Maa loomise püha laulu ootamatu lõpp

Nõndaks, Maa loomise püha laul on tõlgitud. Selle lõpp võiks olla hoiatuseks meie üha rohkem tarbimisele häälestuvale ühiskonnale. Kui taevajumal Kwores on maa inimeste jaoks kõlblikuks muutnud ning vajalike ressurssidega varustanud, hakkavad inimkonna esivanemad (seitse ühest emast sündinud poega) neid valimatult hävitama. Ja saavad karistatud - kõige vanem vend muutub karuks, teised saavad kaela haigused.

Nüüd ühe ema sünnitatud seitse poega
lähevad tihedalt kasvavate puudega metsa,
leiavad sealt seitse põdralehma, seitse põdrapulli.
Salaja läbi puhmaste ligi hiilivad,
salaja läbi rohu ligi hiilivad.
Kõige vanem mees laseb vibu:
seitse põdralehma, seitse põdrapulli
ühe lastud noolega ta tabas.
Nad said sealt külluses pekki,
said sealt külluses rasva.
Toornahast veorihma tegid,
[saagi] roigastest jalastega kelgule laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde tagasi jõudsid.
Pärast kaua elamist
või pärast vähe elamist
nad lähevad harvade-harvade puudega sohu,
lähevad hõreda-hõreda rohuga sohu,
leiavad sealt palju halli karvaga põhjapõdravasikaid.
Kõige vanem mees
salaja läbi puhmaste ligi hiilib,
salaja läbi rohu ligi hiilib.
Üks kord lastud noolega
palju halli karvaga põhjapõdravasikaid tabas.
Nad said sealt jälle külluses pekki,
said sealt jälle külluses rasva.
roigastest jalastega kelgule jälle laadisid,
oma ema, Kul'-Otõri tüdruku juurde vedasid.

*

Kaua elasid või vähe elasid,
ükskord ühe ema sünnitatud seitse poega
oma emale Kul'-Otõri tüdrukule ütlevad:
"Isake kuldne Kwores
söögiküllast surnud maad nimetas,
veeküllast surnud maad nimetas.
Seda söögiküllast, veeküllast surnud maad
me otsima läheme.
Meie tagasijõudmise ajaks
ühe suuga seitse katelt keeda.
[Siis] meie käed saavad puhata, meie jalad saavad puhata.“
Ühe ema sünnitatud seitse meest
lähevad surnud maad otsima.
Kaua käisid või vähe käisid,
harvade-harvade puudega maale välja jõudsid,
hõreda-hõreda rohuga maale välja jõudsid,
Jah-tumõni (Tumõni jõe) kaldale välja jõudsid.
Nad vaatasid Jah-tumõni poole:
raudrinnaga seitse kauri
kõik lainetel õõtsusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kõik lainetel õõtsusid.
Kõige vanem mees ütleb:
„Ma ise hiilin läbi puhmaste ligi,
ma ise hiilin läbi rohu ligi,
[kuni] ma noolt pole lasknud, teie noolt ärge laske,
[kuni] ma vibu pole lasknud, teie vibu ärge laske!“
Ta hiilis läbi puhmaste ligemale,
hiilis läbi rohu ligemale.
Vaevalt pani vinna tõmmatud vibule noole:
sel ajal kõige noorema mehe
siidriide kahin kostis.
Raudrinnaga seitse kauri
ise rinnust veriseks tõmbusid,
raudrinnaga seitse tuttpütti
ise rinnust veriseks tõmbusid.
Verise rinnaga seitse kauri
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid,
verise rinnaga seitse tuttpütti
kurejalgade paljudel jõgedel
kõikjale põgenesid.
[Seni] haigusteta maa hõlma
nad viisid haigused,
[seni] tõbedeta maa hõlma
nad viisid tõved.
Kõige vanem mees riidleb:
„Kui ma ise oleksin lasknud,
need raudrinnaga seitse kauri,
raudrinnaga seitse tuttpütti
kevadise kalana vardasse
kõik oleksin ajanud,
sügisese kalana vardasse
kõik oleksin ajanud.
Nüüd nad haigusteta maa hõlma
haigused viisid,
tõbedeta maa hõlma
tõved viisid.“

*

Oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde
nad tagasi pöördusid.
Kaua läksid või vähe läksid,
jõudsid oma ema Kul'-Otõri tüdruku juurde koju.
Ühe suuga seitse katelt olid [keemise] lõpetanud.
Ühe ema sünnitatud seitse poega joovad.
Kaua jõid või vähe jõid, ei mina tea.
Kui nad olid üles ärganud,
kõige vanema mehe mõistus vereuduga kattus.
Oma tihedate silmadega silmalise rõngassärgi
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma (= karu) karvane kasukas seal kasvas.
Seitsme noolega silmalise nooletupe
puruks ta peksis,
iseenda jalgadele, iseenda kätele sülitas:
soolooma viie küünega küünelised esijalad seal kasvasid,
soolooma viie küünega küünelised tagajalad seal kasvasid.
Hõbetuttidega tutilise mõõga
puruks ta peksis,
soolooma kümne hambaga hambuline suu seal kasvas.
Pimeda metsapadriku nurka ta edasi [elama] läks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 92-99.

Aga kuna tõlkimine edenes üllatavalt hästi, võtsin ette järgmise teksti - inimese loomise jutu. Se algab nõnda:

Meie ema Joli-Torum (Alumine Torum) elab kahe taeva, kahe kworesi vahel seitsmekeerulise raudköie otsas rippuvas linnas. Elab kaua või elab vähe, ükskord saabus maa asustamise ajastu. Ta vend Numi-Torum ütleb: „Sina, õde, lasku nüüd alumisele maale, on vaja luua inimese pikk ajastu, inimese igavene ajastu!“ Linna üleval hoidev seitsmekeeruline raudköis raiuti nüüd läbi, ema Joli-Torum laskus alla. Alla jõudmise ajal on see inimese poolt asustatav koorikuline maa üleni pime. Ta saadab kiiresti üleval käiva tiivulise Kalmi oma venna Numi-Torumi juurde üles sõnumit viima. Üleval käiv tiivuline Kalm jõudis üles, ütleb: „Ema Joli-Torum saadab sellise sõnumi: sinu nimetatud koorikulisele maale alla laskusin, kuidas ma nüüd inimese pika ajastu, inimese igavese ajastu loon, [kui] maa on üleni pime. Sa, vennake, pane päike särama, pane kuu kumama!“ Ta vend Numi-Torum pani [päikese] särama, pani kuu kumama, maa sai valgeks.

Munkácsi B. Vogul népköltési gyűjtemény. Bd I. Regék és énekek a világ teremtéséről. Budapest 1892, 128-129.

Veel ühest mansi laulust

Veel üks katkend, seekord uputuse laulust. See laul - 481 värssi ja proosavormis lõpp - on mul juba ära tõlgitud. Laulu alguses elab jumalik pere - isa kuldne Kwores, ema kuldne S'is', vend kuldne Otõr ja õde kuldne Kalteš - kenasti koos oma linnas ise tekkinud samblakünkal, ise tekkinud turbakünkal. Ühel päeval kaob kõigepealt isa, seejärel ema. Selgub, et ka nende seitsme taevalumise hobusega talli pole enam. Õde õpetab venda, et ta otsiks talliasemelt viletsat varsakest, kelle teised hobused kunagi ära tallasid. Vend Otõr (Maailma Vaatav Mees) lähebki.

Seitsme hobuse talli aseme juurde
läheb kuldne Otõr ja kaevab.
Pärast maa sisse sügava augu kaevamist
ta leiab selle varsa.
Kauasest maas lamamisest
ta on puusast kirju, abaluust kirju,
ta on just selline täkkvarss,
nüüd lebab ta üleni maapinnal.
Ta kandis surnud varsa koju.
Kuldne Kalteš, ta õde, võttis selle,
ühe poole pesi järveveega,
teise poole pesi obiveega,
äratas ta ellu.
Ta on just selline loom:
ühe poole sõõrmeaugust
purskab tulesädemeid,
teise poole sõõrmeaugust
purskab suitsu.
Kahel pool esijalgu on tiivad.
Ta on just selline loom:
abaluust kirju, puusast kirju
tiivuline hobune seisab.
Kuhu pöördub, kangelaste maa piires
ta oma kõrvadega kõike kuuleb,
[kui] kaks rohukõrt kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab,
[kui] kaks oksaraagu kokku puutuvad,
kõik ta kõrvu kostab.
Seitsme kellukesega kõlisev sadul
on hobusel seljas.
Nad mõlemad istuvad hobuse selga,
kahe taeva, kahe kworesi vahele
üles see tõusis.
Nende hõlmalise kasuka hõlmade
kokkutõmbamise [aja] jooksul
nad jõudsid võõraste inimeste kangelasilma,
sattusid võõraste inimeste vägilasilma.

Maailma Vaatava Mehe tiivulist hobust on sarnaselt ka mujal kirjeldatud. Mõnikord kasutatakse vormelit kuukirja, päikesekirja püha loom. Igal juhul saab surnud või poolelusast varsast lendav hobune, kelle sõõrmetest tuleb suitsu ja sädemeid. Oluline on ka seik, et laulus kasutatakse taevakorruste kohta sõna kwores, mis samas on ka taevajumala nimi.Ent Numi-Torum tähendab ju samuti ülemist taevast või ilma.

Kas nad läksid kaua või vähe,
ükskord all paistis:
nende võruna ringi käiv võru kujuline maa
on tulise veega kaetud,
pitsatised seitsme sülla kõrgused
tulekeeled lehvivad.
Jälle nad läksid kaua või vähe,
ükskord märkavad –
nüüd nende kuldsete esijalgadega püha loom
oma esijalgade otsad, tagajalgade otsad
püha tulise veega on päris ära kõrvetanud.
Kuldne Otõr võttis mütsi peast,
lasi oma patsid valla
ja nii läksid nad edasi.
Ükskord nad all märkavad –
on nii, et metsapuid pole jäänud,
isegi maast ei paista ühtki jälge.
Nii läksid nad ikka edasi.
Ükskord kuldne Otõr mõtleb:
„Kuidas maa niimoodi ilma inimesteta püsib?
Mingil kombel las inimene ilmub!“
Nüüd oma ema ja isa nende surnud maalt
ta nuttes kutsub:
„Kuldne Kwores isake, kuldne S'is', emake,
mismoodi ma ilma inimesteta elan?“
Kuldne Kalteš, ta õde, ütleb:
„Vennake! Mis juhtus, miks sa nutad?“
„Mina, õeke, nutan ju seepärast:
laiuvat püha maad
katab püha tuline vesi,
metsapuid pole sugugi jäänud,
inimesi pole sugugi jäänud,
mismoodi ma ilma ühegi inimeseta olen?“

Pärast pikki rännakuid, mille käigus Otõr külastab hanena lennates ka müütilist lõunamaad, jõuavad vend ja õde tagasi koju.

