhtu
istun õues ja mõtlen
mälestustest mida ma
tegelikult mäletada ei saa
teades et olen samal ajal
liikunud hoopis mujal
teades et pole isegi unes
näinud neid paiku ja inimesi
mida mõne hetke eest arvasin
mäletavat otsekui oleksin
käinud rääkinud puudutanud
lõhnu tundnud kuulnud
ja äkki ühe hetkega tagasi jõudnud
pikemalt reisilt

tarvitses ainult mõelda
see ei ole ju võimalik
tarvitses ainult hetkeks
pöörata tähelepanu kihulaste
tantsule õhtuse päikese valgel -
ja teine mälu kadus nagu
oleks siinse maailma tuul
puhunud peast kogu äsja
kogetud teistmoodi elu
aga õhtu on vaikne
kõigest kihulased ja
äädikakärbsed ja sääsed
kõigest väike kureparv
kadumas latvade taha
kõigest kõrged
kiudpilved madalad
maadligi mõtted

neljapäev, 17. september 2015

Ennäe õuna (ikka pagulastest)

Jälle algan mõtlemata muust
ennäe õuna kinni hoidmas puust
hobune ei taha valla reest
metsnik metsast pargivaht alleest
üks saab sooja viinast teine teest
mõni lapsest mõni koerast truust
aga koer on pulstund kirbutuust.
Varju! peitu! pakku! mille eest?

Paul-Eerik Rummo


Üks asi, mis mind kogu pagulaste ümber keerleva infomüra juures üllatab, on see, kuidas püütakse näidata, et eestlased on just nüüd muutunud eriti sallimatuteks. Tuleb meelde sügis umbes viis aastat tagasi. Jalutasin tuttavaga konverentsi lõunapausi ajal Tallinna kesklinnas, seljas oli must palitu, peas Katmandust ostetud kašmiiri müts. Möödusime Woodstocki baarist parajasti siis, kui sealt väljus kaks tagides tegelast. Üks neist jõllitas mind klaasistunud pilgul, tõstis keskmise näpu ja hüüdis siis: „Juudid ahju!“ Keda kõiki pole meil ammu enne põgenikekriisi püütud sõnadega ahju ajada. Ja kes on õhtul või öösel linnas (eriti Tartus) peksa või mõnitada saanud teistsuguse välimuse (ka nahavärvi) pärast. Tuletage meelde Postimehe selleteemalisi kirjutisi pagulaskriisi eelsetest aegadest. Iga rahva seas on igasuguseid tüüpe, ka selliseid, kes paari pudeli õlle või paari lonksu kangema kraami järel ajavad silmad pulka pähe ja hakkavad tänaval otsima nägusid, kes neile ei meeldi. Selliste põhjal ei saa iseloomustada kogu rahvast. Pole vaja luua muinaslugusid eestlastest kui kõiki võõraid vihkavatest värdjatest.

Suurem osa põgenike teemal mõtteid avaldavatest inimestest on mures, mitte vihased. Nende halvustamise asemel tuleks selgitada, et praegune kriis ei ole eesti asi selles mõttes, et meil pole siin midagi otsustada. Rahvaste rändamine on alanud, olgu selle põhjused millised tahes, ja meie siin oma väikesel maal ei saa aega tagasi pöörata. Pole mõtet süüdistada või näpuga näidata, tuleb mõelda, kuidas uutes oludes elada ja rahvana püsima jääda. Mis kasu on sellest, kui karjume, et ei taha siis võõraid või kui vaidleme kvootide üle? Nad ei tahagi siia tulla. Vähemalt seni, kui Saksamaal, Rootsis, Austrias ja mujal Lääne-Euroopas veel ruumi on, tuleks pagulasi Eestis relva ähvardusel kinni pidada. Aga kui seal enam ruumi pole, siis pole Euroopatki enam praegusel kujul alles. Peaksimegi mõtlema, mis teha, et meie maailmajagu jääks püsima sellisena, nagu meie tahame. Peaksime vähem mõtlema enda peale ja rohkem terve Euroopa muredele. Võib-olla natuke ka sellele, mida teha siis, kui praegune maailmakord neis paigus kokku variseb. Peaksime võimaluste piires aitama olukorda leevendada. Sest meil pole valikut, kui just ei taheta pöörduda tagasi Venemaa rüppe. Ent sealgi poleks me kaitstud ja eesti noortel meestel tuleks ehk varsti minna sõtta Taga-Kaukaasiasse või mujale, kuhu ISIS või mõni muu radikaalne liikumine püüab kalifaati rajada. Kõige mõttetum on praegu süüdlaste otsimine, rasside ja religioonide demoniseerimine ja oma rahvuse halvustamine – need ei aita meid edasi. Sama mõttetu on minna tervitussõnadega piiri äärde ootama inimesi, keda meie maa huvitab vaid kui territoorium, mille kaudu edasi läände liikuda.

