Üldiselt pole ma mingi võistleja tüüp. Nagunii on praegusel ajal võistlemist ja konkureerimist rohkem kui terve mõistus vajalikuks arvab. Konkureerid töökohale, võistled toetuste ja stipendiumite pärast. Sellepärast ei tüki ma võistlema seal, kus hädasti tarvis pole. Näiteks slämmid-prõmmid tunduvad mulle mõttetu rabelemisena. Üldse imestan, miks kiputakse kultuuri vallas vabatahtlikult võistlustulle. Kuhu on kadunud eestlase kaine mõistus? Kas tõesti on üürikese kohaliku kuulsuse perspektiiv nii hullutav? Seista hetkeks võidukalt laval ja näidata konkurentidele noore Erki Noole žestiga, mida neist sel üleval momendil arvad. Kui üldse arvad ja ei tee seda lihtsalt kombe pärast. Noh ja muudel aladel käib ka pidev üksteisele ärategemine. Näiteks liikluses. Võiks arvata, et kõik eesti autojuhid unistavad rallisõitja karjäärist. Keskmine sõrm peab kogu aeg püsti olema.
Ja ometi panin mina, kes ma võistlemisest ei hooli, ennast koos Vassilissaga Muhu Väina regatile kirja, maksin veel hulga rahagi maksuks ja nõutud asjade soetamiseks. Mis mulle pähe lõi, et tahtsin äkki stardijoonele? Eelmisel aastal sai Öösorri pardal juba osaletud, teadsin küll, et enamasti jõuan finišisse hilja õhtul ja rampväsinuna, aga otsustasin siiski minna, seekord oma purjekaga. Asjaolusid ja kaalutlusi, mis sellele teele tõukasid, oli mitu. Kõige peamine neist – saada kogemusi igasuguse ilmaga purjetamiseks. Sest muidu on nii, et lähed sadamasse, aga viletsa ilmaga merele eriti ei kutsu. Istud siis veidi laeva peal ja sõidad koju tagasi. Aga meie kliimas on ilm teadagi muutlik. Teinekord võib juhtuda, et lähed küll leebe ilmaga välja, aga siis kisub asi nii karvaseks, et oskustest enam ei piisa. Parem sundida ennast purjetama ka kõvema tuulega, mõtlesin. Selleks on Muhu Väina regatt väga hea, sest nädalase võistluse jooksul trehvab enamasti mitmesugust ilma. Tänavu eriti, võiks lisada. Teine põhjus osalemiseks – sõites konkurentidega parras parda kõrval, ei tule laisast mõnusast seilamisest midagi välja. Peab purjesid sättima, paremaid kursse otsima ja nii edasi. See annab oskusi, mis võivad kriitilistes olukordades marjaks ära kuluda. Kolmandaks – sõita piki rannikut Pärnust Tallinnasse ja tagasi on ettevõtmine, mida puht niisama teha ei viitsi. Ühe otsa küll sõidaks ka lusti pärast ära, aga mis edasi? Jätad aluse võõrasse sadamasse ootama, kuniks tuleb viitsimine tagasi purjetada? See läheb kaimakse arvestades üsna kalliks maksma. Siis ongi hea, kui oled sunnitud kindlal päeval minema, hoolimata sellest, kas ilm on ilus või halb.
Vassilissa enne starti Tallinna Lennusadamas.
Nii juhtuski, et sõitsime 19. juuli hommikul Lennusadamast välja, kuigi tuul üha tugevnes ning prognoos lubas pärastlõunaks puhanguid kuni 15 m/s ja laineid kuni kolm meetrit. Ülejäänud meeskond – Mare, Kadri ja Mikk, polnud veel kunagi avamerepurjetamisel võistelnud. Kõigepealt tuli ära teha veidi üle kuue miili pikkune ring, õigemini kolmnurk Tallinna lahel. Polnud aega ringi vahtida, täite purjedega andis parajalt võimelda, et stardijoone lähedal püsida. Mitmetel olid suurpurjed rehvitud, eespuri võimaluse korral samuti. Vassilissal pole mõtet grooti rehvida, kui ei saa väiksemat fokat ette panna, mastitopi taglasega alus ei kuula muidu enam rooli. Start meil muidugi ebaõnnestus, aga oli ju ka elu esimene. Siiski sõitsime trassi läbi ja saime ajagi kirja. Laev jäi terveks, inimesed samuti. Aga ühel alusel oli selleks ajaks mast juba maas. Tagantjärele ütlen, et kõige hullem oli aeg, mil kimasime Miiduranna ja Pirita muulide vahel edasi-tagasi uut starti oodates. Siis venis aeg kui tigu. Kavalamad läksid Pirita muulide taha varjule, me miskipärast ei tulnud selle peale.