Ükskord, kui nad ettepoole vaatavad:
Heia! Ise tekkinud samblakünka linn,
ise tekkinud turbakünka linn
ju paistab!
Nad jõuavad linna, laskuvad alla,
õllesöögi, mesisöögi lauas
söövad, joovad.
Õde läheb välja
laseb patsid alla –
ühe suudmega seitse merd tõuseb.
ühe suudmega seitse jõge voolab,
kuldlehelisel, kuldokstega kasel
seitse kuldtiivalist, kuldsabalist
kägu istub,
seitse ööd nad laulavad,
seitse päeva nad laulavad.
Öine lust ei lõppe,
päevane lust ei lõppe.
Kui ta ühe käo pooleks rebib,
tuleb välja ema kuldne S'is'.
Nüüd ta koos kuldse S'is'i, nende emaga, tuppa läheb.
Siis läheb vend välja
laseb patsid alla:
ühe suudmega seitse merd tõuseb,
ühe suudmega seitse jõge voolab.
Seitsme jõe, seitsme mere põhjast
seitse kuldselgset põrnikat
välja tõuseb.
Kui ta ühe põrnika pooleks rebib,
tuleb välja isa kuldne Kwores.
Nüüd ta koos kuldse Kworesi, nende isaga, tuppa läheb.
Nad istuvad kuldjalgse laua taha,
õllesööki, mesisööki söövad, joovad.
Siis kuldne Kalteš, kuldne Otõr,
kuldne S'is', nende ema,
kuldne Kwores, nende isa,
heitsid kuldkaarega kaarehälli,
kinnitasid [selle külge] seitsmenarmalise hõbenööri
ja lasid ennast alumisele maale.

Seal nägid nad, et mets on pärast katastroofi uuesti kasvama hakanud ja uputusest pääsenud inimesed on juba palkidest maja ehitanud.

Siia juurde tasub panna lühike jutt, ikka samast Munkácsi kogumikust.

Püha põlev vesi

Meie isa Numi-Torum mõtleb Kul'-Otõrit ära tappa. Mõtleb maad, kus Kul'-Otõr elab, püha põleva veega pesta. Oma rahva jaoks teeb raudpaadi, inimeste jaoks teeb seitsmekihilise haavapuust parve, teeb sterletinahast seitsmekihilise katte. Pärast lõpetamist paneb oma rahva raudpaati, mansi poole rahva paneb haavapuust parvele tehtud sterletinahast seitsmekihilise katte alla. Nüüd Numi-Torum läks üles taevasse, lasi pilve püha põlevat vett [valla]. Põleva vee peale lasi elava Juuri, elava Sossõli. Kõikjal olev mäepuu, metsapuu igal pool täiesti ära hävines. Inimeste parve kuus kihti tules ära kulusid, üks kiht jäi alles. See, kes parvelt maha kukkus, sai surma, kes peal püsis, jäi ellu.

Püha põlev vesi ei tapnud Kul'-Otõrit. Sel ajal, kui Numi-Torum läks raudpaati tegema, läks ta Numi-Torumi naise juurde, ütleb: „Kuhu su mees jälle läks?“ Naine ütleb: „Kust mina seda tean?!“ Kul'-Otõr ütleb: „Sa jooda teda selle tünni sees oleva veega, ta jääb purju, pärast ütleb sulle, kus käis.“ Numi-Torum jõudis koju, jõi seda vett, jäi purju, ta naine küsis, ta rääkis naisele püha tulise vee tegemise mõttest. Kul'-Otõr puges salaja [naise] õmbluskasti sisse, pärast laaditi raudpaati, nii jäi ta püha põleva vee pinnale. Kuigi maa hävitati ära, ei tapetud Kul'-Otõrit. Sel kombel jäi ta ellu.

Kul'-Otõr on allilma kuradit meenutav allilma isand. Juur ja Sossõl on vaalast inspireeritud müütilised vee-elukad.

Ühest mansi laulust ja muust

1988. aasta detsember. Töötasin Eesti Rahva Muuseumis filmimehena ja olin esimest korda piiri taga, Ungaris. Budapestis kohtusin handi uurijat Éva Schmidti, kes tollal arvas, et ei lähe enam kunagi Siberisse tagasi. Kui hakkasin rääkima oma huvist mansi rahva ja nende folkloori vastu, kirjeldas Éva mulle üht Bernát Munkácsi kogutud mansi püha laulu algust ja küsis, kuidas sellisesse teksti suhtuda. Ma polnud millegi võrreldavaga varem kokku puutunud ja kaldusin tollal toetama üsna lihtsustatud seisukohta, et rahvaluule ei ole kuigivõrd seotud konkreetse etnose ajalooga, vaid peegeldab enamasti mujalt pärinevaid laenulisi motiive, mis kohaliku kultuuriga kohandatud. Seega pidasin ka mansi laulude-juttude veeuputuse kirjeldusi lihtsalt hilisteks kristluse mõjulisteks saadusteks, jumaluste, valitsejate ja kangelaste välimust ja elu-olu edastavaid detaile mujalt pärinevateks toorlaenudeks ja nii edasi. Ütlesin ka Évale midagi sellist, et ah, see on ju kõigest folkloor, millest ei saa teha mingeid kaugele ulatuvaid järeldusi. Éva jäi mulle mõtlikult otsa vaatama, vaikis veidi ja ütles: „Kas sa arvad tõesti nii? Mina olen kogu aeg olnud veendunud, et maailmapilt kajastub kõige paremini just rahvaluules. Nagu ka selle laulu puhul. Mõtle, kui konkreetne see kirjeldus on.“

Éva Schmidt läks siiski Siberisse tagasi. Järgmine kord nägin teda täpselt kaks aastat hiljem Hantõ-Mansiiskis, kust pärinevad ka järgmised fotod. Seal, ringkonna aastapäeva pidustustel ütles Éva mulle, et järgmise aasta jaanuaris peetakse Kazõmi jõel Juilskis karupidu ja kutsus mind seda filmima. Seal töötasingi Évaga koos 1991. aasta jaanuaris. Kahjuks jäi see viimaseks korraks.

Éva Schmidt on vasakul.

Éva Schmidt on paremalt kolmas.

Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Kahjuks ei saa ma Évale öelda, et nüüd, olles üsna palju rohkem tuttav nii mansi kui teiste rahvaste folklooriga, arvan hoopis teisiti. Mansi lugude suured loomakarjad, merede taga asuv lõunamaa, ajastuid lõpetav püha tuline vesi, ennast ja maailma perioodiliselt noorendav jumal ja paljud-paljud teised motiivid ei ole viimaste aegade laenud, mille metsa rüpes elav küttimise ja kalapüügiga tegelev rahvas on suurematest kultuuridest üles korjanud, vaid mansi rahva muistse maailmapildi meieni jõudnud peegeldused, mis räägivad võib-olla mitte väga selges keeles, kuid siiski üsna arusaadavalt ühe rahva ajaloos toimunud suurtest muutustest.

Olen viimastel aastatel tõlkinud ka Bernát Munkácsi kogutud ja avaldatud tekste ning leidsin paari nädala eest nende hulgast ka selle laulu, millest kunagi Éva Schmidtiga rääkisime. Katkend, mille ta mulle kolmekümne aasta eest näiteks tõi, on järgmine:

Nüüd üleval käiv tiivuline Kalm
oma isa kuldse Kworesi poole üles tõuseb.
Kaua läks või vähe läks, kust sa seda tead.
Ükskord jõudis üles maale,
kus isake kuldne Kwores elab.
Hõbehingedega kuus ust kõik ta avab,
hõbehingedega seitse ust kõik ta avab.
Ukselise maja uksest sisse läheb,
ruumika maja ruumi keskel ringi vaatab:
kuldäärtega seitse lauda kõik seal seisavad.
Kuldäärtega seitsme laua taga
kuldne Kwores, isake,
kuldjalgadega pühal troonil istub,
kuldotsaga püha sau
parema põse vastu toetatud.
Ruumika maja ruumi keskele jõudes
kuldne Kwores, isake, kuldotsaga püha saua
põse juurest üles tõstab,
tema poole vaatab, küsib:
„Üleval käiv tiivuline Kalm,
mis sõnumilooma sõnumi sa mulle tood?“

Kwores on üks mansi taevajumala variante Numi-Torumi kõrval. Tiivuline Kalm esineb sõnumitoojana maa ja taeva vahel. Teade, mille ta üles viib, on selline: hiljuti loodud maa pöörleb nii kiiresti, et selle peal pole tuleva ajastu inimesel võimalik püsti püsida. Maa tuleb millegagi kinnitada, vöötada. Kwores lubabki maa vöötamiseks teha mäed ja panna nende nõlvu mööda voolama ojad. Tõlkimine on veel pooleli ja üsna raske, sest laul sisaldab hulgaliselt arhailisi kõnekujundeid, mille edasi andmine pole lihtne. Näiteks hõbehingedega kuus ust ta kuueks avab, hõbehingedega seitse ust ta seitsmeks avab. Või selline jumala nõutust väljendav lõik: isa kuldne Kwores lasi pea alla, jäise kala, lumise kala jäätunud seljana suuta-keeleta niimoodi istub. Raske on ümber panna ka mütoloogilisi tegelasi, sest laulu alguses nimetatakse maad näiteks Sjopõr-haldjatari, Kami-haldjatari emaks (või Sjopõr kangelanna, Kami-kangelanna emaks), kusjuures sõnade sjopõr ja kam tähendus on aja jooksul kaotsi läinud. Need esinevad alati koos paralleelvärssides, näiteks sjopõr-hõbe, kam-hõbe ja jäävad harilikult tõlkimata. Võiks ju interpreteerides välja pakkuda maa-hõbe ja vee-hõbe ning siis ka maahaldja ema ja veehaldja ema, kuid seda ei saa tekstide abil kinnitada. Samamoodi pole laulu algusosas juttu mägedest, vaid seitsme mäe emast ja paräp-haldja emast, kusjuures paräp või parap on samuti tähenduselt ebaselge sõna. Tööd ja nuputamist näib jätkuvat kauemaks.

Jürituli 2018

Siin ja unes

Öösiti jalavalu
ei maga ja kass
käib iga tunni tagant
õue küsimas
sest loodab et ukse taga
ei lõõtsugi enam
läbilõikav jaanuarituul
tee mulle ometi suvi
palub ta kassi kombel
mu eksitavate unehetkede ajal
kui kerges rukkilille värvi kleidis
toast teise libisev noor naine
mis sellest et kass
on tegelikult endine kõuts

tee mulle ometi veel üks kevad
palun ma teise unne astudes
tuttavat öösilmadega tüdrukut
kes igapäevases elus on hoopis
vana ja väsinud jumal

Läinud, läinud, päriselt läinud...