On selge, et sadu tuhandeid Euroopasse jõudnud immigrante ei saa tagasi saata, koonduslaagritesse paigutada või lihtsalt tappa. Vägivald oleks kiireim tee Euroopa hävitamiseks. Ma ei usu, et meile meeldiks elada tarastatud ja omavahel vaenujalal lääneriikide ning sellest järjest enam indu saava idanaabri vahel. Ja ega meil lastakski.

kolmapäev, 2. september 2015

Tähenduslike kõrguste poole

H. Pajula "Õpetlaste hämarast" (Postimees 1. septembril 2015) ajendatud mõtteid.

Hardo Pajula tundub üsna konkreetse sõnakasutusega mehena. Oma kirjatükis (või peaks seda nimetama haritlaste vastaseks vihakõneks?) „Õpetlaste hämaras“ jätab ta mulje, et haarab härjal sarvist – meie teadus- ja haridusvaldkonna hädad tulenevad haritlastest endist, kes (NB! eriti sotsiaalteadlased) on sama mõttetud, kui nende jutt, sest nende peamiseks eesmärgiks on vaid omasuguste „suurte mõtlejate“ taastootmine. Doktorikraadis näeb Pajula seda kurja juurt, mis Eesti riigivankri ratta alla jääb ja selle uppi ajab. Selle kinnituseks toob ta Oki aruande lõigu, mis näitab, et teadus- ja arendustegevusse suunatud investeeringud on viimase kümne aasta jooksul kasvanud viiekordseks vaid Euroopa Liidu struktuurifondide toel ning summeerib: „Rõhuv osa TAsse paigutatud rahast on tulnud Euroopast ja maandunud ehitusettevõtete kaukasse.“ Aga ta ei seleta sealjuures, kuidas on asjasse segatud doktorikraadiga haritlased. Kas mõtlesid meie ülikoolide „akadeemilisel ahjul konutavad doktorid“ need fondid välja või kehtestasid nad sellise rahakasutuse korra, mis võimaldas küll betooni, klaasi, torusid, juhtmeid ja seadmeid, kuid mitte palgaraha? Mis puutub siia üldse doktorikraad? Ja kuidas see kõige mõttetum inimkonna osa ennast järjest rohkem kloonib, kui selleks mingit lisaraha ei tule? Väidab ju Oki raport, et „pärast 2008. aastat on kogu avaliku sektori kasv saavutatud ELi struktuurifondide vahendite arvel ja Eesti maksumaksja panus on nominaalselt samaks jäänud.“ Järelikult on kloonimismasinateks needsamad infrastruktuuri objektid, betoon, klaas jne. Aga kuidas võib sooja ahju peal konutav ja „tähenduseta sügavust“ tootev rahva „harituim“ osa sel moel paljuneda? Helbitav supp peaks ju sööjate arvu kasvades järjest lahjemaks muutuma. Ega siis hooned ja seadmed süüa sünni, pihta panna või maha parseldada pole neid ka enamasti võimalik. Ilmselt peab doktorite tootmiseks veel kusagilt lisavahendeid tulema. Piisavalt selgesti öeldakse, et Eesti riigilt see raha ei tule. Ometi kinnitab Pajula: „Igal juhul jääb tõsiasjaks, et lõviosa Eesti kõrgharidustsunftide arvetest maksab kinni riik.“ See on juba tõeline mõttelend, tähenduseta sügavusest ei saa siin kuidagi rääkida! Kui „kloonijate ja kloonitavate“ tegevuse maksab kinni Eesti riik, miks väidab siis Oki raport, et TA valdkonnas pole Eesti maksumaksja panus suurenenud? Või on riigil mingid salareservid, ette nähtud just doktorikraadiga haritlaste aretamiseks, raha, millest maksumaksja (ja äkki isegi Riigikontroll) ei tea? Milles ikkagi asi, härrad majandustegelased? Kas selles, et eesti teadlased on olnud liiga head projektikirjutajad, mistõttu riigil on olnud võimalik viiekordistada teadus- ja arendustegevuse rahastust? Kuidas on tulemuslik rahataotlemine võimalik „tähenduseta sügavust“ tootes? Seda Hardo Pajula meile ei selgita. Tema arvates tuleks vähkkasvaja võimalikult kähku opereerida: „Kõigist riskidest hoolimata tuleks valitsusel kulude kärpimise programmiga kiiresti pihta hakata, sest vastasel juhul on aastaks 2025 juba 95 protsendil Eesti elanikkonnast kaenla all doktorikraad ja suus sügavustest kubisevad mõttetused.“ Loomulikult ei avalikusta kõrge mõttelennuga majandusmees, mis arvutuse alusel ta nimetatud protsendi sai, millised vahendid tagaksid sellise doktorite arvukuse kasvu ja kuhu on vaja suunata kärpimise abil säästa loodetav raha. Äkki usub Pajula, et doktorikraadiga ühes saavutab inimene surematuse? Ainult sellisel juhul võiks Eesti pikapeale doktoritega täituda, ehk isegi sajaprotsendiliselt.

