Bakthapur ja muu

Sai "kiiresti" Bakthapuris ära käidud. Ummikute tõttu kulus sinna sõiduks oma kaks tundi (mälu järgi on kaugus 19 km). Taksojuhiga (imetilluke Suzuki Maruti, kuhu hädavaevu sisse mahtusime) sai hind lepitud 600 ruupia peale. Meiega koos tuli Kathmandus viimaseid päevi vabatahtlikuna töötav Triinu. Kaitti juhatas kõrvaltänavate kaudu piletiputkast mööda. Nii säästsime mitusada ruupiat. Praegusel aastaajal ei olnudki linnaväljakud ja tänavad riisivihkude või teradega kaetud (kerge pettumus). Siiski peksti paaris kohas keppidega väikest kogust vilja. Kaitti tuttava thankakunstniku maja asub üsna Kali templi kõrval. Sama väljaku ääres asub ka oru kõrgeim viie katusega tempel. Madhu Krishna Chitrakar võttis meid lahkesti vastu. Istusime tema maja teisel korrusel ja ajasime juttu. Jutu vahele näitas ta mitmeid Euriipas trükitud raamatuid, kus temast kirjutatud. Ent põhiline huviobjekt oli oma 160 aastat vana raamat, mis tundus omamoodi kunstniku käsiraamatuna thankade ja templipiltide maalimiseks. Seejärel tutvusime korrus kõrgemal Madhu loominguga. Thankad, osa neist kullaga maalitud, olid tõesti väga head. Kalle valis endale ühe newari stiilis pildi, mina küsisin Bhaishayaguru ehk Ravibuddha thankat. Neid oli mitu, lisaks üks suur "lahtijoonistatud" mandala, kus sümbolite asemel buddhade jt pildid. Valisin neist ühe, mis tuuakse hotelli päev enne ärasõitu ning läheb koos siidist raamiga maksma ligi 7500 Rs. Vahepeal pakkus kunstniku noorim, seni veel kodus elav tütar meile praemuna ja mingit jogurtisarnast toitu. Madhu ise vestles pikalt Triinuga tema karmast, sest Triinu väitis, et pole enda oma veel leidnud. Oma sõnu püüdis kunstnik illustreerida mitmete märkmikku tehtud skeemidega. Ta oli väga rõõmsameelne ja suhtlemisaldis, kurtis, et kui käis Saksamaal, kus ta teine tütar elab, nägi palju kurbi või süngeid inimesi. "Ei saa aru, miks nad on kurvad, ometi on neil nii hea elu, poodides on väga palju jäätist ja muid häid asju," imestas ta. Tegin hulga pilte, muuseas ka thankadest. Pärast jalutasime veel Bakthapuri mööda(ostsin endale uue thopi), siis sõitsime sama taksoga tagasi. Nüüd kauples Kaitti hinna 400 raha peale, kuid juht kihutas seepeale süngelt vaikides läbi kõigi aukude. Tagasi Thamelisse jõudsime poole tunniga. Sõime kõrvalasuvas momobaaris (plekkkatusega garaazh) kanalihaga momosid ja jõime Nepal Ice õlut. Siis käisime matkavarustust hankimas. 50 Rs eest päevas üürisid kõik peale Kalle endale soojad sulejoped (Kallel on oma ühes) ja mäkke minejad veel kirkad. Homme tullakse meile kella seitsme paiku hommikul järele ja algab pikk sõit Besisahari.