Hingasime kergendatult, kui viimaks saime Kärdla poole starditud. Tuul muudkui tugevnes ja Paljassaare nuka tagant välja saades hakkas laine päris korralikult pillutama. Igal muul juhul oleksime kiiresti lähimasse sadamasse põiganud, aga nüüd andis võistlus motivatsiooni edasi pressida. Tuul oli muidugi vastu, aga samad tingimused olid kõigil. Parem halss oli algul veidi rahulikum, vasak, rannast eemale viiv, rahutum. Pärast Suurupi poolsaart olukord muutus, siis tundusid lained vasakul halsil sõbralikumad. Järgmisel päeval lugesime võistluste pressiteatest, et lained olid koguni kuni neli meetrit kõrged, katkestajaid kahe esimese etapi peale kokku kuusteist. Merel rassides ei teadnud me sellest midagi, ei tekkinud ka kiusatust Lohusallu sisse pöörata. Enne Pakri poolsaart hakkas tuul järele andma ja seilamine läks mõnusamaks. Öö oli märkamatult kätte jõudnud ning kui traaversil oli Suur-Pakri saar, vaibusid tuul ja laine sedavõrd, et sain lasta Kadri tüüri juurde ning ise mõneks tunniks pikali visata.
Kui ärkasin, valitses peaaegu tuulevaikus, loksusime kusagil Pakrite ja Osmussaare vahel. Mikk rääkis, et Krassi saarest mööda saamine oli nõrga tuule tõttu olnud üsna vaevaline. Istusin taas rooli ja püüdsin Vassilissat suunata Sundsteini madala lõunapoi poole, mille pidime korralduse kohaselt paremasse pardasse jätma. Esialgu ei õnnestunud liikumine vajalikus suunas sugugi, taas jõudsin tõdeda, et nõrga tuulega krüssab Vassilissa palju halvemini kui tugeva tuule oludes, kui läbitud tee jälg kaardiplotteris kenasti täisnurkseid või isegi veidi üle 90 kraadiseid nurki moodustab. Pakpoordis traaversil oli Ubatuba, kaugemalt paistis kella poole üheteistkümne pealt Tupsu sinine eespuri. Oli neid purjesid teisigi näha, nii et päris üksi me ennast ei tundnud. Kui märgile lähenesime, hakkas tuultki tulema, ent lõunakaares kerkis taevasse tume pilv. Viimaks kaduski Ubatuba selle alla, me hoidsime veidi põhja poole. Mingil hetkel jõudsime järele Albinile. Kõik tundus sujuvat. Ent siis, kui olime seilanud juba ligi 21 tundi ja Kärdla ei tundunud enam väga kaugele jäävat, tegin esimese tõsise navigeerimisprohmaka. Selle asemel, et jätkata parajasti üsna soodsa tuulega kursil ca 240, otsustasin varem plotterisse sisestatud tee kasuks ja pöörasin üheksakümne kraadi võrra
kursile 330. Ilmselt olin pikast roolis istumisest juba nii juhm, et ei osanud enam õigeid valikuid teha. Ja juhtus nii, et just siis, kui tahtsin tagasi Kärdla suunda pautida, sai tuul otsa. Meri oli sile, üks tume pilv laius Hiiumaa pool, teine jäi põhjakaarde. Sealpool märkasime merest kahte vesipüksi üles kerkivat, kuid mingit lohutust see meile ei pakkunud. Vassilissa keeldus vajalikus suunas liikumast, meri oli plekk, ei ühtki purje nähtaval. Kui olime üle tunni plekkinud, mõtlesime juba mootorit käivitada, ent igaks juhuks otsustasime enne järele kontrollida, millal meie grupi esimene alus finišeeris, et kalkuleerida, kas on veel lootust aega kirja saada. See lootus paistis meil olevat, seega jätsime mootori mõtte katki. Peagi hakkas ka tuult andma ja kuigi see tuli koos vastiku vihmaga, olime siiski õnnelikud, et liigume viimaks finiši poole. Kohtunike laev oli tõepoolest omal kohal ja märkis meie finišijoone ületamise vilega. 104 miili pikkuseks kujunenud Tallinn-Kärdla etapile kulus Vassilissal 26 tundi 3 minutit ja 10 sekundit, olime tõepoolest viimased aja protokolli saajad. Meie järel märgiti kuuele jahile DNF ja ühele DNC. Tagantjärele tarkus on see, et kui ma poleks eespool kirjeldatud jaburat haaki teinud, oleksime võinud lõpetada paar tundi varem.