Lõpetuseks tahan lisada, et kui 3+2 kõrghariduse mudeli, struktuurifondid, hariduse ja teaduse rahastamise skeemid ja muu sarnase mõtlesid välja doktorid (ka sotsiaalteaduste omad) selleks, et mitte "õue" sattuda, vaid sooja "akadeemilise ahju" peale pikutama jääda, siis ei olnud need kindlasti Eesti haritlased, järelikult ei aita isegi kodumaistes niisketes teadus- ja haridusmetsades tehtav lageraie probleemi lahendada.

reede, 7. august 2015

Mis saab kadunud ajast

Vaatan merest kerkivat
vesipüksi ja mõtlen samamoodi
keerutab ennast pööriseks
ära kulunud aeg mis kaob
läbi pilvesilma maailma serva taha
kuhu on teatavasti laotud
käiakivide moodi üksteise otsa kõik
vanad kuud kus ajastajad tõusevad
tornidena mustavast udust
nende vahel hüüavad üksteist
valgete lindudena keerlevad
mälestused mida keegi
peale vaimude enam ei mäleta
kaugemal vispeldab juba välk
piimjat merd uueks ajastuks

reede, 31. juuli 2015

Vassilissaga Muhu Väina regatil

Üldiselt pole ma mingi võistleja tüüp. Nagunii on praegusel ajal võistlemist ja konkureerimist rohkem kui terve mõistus vajalikuks arvab. Konkureerid töökohale, võistled toetuste ja stipendiumite pärast. Sellepärast ei tüki ma võistlema seal, kus hädasti tarvis pole. Näiteks slämmid-prõmmid tunduvad mulle mõttetu rabelemisena. Üldse imestan, miks kiputakse kultuuri vallas vabatahtlikult võistlustulle. Kuhu on kadunud eestlase kaine mõistus? Kas tõesti on üürikese kohaliku kuulsuse perspektiiv nii hullutav? Seista hetkeks võidukalt laval ja näidata konkurentidele noore Erki Noole žestiga, mida neist sel üleval momendil arvad. Kui üldse arvad ja ei tee seda lihtsalt kombe pärast. Noh ja muudel aladel käib ka pidev üksteisele ärategemine. Näiteks liikluses. Võiks arvata, et kõik eesti autojuhid unistavad rallisõitja karjäärist. Keskmine sõrm peab kogu aeg püsti olema.