Pikk päevatee
kas seda üldse oli
või ainult kiired sööstud
ehast koiduni
ma tahaks kuulutada
kuigi puudub voli
et iga mõte
jõuab viimaks võiduni

kuid mis on võit
oh vasta õpetaja
kas tähendab see
olemise haihtumist
või ära minemise
vaskse kella kaja
või siin ja sealpool
eksisteerimist

Kae – tume täiskuu
veereb raskelt vete kohal
oks valgust viipav
raugeb varsti oma hoos
leht pudeneb ja elu
liugleb selle kohal
nii äraütlemata kaugel
ja nii koos

mis saama peab sest
äädikakärbse valust
mis emasääse lennust
halla eel
kas hoolimiseks ühist alust
meil on siin aja ääremaal
või pole veel

täht tõuseb taeva
pisut enne lumepilvi
ja enne mõtte
talvist tardumist
ma vaatan koidu poole
vaatan vaimusilmi
ja mida näen
on unenägu vist

gate gate paragate parasamgate
bodhi svaha

Valguseta päev

Pärastlõunane hämarus
orkaani sabasuled
segasid kodumaa taevasse
kaugete tulekahjude tuhka
veelgi kaugema kõrbe
liivatormi tõstetud tolmu
põhjala madalais pilvedes
lahjenes segu tindiks
millega kirjutatakse praegu
Tallinna poolt Võru suunas
katuste kaldus pinnale
nagu ripakil vihikusse
vihmaseid ridu millele allpool
annavad tähenduse
meie kõigi poolt süüdatud
tulede peegeldused
lugege enne kui pimedus
tiheneb pilkaseks ööks

Ometi

Võib-olla ma unistasin
mullu või tunamullu
sügisel muustki kui
õllesse uppuvaist
tuhmidest õhtutest
aga tänavu tuksub
meel tuikavas rütmis
nagu oleks kohtunik
mu kolba võlvide all
stopperi käima pannud
the final countdown

ometi paistab päike
läbi merevaiguse klaasi
kui parajasti ei saja
ometi venitab Helsingist
Delhisse suunduv
lennuk valget jutti
üle mu maja
isegi siis kui seda
pilvede tagant ei näe
ometi oskan ma tänaseni
rääkida tuultega
merel ja mägedes

MIKS SEE EI LOE
isegi korrates aastasadu
väge kogunud sõnu
olen väetimast väetim
mõeldes edasi ajastuid
mõlgutatud vägevaid mõtteid
olen ma jõuetu

veel üks sügis sahistab
oma hingust läbi puude
juba variseb koltunud lehti
mu lagipähe mis veel
pole täiesti raagus
pudiseb krae vahele
vajub sealt ihule kõige lähema alla
appi neid kleepub ka
kingadele ja auto kapott
ning tuuleklaaski
on sügisest kirjatud
silmad – mis imelik tunne
olen äkitselt lehepime

MIKS SEE EI LOE
kui kõnnin ikka ja jälle
üle mitut värvi kirjaga muru
kuld juba põleb jälgedes
aga pole seda kes võtaks ja viiks
mina ise ei saa seda korjata
sest hõõgun seestpoolt niigi
kõigist maailma kuldadest rohkem
aga mu käte jäine haare
kustutaks tule

Öödest...

Öödest me veel ei räägi
kuigi õhtud on valla
loojang lööb vereva täägi
taeva südame alla

pudeneb pihlakamarju
kõhkleja sammude taha
veel jagab valgust ja varju
vette puisse ja maha

hämar on udule velleks
koidik käib kasteseid radu
sügis on saabunud selleks
et sünd ei unustaks kadu

Olevik

Aeg jäi seisma
suve ja sügise vahele
madal terase karva taevas
kollakas kõrrepõld
toonekured muide
on juba kadunud
lapsed koolis
hallad tulemas
postkastis klantsiv ajakiri
mille kaanelt võib lugeda
sajaga tulevikku
otsekui algaks elu
kunagi hiljem
otsekui tänast päeva
polekski oma madala
hinge lõikava taeva
ja kindaid küsiva tuulega
need ongi elu
koos kukeseente ja
kasepuravike lõhnaga
tee ääres viljateri
nokkivad varesed teavad
nii lihtsaid tõdesid
aga meie ei mäleta

***

Üle mu õue sahiseb vihm
külmad märjad varbad
rõhuvad õrnalt rohtu
istun trepil
ei küsi midagi
enese kohta
ei taha midagi
teistelt

ainult siin
ainult selles arglikus sajus
avades öisest lugemisest
väsinud silmi
tühjaks nõrguvate
pilvede poole
korraga lihtsalt mõistan
sama on kogu
olemasolu kude
milles põimub nii taassünd
kui virgumine

Taevad kihutavad

Taevad kihutavad
üksteise järel
mööda nagu pilved
kas neil on sealpool
ilma lennukitriipudeta kodu

mu süda galaktika haige mees
jätab vahele iga
kolmeteistkümnenda löögi
olge õnnelikud
õhtumaade hirmunud lapsed
parajasti on käimas õppus kevad
ööbik pudistab põõsast noote
ja õhk küllastub hõisetega kui
leige lombivesi sääsevastsetega

kägu jätab muide samuti
vahele iga kolmeteistkümnenda
kukkumise aga sosistatakse
et taeva roiete murdmiseks
piisab tosinast korrast
ega see pole mingi
vihmavarjuna kokku käiv
teismelise kanepilõhnane maailm
vajutad nuppu ja pauhti –
öö voldib kirevad tähed otse
üle pealinna katuste

see siin on päris
Eestimaa sinitaevas ja rapsipõld
taamal ka männik kus reedeõhtuti
püüab nädala elamusi
aja olemusega kokku viia
kodutanuma topeltnägemisprohvet

keegi on õnnetu – niiskete
seenemetsade sekka
tallatakse üha rohkem
uutele raiesmikele kalduvaid radu
keegi muretseb – karulaugu asemel
närivad võhikud mürgiseid piibelehti

aga alati tulevad
pärast õppuse lõppemist
jumalamehed kes siluvad
liiga sügavad roopad
ravivad mürgitused nii füüsilised
kui vaimseid
korjavad kokku metsi mööda
laiali lennanud kellavärgiga käod
ja üle lubatud piiri
hõisata julgenud elektriööbikud

taevad seevastu
kihutavad ikka mööda
nagu kevadised pilved
ja mu süda kodumaa haige mees
jätab vahele iga
kolmeteistkümnenda löögi
kuid talupojamõistus ütleb –
sama kindlalt kui kõrgeks kasvab rohi
paranevad jaanipäevaks
kõik kevadõppuse haavad

Kes toidab hipisaari?

Mulle turgatas Triin Heinla reisikirjaks tituleeritud lugu lugedes pähe lasteraamat „Üksinda maailmas“, kus Palle nimeline poiss avastab hommikul, et linn on tühi, aga kõik toimib – poed lahti, trammid sõiduvalmis jne. Ilmselt arvab ka Triin, et ühiskond toimib hoolimata sellest, mida ta liikmed teevad. Saadan kõik putsi ja lähen hipikommuuni, seal on vaba elu, head paremat saab luksushotellide ja suurte kaupluste poolt ära visatavast aegunud toidust või hullemal juhul prügikastidest. Need hotellid, kauplused, restoranid ja muud ettevõtted ju toimivad iseenesest, samuti tekivad kusagilt lennukid ja rongid, mis võimaldavad odavate piletite abil mööda maailma ringi liikuda. Sõidan sinna, kuhu tahan, teen seda, mis meeldib, ei aja mugavust taga, vaid lepin ka soojal maal koopas või lahtise taeva all magamise ja äravisatud delikatesside söömisega. See on Triinu poolt põlatavas ühiskonnas tõepoolest võimalik, sest seda võimaldavad kõik need privaatsed ja nõmedad inimesed, kes käivad tööl , maksavad makse, ostavad poodidest rõivaid ja toiduaineid, söövad mõnikord isegi restoranides ja peatuvad reisi ajal hotellides. Kui selliseid lolle tüüpe poleks, siis poleks ka poode, söögikohti, hotelle, ühiskondlikku transporti. Ja Triinul poleks võimalik ei reisida ega isegi süüa. Nälgiks vaeseke kodumaise kuuse all surnuks. Või juhtuks veel hullem. Kujutame ette olukorda, kus suurele osale meie kapitalistliku maailma elanikkonnast lööb pähe sama piss – saadan kõik sinnasamma, lähen maailma mööda kolama ja uusi tuttavaid otsima. Süüa saab ju ilma eest, sõit maksab vähe, selle nimel võib isegi veidi vaeva näha, kindlat peavarju pole soojadel maadel vaja. Mis järgneks, oleks halvem kõige halvemast unenäost. Kõigi poolt põlatud ja mõnitatud maailmakord variseks kiiresti kokku, õnnelike lillelaste asemel liiguksid ringi relvastatud kambad, kes tappes ja röövides ennast elus püüaksid hoida. Ja siis tuleksid need, kes pole seni saanud nautida läänemaailma vabadusi. Nad ei mõtleks kaua, vaid kehtestaks tugevama õigusega oma korra, kus kõigist vabaduse lastest saaksid paremal juhul lihtsa töö tegijad, halvemal juhul aga orjad. Ainult et erinevalt Pallest poleks võimalik halvast unest ärgata ja näha, et maailm on ikka endine.

Rail Balticust. Vaidlus iseendaga.

Mongoolia ideaalmaastik. Ei raud-, ega maanteid. Pilt oli samasugune ka 800 aastat tagasi.

Et Rail Balticu teemast paremini aru saada, panen enda jaoks kirja mõned poolt ja vastu esitatud argumendid ja püüan neile hinnangut anda.

1. Vastased räägivad loodusele tekitatavast pöördumatust kahjust.
Paraku piirdutakse üldsõnalisusega – Eesti kaheks jagamine, soode rikkumine jne ilma mingeid kindlaid tõendeid esitamata. Lihtsalt usu küsimus.

Pooldajad püüavad sellest teemast üldse mööda vaadata või öelda, et iga suurem ehitus muudab ümbritsevat keskkonda. Räägitakse ka loomade jaoks rajatavatest tunnelitest jm.

Kaine mõistus ütleb – ehitus mõjutab kindlasti keskkonda. Kui palju on kahju, pole võimalik kohvipaksu pealt ennustada. Ent see kahju või mõju oleks vist suurem, kui rekonstrueerida 60 meetri laiuseks Tapa ja Tartu kaudu kulgev olemasolev trass, mis on palju pikem.

Kõige selle juures enamasti ei mainita, et uus raudtee oleks elektriraudtee, mis on põhimõtteliselt palju keskkonnasõbralikum kui üha paisuv maanteetransport.

Alternatiiv – jätta uus raudtee ehitamata ja vana samuti ühe rööpapaariga.
Küsimused: 1) miks peaksid lätlased sel juhul olema huvitatud Valka – Riia trassi kaasajastamisest? Seni nad pole seda teinud. 2) Kas meil oleks tarvis paremat raudteeühendust Pärnu, Riia ja Vilniusega? Arvan, et oleks. Kui tulevikus lisanduks veel Varssavi ja ehk ka Helsingi, siis seda enam. Mõttetu on võrrelda rongi ja lennukit ja väita, et kui on vaja sõita kaugemale kui mõnisada kilomeetrit, saab lennukiga kiiremini. Tõepoolest, lennuaeg on lühike. Aga lisage sõit lennujaama ja sealt linna, paar tundi enne lendu kohaletuleku nõue, turvakontrolli ebamugavused, pagasi eest eraldi maksmine, selle ootamine jne, siis mina ise eelistaksin rongiga sõita ka pikemaid otsi. Kümnetunnine rongisõit võimaldaks jõuda juba päris kaugele. Pealegi näeb rongiaknast palju rohkem kui lennuki omast.

2. Vastased ütlevad, et raudtee ehitatakse inimtühja piirkonda, kes sellel sõitma hakkab.
Ent trassil on Rapla, Järvakandi, Pärnu, edasi jäävad lähedusse rannaäärsed Häädemeeste, Kabli, Treimani ja Ikla, mis jääksid trassist paraja rattasõidu kaugusele.

Pooldajad rõhuvad suuremate linnade vahelisele kiirele ühendusele.