Starti.
Mõni sõna ka järgmiste etappide kohta. Kärdlast Kuivastusse seilamisega võib rahule jääda, pakkusime kõva konkurentsi teisele Maxi 77l-e, kaotades neile lõpuks poole minutiga. Kuivastust Roomassaarde sõites valitsesid taas raskemad olud, tuule kiirus tõusis kuni 12 m/s ja see pööras vastu. Tegime vea sellega, et ronisime kõigepealt liiga kaugele merele, kus peagi sõidusuunaga risti tekkinud lainetus hakkas hoogu pidurdama. Maxi 77 kere on sellise kujuga, et risti lainet sõites võtab iga järgnev laine hoogu maha, kuni neljas laine aluse kiiruse paari sõlmeni kahandab. Pautisime kalda poole tagasi ja olime Sutu lahe traaversil veel üsna normaalses konkurentsis. Paraku sooritasin Vätta poolsaare all teise suurema navigatsiooniprohmaka paari-kolme üleliigse paudi näol. Lust ja Diana pääsesid ees minema, esimene sai finišis veel aja kirja, meie aga pidime leppima kolme tähega.
Start on antud. Kärdla.
Roomassaare – Pärnu sõit algas üsna vaikses tuules, mis Allirahu taga vihma ja tuulevaikusega asendus. Olime eelmise etapi jooksul märkamatult ilma jäänud suure genua pakpoordi kelgust, seega tuli loota vaid tavalise eespurje ja spinnakeri peale. Kui paari tunni pärast taas tuult anti, saigi spinnaker varsti uuesti üles ja hea hoog sisse. SW-SSW tuul puhus varsti kiirusega 7 – 8, puhanguti 10 m/s, Vassilissa kihutas oma vanuse kohta korraliku seitsmesõlmese kiirusega, kohati kiireminigi. Maksimumkiiruseks näitas gps kümmet sõlme, mis on seni meie poolt suurim selle alusega saavutatud tulemus. Nii jõudsime Aleksandri madala põhjatoodrini üsna muljetavaldava tempoga ja jätkasime spinnakeriga sõitu seni, kuni silm vähegi seletas. Manilaiu all kurssi muutes oli paraku juba nii pime, et spinnakeri halssida enam ei julgenud, seega sai üles tavaline eespuri, mille abil siiski kuuesõlmese kiirusega finiši poole liikusime. Etapi pikkuseks kujunes 71 miili, aega selle läbimiseks kulus 15:37:37. Kahekümne seitsmes koht kolmekümne osavõtja hulgas polnud just kõige tublim saavutus, kuid olime sellegagi rahul, sest sadamasse jõudsime alles veidi enne kolme öösel.
Kärdlast Kuivastusse.
Järgmisel hommikul puhus taas üsna karvane tuul. Kuna meeskond polnud hilisöise või pigem varahommikuse saabumise tõttu piisavalt puhata saanud, otsustasime üksmeelselt, et Sorgu ringi starti me ei lähe. Ja kuna Pärnu lühirajal võimlemine ei kuulunud algusest peale vassilissade plaani hulka, oligi 58. Muhu Väina regatt sellega meie jaoks läbi. Kokkuvõtteks võib öelda, et õppisime selle võistluse jooksul ehk rohkemgi, kui alguses arvata oskasime. Tegelikult sai meeskonnast meeskond just võistluse käigus. Purjede, eriti spinnakeri heiskamise ja mahavõtmise kiirus jätab ka pärast 285,5 miili pikkust regatti soovida. Ent suutsime läbi teha kõik pikad ja rasked etapid laeva lõhkumata ja inimesi vigastamata. Merre kadunud suure eespurje kelk on väike kaotus, mis peagi korvatud saab. Ja kuigi ma pole võistleja tüüpi inimene, on vähemalt avamerepurjetamise juures asju, mida saab kõige paremini õppida just võistluse käigus. Nii et ma ei välista, et järgmisel aastal uuesti. Sügav kummardus Kadri, Mare ja Miku ees, kes oma esimese Muhu Väina regati auga läbi tegid. Seilame veel!
Vassilissa koos meeskonnaga kodusadamas.