Ja ometi panin mina, kes ma võistlemisest ei hooli, ennast koos Vassilissaga Muhu Väina regatile kirja, maksin veel hulga rahagi maksuks ja nõutud asjade soetamiseks. Mis mulle pähe lõi, et tahtsin äkki stardijoonele? Eelmisel aastal sai Öösorri pardal juba osaletud, teadsin küll, et enamasti jõuan finišisse hilja õhtul ja rampväsinuna, aga otsustasin siiski minna, seekord oma purjekaga. Asjaolusid ja kaalutlusi, mis sellele teele tõukasid, oli mitu. Kõige peamine neist – saada kogemusi igasuguse ilmaga purjetamiseks. Sest muidu on nii, et lähed sadamasse, aga viletsa ilmaga merele eriti ei kutsu. Istud siis veidi laeva peal ja sõidad koju tagasi. Aga meie kliimas on ilm teadagi muutlik. Teinekord võib juhtuda, et lähed küll leebe ilmaga välja, aga siis kisub asi nii karvaseks, et oskustest enam ei piisa. Parem sundida ennast purjetama ka kõvema tuulega, mõtlesin. Selleks on Muhu Väina regatt väga hea, sest nädalase võistluse jooksul trehvab enamasti mitmesugust ilma. Tänavu eriti, võiks lisada. Teine põhjus osalemiseks – sõites konkurentidega parras parda kõrval, ei tule laisast mõnusast seilamisest midagi välja. Peab purjesid sättima, paremaid kursse otsima ja nii edasi. See annab oskusi, mis võivad kriitilistes olukordades marjaks ära kuluda. Kolmandaks – sõita piki rannikut Pärnust Tallinnasse ja tagasi on ettevõtmine, mida puht niisama teha ei viitsi. Ühe otsa küll sõidaks ka lusti pärast ära, aga mis edasi? Jätad aluse võõrasse sadamasse ootama, kuniks tuleb viitsimine tagasi purjetada? See läheb kaimakse arvestades üsna kalliks maksma. Siis ongi hea, kui oled sunnitud kindlal päeval minema, hoolimata sellest, kas ilm on ilus või halb.

Vassilissa enne starti Tallinna Lennusadamas.

Nii juhtuski, et sõitsime 19. juuli hommikul Lennusadamast välja, kuigi tuul üha tugevnes ning prognoos lubas pärastlõunaks puhanguid kuni 15 m/s ja laineid kuni kolm meetrit. Ülejäänud meeskond – Mare, Kadri ja Mikk, polnud veel kunagi avamerepurjetamisel võistelnud. Kõigepealt tuli ära teha veidi üle kuue miili pikkune ring, õigemini kolmnurk Tallinna lahel. Polnud aega ringi vahtida, täite purjedega andis parajalt võimelda, et stardijoone lähedal püsida. Mitmetel olid suurpurjed rehvitud, eespuri võimaluse korral samuti. Vassilissal pole mõtet grooti rehvida, kui ei saa väiksemat fokat ette panna, mastitopi taglasega alus ei kuula muidu enam rooli. Start meil muidugi ebaõnnestus, aga oli ju ka elu esimene. Siiski sõitsime trassi läbi ja saime ajagi kirja. Laev jäi terveks, inimesed samuti. Aga ühel alusel oli selleks ajaks mast juba maas. Tagantjärele ütlen, et kõige hullem oli aeg, mil kimasime Miiduranna ja Pirita muulide vahel edasi-tagasi uut starti oodates. Siis venis aeg kui tigu. Kavalamad läksid Pirita muulide taha varjule, me miskipärast ei tulnud selle peale.