Muidugi on oluline ka see, et Pärnu ja Tallinna vahe ajaliselt väheneb niivõrd, et Pärnu muutub nagu Tallinna osaks, Riia tuleb aga sama lähedale, kui Pärnu praegu. See on kindlasti positiivne. Selleks, et väiksemad asustatud punktid uuest raudteest kasu saaksid, tuleks käima panna ka kohalikud rongid, mis tähendaks lisa haruteesid ja jaamasid. Neid pole esialgu vist plaanis rajada. Aga kui tee ükskord valmis, ja planeeritud kasumit siiski ei tooda, ehk hakatakse ka kohaliku transpordi peale mõtlema. Kui selline võimalus juba uut trassi ehitades ette näha, oleks hilisem laiendamine lihtsam.

Samas oleks Tapa ja Tartu kaudu kulgeval trassil kindlasti rohkem Eesti piires sõitjaid. Ent kui tahetakse tõesti kiirust tõsta kasvõi nii palju, et Tartust Tallinna jõuaks vähem kui 90 minutiga, tuleb trass ikkagi teha samasuguseks laiaks nagu planeeritav uuski. Kohaliku jaamadevõrgu säilitamiseks peaks siis tegema päris palju lisakulutusi. Pealegi – kui mööname, et Tapa on niigi linn, mida raudtee laia jõena läbib, siis tabaks trassi laiendamine samamoodi ka teisi teele jäävaid asustatud punkte (eriti Tapast Valgani). Karta on, et mõnel pool pole laiemat trassi üldse võimalik läbi linna viia. Trass linnadest mööda viia – milliseid vaidlusi see põhjustaks? Võtke näiteks Tartu (mis polegi väike puust linn). Mida arvaksid kõik need linna taha uutesse elamurajoonidesse kolinud inimesed perspektiivist, et nede õue alt hakkab kulgema lai raudtee? Mida arvaks linnavalitsus linna potentsiaalse kasvuala piiramisest või äralõikamisest?

Alternatiiv – jätta kõik nii, nagu on ja öelda, et meile pole tulevikus raudteetransporti tarvis. Niisugust juttu on asjast huvitatud seltskond rääkinud juba sellest ajast peale, kui hakati praegust raudteed remontima ja uusi ronge soetama. Tuletame meelde, et osa argumente on kasutusel praegugi – raudtee on kallis, rongid ka kallid, reisijaid vähe, mis mõtet nende väheste jaoks nii suuri kulutusi teha, reisijaid käputäis, aga maksma peame kõik, buss on rongist palju mugavam ja odavam. Mõned isegi kuulutasid, et odavam on igale külamehele Mersu osta, kui rongiliiklust parandada. Aga Mersusid ei tulnud, tulid Porgandid, mis hakkasid sõitma rahva jaoks sobivatel aegadel. Siis tulid ka reisijad.

3. Vastased kinnitavad, et raudteetransport on kallim, kui maanteetransport. Seega pole
mõtet kulutada raha projektile, mis nagunii jääb kahjumisse juba seetõttu, et pole reisijaid ega kaupu, mida vedada, kuna kõik eelistavad maanteed.

Pooldajad usuvad, et tarvitseb vaid raudtee valmis ehitada ja siis tulevad nii kaup kui reisijad.

Siin ütleb kaine mõistus, et mõlemal on omast kohast õigus. On ainult üks suur aga: täpselt samuti, kui eelmise raudteega seotud vaidluse korral, ei arvestata ka nüüd seda, et raudteetranspordi puhul on hinna sees ka kogu infrastruktuur – raudteetamm, rööpad jne iga viimase poldini. Maanteetranspordi puhul aga on kodumaised rasked veokid meil küll maksustatud, kuid võõrad seni mitte. Ka pole selge, kas laekunud maksu kasutatakse teede korrashoiuks või mõnel muul otstarbel. Kui tehakse transpordi kulukuse kalkulatsioone, siis mängitakse, nagu oleksid maanteed meil tasuta või poolmuidu saadud ja nende hooldamine ning remont ei maksaks ka suurt midagi.

Seega ei saa samadel alustel võrrelda maanteed ja raudteed. Pealegi toetuvad kõik need, kes räägivad kauba maanteel vedamise odavusest, praegustele hindadele. Kas keegi tõesti usub, et autokütus on 30 aasta pärast sama odav kui praegu? Või on silmapiiril võimsad elektrirekkad ja bussid? Kui Euroopa Liit tõepoolest tahab maanteel veetavate kaupade hulka vähendada, on selleks mitmesuguseid hoobasid. Nii tuleks kütuse kallinemisele lisada võimalikud saastemaksud ja tee kasutamise maksud. Praegu maksame me kõik kaudselt üsna märkimisväärses osas kinni nii teede ehitamise kui remondi selleks, et rekkad saaksid rongidest palju odavamalt vurada.

Kui õnnestuks pooled raskeveosed maanteedelt raudteedele suunata, kuluks vähem raha maanteede remondiks, liiklus oleks hõredam ja õhk puhtam. Poleks vaja ehk neljarealist Tallinn – Tartu maanteedki. Muidugi saaks kaupa vedada ka olemasoleval raudteel ilma RB-d ehitamata. Aga siis tuleks ikkagi teha see raudtee Tapast Valgani korralikuks kahe rööpapaariga teeks ning mõjutada ka lätlasi omal pool sama tegema. Muidu juhtub sama, mis oli transiidi hiilgeaegadel – reisirongid hakkavad sõitma nii, et nad kaubaronge ei segaks.

4. Rail Balticu vastased arvavad, et paar tundi hiljem Riiga jõudmine ei tähenda midagi,
sest sihtkohta jõudmise kiirus pole nii oluline, et kaaluks üle kõik vana trassi kasutamise poolt rääkivad seisukohad või äärmisel juhul uue trassi ehitamise tavalise kahe rööpapaariga raudteena.

Pooldajad rõhuvad just kiirusele, väites, et see ongi projekti juures otsustav.

Tegelikult ei argumenteeri kumbki pool selles osas piisavalt. Väide, et keskmine euroopa reisija sõidab alla 50 kilomeetri pikkusi otsi ajab naerma, sest ei tähenda selles kontekstis midagi. Kui näiteks Tallinna sõidab lähikonnast igal hommikul rongiga tööle 5000 inimest (arv on laest võetud), linnade vahel aga on sõitjaid kümme korda vähem, siis tulebki selline keskmine välja. See ei ütle meile, et linnadevahelist transporti pole tarvis. Samas ei ole millegagi põhjendatud ajafaktori nii suure tähtsuse rõhutamine. Jääb mulje, et need, kes arvavad, et kui Pärnust Tallinna jõuab viisteist minutit aeglasemalt, siis keegi enam rongiga ei sõida, pole kunagi külastanud ühtki suurlinna, kus inimestel kulub tööle jõudmiseks sagel palju üle tunni.

Muidugi on kiirus oluline. Kes meist ei tahaks võimalikult kiiresti ja mugavalt reisida? Aga kahtlen, kas juhul, kui mugaval rongil kuluks Tallinnast Tartusse jõudmiseks näiteks tund ja kakskümmend minutit ja Tartust Riiga jõudmiseks üks tund ja viiskümmend viis, kokku ütleme kolm tundi ja viisteist minutit (koos 8 peatusega), keskmise kiirusega nii 160 km/h (suurim kiirus trassil jääks alla 200), kas seda oleks siis liiga palju. Tallinn – Riia buss sõidab praegu ligi neli ja pool tundi, Tartu – Riia neli tundi. Suuremad võitjad oleksid muidugi tartlased, see vist ei mahugi pealinna rahvale hinge.

Kauba puhul pole kiirus üldse nii oluline. Tellija tahaks küll oma kraami võimalikult kähku kätte saada, aga kaubavedu nõuab aega õige mitmes punktis. Peale- ja mahalaadimised peavad ikka toimuma, selleks peab rong seisma haruteel. Vaguneid tuleb lisada ja ära võtta ehk koosseisu komplekteerida jne, sest on raske kujutada olukorda, kus kogu saadetis läheb ühest algjaamast ühte lõppjaama. Siin on veoautol mõningane eelis, sest on lihtsam koormat saata ilma vahepealsete laadimisteta uksest ukseni.

Kas tavaline kahe rööpapaariga raudtee on oluliselt loodussõbralikum kui 60 meetri laiune turvaaedadega trass, see pole samuti kindel. Raudteetamm on märkimisväärne keskkonna poolitaja igal juhul. Kitsam ja taradeta raudtee seaks loomad vist suuremasse ohtu, kui RB jaoks kavandatav trass.

Mis puudutab seisukohta, et ehitame RB valmis, küll siis tekib ka see, mida vedada, siis osaliselt kommenteerib seda eespool öeldu (et asi on paljuski poliitikas). Suurte infrastruktuuriobjektide rajamisega kaasnevat mõju on raske hinnata, aga tuleb silmas pidada seda, et minevikus on see nö mägesid paigast liigutanud. Eesti näitel võib öelda, et Kehra, Aegviidu, Tapa, Tamsalu, Rakke ja Jõgeva hiilgus ja viletsus on tihedalt seotud raudteega. Muust maailmast toon näiteks Novosibirski linna, mis oma 1,7 miljoni elanikuga on praegu suuruselt Venemaa kolmas linn, lisaks tähtis teaduskeskus. Ometi elas linna asemel olnud asulas 1893. aastal vaid 685 inimest. Kui Siberi raudteemagistraali ehitamise käigus valmis 1897. aastal raudteesild üle Obi, oli küla kohale tekkinud Novonikolajevski asulas juba 7832 elanikku. Edasi kasvas elenikkond järgmiselt: 1906. aastal 47 000, 1926. aastal 100 000. Muidugi olid ajad teised ja Venemaa olud samuti, kuid arvan, et enne raudtee ehitamise algust ei osanud ükski külamees ette näha saja aasta pärast samas paigas laiuvat miljonilinna.

Samamoodi ei oska ei Rail Balticu pooldajad ega vastased praegu ette näha kõiki tagajärgi, mida raudtee ehitamine kaasa toob. Kaasaegsed transpordikoridorid, olgu need maanteed või raudteed, paratamatult lõhuvad loodust ja tekitavad piire, mis inimestele mõnikord tüütud, loomadele aga rasked või ohtlikud ületada. Samas pole ma veel näinud ühtki loodusesõpra, kes jätaks käimata protestiaktsioonidel, festivalidel või suvelavastustel vaid seetõttu, et on liikumiseks sunnitud kasutama neidsamu koridore. Pigem vastupidi – olen tähele pannud, et päris suur osa aktiivsetest rohelistest ja looduslähedase elu võlude ülistajatest elab meie suuremates linnades, kasutades suvekoju või lemmikpaika pääsemiseks ikka neidsamu loodusvaenulikke trasse ja liiklusvahendeid.

Eelnev ei tähenda seda, et kutsun iseennast ja kõiki teisi üles RB-d toetama. Vastupidi, ma ise olen selle rajamise suhtes üsna kõhkleval seisukohal. Tahaksin rahulikult kaaluda kõiki poolt ja vastu argumente. Paraku leian neid vähe, rohkem räägitakse asjast usu tasandil ja siis paratamatult üksteisest mööda. Mõlemalt poolt kostab faktide asemel rohkem hirmutamist ja sisutühja retoorikat. Tartumaalasena on mul raske leppida sellega, et uus trass on kavandatud ida- ja lõunaeestlastest kaugelt mööda minema. Sellega võimendatakse veelgi Eesti ida- ja kagupoolsete piirkondade eraldatust Lääne- ja Edela-Eestist, sest meie teedevõrk hargneb niigi kiirtena Tallinnast. Sealt saab sõita Rakverre, Narva, Paidesse, Tartusse, Võrru, Valka, Pärnusse ja Haapsallu üsna otsseid teid mööda. Tartlasel ja võrokesel tuleb Pärnusse või Haapsallu jõudmiseks aga vingerdada mitmete maanteede ja linnade kaudu. Ja nii tahetakse asi jättagi. Kõigest hoolimata lepiksin Rail Balticu rajamisega, kui asjalikult ja selgesti näidataks selle kasu mitte ainult Tallinnale ja Pärnule, vaid kogu Eestile.

Hamelni lapsed

Kas mul on pääsu kui
muusika juba mängib ja paraad
hingab käsklust oodates ühes rütmis
tundub et kogu maailm on marsiks valmis
tuttava kõlaga vilepillid kus ometi
olen enne kuulnud neid viise

vihmane õhtu läbi lompide
astuvad lapsed panevad virvendama
pilvede peegelduse
keegi ei nuta kuigi märjad
särgid ja kleidid liibuvad ihule
kellelgi pole külm
marsirütm kütab keha
sõprade lähedus julgustab
sellepärast ei kõhkle ükski meist
kui vilepuhuja kannul
pimedasse koopasse astub

õhk lõhnab tänagi niiskelt kui surm
pillimehed on teised aga marsile
kutsuv muusika sama
samamoodi oleme sunnitud
astuma kusagil linnamüüride taga
koopasuud avava mäenõlva poole
kui just keegi viimasel hetkel ei hüüa
pidage kinni ma maksan
selle ammu legendiks muutunud võla

ДЕНЬ ОЗОРНАЯ ДЕВОЧКА

Из зборника стихов ДЕНЬ ОЗОРНАЯ ДЕВОЧКА (Päev on ulakas plika, 2016)


Этот язык

Каждый раз когда
я читаю хорошее
стихотворение
мысли станут
стучать на дверь слов

какая радость
этот язык
еще жив
в которой я умел
заклинать дождь

перед чтением
танцующих строк
перед тем когда
я слыхал как нежно
жизнь уходит
со шелестом стихов

8
______________________


*

Когда ветер после обеда
несет порывами снег черемухи
сижу на скамейке под деревом
и покрываюсь хлопьями
поздноватое расцветание
или саван надежд

день теперь озорная девочка
убежит каждое утро
легконого за поворот
куда я раньше мог доходить
и не думать о вечере

когда я сейчас слышу
удаляющий шорох ее платья
чувствую что краски моих камлании
тускнеют вместе со взглядом
по той причине внимание
все больше обращается к тем тропам
которых можно развертывать
чтобы помнить о былом

16
________________________________


Ходит дождь

Где-то все-таки льётся
юбка дождя висит
над горизонтом но гром ходит
вокруг моего дома пустыня
в центре ливни око суши
высох источник мой и вылился
облачный войлок
надо наверно много пить
надо гораздо больше поднять
к небу жаждущие глаза
надо наверно отрекаться
от своего народа
тучи же не имеют
родину языка родного
не имеют поэзии
то что я завтра
вам исполняю станет дождем
молите бога что дело
ограничится с этом

18
______________________________


Te vahine no te pahi
(Женщина с борта большой лодки)

В детстве я мечтал еще
о далеких южных островах
Хуахине Ити Таити Раиатеа Тетиароа
скрытый в эти имена зов
до сих пор продолжается
обращение в языке
из которого я хватал слова
найденные в книгах
даже iti ore
значит маленькая крыса
зазвучало так ласково
не говоря о песнях

но никогда я не входил
утром в прозрачную
тепловатую воду лагуна
иначе как только во сне
я никогда не слышал
рокот далекого прибоя
даже во сне я не видел
женщину ту молодую
с борта лодки смотрящую
как я ловко плыву к нее
держа гроздь бананов
в поднятой над головой руке
глаза широко открытые

26
____________________________


Уход людей побережья

А тогда была еще зеленая волос камней
рыба была в воде и облако в небе
и разница между сушей и морем
они видели улетающих птиц и рассматривали горизонт
и пошли рубить большие деревья
чтобы выдалбливать длинные тела лодок
выгибать их на медленном огне
и поднять борта с пришитыми досками
до отплытия на открытое море
они изучали позвать ветров
каждого по характеру
и своему сторону света

тогда они воздвигали много ветвистых идолов
на берегу чтоб те наблюдали как исчезают
за островками паруса вязанные из крапивы
больше никто не видел на здешних низких берегах
этот смуглый низкорослый народ
только чайки большие сидящие на камнях
только волос камней качание
вместе с дремотными волнами где
по-прежнему плавает рыба но нет рыбаков
только лес как стена на берегу
и новые робкие дымки над верхушками сосен

30
______________________________


Камни не проклинают

Худшие сновидения
сбываются мы поем творение
не кончается но ложь
сотворяют как и стихи
те же слова в обоих

как рождается вера новой
эпохи когда мы усталые
рыбаки на берегу моря слов
сети тяжелые среди водорослей
сверкают редкие чешуи

день за днем вытаскивать грязную ткань
чистить чинить кидать обратно во волны
весь затхлый улов

песок не поет камни не проклинают
никто не приходит через волны
в длинной рубашке чтобы сказать
бросайте эту работу

35
_________________________


Слова моря

Несколько последних слов
в старом певучем языке
тогда в порт где корабль
ждет поднятия парусов
море звучит хорошо
везде как волны среди
камней по-домашнему плещут
meri meri meri

обрушатся об скалы
farraige farraige

со шипом утихнут в песке
sea sea sea

но далеко от берега
звуки совсем иные
вода скажет бортам
слова шумных согласных
от текучих говор
до осиплого хрипа
из глотка добавляя смычные

хотя в этой мокрой беседе
нет ни одного слога
страсти понятной для
человеческих душ
до вант иногда
дрожит мой корабль

36
________________________


Язык рыб

Ступаешь через ручье
обходя острые камни
а малявки
сегодня не толпятся
над пальцами
так как вечер уже
и медных туч отражение
в ряби от твоих шагов

где-то за лесами
солнце уже утопает
в большое море
будем очень тихо
смотреть как свет
вытекает из края
юбки вечера

наверно я видел
как капельки
цвета захода
разбились о воду
черневшую
наверно я услышал
как в этот же миг
в омуте пела
под течение старая
умная рыба

37
______________________


Язык черных дыр

Голос грави-
тационных волн
много веков короче
самого мелкого чирка
все-таки Творец знает
и этот язык

салафиты Ирака
в науку не верят
длинные ножа
режут головы
не смотря на то
что жертву и палача
трясет одна
и та же весть

зубы президентов
невольно вибрируют
в одном такте
с буроватыми комлями
бомжов всех континентов

мир говорит
но никто не слушает

41
________________________


*

Черные дыры есть
по крайней мере в печи
или в трубе куда
иначе пропадает все
тепло когда я топлю и куда
уходят бесследно все
хорошие мысли
все погружается за горизонт
событий что значит
кто-то другой в какой-то
параллельной вселенной
дальше раздумывает мысли
которые я начинал
может быть он даже пишет
стихотворения которые я
до сих пор не написал
потому что не успел
захватить слов за хвост

47
_______________________


Язык птиц

Не ужели
уже решено
что на полпути
нельзя остановиться
всегда надо идти
сквозь слякоть
к звездам
пока ноги
еще сухие

горячий чай ждет
в одном и том же доме
после прихода
мыслей

коридор течет
медленно в зал
лунный свет сквозь
безжизненный занавесь
тяжесть чьих-то
пыльных крыльев

уже я пружиню
через скрипящий паркет
соломка для коктейля
подрагивает в зубах

53
_________________________


*

Снег тает и ночью
мы беседуем если как раз
уже не выспимся
из сновидений

если мы как раз молчим
тогда слышим как с крыши
плещет вода если сон
наступает тогда просыпаем

там такая страна где ночью
рассказывают былицы
о таявшем снеге и времени
куда мы когда-то проснемся

55
_________________________


Не я такой

Все сказанное
когти ангельские
уносят так молчи
чтоб с болью
не пропиться
зари последнего
тут лета так тихие
ночи уж не мешают
пробудиться

молчи душа
улавливай как льется
в сосудах жизни
олово горькое
чем может черт шутить
не удается
стих замысел судьба
все остальное

61
___________________________


Время туманов

Туманы еще не чернеют
слишком много и нет у меня желания
мыслить об уходе еще не
слишком темно и морозы
не обижают а вечера пока
дождливые как и мягкие ночи
хотя иногда порывается небо
где-то и кривая луна
между туч слюну выделяет
да я знаю когда во время рассвета
стекла машины вдруг покрываются
с льдом но земля не подмерзшая
да я видел и раньше как
в объятии ледяного света
деревья кричат как птицы
открывают свои немые клювы
как этот белый лист бумаги
выжигает дыру на столе если взгляд
слишком долго посмотрит но
ничто пока не додумано
хотя память помнит

65

Seitsmendast kümnendani

Ööl pärast iseseisvuspäeva pööras taas sulale. Laisklesin kogu päeva maha. Ka täna hommikul on kraad nulli juures. Kui köögis hommikust sõin, vaatas aknast sisse orav. Ilus ja koheva karvaga, suur pruun silm pärani. Nägi mind ja jooksis maja ees kasvava lehise otsa. Öösel nägin kummalisi unenägusid. Esimeses neist elas üks mu sõpru vanas puulaevas, mis ei asunud isegi mitte veekogu kalda lähedal, vaid suvalises kohas kuival maal. Laev oli selline robustne, natuke meenutas lotja, aga tekk oli rohekaks tõmbunud lõhestatud palkidest. Laevas olevasse elamisse pääses vahelduva eduga külje peal olevast uksest või tekilt. Tuba üsna räämas, krohv varisenud. Minu õhutusel hakkas sõber siis remonti tegema ja vist pani isegi kanalisatsiooni sisse. Vahepeal figureeris pildil ka paar tüdrukut, aga kes nad olid, ei tea. Teine unenägu oli otsekui esimese jätk, sest sõitsime (kellega?) paadiga kuhugi, kus meri või järv oli üsna madal ja lamedad kaljud kohati paistmas. Nende juures oli hulk teisi paate ja kaatreid. Ja siis varsti alanes vesi veel ja sai juba kuival maal kõndida. Sealsamas lähedal olid nagu mingid varemed, mille külge ehitatud tilluke õigeusu klooster, mille lõpetamata hoone nägi oma lameda katusega välja nagu tiibeti gompa. Seal oli toimetamas hulk rahvast, kõik abiks koristamas ja ehitamas. Teiste seas vilksatas mõni tuttav nägu. Kloostrihoonest veidi eemal Viljandi ordulossi meenutavates varemetes oli kiviraiduri töökoda, kus tehti hallist kivist jumalaema kujusid. Muidu tore, aga keegi oli müüri peale sinise värviga kirillitsas kirjutanud ваз või виз, mis pidi nagu käima selle töökoja kohta. Ütlesin, et mulle üldse ei meeldi, kui seina peale soditakse. Siis keedeti suppi ja hakati seda sööma, aga mina ütlesin – kellele? – et sööme supi ära ja läheme minema, liiga palju on siin juba neid vaimuinimesi.