Hingasime kergendatult, kui viimaks saime Kärdla poole starditud. Tuul muudkui tugevnes ja Paljassaare nuka tagant välja saades hakkas laine päris korralikult pillutama. Igal muul juhul oleksime kiiresti lähimasse sadamasse põiganud, aga nüüd andis võistlus motivatsiooni edasi pressida. Tuul oli muidugi vastu, aga samad tingimused olid kõigil. Parem halss oli algul veidi rahulikum, vasak, rannast eemale viiv, rahutum. Pärast Suurupi poolsaart olukord muutus, siis tundusid lained vasakul halsil sõbralikumad. Järgmisel päeval lugesime võistluste pressiteatest, et lained olid koguni kuni neli meetrit kõrged, katkestajaid kahe esimese etapi peale kokku kuusteist. Merel rassides ei teadnud me sellest midagi, ei tekkinud ka kiusatust Lohusallu sisse pöörata. Enne Pakri poolsaart hakkas tuul järele andma ja seilamine läks mõnusamaks. Öö oli märkamatult kätte jõudnud ning kui traaversil oli Suur-Pakri saar, vaibusid tuul ja laine sedavõrd, et sain lasta Kadri tüüri juurde ning ise mõneks tunniks pikali visata.

Kui ärkasin, valitses peaaegu tuulevaikus, loksusime kusagil Pakrite ja Osmussaare vahel. Mikk rääkis, et Krassi saarest mööda saamine oli nõrga tuule tõttu olnud üsna vaevaline. Istusin taas rooli ja püüdsin Vassilissat suunata Sundsteini madala lõunapoi poole, mille pidime korralduse kohaselt paremasse pardasse jätma. Esialgu ei õnnestunud liikumine vajalikus suunas sugugi, taas jõudsin tõdeda, et nõrga tuulega krüssab Vassilissa palju halvemini kui tugeva tuule oludes, kui läbitud tee jälg kaardiplotteris kenasti täisnurkseid või isegi veidi üle 90 kraadiseid nurki moodustab. Pakpoordis traaversil oli Ubatuba, kaugemalt paistis kella poole üheteistkümne pealt Tupsu sinine eespuri. Oli neid purjesid teisigi näha, nii et päris üksi me ennast ei tundnud. Kui märgile lähenesime, hakkas tuultki tulema, ent lõunakaares kerkis taevasse tume pilv. Viimaks kaduski Ubatuba selle alla, me hoidsime veidi põhja poole. Mingil hetkel jõudsime järele Albinile. Kõik tundus sujuvat. Ent siis, kui olime seilanud juba ligi 21 tundi ja Kärdla ei tundunud enam väga kaugele jäävat, tegin esimese tõsise navigeerimisprohmaka. Selle asemel, et jätkata parajasti üsna soodsa tuulega kursil ca 240, otsustasin varem plotterisse sisestatud tee kasuks ja pöörasin üheksakümne kraadi võrra kursile 330. Ilmselt olin pikast roolis istumisest juba nii juhm, et ei osanud enam õigeid valikuid teha. Ja juhtus nii, et just siis, kui tahtsin tagasi Kärdla suunda pautida, sai tuul otsa. Meri oli sile, üks tume pilv laius Hiiumaa pool, teine jäi põhjakaarde. Sealpool märkasime merest kahte vesipüksi üles kerkivat, kuid mingit lohutust see meile ei pakkunud. Vassilissa keeldus vajalikus suunas liikumast, meri oli plekk, ei ühtki purje nähtaval. Kui olime üle tunni plekkinud, mõtlesime juba mootorit käivitada, ent igaks juhuks otsustasime enne järele kontrollida, millal meie grupi esimene alus finišeeris, et kalkuleerida, kas on veel lootust aega kirja saada. See lootus paistis meil olevat, seega jätsime mootori mõtte katki. Peagi hakkas ka tuult andma ja kuigi see tuli koos vastiku vihmaga, olime siiski õnnelikud, et liigume viimaks finiši poole. Kohtunike laev oli tõepoolest omal kohal ja märkis meie finišijoone ületamise vilega. 104 miili pikkuseks kujunenud Tallinn-Kärdla etapile kulus Vassilissal 26 tundi 3 minutit ja 10 sekundit, olime tõepoolest viimased aja protokolli saajad. Meie järel märgiti kuuele jahile DNF ja ühele DNC. Tagantjärele tarkus on see, et kui ma poleks eespool kirjeldatud jaburat haaki teinud, oleksime võinud lõpetada paar tundi varem.

Starti.

Mõni sõna ka järgmiste etappide kohta. Kärdlast Kuivastusse seilamisega võib rahule jääda, pakkusime kõva konkurentsi teisele Maxi 77l-e, kaotades neile lõpuks poole minutiga. Kuivastust Roomassaarde sõites valitsesid taas raskemad olud, tuule kiirus tõusis kuni 12 m/s ja see pööras vastu. Tegime vea sellega, et ronisime kõigepealt liiga kaugele merele, kus peagi sõidusuunaga risti tekkinud lainetus hakkas hoogu pidurdama. Maxi 77 kere on sellise kujuga, et risti lainet sõites võtab iga järgnev laine hoogu maha, kuni neljas laine aluse kiiruse paari sõlmeni kahandab. Pautisime kalda poole tagasi ja olime Sutu lahe traaversil veel üsna normaalses konkurentsis. Paraku sooritasin Vätta poolsaare all teise suurema navigatsiooniprohmaka paari-kolme üleliigse paudi näol. Lust ja Diana pääsesid ees minema, esimene sai finišis veel aja kirja, meie aga pidime leppima kolme tähega.

Start on antud. Kärdla.

Roomassaare – Pärnu sõit algas üsna vaikses tuules, mis Allirahu taga vihma ja tuulevaikusega asendus. Olime eelmise etapi jooksul märkamatult ilma jäänud suure genua pakpoordi kelgust, seega tuli loota vaid tavalise eespurje ja spinnakeri peale. Kui paari tunni pärast taas tuult anti, saigi spinnaker varsti uuesti üles ja hea hoog sisse. SW-SSW tuul puhus varsti kiirusega 7 – 8, puhanguti 10 m/s, Vassilissa kihutas oma vanuse kohta korraliku seitsmesõlmese kiirusega, kohati kiireminigi. Maksimumkiiruseks näitas gps kümmet sõlme, mis on seni meie poolt suurim selle alusega saavutatud tulemus. Nii jõudsime Aleksandri madala põhjatoodrini üsna muljetavaldava tempoga ja jätkasime spinnakeriga sõitu seni, kuni silm vähegi seletas. Manilaiu all kurssi muutes oli paraku juba nii pime, et spinnakeri halssida enam ei julgenud, seega sai üles tavaline eespuri, mille abil siiski kuuesõlmese kiirusega finiši poole liikusime. Etapi pikkuseks kujunes 71 miili, aega selle läbimiseks kulus 15:37:37. Kahekümne seitsmes koht kolmekümne osavõtja hulgas polnud just kõige tublim saavutus, kuid olime sellegagi rahul, sest sadamasse jõudsime alles veidi enne kolme öösel.

Kärdlast Kuivastusse.

Järgmisel hommikul puhus taas üsna karvane tuul. Kuna meeskond polnud hilisöise või pigem varahommikuse saabumise tõttu piisavalt puhata saanud, otsustasime üksmeelselt, et Sorgu ringi starti me ei lähe. Ja kuna Pärnu lühirajal võimlemine ei kuulunud algusest peale vassilissade plaani hulka, oligi 58. Muhu Väina regatt sellega meie jaoks läbi. Kokkuvõtteks võib öelda, et õppisime selle võistluse jooksul ehk rohkemgi, kui alguses arvata oskasime. Tegelikult sai meeskonnast meeskond just võistluse käigus. Purjede, eriti spinnakeri heiskamise ja mahavõtmise kiirus jätab ka pärast 285,5 miili pikkust regatti soovida. Ent suutsime läbi teha kõik pikad ja rasked etapid laeva lõhkumata ja inimesi vigastamata. Merre kadunud suure eespurje kelk on väike kaotus, mis peagi korvatud saab. Ja kuigi ma pole võistleja tüüpi inimene, on vähemalt avamerepurjetamise juures asju, mida saab kõige paremini õppida just võistluse käigus. Nii et ma ei välista, et järgmisel aastal uuesti. Sügav kummardus Kadri, Mare ja Miku ees, kes oma esimese Muhu Väina regati auga läbi tegid. Seilame veel!
Vassilissa koos meeskonnaga kodusadamas.