Udune ja hall ilm ei meelita välja. Hikivuori kuuskede ladvad kaovad vinesse, kaskede okstel on tuhandeid veepiisku. Läksin siiski korraks Kaukajärve äärde, jalutasin kuni talisupluskohani. Pilved järvetaguse metsa kohal vajusid täitsa vett ligi. Pärast valisin maja juurest lõuna poole viiva tee ja sattusin nii Isolammi kaldale. Väike ümar järveke, mis võib suvel päris kena olla. Praegusel aastaajal püüavad pilku peamiselt madalal kaldal kasvavad kased.

Natuke kummaline on olla siin Haiharas ajal, kui kõik rabelevad jõuludeks valmistuda. Siin on hea, rahulik ja vaikne. Kui linna ei lähe, siis pole mingit aastalõpu kiire lähenemise tunnet. Keskkond on ikkagi see, mis surub oma rütmi peale. Kiiskavad vaateaknad, äraleierdatud jõulumuusika kauplustes, jõulureklaamid teleriekraanil – kõik see väsitab ja muudab närviliseks. Isegi siis, kui vaatad ainult uudiseid ja hoidud erakanalitest nagu katkust, jõuab pealetükkivalt vilkuv maailm sinuni. Kasvõi ajalehtede võrguväljaannete kaudu, kasvõi auto- või bussiaknast. Appi, jõul tuleb! Šoppa sajaga! Aga kui su ümber on magavad järved, uttu kaduvate latvadega kuused, pikkade rippuvate okstega jääd puudutavad kased, siis oled ise ka rahulikum. Kaua selline olek kesta ei saa, nädala pärast tuleb jälle argiellu sukelduda. Mõtlen küll praegu, et ehk on suurem kiire selleks ajaks juba möödas. Praegu on imelik mõelda sellele, kui vahva tundus kogu jõulumelu siis, kui esimest korda Soome pääsesin. Aasta oli 1991, meil tänavad porised-pimedad, Helsingi aga säras jõulutuledes kui muinasjutumaa. Ja oligi muinasjutumaa meile, kelle jaoks jõule alles hiljuti vaikselt ja vajaduse korral ka salaja kodus tähistati. Mäletan, kuidas ostsin Tiimarist odava jõululaterna, panin teeküünla sisse põlema ja jalutasin õndsalt õhtuses linnas ringi.

Uus päev. Täna hommikul oli suur kiusatus Helsingisse sõita. Asja kaaludes jätsin selle plaani siiski katki, õigemini, lükkasin edasi. Ärkasin täna üpris hilja ega oleks kuidagi jõudnud varasema rongi peale kui 11:02. Mis omakorda tähendanuks kiiret bussi peale minemist. Aga ma ei viitsinud äkki kiirustama hakata. Las elu kulgeb rahulikus tempos nii kaua, kui võimalik. Pigem kondan siinsamas veidi ringi. Taevas on täna selgem, õhtul peaks hakkama külmenema. Kuiv õhk vaevab siin majas, öösiti on nina kinni, jalad hakkavad sügelema. Hommikustest uudistest lugesin, et täna tuleb Venemaa peaminister Oulusse. Lennukid mürisevad ka siin kuidagi tihedamini, kui tavaliselt. Saatsin kultuuriosakonda vastused neile standardküsimustele, mida nad residentsi asukatele esitavad. Aga kuidas sa vastad küsimusele „kes sa oled“ kui ei tea seda isegi?

Enne keskpäeva käisin poes. Valisin minekuks tee Isolammi kaudu, see oli palju mõnusam tänava ääres kõndimisest. Pärast poodi jõin ühe õlle ja läksin siis uuesti välja. Jätsin seekord kaamera maha, et mitte tegeleda kogu aeg vaadete otsimisega. Käisingi üsna pika tiiru, seekord tõesti ka sellistest paikadest läbi, mis eriti pildistama ei kutsu. Kusagil tegin pisikese navigatsioonivea, mille avastasin siis, kui kõndisin läbi kõrgepingeliini alt, mida mu teel ei oleks tohtinud olla. Mis siis ikka, mõni hetk mõtlemist ja oligi selge, kuhu pean tagasi kõndima. Ehk oleks ka otsemalt saanud, kuid ma ei hakanud siinses maastikus niisama huupi minema. Kaljused künkad vahelduvad madalamate aladega, mis alati ei pruugi läbitavad olla. Kokku kõndisin üle kuue kilomeetri.

Õhtul vaatasin Jaan Toomiku „Maastikku mitme kuuga“. Mulle, seitsmekümnendate eesti mängufilme näinud mehele, mõjus see kui käsperism kuubis, andku Veljo Käsperi talendi austajad siinkohal andeks. Kontekstist sõltumatu või sellega äärmiselt lõdvalt haakuva sümboli rõhutatud esitamist hakkasime kunagi Nõmme Kultuurimaja filmistuudio päevil just sel kombel nimetama. Taevas tiirutav lennuk ja sellest pudenevad langevarjurid tekitas just sellise déjà vu tunde. Mine tea, kas selline „sügavmõtteline lennuk“ tiirutaski Käsperi filmis, äkki jäi see meelde hoopis Kalju Komissarovi tööst, aga meie, noored filmihuvilised, nimetasime selliseid asju käsperismiks. Parem pole variant sümbol sümboli otsa nii, et üks tapab teise või pole üldse aru saada, miks neid niimoodi reastatakse. Toomiku film mõjus kui rida üksteise otsa liidetud performance’id. Et ta muud loomingut tundmata pole sellest võimalik aru saada, seda näitab Jan Kausi arvustus „Maastik allee ja võsaga“ (Sirp 17. 10. 2014), kus on rohkesti juttu Toomiku videokunstist ja maalidest. Muidugi on paradigma võrreldes 1970-te aastatega muutunud, nüüd on iseenesest mõistetavad sellised kunstiteosed, mis koosnevad tsitaatidest või nö kaverdavad kellegi loomingut. Miks siis mitte iseenda oma. Ja miks mitte niimoodi, et teose (antud juhul filmi) detaile annab seostada millega iganes. Kriitik saab siis mõnusasti oma eruditsiooni näidata. Tegelikult ei saa ma arugi, mis pinnalt võrsub igasugune kriitika. Aaro Toomela teeb oma raamatus nö puust ja punaseks laadis selgeks, et pole stiimulit, mis mõjuks kõigile ühtmoodi. Kritiseerides psühholoogia eri valdkondades tehtavaid uuringuid, mille käigus erinevaid katseisikuid mõjutatakse näiliselt ühe ja sama stiimuliga ütleb ta: „Oluline on hoopis küsida, kas stiimul oli sama ka uuritava käitumiskeskkonnas, eelkõige aga selle kõige kitsamas vormis, hetkekeskkonnas. Ja siin võib garanteerida, et stiimulid olid erinevad.“ Stiimulile reageerimine sõltub indiviidi kogemustest, sest just need vormivad käitumiskeskkonda. Üks ja sama inimenegi võib üht ja sama stiimulit eri hetkedel väga erinevalt vastu võtta, erinevatest inimestest rääkimata. Seega sõltub näiteks see, kuidas reageerin higise õllepudeli pildile, väga paljudest asjadest alates sellest, milline on ilm või ümbritseva ruumi temperatuur, kas ja mida olen eelnevalt söönud, mida ja kui palju joonud, millised kogemused on mul näidatava õllemargiga jne. Kui soojal suvepäeval võib pilt tekitada janusel inimesel tohutu õlleisu, siis raske pohmelli puhul näiteks võib see hoopis iiveldama ajada. Kui juba nii lihtsale asjale saab reageerida väga paljudel eri viisidel, mis siis rääkida sellisest keerulisest nähtusest nagu kunstiteos. Aga „Maastiku kahe kuuga“ juurde tagasi tulles küsin hoopis, mis film see on, kui sellest rääkimiseks peab kogu aeg viitama autori muule loomingule, tuntud kirjandus- ja linateostele. Et see asi oli umbes nagu selles ja too asi nagu tolles filmis, seda stseeni seletab see maal ja toda too romaan. Olen kino pidanud iseseisvaks kunstiliigiks, aga paistab, et tänapäeval on võimalik teha filmi nii, et see filmina ei ütle suurt midagi. Tahaks küsida, kellele autor sel juhul filmi teeb? Kas on sihtgrupiks ta lähemad sõbrad, tema loomingu austajad? Teha mängufilmi mõnele kümnele või sajale inimesele on tohutu raiskamine. Kui Kaus saab pärast punase tantsija ilmumist luua seoseid David Lynchi loominguga, siis mulle mõjus see tants järjekordse käsperismina – kujundina kujundi enda pärast. Milleks see mannetu viide flamenkole? Filmis mingitki üldisemat mõtet aduda püüdes meenus mulle hoopis Max Frisch, eelkõige tema romaan „Stiller“. Selline seos iseloomustab siis minu kogemuste pagasit. Mõttetu ja mitte millegagi seostuv stseen, kus lapsed purustasid kividega linnupesa, mõjus lausa jälgilt. Ja lõpustseenina etendatud anekdoot, selle kohta ei osanud isegi Kaus muud öelda, kui et tore puänt. Mille puänt? Kas selle kokkuvõte, et täna juhtub see, mis eilegi? Et me ei pääse OMA olevikust välja? „Tomorrow never happens. It’s always the same fucking day,“ kui mälu järgi tsiteerida Janis Joplinit. Kokkuvõttes minu jaoks filmi kui sellist ei olnud, oli rida liikuvaid pilte kriipivate helide saatel.

Hommik taas kord karge ja selge, kraad näitab -9. Kui köögis sõin, tiirutas lehisetüvel kaks oravat. Paistis, et üks ajab teist taga. Täna otsustasin kohe pärast ärkamist, et ei sõida kuhugi. Miks peaksin kuhugi kippuma, kui siin hea mõtiskleda ja kirjutada? Maailm on nagunii täis kohti, kuhu ma ei jõua ja sündmusi, millest pole mingil kombel võimalik osa võtta. Pole mõtet püüda nina ette riputatud porgandit, nagunii põgeneb see eest ära sama kiiresti, kui ise liigun. Imetlen inimesi, kes jooksevad kui rattaoravad ühelt sündmuselt teisele. Täna konverents siin, homme seal, siis seminar, siis kunstinäitus, siis kordumatu teatritükk ja nii edasi. Siis kähku paariks päevaks kuhugi puhkama või talgutele või kursustele. Millal nad mõtlevad? Millal loevad? Näen teadlasi, kes ettekannete kuulamise asemel klõbistavad saalis sülearvuti klahve, sest neil pole muul ajal mahti oma mõtteid kirja panna. Miks siis üldse saalis istuda? Kabinetis laua taga edeneks töö palju paremini. Võib-olla johtuvad kõik sarnased mõtted sellest, et nõukaajal oli igasuguseid kultuuri- ja teadussündmusi palju vähem. Konverentse toimus harva, muid teadusüritusi polnud ka kuigi palju, sest seltsitegevus loid või olematu. Polnud projekte ja projektikesi, mis sünnitanuks sellist lavastuste, kontsertide, konverentside, seminaride ja muude sündmuste rohkust. Polnud võimalust sõita üle lahe näitusi vaatama või Lapimaale kalale või muud sarnast. Valikuid tuli teha palju vähem, ja nagu tollal tihti naljatati, oli valida halva või veel halvema vahel. Nüüd aga oleme segaduses. Äkki juhtub kusagil, kuhu ma minemata jätan, midagi kordumatut. Äkki sünnib kusagil osalemise ime, mis muudab kogu edaspidist elu. Äkki kriipsutan ma minemata jätmisega maha võimaluse tõusta karjääriredelil. Äkki mind pole olemaski, kui istun väga oluliseks kuulutatud kontserdi ajal kodus. Reklaamid ju kisendavad: „Kui sind pole siin, siis pole sind olemas!“ Om mani padme hum.

Käisin järveäärset teed pidi kuni Pitkajärvi alguseni. Kohati oli väga libe ja laskumine järsupoolne. Paaril korral pääsesin maaühendusest päris napilt. Kaukajärve tagumise otsa, Sillansalmi nime kandva sopi ääres oli hulk mökke, nii saunakesi kui suuremaid suvemaju. Tegin mõned pildid ja isegi mõtlesin, kas peaks edasi salapärase Kisapirti poole kõndima, kuid tee läikis metsa vahel väga jäiselt. Pöörasin siis sealtsamast tagasi. Kokku sai käidud oma 6,6 km. Kisapirtti või Vehmaisten uloilumaja on enne Talvesõda (1938 aastal) Tampere Suusaseltsi poolt ehitatud täispalkhoone. Miskipärast lugesin nime kogu aeg valesti ja mõtlesin, et Kissanpirtti peaks olema üks salapärane koht. Aga selgub, et on hoopis suusabaas. Ei tea, kas seal tantsupidusid peetakse?

Väljas on endiselt selge. Üsna ümar kuu vaatab aknast sisse, aga täiskuuni on veel viis päeva aega.

Poolpüha mõtted

Pikkamisi venitab valgus ennast puude kohale. Kell üheksa on väljas juba nii valge, et silm seletab kõike. Aga seda päevaks nimetada veel ei saa. Siiski näen juba, et sajab lund. Või mine tea, mõne hetke eest nagu veel ei sadanud, nüüd aga tuleb seda alla päris märgatavalt. Taevas pole ka enam ühtlaselt hall. Mõni koht on heledam, mõni tumedam. Tumedat on rohkem ja see liigub. Küllap on need madalad pilved, mis lund puistavad. Mõtlesin täna ümbruskonnas ringi hulkuda, aga kaarti uurides on raske leida selliseid teid, mis ei viiks läbi elamualade. Siin on ikka üsna asustatud kant.

Võtsin kodust kaasa kaks päris raamatut ja lugeri. Raamatuteks on Kaug-Ida reisikaaslase Aaro Toomela „Kultuur, kõne ja Minu Ise“ ning David Snellgrove’i „Himalayan Pilgrimage“. Ma ei oska valikut põhjendada. Arvasin, et Aaro raamat on üks neist, mida kindlasti peaksin lugema, sest just Aaro juhatas mind kunagi Lev Võgotski tööde juurde. Snellgrove’iga olen aga rännanud samades paikades, pealegi tundus Aaro lähenemine pealiskaudsel lehitsemisel natuke budistlik. Loomulikult on ta teadlane ja tema uurimismeetod teaduslik, kuid näiteks järgmine lõik kõlab kui tsitaat budistlikust traktaadist: „Tänapäeval otsitakse mõistust ajus – aju sees. See aga on otsimiseks väga veider koht. Kui bioloog hakkaks elu otsima elava keha seest, siis seda ta sealt ei leiaks: elu pole eraldi ei maksas, neerudes, lihastes ega isegi mitte ajus. Iga organ eraldi võib ju olla hea materjal prae tegemiseks, kuid elu me nendes ei leia. Samamoodi, kui elu pole mitte organismi sees, pole ka mõistus, Minu Ise, mitte aju sees.“ (lk. 24) Kopani kloostris räägiti mulle 2011. aastal aga nii: „Loome asjadest kujutlusi ja usume neisse. Analüüsima hakates ei leia me ennast kusagilt. Me pole samad oma kehaga tervikuna ega ühegi selle osaga eraldi. Me pole aju. Otsime, kus peidab ennast see „ise“. Mõnikord arvame, et oleme keha ja mõistuse kombinatsioon, osade summa. Ent seni, kui miski sõltub oma koostisosadest, ei saa see olla iseseisev entiteet. Ikkagi arvame, et kusagil on mingisugune „mina“, kes omab keha ja teadvust, kuid järele mõeldes leiame, et „mina“ sõltub küll nii kehast kui teadvusest, aga pole neist kumbki ega ka nende kombinatsioon. Isiksus on seotud sildiga, mis talle antakse – nimega. Sündides on keha ja teadvus, kuid pole isiksust, mille loob nimi.“

Päeva jooksul läks taevas selgeks. Ja ennäe – pool neli on umbes sama valge kui pool kümme. Käisin kõndimas piki järve kallast, õigemini – piki kalda lähedale tehtud jalgteed. Alustasin sellest, et ronisin Hikivouri otsa. Praegusel aastaajal ma seal miskit toredat ei leidnud, aga usun, et sumedatel suveõhtutel on seal mõnus istuda ja tulede süttimist vaadata. Talvel muidugi ei istu, hea, kui üldse üles pääseb ja pärast alla tulles lume alla peitunud juurtel ei libise. Ja ega ülevalt erilist vaadet ka ei avane. Puud on ees ja neist mööda pääsemist takistab libe järsu kaldega nõlv. Tulin sealt üsna kähku ära ja marssisin veidi aega mööda tänavat. Siis aga leidsin jalgtee jälle üles ning hakkasin seda mööda minema. Muidugi on see valgustusega, postid tee servas ja kaabel vaadet rikkumas. Aga kuidas teisiti saaksid tamperelased oma kepikõnnid ära teha, kui päev on nii lühike. Laupäeva puhul ei olnud küll kuigi palju kõndijaid näha. Ühes kohas õnnestus järve kaldale laskuda, mujal viisid sinna üle graniidirahnude vonklevad järsuvõitu rajad, mida mööda kingadega käia ei julge. Seega põrutasin muudkui edasi nii kaugele kui viitsisin. Ja enam ei viitsinud ma seepärast, et ühel hetkel hakkas rada kulgema piki kõrgepingeliini trassi. Igav. Pöörasin ringi ja tulin sama rada mööda tagasi, ainult mukke enam ei roninud. Kokku kõndisin vast seitse kilomeetrit. Vähevõitu.

Aadi: „Kehvaks oled jäänud, mees. Lakud muudkui õlut ja viskit, enam ei viitsi palju liikuda. Kaal muudkui kasvab.“ Jah, eks ta ole õige. Keegi vist ei lähe vananedes paremaks. Все мы хиреем, nagu ütlevad venelased. Tuleb rõõmu tunda sellest, et üldse veel mulla peal kõnnid. Ja kümme kilomeetrit käia pole suur probleem.

Kuuskedest müüri akna taga
lõhuvad mõned kasetüvede
sähvatused nagu tagurpidi välgud
taevas on lumest tumedam
kuni veel saab vahet teha musta
ja valge lõnga vahel siis
on juba ükskõik ja kõik üks
suur jõulude eelne pimedus
üleval samuti nagu all
kui just ei lähe nii selgeks
et madalal latvade kohal
hakkaks paistma see täht

Õhtu sissejuhatuseks kujunes eile Alkost ostetud Vakka-Suomen Panimo OÜ Juhla olut Suomi 100, maitsestatud kadakamarja ja tõrvaga. Hoopis imelik on aga see, et lugesin just uudist selle kohta, et tähtsa aastapäeva likööriks valiti Liviko Vana Tallinn tumma lakritsi Suomi 100.

Enam kui nelja aasta eest kevadises Mazzanos liikus mõte palju vilkamalt, kui siin. Seal võis ka igal pool istet võtta ja kirjutada, märtsis oli sooja enamasti kahekümne kraadi kanti või enamgi. Latiumi maastikud olid õhulised, muutsid olemise kergeks. Aga ma teadsin, kuhu seekord tulen, teadsin, et põhjamaa talve eest pole pääsu mujal, kui lõunas. Nüüd ongi boreaalne hägu mu ümber ja sees. Pikkadel pimedatel õhtutel pole muud teha kui juua. Kas juua sõnu raamatutest või sõnatuid jooke pudelitest, polegi väga suur vahe. Mõlemad tulevad su sisse ja asuvad rääkima. Ainult et jookide puhul kasutavad nad sinu mõtteid, raamatute puhul aga kellegi teise omi. Mis ei tähenda, et raamatust lähtuvad mõtted ei võiks ka sinu omad olla.

Aga kui ma mõtlen selle peale, et kõiki asju tuleks eristavalt määratleda selleks, et aru saada, kas nad üldse eksisteerivad, tuleb mulle hirm peale. Just sellist mõttekäiku järgib Aaro Toomela raamat. Ma pole filosoof ja mind ei koti ajugümnastika per se, mida tehakse lihtsalt seetõttu, et keegi on välja mõtelnud vastavad vahendid. Kui on olemas rööbaspuud ja kangid, ei tähenda see ometi, et igaüks peab ennast nende peal või abil rulli keerama. Jäägu selline asi väheste lõbuks. Lepime kokku, et tegelikult on jabur küsida, kas elu iseloomustab kogu mateeriat. Raud, raisk, pole ju kuigivõrd elus, sellest hoolimata võib nuga hinge kehast lahutada. Nii seostub elutu ja elus. Nüüd tuleks teha kindlaks, mis on keha ja mis hing. Ja kas hing, kui ta üldse eksisteerib, on omane vaid elusale ja on üldse konkreetse kehaga seotud. Ja mida tähendab eksisteerimine. Kas kivi siin Kaukajärve kaldal eksisteerib või lihtsalt on? Ja kas ta eksisteerib seetõttu, et mina temast mööda kõnnin? Või piisab, et koer ta juures jalga tõstab? Või pole vaja isegi koera, pole vaja ka teadmist sellest, et see kivi siin on, aga sellegi poolest ta on olemas. Kas tema naaber (kivi) saab sellest aru? Kas olemasolu on kellegi jaoks või millegi tõttu? Venedikt Jerofejevit parafraseerides võib öelda, et iga pioneer teab, kuidas polituurist joovastavat jooki teha, samas aga ei tea ta, kas purju joomine on iseloomulik vaid elule. Äkki on kividki mõnikord purjus? See on metafoorne mõtlemine, kuid mis sellist asja öelda võimaldab?