kolmapäev, 8. juuli 2015

Vee peale

Ülehomme koidabki päev, mil maismaa mugav olemine tuleb vahetada laevaelu vastu. Kümnenda juuli hommikul annab Vassilissa Pärnu Jahtklubi kai äärest otsad ning suundub Kihnu, pardal see osa Liinat’surade summast, kes meresõitu nii väikese alusega ei pelga. Ettevõtmine on natuke eriline seetõttu, et peale mu enda on purjetamise kogemus vaid Petril ja Neemel. Hiljuti hirmutas reedene ilmaprognoos tuultega 8 – 14 m/s, aga õnneks on praegu väljavaated veidi paremad. Vihma, seda vast saame kaela ja veepritsmeid altpoolt ka, aga ehk ei tule päris hullu kangutamist.

Vassilissa mullu juuli lõpus Kihnu sadamas.

Kihnus algab reedel suur Mere Pidu, mis kestab pühapäevani välja, Liinat’surad peavad esinema laupäeva hommikupoolikul. Olen ikka omaette ette kujutanud, kuidas Vassilissa läheneb Kihnu sadamale, pardal kõlamas seto meestelaul. Kahjuks ei võimalda aluse suurus kõiki lauluvellesid kaasa võtta, isegi praegu Mere Peole mineva seitsme tsuraga oleks pardal hirmus ebamugav. Kui just ei juhtu soe tuulevaikne ilm ja mootoriga sõit. Aga seda pole loota.

Pühapäeval tuleb enamus tsurakesi mandrile tagasi, loodetavasti leiavad nad ka enam-vähem talutava võimaluse Pärnusse pääseda, kuid Vassilissa jätkab 13. juuli hommikul teed Tallinna poole. Meeskond vahetub osaliselt, Kihnus lahkub Peter ja liitub Mare, järgmises sadamas Kuivastus tuleb pardale Kadri. Sellise seltskonnaga loodame 17. juuli õhtuks Tallinna Lennusadamasse jõuda. Arvatav marsruut: 13. juulil Kihnust Kuivastusse, 14. juulil Kuivastust Heltermaale, 15. juulil Heltermaalt Dirhamisse, 16. juulil Dirhamist Lohusallu ja 17. juulil Lohusalust Tallinna.

Siis tulevad Tallinna Merepäevad ja üheksateistkümnenda juuli hommikul kõlab 58. Muhu Väina regati esimese stardi hoiatussignaal. Loodame oma grupis kenasti joone taga olla ning alustada sel kombel tagasiteed. Siis on pardal lisaks mulle Mare, Kadri ja Mikk. Regati ajakava: 19. juulil Tallinna ring, kohe pärast selle lõppu start pikimale etapile Tallinn – Kärdla. 21. juulil Kärdla – Kuivastu, 22. juulil Kuivastu - Roomassaare, 23. juulil Roomassaare – Pärnu. Sellega on Vassilissa tagasi kodusadamas. Regati lõpus on 24. juulil veel Sorgu ring, mille ehk samuti kaasa teeme, aga 25. juulil toimuva Pärnu lühiraja sõidu jätame vist ära.

Niisiis olen kümnendast juulist alates hulga päevi merel, ööd sadamates kai ääres. Eks näis, kuidas kõik õnnestub ja millist ilma antakse.