Eelnevaga ei taha ma alahinnata määraatlemise või defineerimise tähtsust teaduslikus mõtlemises. Aga mõtlemine ongi seepärast mõtlemine, et suudab opereerida ka sõnadega, et mitte öelda mõistetega, mille tähendus pole selge. Teadvus annab sellisele „udusele“ mõistele tähenduse, mis võib olla õige, ligilähedane, sinnapoole kalduv või hoopis metsa poole. Samas võimaldab selline huupi tähistamine meil mõtelda. Tuletage meelde, kuidas te lapsena raamatuid lugesite (kui ikka lugesite). Mida aru saite, mida aimasite ja mida mõtestasite fantaasia abil? Arvan, et teiegagi võis juhtuda nii, nagu minuga umbes nelja aastaselt. Et meil oli kodus teler juba 1958. aastast peale, olin üsna harjunud seda vaatama. Mäletan, ükskord oli otseülekanne (tookord päris haruldane) Estonia kontserdisaalist. Keegi, kas isa või ema, ütles muuseas, et nii palju publikut. Kus on publik, küsisin. Sõna oli mulle päris võõras ja ei seostunud teadlikult mitte millegagi. Järgmised kümme minutit püüdsin siis aru saada, mis see on. Vaata, see on publik, öeldi mulle. Kaamera libises üle pealtvaatajate, kelle taga seinal põlesid lambid. Kas need on publik? See pidi ju olema midagi erilist, mida sellise sõnaga tähistatakse, mitte lihtsalt inimesed saalis. Ma ei mäleta, kas sain tookord üldse aru, mida publik tähendab või jäi see sõna mind kummitama. Aga just – mõistus võtab omaks ja annab tähenduse. Publik, miks mitte seinalamp. Kusjuures, pange tähele, ei toimu see päris juhuslikult. Igaühele vastavalt tema võimetele, nii võiks kõlada printsiip, mille põhjal mõistus tähendusi omistab. Või igaühele tema rikutuse järgi? Hm. Igatahes tähendab publicus riigile, rahvale (avalikkusele) kuulumist. Aga see on ju osutamine, mida saab teha ka valgusvoo või prožektorikiirega. Ja just seda tehtigi tolle teleülekande ajal. Olgu kuidas oli, minu jaoks seostus publik tollal valguse ja fookuses olemisega.

Haihara esimesed päevad

Üleeile pärastlõunal jõudsin Tampere külje alla Haihara mõisa, mille aednikumajas elan järgmised kaks nädalat. Päevad on nii lühikeseks kulunud, et selleks ajaks, kui olin jõudnud ennast enam-vähem sisse seada, polnud väljas enam midagi näha. Maja ise pole suur, kuid ühe inimese jaoks jääb ruumi üle – magamistuba, köök, elutuba ja kabinet-magamistuba. Käisin siis ühest toast teise, uurisin, kus on lülitid, kuidas radiaatoreid reguleerida ja muudki. Rongis sain Aapolt sõnumi: palus vaadata, kas tema hiireke on riiulis alles. Munakarbist tehtud hiir vaatas tõesti elutoa riiulist oma joonistatud silmadega mu poole. Mis ikka, sõin, jõin veidi viskit ja kirjutasin pärast ühe vemmalvärsi. Ilmselt hõljub Aapo vaim siin veel ringi.

Aga ükskord algab aega,
kui raketid põrgulaega
kohtuvad, siis tõuseb malev,
juhiks Suleiman bin Kalev,
kes, kui jumal sellest hoolib,
meist uskliku rahva voolib,
võidukalt et saatus keeraks tüüri,
Eesti piir käiks vastu Hiina müüri.

Peas keerles veel rütm bismillah ja jonkat-jonkat, aga selle jätsin kasutamata.

Nüüd on uus päev juba nii vana, et võib paigaga tutvuma minna. Taevas tundub küll paksus pilves peituvat ja ilm hämarapoolne. Kabineti aknast paistavad paremal pool kõrged ja tumedad kuused, vasakul künkanõlval kased. Natuke lund on ka maas. Kusagil kuuskede taga peaks olema Kaukajärvi.

Tegelikult kasvavad need aknast paistvad kuused hoopis järsul ja kaljusel nõlval, künka nimi on Hikivuori. Järv jääb veidi vasemale, ehk siis aknast vaadates päris otsesuunas. Käisin seal ära, kallas on kohati üsna madal ja rägune, aga paaris-kolmes kohas pääses jääni välja. Ilm oli udusevõitu, tuli peent lumepuru. Kallas puude ja paatidega nagu mustvalge foto. Kahjuks algab üsna järve kaldal korrusmajade piirkond, mis ei meelita kaugemale kõndima. Tagasi tulin tiiruga läbi mõisa, tõin fotokaamera tuppa ja läksin ise poodi. Lähim S-market ei ole siit kuigi kaugel, aeglaselt minnes kulub paarkümmend minutit sinna jõudmiseks. Ostsin hulga sööki ja mõned õlled. Paraku ei müü nad poes veel 4,7 kraadist kangemat õlut, aga see aeg saab peagi ümber. Riho helistas ja ütles, et nende fotograaf tuleb mind poole kahe paiku pildistama ja esitab ka mõned küsimused. Ma siis ootan seni, pärast ehk lähen linnaga tutvuma. Polegi Tamperes rohkem olnud, kui ühe öö kunagi üheksakümnendate alguses, kui käisin Tampere ülikooli puhkebaasis šamaanidest kõnelemas ja tagasiteel magasin öö kohe raudteejaama vastas olevas hotellis. Aga siis oli hoopis teine aeg, mil ma ei saanud oma kuupalga eest isegi rongipiletit osta. Nüüd ei tundu kahekümne ühe eurone pilet kuigi kallis.

Tulin linnast, lumesadu. Just. Ja buss sõitis üpris aeglaselt. Kui teine omasugune vastu tuli, siis jäi seisma ja lasi mööda. Ometi polnud sadu tugev. Aga siin ei visata iga lumekübeme peale kohe soola, seepärast on teed libedamad. On ikka väga põhjamaa küll, kuigi linnulennult alla neljasaja kilomeetri põhja pool. Aga kell kolm, kui buss kesklinna jõudis, oli juba väga hämar. Kõndisin Hämeenkatu’t mööda toomkirikuni ja tagasi. No midagi huvitavat silma ei hakanud. Siis otsisin söögikohta ja jõudsin viimaks Finlaysonini. Käisin tiiru Siberis (Siperian keskus), ent sealsed söögikohad ei meelitanud. Itaalia, ameerika, india, tai. Siis avastasin Plevna õllerestorani. Uhh. Kesk-Euroopa (või saksa?) stiilis õllekas, aga hulk omapruulitud õllesorte. Jäin sinna ankrusse, laud oli küll veerand kuuest reserveeritud, aga sinna oli aega oma poolteist tundi. Tellisin nime poolest tamperelikku toitu, sain verivorsti kartulipudru, pohlamoosi ja salatiga. Igati sobilik roog jõulueelsel ajal. Õllest võtsin kõigepealt Plevna stouti (7%), see maitses väga hea. Pärast proovisin ka soome 2015. aasta parimaks nisuõlleks tunnistatud Weizenbock’i (7,5%). Hoolimata teatud bock-tüüpi õllega seotud kõhklustest oli seegi suurepärane. Kuna nii palju õllesorte jäi veel proovimata, tuleb kindlasti Plevnasse tagasi minna. Pärast kõndisin veel pisut ringi, käisin Alkos ja tegin mõned pildid. Kella kuueks jõudsin koju tagasi.

Hull on see põhjamaine pimedus. Heas seltskonnas olles pole pikk pime õhtu ehk nii depressiivne. Toredad inimesed ju helendavad ja aitavad pimedust peletada. Aga üksi siin võõramaa mõisa aedniku majas… Päris valget aega on kuus tundi ja kuusteist tundi on ikka päris pime, mis võiks küll meeldida moslemile ramadaani ajal, aga mind palju ei lohuta. Kabineti nurgas on paar molbertit, riiulis olid mõned värvid. Ehk leiaks paberit või lõuenditki, papist rääkimata. Maaliks endale talveõhtuteks intelligentse kaaslase. Aga ma ei oska. Seega jäävad üle arvuti, telefon ja teler – Att. Peaaegu nagu Ats. Aga kui kasutada sülearvuti kohta sõna läpakas ja lisada vokaale, siis Lätete on juba päris sõbralik nimi. Kolmainsus, sest kõigi ühine nimetaja on kommunikatsioon. See on nagu püha vaim, mis kõigist kolmest välja käib. Kristlik kolmainsus polegi seetõttu üldse päris, et isa ja poeg on olendid, kellest püha vaim lähtub. Arvuti on kolmest tehnikavidinast antud hetkel tähtsaim. Siin saab sellega vajaduse korral ka helistada ja telesaateid vaadata. Aga kui sul on usk, lootus ja armastus, siis on jälle armastus tähtsaim.

Paul Kuusberg kirjutas kord romaani „Enn Kalmu kaks mina“. Kuusberg pole tänapäeval kuigi populaarne. Teise maailmasõja temaatika samuti, kuid ikkagi seostub isiksuse olemus mu mõtteis Kuusbergiga, isegi sellest hoolimata, et Enn Kalmu kaks mina jäid piisaval määral eristamata. Romaanis toimus mina leebe lahknemine, mis kuulubki vist isiksuse olemusse, radikaalsemal juhul oleks tegemist vaimuhaigusega. Meil on võime ennast kõrvalt vaadata. Rasketes olukordades räägime sageli endaga, vast mitte sel moel, kui Guglunk või Gollum seda tegi, aga midagi sarnast. Praegugi, siin Haihara mõisa aednikumajas, istub mu kõrval keegi, kelle kohta võib öelda teine mina ja kes loeb, mida ma kirjutan ja muigab üleolevalt. Tema teab paremini. Teine mina teab ikka paremini, kui just pole tegemist kauboi ja tema sisemise häälega. Seepärast tuleb teda kuulata. Ent kuulamiseks on vaja kõigepealt anda oma teisele minale sõnaõigus. Ma teen nüüd seda. Lepime kokku, et nimetan teda Aadiks. Oma onu auks või mine tea, kui suur au siit välja kasvab.

Ja juba ta sekkubki. Aadi: „Kui sa ei kirjutaks päevas ühtki rida, kas siis oleks tegemist tühjalt elatud ajaga?“ Kindlasti mitte, vastan. Neid päevi, kui ma ei kirjuta ridagi, on seni ette tulnud rohkem, kui neid, mil ma kirjutan. Pole õige süüdistada mind põhimõtte „mitte päevagi reata“ elluviimises. Kui kirjutan kodunt eemal olles rohkem, ei tähenda see, et püüan oma olemasolu või kohalolu sel kombel õigustada. Igav on, härrased – nii lihtne see ongi. Kui sul pole päevade kaupa kellegagi kõnelda, siis hakkad tahes-tahtmata kirjutama. Minuga juhtus see esimest korda vene sõjaväes. Seal hakkasin üsna varsti pidama päevikut, mis oli tegelikult keelatud. Aga ma tahtsin rääkida ja parajasti polnud läheduses inimesi, kellega just neist asjadest oleks rääkida saanud.

Palve

Teedel läigatab pori
vihmad viinud on lume
üle mustava välja
kaardub taevakumm tume

millesse uskuda kuni
päevad veel lühenevad
kuni piinavalt kaugel
tundub olevat kevad

selleks et hingetemplis
kestaks lampide valve
kordan valguseloitsu
või on see pigem palve

purjeta päikesekapten
üle põhjamaa taeva
ootame pikisilmi
sinu säravat laeva

ilma su helduseta
kängu jääb inimtaim
paista terveks me keha
paista terveks me vaim